Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Joshua Stylman
Kolmest osast koosnev esseede sari uurib, kuidas näiliselt “vaba läänemaailm” on enam kui sajandi jooksul allutatud üha laiaulatuslikumale tsentraliseeritud ühiskondliku kontrolli mehhanismile, mis on röövinud massidelt üha suurema osa varast ning vaimsest ja füüsilisest vabadusest.
Kolmeosalise esseede sarja teises osas selgitatakse, kuidas mässumeelse nooruse sümboliks olev kontrakultuur on olnud algusest peale eriteenistuste poolt loodud psühholoogilise sõjapidamise programm, mis on osutunud tänaseni üle ootuste edukaks masside energia hajutamises ning organiseeritud vastupanu allasurumises valitseva süsteemi muutmiseks.
Adrian Bachmann
Kontrakultuuri rakendamine sotsiaalse inseneeria teenistusse
Esimeses osas vaatlesime tsentraliseeritud ühiskondliku kontrolli masinavärgi arengut alates Thomas Edisoni füüsilistest monopolidest kuni Tavistocki instituudi psühholoogiliste operatsioonideni ning nägime, kuidas korporatsioonide ja pankade huvide eest seisjad leidsid juba 20. sajandi alguses luureagentuuridega ühise keele masside teadvuse kujundamisel. Järgnevas vaatame, kuidas rakendatud meetodid popkultuuri vahendusel uuele tasemele tõsteti, alustades 1960. aastate kultuurilise fenomeni nn. Briti invasiooniga, mis tõestas, kuidas hoolikalt kavandatud muusikalised liikumised võivad ümber kujundada kogu ühiskonna.
Nagu teadlane Mike Williams on oma Briti invasiooni analüüsis põhjalikult dokumenteerinud, ei olnud Beatles ja Rolling Stones lihtsalt tavalised bändid teiste seas – mõlema grupi edu märkis süstemaatiliste ja sügavate kultuuriliste muutuste algust terves ühiskonnas. Williams toob välja, et juba termin „Briti invasioon”, mida kasutati Suurbritanniast pärit muusikuid Ameerika Ühendriikides saatnud tormilise edu tähistamiseks, andis aimu tegelikult toimuvast. Arvestades, et näiliselt kultuurilisele nähtusele viidati sõjalise metafooriga, võib antud sõnavalikut tõlgendada ka kui Tavistocki psühholoogiliselt operatsioonilt katteloori kergitamist. Mängulisse turunduskeelde pakendatu kirjeldas tegelikult otsesõnu keerukalt orkestreeritud sissetungi Ameerika noortekultuuri.
Oma hoolikalt dokumenteeritud uurimistöös esitab Williams argumendi, et Beatles ja Rolling Stones seisid muusikast sootuks enamat hõlmavate plaanide täideviimise eesliinil, kasutades oma albumeid noortekultuuri sihipäraseks eemalejuhtimiseks traditsioonilistest väärtustest ja perekonna pakutavast tugisüsteemist. Kuigi tänapäeva standardite järgi võivad nende bändide sõnumid kõlada tagasihoidlikult, tähistas muusikaline liikumine siiski läbimõeldud rünnakut sotsiaalsete normide vastu ning käivitas kultuurilised muutused, mis järgnevate aastakümnete jooksul üksnes süvenesid.
Oma hoolikalt dokumenteeritud uurimistöös esitab Williams argumendi, et Beatles ja Rolling Stones seisid muusikast sootuks enamat hõlmavate plaanide täideviimise eesliinil, kasutades oma albumeid noortekultuuri sihipäraseks eemalejuhtimiseks traditsioonilistest väärtustest ja perekonna pakutavast tugisüsteemist.
Joshua Stylman
Williams läheb oma uurimuses veelgi kaugemale, näidates, et The Beatles oli sisuliselt esimene kaasaegne „poistebänd” koos hoolikalt disainitud kuvandi ning suures osas teiste poolt kirjutatud ja esitatud muusikaga. See avastus muudab meie arusaama Briti invasioonist, tõestades, et miski, mis paistis orgaaniliselt sündinud kultuurilise nähtusena, oli tegelikult läbimõeldud kultuurisõjaline operatsioon, mille taga seisid professionaalsed muusikud ja laulukirjutajad, samas kui Beatlesile oli määratud vaid selle tohutu sotsiaalse inseneeria projekti atraktiivse “näo” roll.
Eluaegse muusikaarmastaja ja Beatlesi austajana nende tõenditega esmakordselt silmitsi seistes tundsin, nagu oleks tegemist pühaduseteotusega. Kuid kui lubate endal faktidele otsa vaadata, näete vaieldamatult eksisteerivat mustrit. Kuigi konkreetsete detailide üle vaieldakse jätkuvalt, on tänaseks selge, et Beatlesi ja Rolling Stonesi muusikat hõlmanud operatsioonile olid omased kõik Tavistocki sotsiaalse inseneeria tunnusjooned.
„Heade ja halbade poiste” ehk vastavalt Beatlesi ja Rolling Stonesi dialektilise vastanduse teadliku kujundamise abil pakuti massidele kontrollitud valikuid ja suunati „mõlemat poolt” ellu viima täpselt samu soovitud kultuurilisi muutusi. Rolling Stonesi mänedžer Andrew Loog Oldham kasutas bändi „pahade poiste“ kuvandi meisterlikul väljatöötamisel masside psühholoogilise manipuleerimise teerajaja ja suhtekorralduse „isa“ Edward Bernaysi lähenemisele sarnanevaid tehnikaid, tootes kuulajates psühholoogiliste “taipamiste” vahendusel ihasid ning muutes kultuurilise mässu turustatavaks kaubaks. Nagu Oldham oma autobiograafias tunnistas, ei müünud ta mitte lihtsalt muusikat, vaid pigem „kenas pakendis mässu, anarhiat ja seksapiili”, luues seeläbi sihilikult müüti, millesse inimesed usuksid. Tema kultuurilise mainekujunduse ja massipsühholoogia mehhanismide mõistmise sügavus annab aimu ulatuslikumatest mõjutusmeetoditest, mille abil meediat ja avalikku arvamust toona ümber kujundati.
Mässaja mainega Mick Jagger omandas hariduse Londoni Majanduskoolis, mis viitab, et siseringi liikmena oli tal sügavam arusaam võimusüsteemide toimimisest. Sihipärast kuvandi ülesehitamist võime märgata ka Jaggeri lähikonnas – eelkõige tema tüdruksõbra, samuti Briti invasiooni kontekstis eduka laulja ning seltskonnadaami Marianne Faithfulli juures, kelle isa oli muu hulgas Heinrich Himmlerit üle kuulanud MI6 luureohvitser, ja kelle emapoolne vanaisa pärines Habsburgide dünastiast. Stonesi rahaasju haldas Baieri aristokraat ja erapankur prints Rupert Loewenstein, kelle aadlipäritolu ja finantsringkonnad ristusid Rothschildi dünastiaga – veel üks näide sellest, kuidas näiliselt valitseva eliidi vastu võitlevate liikumiste tagant leiame selle sama eliidi esindajaid…
Sihipärast kuvandi ülesehitamist võime märgata ka Jaggeri lähikonnas – eelkõige tema tüdruksõbra, samuti Briti invasiooni kontekstis eduka laulja ning seltskonnadaami Marianne Faithfulli juures, kelle isa oli muu hulgas Heinrich Himmlerit üle kuulanud MI6 luureohvitser, ja kelle emapoolne vanaisa pärines Habsburgide dünastiast. Stonesi rahaasju haldas Baieri aristokraat ja erapankur prints Rupert Loewenstein, kelle aadlipäritolu ja finantsringkonnad ristusid Rothschildi dünastiaga – veel üks näide sellest, kuidas näiliselt valitseva eliidi vastu võitlevate liikumiste tagant leiame selle sama eliidi esindajaid…
Joshua Stylman
Isegi plaadifirma, mis esindas nii Beatlesit kui ka Rolling Stonesi, sobitus psühholoogiliste operatsioonide ja invasiooni mustrisse: EMI (Electric and Musical Industries) alustas oma tegevust nimelt sõjalise elektroonika ettevõttena. Teise maailmasõja ajal aitas EMI teadus- ja arendustöö oluliselt kaasa Suurbritannia radariprogrammi ja muude sõjatehnoloogiate väljatöötamisele. Sõjalis-tööstuslike huvide kohtumine kultuuri tootmise püüdlustega ei leidnud aset sugugi juhuslikult – EMI tehniline oskusteave elektroonika ja side valdkonnas osutus väärtuslikuks nii sõjapidamises kui ka kultuuriliste toodete massilisel levitamisel.
Briti hoolikalt koordineeritud kultuurilise kontrolli eksperimentide läbiviijad leidsid peagi, et Ühendriigid kujutavad endast ideaalset laboratooriumi, kus on võimalik noortekultuur ja perekondlikud struktuurid igaveseks ümber kujundada. Suurbritannia oli küll teerajaja muusika kaudu kultuuri orkestreerimise meetodite alal, integreerides luurealased sidemed Briti invasiooni teenistusse, kuid USA täiustas ja laiendas neid tehnikaid enneolematu tasemeni.
Laurel Canyoni laboratoorium
Ajakirjanik Dave McGowan on dokumenteerinud, et aastatel 1965–1975 leidis Hollywoodi kohal kõrguvates mägedes aset midagi erakordset: Laurel Canyonis moodustus uus muusikamaastik, kus koondusid statistiliselt ebatõenäolises kontsentratsioonis sõjaväe- ja luureteenistuse sidemetega perekonnad, kelle ühine visioon nägi ette Ameerika noortekultuuri ümber kujundamist. Selline kokkulangevus ei olnud juhuslik – kuna Vietnami sõja vastased meeleolud olid tol perioodil kõige tugevamalt tuntavad just akadeemilistes ringkondades, aitasid sõjaväe ja luureteenistuse ning muusikute vahelised sidemed suunata potentsiaalse vastupanu ümber narkootikumide tarbimisse sumbuva vastukultuuri rajale, mis toetas pigem haridussüsteemist välja langemist kui organiseeritud moel sõja vastu seismist.
Ajakirjanik Dave McGowan on dokumenteerinud, et aastatel 1965–1975 leidis Hollywoodi kohal kõrguvates mägedes aset midagi erakordset: Laurel Canyonis moodustus uus muusikamaastik, kus koondusid statistiliselt ebatõenäolises kontsentratsioonis sõjaväe- ja luureteenistuse sidemetega perekonnad, kelle ühine visioon nägi ette Ameerika noortekultuuri ümber kujundamist.
Joshua Stylman
Sõjaväe ja luureteenistuse sidemed Laurel Canyoni muusikute ja näitlejatega olid silmatorkavad. Olgu järgnevalt nimetatud vaid mõned näited. Jim Morrisoni isa juhtis laevastikku Vietnami sõja käivitanud Tonkini lahe intsidendi ajal. Frank Zappa isa oli keemiarelvade spetsialist inimkatsete uurimiskeskuses Edgewoodi arsenalis. David Crosby kui kahe Ühendriikide kuningliku perekonnana käsitletud dünastia, Van Cortlandtide ja Van Rensselaeride, järeltulija pärines pikast reast poliitilise võimu kandjatest, sh senaatoritest, ülemkohtu kohtunikest ja Suurbritannia-vastast revolutsiooni juhtinud kindralitest. James Taylor kasvas Massachusetts Bay koloonia asunike järeltulijana üles akadeemilise ja sõjaväelise teenistuse vaimsusest läbi imbunud peres, sealhulgas täitis tema isa märkimisväärset rolli Antarktika operatsioonis Deep Freeze. Enne oma surma põikas Laurel Canyoni ringkondadest läbi Sharon Tate, armee luureohvitseri kolonel Paul Tate’i tütar. Dennis Hopper, kelle isa töötas Strateegiliste Teenistuste Büroos (OSS), lavastas koos Peter Fondaga filmi „Easy Rider”, pakendades vastukultuuri mässu peavoolu tarbimiseks sobivasse vormi.
Jim Morrisoni isa juhtis laevastikku Vietnami sõja käivitanud Tonkini lahe intsidendi ajal. Frank Zappa isa oli keemiarelvade spetsialist inimkatsete uurimiskeskuses Edgewoodi arsenalis. David Crosby kui kahe Ühendriikide kuningliku perekonnana käsitletud dünastia, Van Cortlandtide ja Van Rensselaeride, järeltulija pärines pikast reast poliitilise võimu kandjatest, sh senaatoritest, ülemkohtu kohtunikest ja Suurbritannia-vastast revolutsiooni juhtinud kindralitest.
Joshua Stylman
Muutus oli süstemaatiline, juhtides rahvast etteplaneeritult John F. Kennedy Uue silmapiiri (New Frontier) kõnes väljendunud sõjajärgsest optimismist ja ühtsusest presidendi atentaadile järgnenud killustumise suunas. Masside poolt ühiselt üleelatud trauma, mis sobis ideaalselt Tavistocki psühholoogilise šoki vahendusel rakendatavate sotsiaalse inseneeria meetodite kasutuselevõtuks, tegi lõpu siira optimismi ajastule. Seniägematu jõukuse tingimustes üles kasvanud ning Kennedy uue silmapiiri visioonist inspireeritud Ameerika nn. buumerite generatsiooni potentsiaal luua tõelist sotsiaalset ja poliitilist muutust suunati ümber hoolikalt kavandatud kultuurilistesse liikumistesse, mis kujundasid terveid järgmisi põlvkondi. Ülal kirjeldatud laialdaselt levinud seosed sõjaväe- ja luureringkondade ning vastukultuuri liikumise esindjate vahel paljastavad üheselt tõlgendatava mustri: valitsev klikk kujundas aktiivselt ja süstemaatiliselt noortekultuuri.
Revolutsiooni programmeerimine
Laurel Canyon kujunes vastukultuuri liikumise keskuseks samal perioodil, mil Luure Keskagentuuri MK-Ultra meelekontrolli programm oli oma õitsengu tipus. Kokkulangevus ei olnud juhuslik. Organisatsioonid, kes eksperimenteerisid teadvuse kontrollimisega keemiliste vahendite, sh LSD, abil, liitusid samal ajal kultuurilise programmeerimise operatsioonidega.
Muusika ühendamine psühhedeelikumidega tähistas teadvuse manipuleerimise haripunkti. Ühiseid huvisid teenivate strateegiate sidumine Laurel Canyonis valas vundamendi peagi aset leidnud muusika ja psühhedeelikumide täielikule läbipõimumisele ning siin oli tegemist sihipärase püüdega visata kaikaid kodaratesse orgaaniliselt kerkivale poliitilisele vastupanule, suunates selle energia tõhusalt kollektiivselt tegutseva kodanikuaktiivsuse asemel isiklikule transtsendentsusele orienteeritud liikumisse. Nõnda killustati reaalselt eksisteerinud vastupanu uimastite abil loodud eraldatusse.
Sõjavastaste meeleolude suunamisel psühhedeelsesse tagasitõmbumisse ning vastukultuuri riigi toetatud tegevuskavadega kooskõlla viimises mängis võtmerolli pühendunud järgijaskonnaga California vastukultuuri kehastanud ansambel Grateful Dead, kes andis sisu terve põlvkonna otsingutele ühenduse ja tähenduse järele ning kelle laulutekstide autor Robert Hunter osales valitsuse rahastatud LSD-eksperimentides.
Sõjavastaste meeleolude suunamisel psühhedeelsesse tagasitõmbumisse ning vastukultuuri riigi toetatud tegevuskavadega kooskõlla viimises mängis võtmerolli pühendunud järgijaskonnaga California vastukultuuri kehastanud ansambel Grateful Dead, kes andis sisu terve põlvkonna otsingutele ühenduse ja tähenduse järele ning kelle laulutekstide autor Robert Hunter osales valitsuse rahastatud LSD-eksperimentides.
Joshua Stylman
Samuti oli otsustav roll psühholoog Timothy Learyl, kes enne mõjukaimaks psühhedeelikumide propageerijaks tõusmist töötas Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) informaatorina ning kes asus psühhedeelikume propageerima samal perioodil, mil Luure Keskagentuur viis läbi LSD-ga seotud uurimusi. John Lennon on irooniliselt märkinud, et: „Me peame alati meeles pidama, et LSD eest tuleb meil tänulik olla Luure Keskagentuurile ja sõjaväele. Inimesed kipuvad seda unustama… Nemad leiutasid LSD inimeste kontrollimise otstarbel, kuid tegelikult andsid nad sellega meile vabaduse.“
Kuid näilise tagasilöögi taga peitus sügavamal tasandil tegelikult edu – potentsiaalne vastupanu riigi sõjaplaanidele murti keemilisel teel eraldatuse loomise kaudu. Populariseerides mantrat „Turn on, tune in, drop out“, mille kohaselt tuli inimestel aktiveerida psühhedeelikumide abil oma meel, ühineda oma sisemise teadvusega ning vabaneda ühiskondlikest survetest, edendas Timothy Leary praktikas riigi tegevuskava elluviimist. Sellisel moel nõrgendati noorte vastupanu ning õõnestati ka traditsiooniliste tugisüsteemide (perekond ja kogukond) rolli, muutes riikliku totaalkontrolli kehtestamise fragmenteerunud ühiskonna üle oluliselt lihtsamaks.
Populariseerides mantrat „Turn on, tune in, drop out“, mille kohaselt tuli inimestel aktiveerida psühhedeelikumide abil oma meel, ühineda oma sisemise teadvusega ning vabaneda ühiskondlikest survetest, edendas Timothy Leary praktikas riigi tegevuskava elluviimist. Sellisel moel nõrgendati noorte vastupanu ning õõnestati ka traditsiooniliste tugisüsteemide (perekond ja kogukond) rolli, muutes riikliku totaalkontrolli kehtestamise fragmenteerunud ühiskonna üle oluliselt lihtsamaks.
Joshua Stylman
Vastupanu ümbersuunamine
Asjaolu, et vastukultuuri liikumises aktiivsete muusikute vanemad töötasid valitsuses, sõjaväes või luurevaldkonnas, ei tähenda, et need artistid oleksid midagi valesti teinud. Samas moodustavad ülal mainitud näited vaid murdosa dokumenteeritud seostest vastukultuuri tegelaste ja võimustruktuuride vahel. Läänemaailma massikultuuri vorminud põhimuster kordub aastakümneid ja leiab tõestust erinevates žanrites. Sadade sarnaste juhtumite kogunemine ei viita mitte juhusele, vaid süstemaatilisele programmile. Seoseid võib leida alates pangandusperekondade poolt toetatud džässmuusikutest kuni valitsusega koostööd tegevate punkrokkarite ja kaitsetööstuses aktiivsetest perekondadest pärit peavoolu popstaarideni. Sama kehtib ka näitlejate, mitte ainult muusikute kohta. Need laialt levinud sidemed tõstatavad põhimõttelisi küsimusi valitseva klassi võimu ja kultuurilise mõju vahelise suhte kohta.
Sadade sarnaste juhtumite kogunemine ei viita mitte juhusele, vaid süstemaatilisele programmile. Seoseid võib leida alates pangandusperekondade poolt toetatud džässmuusikutest kuni valitsusega koostööd tegevate punkrokkarite ja kaitsetööstuses aktiivsetest perekondadest pärit peavoolu popstaarideni.
Joshua Stylman
Kui vaadata lähemalt ühte perekonda, siis kõige selgemini illustreerivad luureoperatsioonide ja kultuuriloome sihipärast ühendamist ilmselt Copelandid. Miles Copeland Jr., kes osales Luure Keskagentuuri asutamisel ja korraldas riigipöördeid kogu Lähis-Idas, tutvustas oma raamatus „Rahvaste mäng” (The Game of Nations) üksikasjalikult psühholoogilisi strateegiaid sellise integratsiooni loomiseks. Copeland kirjeldas selgesõnaliselt manipuleerimismeetodeid, mis suudaksid kujundada nii luureoperatsioone kui ka popkultuuri: „Salajaste operatsioonide maailmas pole miski nii, nagu paistab. Võti ei seisne mitte üksnes tegevuste kontrollimises, vaid tegevuste tajumise kontrollimises.“
Tema poeg Miles Copeland III kujundas samuti olulisel määral muusikatööstust, juhtides mänedžerina mitmeid mõjukaid ansambleid, sh The Police (kus trummariks oli tema vend Stewart), ja asutades plaadifirma I.R.S. Records, mille kaudu dirigeeris alternatiivmuusika peavoolu. Teiste seas kuulub Miles Copeland III poolt ellu aidatud ansamblite hulka näiteks R.E.M., mille eesotsas oli Michael Stipe, veel üks kõrgete sõjaväelaste järeltulija. Copelandid moodustavad olulise erioperatsioone ja kultuuriloomet ühendava lüli, illustreerides, kuidas luuremetoodikad arenesid otsesest sekkumisest peenekoelisema, meelelahutuse vahendusel aset leidva, mõjutamise suunas. Nende edu vastukultuuri atraktiivsuse ja kommertsliku elujõulisuse ühendamisel võeti eeskujuks tulevaste narratiivide kujundamisel.
Kirjeldatud kultuurilise inseneeria mudel tugineb ajalooliselt järjepidevatele põhimõtetele. Luureringkondade eesmärkidega kooskõlas tegutsevatele muusikutele, näitlejatele, kunstnikele ja liikumistele tagatakse kõikjale jõudev reklaam, samas kui tõelist vastupanu pärsitakse või likvideeritakse sootuks. Kultuuritegelasi nagu traagiliselt surnud Phil Ochs ja John Lennon, keda mõlemat jälgis FBI nende poolt riigivõimule esitatava väljakutse tõttu, tabab märkimisväärselt teistsugune saatus võrreldes kuulsustega, kes väljendavad oma mässumeelsust vastuvõetavamates raamides püsides.
kultuurilise inseneeria mudel tugineb ajalooliselt järjepidevatele põhimõtetele. Luureringkondade eesmärkidega kooskõlas tegutsevatele muusikutele, näitlejatele, kunstnikele ja liikumistele tagatakse kõikjale jõudev reklaam, samas kui tõelist vastupanu pärsitakse või likvideeritakse sootuks.
Joshua Stylman
Käesoleva teemaarenduse kolmandas osas näeme, kuidas kultuuri kujundamise tehnikaid on digitaalsete süsteemide vahendusel üha automatiseeritud ja täiustatud. Kultuurilise kontrolli meetodid on ajapikku arenenud füüsilistest psühholoogilisteks, kohalikest globaalseteks, käsitsi sooritatavatest automatiseerituteks. Nähtus, mis algas Edisoni riistvaramonopoliga ja saavutas oma analoogse haripunkti popkultuuri subversiivsetes operatsioonides, on leidnud oma senini lihvituima väljenduse digitaalsetes süsteemides. Nagu järgnevas osas näeme, ei tähista üleminek mehaaniliselt kontrollilt algoritmilisele kontrollile mitte üksnes tehnoloogilist arengut, vaid ka kvanthüpet suutlikkuses kujundada inimteadvust.
JÄTKUB…
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.