SUUR LUGU – Kuidas valitsetakse masse I OSA – Tsentraliseeritud massikultuuri loomine

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Joshua Stylman

Kolmest osast koosnev esseede sari uurib, kuidas näiliselt “vaba läänemaailm” on enam kui sajandi jooksul allutatud üha laiaulatuslikumale tsentraliseeritud ühiskondliku kontrolli mehhanismile, mis on röövinud massidelt üha suurema osa varast ning vaimsest ja füüsilisest vabadusest. Seeria esimeses osas selgitatakse, kuidas 20. sajandi algusest konstrueeritud massimeedia infrastruktuur on loodud algusest peale mitte vaba mõtte ja kunstilise väljenduse meediumina, vaid teadlikult massipsüühikat vormiva masinavärgina.
Adrian Bachmann

Olen aastaid olnud teadlik sellest, kuidas reklaamitöötusse eesmärgiks on masside käitumise teadlik manipuleerimine. Turunduse mehhaanikat õppinud inimesena olen ennast seetõttu alati pidanud tavatarbijast teadlikumaks, märkamaks viise kuidas minu käitumist üritatakse mõjutada, mis tõttu olen olnud kindel, et olen oma valikute langetamises ja hinnangute kujundamises manipulatsioonide suhtes suuresti immuunne. Vaatamata sellele mõistan nüüd, et elasin pikemat aega teadmatuses, millisel määral reklaaminduses kasutatavad psühholoogilise manipuleerimise tehnikad on reaalsuses olnud aastakümneid kasutusel mitte pelgalt kommertslikel eesmärkidel, vaid kaasaegse kultuurilise miljöö terviklikul ja teadlikul vormimisel.

Käesolev uurimus sai alguse ponnistusest selgitada välja muusikatööstuse sidemed luureagentuuride psühholoogilise sõjapidamise harudega ning kasvas suuremaks uurimuseks sellest, kuidas võimuinstitutsioonid on pikemat aega vorminud masside teadvust endale sobilikus suunas.

Teemasse süvenedes selgus, et isegi minu kõige küünilisemad eeldused tehislikult toodetud kultuuri osas riivasid üksnes fenomeni pealispinda.

Joshua Stylman

Teemasse süvenedes selgus, et isegi minu kõige küünilisemad eeldused tehislikult toodetud kultuuri osas riivasid üksnes fenomeni pealispinda. Käesoleva artikliga on minu sooviks heita valgust millelegi, mida paljud meist intuitiivselt tunnetavad, ent ei ole tänini suutnud täielikult sõnadesse panna. Sestap loodan, et järgnev aitab ka teil paremini teadvustada ja mõista seni varjatuks jäänud mõjutussüsteeme. Mis tahes manipulatsiooni vastane võitlus algab momendist mil teadvustame, et oleme manipulatsiooni objektideks.

Olen järgneva teemaarenduse jaganud kolme ossa: esmalt uurime 20. sajandi alguses loodud struktuure, mis kontrollimehhanisme toetavad ja alal hoiavad. Seejärel vaatame lähemalt, kuidas suur osa popkultuurist ja kõikvõimalikest “mässumeelsetest” liikumistest paljastuvad tausta uurides teadlikult kujundatud sünteetiliste nähtustena, mille eesmärgiks on algusest peale populatsiooni kontroll. Viimases osas heidame aga lähema pilgu digitaalajastuga kaasnenud kontrollimeetodite automatiseerimisele ja täiustamisele.

Sissejuhatus: kontrolliarhitektuur
2012. aastal viis Facebook läbi salajase eksperimendi 689 000 kasutajaga, manipuleerides uudisvooge, et uurida, kuidas inimestele näidatava sisu muutmine mõjutab nende emotsioone. Kolmandas osas tuleme selle juurde tagasi, praegu mainin üksnes, et see katse kujutas endast vaid väikest sissevaadet ees oodanud muutustesse. Tänaseks ei piirdu algoritmide kasutusala enam pelgalt populatsiooni emotsioonide vormimisega, vaid elanikkonna teadvuse kujundamisega fundamentaalsel tasandil.

2012. aastal viis Facebook läbi salajase eksperimendi 689 000 kasutajaga, manipuleerides uudisvooge, et uurida, kuidas inimestele näidatava sisu muutmine mõjutab nende emotsioone.

Joshua Stylman

Nüüdseks suudavad sotsiaalmeediaplatvormid reaalajas kasutajate käitumist prognoosida ja muuta, voogedastusteenused seevastu kujundavad automaatselt ja pidevalt meie kultuuritarbimise valikuid ning digitaalsed maksesüsteemid jälgivad iga üksikut tehingut. Lihtsakoelise emotsionaalse manipuleerimisena alanud protsessidest on arenenud välja kõikehõlmav elanikkonna teadvuse kontroll.

Mõistagi ei kujunenud suutlikkus inimeste tajusid kujundada üleöö. Tänaseks meid ümbritsevate kultuurilise kontrolli mehhanismide üles ehitamiseks on kulunud rohkem kui sajand. Mõistmaks, kuidas oleme jõudnud punkti, kus meie teadvust suunatakse algoritmide abil – ja mis veelgi olulisem, kuidas sellele suunamisele vastu seista –, peame esmalt pöörama pilgu nende süsteemide ajalooliste alusstruktuuride ja sihipäraselt välja arendatud kontrolliarhitektuuri poole.

Nüüdseks suudavad sotsiaalmeediaplatvormid reaalajas kasutajate käitumist prognoosida ja muuta, voogedastusteenused seevastu kujundavad automaatselt ja pidevalt meie kultuuritarbimise valikuid ning digitaalsed maksesüsteemid jälgivad iga üksikut tehingut. Lihtsakoelise emotsionaalse manipuleerimisena alanud protsessidest on arenenud välja kõikehõlmav elanikkonna teadvuse kontroll.

Joshua Stylman

Meile võib esmapilgul tunduda, et Facebooki eksperimendis avaldunud psühholoogiline manipuleerimine kujutab endast peamiselt kaasajale omast nähtust, ent reaalsuses ulatuvad selle juured massikommunikatsiooni algusaegadesse. Nimelt oli üks kultuurilise kontrolli esimesi arhitekte ei keegi muu kui Thomas Edison, kelle 1908. aastal asutatud filminduse patendiettevõte Motion Picture Patents Company, mida on nimetatud ka Edisoni Trustiks, pani aluse süstemaatilisele mõjule, mis kujundab tegelikkust veel enam kui sajand hiljemgi.

Vundamendi valamine
Motion Picture Patents Company rajajana pani Thomas Edison aluse millelegi märksa enamale kui pelgalt järjekordsele monopolile – ta näitas, kuidas viie keskse tähtsusega mehhanismi abil on võimalik süstemaatiliselt kontrollida teabe liikumist ja kujundada rahva teadvust. Need viis mehhanismi hõlmavad endas kontroll infrastruktuuri ehk filmitootmise seadmete üle, levikontroll kinode võrgustiku näol, õiguslikku raamistikku patentide omamise teel, rahalist survet mustade nimekirjade koostamise abil ning legitiimsuse defineerimist „autoriseeritud“ vs „autoriseerimata“ sisu määratlemise läbi. Analoogsed mehhanismid on mõningaid edasiarendusi läbinuna erinevates tööstusharudes ja erinevatel ajastutel üha uuesti esile kerkinud, kujundades avalikkuse teadvust ja kontrollides mõtte- ning väljendusvabaduse piire üha peenekoelisematel viisidel.

Institutsionaalse kontrolli esiletõus
Samal ajal, kui Edison oli kehtestamas kontrolli visuaalmeedia üle, võttis kuju ka laiem institutsionaalse võimu struktuur: 20. sajandi alguses leidis nimelt mitmes valdkonnas paralleelselt aset kontrolliüksuste koondumine enneolematult kontsentreeritud tasemel.

Edisoni patendikompaniid 1915. aastal konkurentsi kaitsmise nimel laiali ajades saavutas ülemkohus üksnes seda, et kontroll siirdus kompanii käest kitsa rühma filmistuudiote kätesse. Kuigi toimunut esitleti konkurentsi loomisena, siirdas „monopoli lammutamine” reaalsuses võimu oligarhiale, mis suutis nüüdsest rahvale edastatavaid sõnumeid tõhusamalt ja salakavalamalt koordineerida. Väärib mainimist, et analoogne muster on kordunud pidevalt ka hilisemates konkurentsiõiguslikes meetmetes.

Näilise konkurentsi tingimustes hakkasid ajapikku levima üha uued kontrollivormid. 1934. aastal kehtestatud filmitootmise eeskiri (nn Haysi koodeks) näitas, kuidas moraalset paanikat on võimalik kasutada rahvale edastatava sisu üle kontrolli haaramise õigustamiseks. Samamoodi nagu Edison kontrollis filmitööstuse algusaegadel filmide levitamist, reguleeris 1934. aasta Haysi koodeks seda, mida ekraanil võis kujutada ja mida mitte, kehtestades sedasi esmased tsentraalselt suunatud narratiivide kontrollimise mudelid, mis on kehtivad ka tänasel digiajastul.

Samamoodi nagu Edison kontrollis filmitööstuse algusaegadel filmide levitamist, reguleeris 1934. aasta Haysi koodeks seda, mida ekraanil võis kujutada ja mida mitte, kehtestades sedasi esmased tsentraalselt suunatud narratiivide kontrollimise mudelid, mis on kehtivad ka tänasel digiajastul.

Joshua Stylman

Edisoni eeskuju visuaalmeedia kontrollimisel hakati peagi järgima ka teistes valdkondades. John D. Rockefeller rakendas identset lähenemist näiteks meditsiinisüsteemi kujundamisel: infrastruktuuri kontroll meditsiinikoolide näol, levikontroll haiglate ja kliinikute süsteemi näol, õiguslik raamistik litsentside abil, finantssurve strateegilise rahastamise kaudu ja legitiimsuse defineerimine „teadusliku” vs „alternatiivse” meditsiini määratlemise teel. Siin ei olnud tegemist pelgalt konkurentsi kõrvaldamise, vaid kontrolliga selle üle, milliseid teadmisi peetakse legitiimseteks.

Kõik ülalmainitu ei olnud juhus. 20. sajandi alguses sai alguse kõikide ühiskondlike struktuuride bürokraatliku tsentraliseerimise tung, mille raames varem eraldiseisvalt toiminud valdkonnad – meditsiin, meedia, haridus, rahandus, meelelahutus ja teadusuuringud – allutati seninägematul tasemel ühisele koordineerimisele. Avalike institutsioonide, erasektori ja valitsusasutuste vahelised piirid ähmastusid olematuks. Koordineerimisele tugineva lähenemise sisseviimisel mängisid keskset rolli suured sihtasutused, sh Rockefelleri ja Fordi fondid, mis end filantroopiliste organisatsioonidena presenteerides dikteerisid akadeemilise uurimistöö prioriteete ja sotsiaalteaduste metoodikaid. Strateegilise rahastamise ja institutsionaalse toetuse vahendusel võimaldasid sotsiaalsele inseneeriale pühendunud miljardäride fondid luua ja alal hoida heakskiidetud raamistikke ühiskonna kui sellise käsitlemiseks.

20. sajandi alguses sai alguse kõikide ühiskondlike struktuuride bürokraatliku tsentraliseerimise tung, mille raames varem eraldiseisvalt toiminud valdkonnad – meditsiin, meedia, haridus, rahandus, meelelahutus ja teadusuuringud – allutati seninägematul tasemel ühisele koordineerimisele.

Joshua Stylman

Otsustades, millistele uuringutele rahalisi vahendeid eraldada ja milliseid ideid institutsionaalselt toetada, omandasid need sihtasutused arbiiteri rolli, otsustamaks millised käsitlused on aktsepteeritavad ning millised mitte, laiendades samas Rockefelleri meditsiinilisüsteemi mudelit ka üleüldises intellektuaalses sfääris.

Seninägematu ühiskonnakorralduse halduslik ühtlustamine 20. sajandi esimeses pooles tõi kaasa midagi enamat kui pelgalt koordineerimise – see lõi esmakordselt seotud süsteemid nii füüsilise reaalsuse kui ka avaliku teadvuse kontrollimiseks. Alates Edisoni kontrollist visuaalmeedia üle kuni Rockefelleri meditsiiniteadmiste määratluse ja Föderaalreservi monetaarkontrollini aitas iga detail kaasa sotsiaalse kontrolli koguarhitektuuri väljakujunemisele.

Seninägematu ühiskonnakorralduse halduslik ühtlustamine 20. sajandi esimeses pooles tõi kaasa midagi enamat kui pelgalt koordineerimise – see lõi esmakordselt seotud süsteemid nii füüsilise reaalsuse kui ka avaliku teadvuse kontrollimiseks.

Joshua Stylman

Süsteemi kõikehõlmavuse tagas selle meisterlik pakendamine – iga autonoomiat kahjustavat käiku esitati edusammuna, iga piirangut kaitsena, iga kontrollivormi mugavusena. Seetõttu võib öelda, et massid ei ole piirdunud üksnes tsentraalselt koordineeritud reaalsuse ümberkujundamise aktsepteerimisega, vaid on võtnud selle innukalt omaks, tunnistamata kunagi, et nende valikud, uskumused ja kogu reaalsuse taju on tegelikult vormitud üha enam mitte nende endi, vaid institutsioonide poolt, mida nad pimesi usaldavad.

Ühise katuse alla koondatud kontrollsüsteemi laiaulatuslik võim avaldus ka Ameerika ülemaailmse rolli põhjalikus ümberkujundamises. Üheks mõjukaimaks avalikkuse teadvuse kujundajaks tõusis narratiiv USA „isolatsionismist”. Kuigi Ameerika oli juba ammu projitseerinud oma globaalset võimu läbi pangavõrgustike, korporatsioonide ekspansiooni ja relvade abil täideviidava diplomaatia kaudu, kujundati tegelikkus järk-järgult ümber, turustades uut narratiivi pahaaimamatule avalikkusele. Esitledes lugu sellest, kuidas Ühendriigid tõmbuvad maailmaareenilt tagasi, suutsid sõjalise sekkumise pooldajad positsioneerida end vastumeelsete moderniseerijatena, kes juhivad kõhklevat rahvast globaalsel areenil vastutuse võtmise poole. Samal ajal omandas suurpankur J. P. Morgan 1917. aastaks 25% Ameerika ajalehtedest, luues nõutud narratiivi levitamiseks üleriigilise raamistiku. Küsimus ei olnud kasumi teenimises – tegemist oli rahva teadvust suunava masinavärgi loomisega, mida peeti vajalikuks valitseva klassi poolt soovitud tulevaste konfliktide jaoks soodsa pinnase ette valmistamiseks.

Massid ei ole piirdunud üksnes tsentraalselt koordineeritud reaalsuse ümberkujundamise aktsepteerimisega, vaid on võtnud selle innukalt omaks, tunnistamata kunagi, et nende valikud, uskumused ja kogu reaalsuse taju on tegelikult vormitud üha enam mitte nende endi, vaid institutsioonide poolt, mida nad pimesi usaldavad.

Joshua Stylman

1950. aastateks viis USA eriteenistuste toona salastatud propagandaprogramm Pilalind (Mockingbird) elanikkonna teadvuse manipuleerimise juba riiklikult koordineeritud tasandile võimaldades Luure Keskagentuuri (CIA) poolset suurte meediaorganisatsioonide ülevõtmist.

Operatsioon Pilalind demonstreeris esmakordselt, kui oluliseks pidasid USA luureagentuurid juba 1950ndatel seda, et masside teadvust tuleb manipuleerida läbi kanalite, mida teadmatud massid pidasid “sõltumatuks meediaks”, mis vahendab nendele “objektiivset informatsiooni”.

Operatsioon Pilalind demonstreeris esmakordselt, kui oluliseks pidasid USA luureagentuurid juba 1950ndatel seda, et masside teadvust tuleb manipuleerida läbi kanalite, mida teadmatud massid pidasid “sõltumatuks meediaks”, mis vahendab nendele “objektiivset informatsiooni”.

Joshua Stylman

Sõjaperioodi propaganda käigus täiustatud lähenemisele tuginevad tehnikad mõjutasid kõike alates uudiste kajastamisest kuni meelelahutusprogrammideni. Mis peamine – neid samu infomanipulatsiooni malle lihvitakse jätkuvalt tänapäevani.

Kõike seda, mida operatsiooni Pilalind raames saavutati reaalsetest inimestest toimetajate ja strateegiliselt tellitud lugude abil, saavutavad tänapäeva platvormid automaatselt sisu modereerivate algoritmide ja soovitussüsteemide toel. Analoogsed narratiivi kujundamise põhimõtted kehtivad ka tänapäeval, üksnes inimestest vahendajad on välja vahetatud automatiseeritud süsteemide vastu, mis töötavad hingematvas tempos ja omavad ülemaailmset haaret.

Kõike seda, mida operatsiooni Pilalind raames saavutati reaalsetest inimestest toimetajate ja strateegiliselt tellitud lugude abil, saavutavad tänapäeva platvormid automaatselt sisu modereerivate algoritmide ja soovitussüsteemide toel.

Joshua Stylman

Meedia ja luureringkondade vahelist seost võime vaadelda ka William S. Paley näitel, kes kasvatas Ühendriikide meediakontserni CBS-i väikesest raadiojaamast ringhäälinguimpeeriumiks. Teise maailmasõja ajal töötas Paley Sõjainformatsiooni Ameti (OWI) Vahemere-suunalise järelevalvajana ning seejärel psühholoogilise sõjapidamise osakonna raadiojuhina. Paley sõja ajal omandatud kogemused psühholoogiliste operatsioonide alal kujundasid otseselt CBS-i sõjajärgset programmistrateegiat, kus meelelahutusele omistati sotsiaalse inseneeria tõhusa tööriista roll. Paley juhtimisel sai CBS tuntuks hüüdnime all Tiffany võrgustik, viidates sedasi meediaproduktsiooni tippkvaliteedile, kuid samas ühendades meelelahutuse meisterlikult Sõjainformatsiooni Ametis töötamise käigus täiustatud psühholoogilise sõjapidamise peenekoeliste manipuleerimistehnikatega. Taoline meelelahutuse ja sotsiaalse kontrolli omavaheline põimimine kujunes ajapikku kaasaegsete meediaoperatsioonide alusmudeliks.

Aja jooksul täiustus massilise manipuleerimise masinavärk uute tehnoloogiatega. 1950. aastateks oli juba puhkenud payola-skandaal plaadifirmade tava ümber anda raadiojaamadele või DJ-dele altkäemaksu, et need mängiksid teatud laule sagedamini, jättes eksitava mulje nende laulude populaarsusest, tekitades sedasi kunstlikku nõudlust ning moonutades edetabeleid. Kuigi payola-skandaali raames räägiti eelkõige altkäemaksudest, kujutas toimunu endast reaalsuses hästi õlitatud süsteemi avalikkuse maitse teadlikuks kujundamiseks.

Kultuurikanaleid kontrollivad ettevõtted lõid ning hoidsid alal üha tihedamaid sidemeid institutsionaalsete võimudega. Näiteks jätkas Paley juhtimisel tegutsev CBS Records alltöövõtjana koostööd sõjaväega samas kui Ameerika Raadiokorporatsioon (RCA) (mis asutati algselt 1919. aastal mereväe poolt koordineeritud kommunikatsioonimonopolina), säilitas ringhäälingu, plaaditööstuse ja tarbeelektroonika valdkondadesse laienedes oma fundamentaalsed sidemed sõjaväe- ja luurevõrgustikega. Need kultuurilise kontrolli meetodid ei arenenud isolatsioonis, olles osaks laiemast sotsiaalse inseneeria süsteemist, mis on dramaatiliselt paisunud just ülemaailmsete konfliktide perioodidel.

Kuigi ajaloolased käsitlevad maailmasõdu tavaliselt eraldiseisvate konfliktidena, on korrektsem käsitleda neid sotsiaalse kontrolli mehhanismide pideva laienemise faasidena. Ulatuslike konfliktide vaheaegadel välja töötatud infrastruktuur ja meetodid väljendavad järjepidevust – sõjad pakkusid nii õigustust kui ka katsebaasi üha keerukamateks muutuvate psühholoogilise manipuleerimise süsteemide rakendamisel.

Joshua Stylman

Kuigi ajaloolased käsitlevad maailmasõdu tavaliselt eraldiseisvate konfliktidena, on korrektsem käsitleda neid sotsiaalse kontrolli mehhanismide pideva laienemise faasidena. Ulatuslike konfliktide vaheaegadel välja töötatud infrastruktuur ja meetodid väljendavad järjepidevust – sõjad pakkusid nii õigustust kui ka katsebaasi üha keerukamateks muutuvate psühholoogilise manipuleerimise süsteemide rakendamisel. Sõjaväeobjektid, sh Lookout Mountaini õhuväebaas Laurel Canyonis, ei toiminud pelgalt baasidena, vaid keskustena, kust koordineeriti psühholoogilise sõjapidamise operatsioone, ning need asusid väga sobivalt meelelahutustööstuse südames. Ainuüksi Lookout Mountainis toodeti üle 19 000 salastatud filmi, säilitades samal ajal tihedaid sidemeid Hollywoodi filmitööstusega.

1943. aastaks oli süsteem sedavõrd põhjalikult juurdunud, et CIA eelkäija Strateegiliste Teenistuste Amet (OSS) kirjeldas oma strateegiat selgesõnaliselt nüüdseks salastatuse alt vabastatud dokumendis. Büroo sõnul kujutasid filmid endast „võrratut õppevahendit” ja „ilmselget hoiakute kujundajat”, mis omas potentsiaali „stimuleerida või pärssida tegevusi”. USA luureteenistuste tänaseks deklassifitseeritud dokumentides on korduvalt esile toodud, kuidas teenistused peavad ka edaspidi „kasutama ära filmide potentsiaali psühholoogilise sõjapidamise relvana”. Antud üleskutse ei puuduta üksnes teabe kontrollimist, vaid inimeste reaalsuse tajumise ja kogemise viisi fundamentaalsel moel muutmist.

USA luureteenistuste tänaseks deklassifitseeritud dokumentides on korduvalt esile toodud, kuidas teenistused peavad ka edaspidi „kasutama ära filmide potentsiaali psühholoogilise sõjapidamise relvana”. Antud üleskutse ei puuduta üksnes teabe kontrollimist, vaid inimeste reaalsuse tajumise ja kogemise viisi fundamentaalsel moel muutmist.

Joshua Stylman

Ajal, mil Edison ja Rockefeller rajasid Ameerikas füüsilisi kontrollisüsteeme, oli meelelahutussektor juba integreerumas luureoperatsioonide raamidesse. Tegemist on seosega mis ulatub tagasi tööstuse algusaegadesse – kuulduste kohaselt tegi mustkunstnik Harry Houdini Esimese maailmasõja ajal koostööd Briti luurega, kasutades oma etendusi kattevarjuna Saksa enklaavides info kogumisel. Charlie Chaplini filmid sisaldasid ohtralt propagandat ning nii Chaplin, Douglas Fairbanks kui ka Mary Pickford korraldasid 1918. aastal massiivseid USA vabadusvõlakirjade (Liberty Bonds) müügikampaaniaid, ekspluateerides sedasi oma kuulsust sõja rahastamise edendamiseks. Nõnda tähistas Esimene maailmasõda süstemaatilise koostöö sündi Hollywoodi ja luureagentuuride vahel. Teise maailmasõja ajal vormistati Ameerika meelelahutustööstuse ja luureametite sidemed Strateegiliste Teenuste Ametis (OSS) millest kasvas hiljem välja tänapäevane kaitseministeeriumi alla kuuluv Meelelahutuskoostöö Büroo (ELO) – institutsioon, mille ülesandeks on tänini aktiivselt kujundada ühiskonnas levivaid sõjateemalisi narratiive filmide kaudu.

Teise maailmasõja ajal vormistati Ameerika meelelahutustööstuse ja luureametite sidemed Strateegiliste Teenuste Ametis (OSS) millest kasvas hiljem välja tänapäevane kaitseministeeriumi alla kuuluv Meelelahutuskoostöö Büroo (ELO) – institutsioon, mille ülesandeks on tänini aktiivselt kujundada ühiskonnas levivaid sõjateemalisi narratiive filmide kaudu.

Joshua Stylman

Masside teadvuse kujundamine
Samal ajal töötas Briti luure välja midagi veelgi fundamentaalsemat – nimelt meetodeid teadvuse kontrollimiseks. Taipamine, et territoriaalne kontroll on ajutine, kuid suutlikkus kujundada inimeste uskumusi, soove ja maailmavaateid võib tagada püsiva võimu, muutis sotsiaalse inseneeria olemust igaveseks. 1914. aastal asutati süütult kõlava nimega Wellington House, mis omandas aja jooksul üha nahaalsemalt bürokraatlikke vorme, kasvades Teabeosakonnaks ja lõpuks selgelt orwellilikult kõlavaks Teabeministeeriumiks. Antud organisatsiooni kaudu süstematiseeriti masside psühholoogiline manipuleerimine uute põhimõtete alusel, nentides muu hulgas, et masside kaudne mõjutamine usaldusväärsete häälte vahendusel toimib oluliselt efektiivsemalt kui otsene propaganda; et faktidest tähtsam on emotsionaalne resoneerumine; ning et inimesed usaldavad rohkem eakaaslaste jagatud infot kui ametivõimudelt pärinevat.

Taipamine, et territoriaalne kontroll on ajutine, kuid suutlikkus kujundada inimeste uskumusi, soove ja maailmavaateid võib tagada püsiva võimu, muutis sotsiaalse inseneeria olemust igaveseks.

Joshua Stylman

Sajand hiljem reguleeritakse samade psühholoogiliste põhimõtete alusel sotsiaalmeediaplatvormide algoritme – aja jooksul ei ole need arusaamad kuhugi kadunud, vaid üksnes edasi arenenud. Kui Facebook viib läbi teste viraalselt leviva ja emotsioone mõjutava sisu osas või kui sotsiaalmeedia algoritmid soodustavad info levikut eakaaslaste vahel, mitte institutsionaalsetest allikatest, siis rakendavad sotsiaalmeediahiiu programmide reaalajas Tavistocki psühholoogilisi põhimõtteid.

Nimelt avastasid dr John Rawlings Rees ja tema kolleegid Tavistocki kliinikus (hilisema nimega Tavistocki instituut) šokis sõdureid ravides, et psühholoogilist traumat on võimalik kasutada lisaks üksikisiku teadvusele ka kogu sotsiaalse süsteemi ümberkujundamiseks. Trauma- ja grupipsühholoogia süstemaatilise uurimise käigus töötas Rees koos kolleegidega välja meetodid, mille abil saab kujundada nii seda, mida inimesed näevad, kui ka seda, kuidas nad reaalsust tõlgendavad. Instituudi töö demonstreeris, kuidas psühholoogilist haavatavust saab ära kasutada nii üksikisiku kui ka rühma käitumise ümberkujundamiseks, ja need teadmised osutusid hindamatuks kontekstis, kus mõjutusmehhanismid kasvasid avalikust tsensuurist edasi tajude peenekoeliseks manipuleerimiseks.

Masside kaudne mõjutamine usaldusväärsete häälte vahendusel toimib oluliselt efektiivsemalt kui otsene propaganda.

WellingTon House/ÜK teabeministeerium

Briti Tavistocki instituudist, mis on avalikkuse jaoks suuresti tundmatuks jäänud, kujunes üks mõjukamaid organisatsioone kaasaegsete sotsiaalse kontrolli meetodite kujundamisel ning nende praegune töö soolise identiteedi alal ei ole mitte anomaalia, vaid jätkab instituudi pikaajalist missiooni inimteadvuse ümber kujundamisel. Ühendkuningriigi luureteenistuse MI6 endine luureohvitser John Coleman võimaldas oma teedrajavas teoses ” Tavistocki Inimsuhete Instituut” (The Tavistock Institute of Human Relations) pilguheitu instituudi tegemistele siseringi vaatenurgast ning hiljem on mitmed teadlased, sh Daniel Estulin, Courtenay Turner ja Jay Dyer, selle organisatsiooni kaugeleulatuvat mõju täiendavalt uurinud.

Instituudi kõige tähelepanuväärsemaks saavutuseks võib pidada psühholoogiliste teooriate rakendamist kultuurilise inseneeria praktiliste vahenditena, sh eeskätt populaarse muusika ja noortekultuuri kaudu. Põimides oma põhimõtted näiliselt spontaansetesse kultuuritrendidesse, on Tavistocki instituudil õnnestunud suunata oma subjekte nende teadvuse eest varjestatud sotsiaalsetesse mallidesse.

Briti Tavistocki instituudist, mis on avalikkuse jaoks suuresti tundmatuks jäänud, kujunes üks mõjukamaid organisatsioone kaasaegsete sotsiaalse kontrolli meetodite kujundamisel ning nende praegune töö soolise identiteedi alal ei ole mitte anomaalia, vaid jätkab instituudi pikaajalist missiooni inimteadvuse ümber kujundamisel.

Joshua Stylman

Esmalt katsetati Tavistocki sotsiaalse programmeerimise meetodeid muusika valdkonnas. USA välisministeeriumi 1950.–1960. aastate nn. “džässidiplomaatia” programm kajastas võimukeskuste arusaama muusika potentsiaalist kultuuri kujundamisel. Samal ajal, kui Louis Armstrong ja Dizzy Gillespie esinesid „džässisaadikutena” ringreisidel, kujundas džässimaailma seestpoolt veel üks mõjukas tegur. Nimelt sponsoreeris paruness Pannonica de Koenigswarter – sünni poolest Rothschildide pangadünastia liige – mitmeid maailmakuulsaid bebop-muusikuid nagu Thelonious Monk ja Charlie Parker, kes mõlemad surid parunessi kodus mõneaastase vahega. Kuigi de Koenigswarteri kirg džässi vastu võis olla autentne, langes parunessi tegevus muusikaareenil kokku ajajärguga, mil USA välisministeerium ja Luure Keskagentuur (CIA) kasutasid džässi aktiivselt kultuuridiplomaatia vahendina, ning tahtlikult või mitte, kuid Pannonica de Koenigswarteri patroonlus kujutas endast üht esimest sammu Euroopa pangandusaristokraatia osaluses väidetavalt revolutsioonilise muusika liikumistes.

Järgnevas osas uurime lähemalt teadvuse kontrolli järgmist, kultuuri vahendusel toiminud, faasi, mille käigus kasvas varajastest džässieksperimentidest välja nähtamatu ja süstemaatiline ülemaailmne kultuurilise inseneeria programm. Vaatame kuidas varjatud institutsioonid kavandasid ja käivitasid kultuurilisi liikumisi, mis näisid väljastpoolt orgaanilistena, ent mille taga seisis süstemaatiline ja hästi finantseeritud programm mille alusel sisendati massidele mitte pelgalt mõtteid, vaid terviklikku maailma tunnetuse ning sellega suhtestumise viisi.

JÄRGNEB…

Allikas

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!