Kuidas rahvaid paljaks röövitakse – näide India ajaloost II OSA

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

India päritolu majandusteadlane Utsa Patnaik selgitab India ajaloo näitel, kuidas töötab ülemaailmne rikkuse ümberjagamise süsteem, mille alusel Lääneriigid jooksutavad maailma arengumaades toodetud lisaväärtuse enda taskusse ning pärsivad taotluslikult nende arengut. Patnaik näitab, kuidas rahvaste rikkuse röövimise mehaanika töötab suuresti tänu finantspoliitilisele süsteemile, mis maskeerib selle all kannatavate rahvaste eest nende vaesuse aluspõhjused, ning tänu ekspluateeritavate riikide endi eliidile, mis on otsustanud müüa oma rahvaste vabaduse ja rikkuse võõrvalitsejate asehalduriks olemise nimel. Järgnevas teine osa kaheosalisest loost…

Mis juhtus rahaga, mis Indiast välja voolas? Milleks seda kasutati?

Kaasaegne kapitalistlik maailm ei eksisteeriks ilma kolonialismi ja jõukuse äravooluta. Suurbritannia tööstusliku ülemineku ajal, 1780–1820 aastatel, moodustas kapitali äravool Aasiast ja Lääne-Indiast kokku umbes 6 protsenti Suurbritannia SKP-st, mis on peaaegu sama, mis oli kogu riigi säästumäär. Pärast 19. sajandi keskpaika oli Suurbritannial jooksevkonto puudujääk Mandri-Euroopa ja Põhja-Ameerikaga ning samal ajal investeeris ta nendesse piirkondadesse massiliselt, mis tähendas ka kapitalikonto puudujääki. Need kaks puudujääki moodustasid kokku suure ja kasvava maksebilansi puudujäägi nende piirkondadega.

Kaasaegne kapitalistlik maailm ei eksisteeriks ilma kolonialismi ja jõukuse äravooluta.

utsa patnaik

Kuidas oli Suurbritannial võimalik eksportida nii palju kapitali, mis kulus raudteede, teede ja tehaste ehitamiseks USA-s ja Mandri-Euroopas? Maksebilansi puudujäägid nende piirkondadega lahendati kolooniate, eeskätt Indiast teenitud finantskulla ja kõva valuuta omandamisega. Kõik ebatavalised kulutused, näiteks sõjad, pandi aga India eelarvesse ja kõike, mida India ei suutnud oma iga-aastase valuutatulu kaudu katta, näidati India võlana, millelt Inglise pangad kogusid intresse.

Nagu Briti Ida-India Kompanii ajal, ei kulutatud ka krooni ajal kolmandikku India eelarvetuludest riigisiseselt, vaid see pandi kõrvale “kulutustena välismaal”. Londonis asuv India riigisekretär kutsus välismaiseid importijaid üles deponeerima tema juures Indiast pärit netoimpordi makseid (kullas ja naelsterlingites), mis kadusid riigisekretäri kontole Inglise Pangas. Nende India tulude vastu väljastas ta arveid, mida nimetati nõukogu arveteks, ruupia väärtuse ekvivalendiga – mis maksti eelarvest välja osast, mida nimetati “kulutusteks välismaal”. Niisiis, Suurbritannial oli täielik kontroll kogu rahvusvahelise ostujõu üle, mida India tootjad olid kogu Briti okupatsiooni vältel teeninud. Kui kasvõi mingi osa sellest oleks jäänud Indiasse, oleks India saanud samuti importida kaasaegset tehnoloogiat ja hakata industrialiseerima juba ammu enne, nagu Jaapan seda tegi Meiji restauratsiooni ajal 1870. aastatel.

Suurbritannial oli täielik kontroll kogu rahvusvahelise ostujõu üle, mida India tootjad olid kogu Briti okupatsiooni vältel teeninud.

utsa patnaik

Maailm on alates 19. sajandist märkimisväärselt muutunud ja ka Hiina hiljutist ekskurssi  Aafrikasse nimetatakse mõnikord uue ajastu imperialismiks. Kuidas kommenteerite?

Oleks täiesti vale nimetada kas hiinlasi või ka India ettevõtjaid Aafrikas kaasaegseteks imperialistideks. See on valelikkus, mida põhjapoolsed riigid kasutavad selleks, et juhtida tähelepanu kõrvale kuritegudelt, mida nad meie rahva vastu toime panid pärast sunniviisilise poliitilise kontrolli saavutamist. Suurbritannia ja teised riigid maksustasid oma koloniseeritud rahva, võtsid nende välismaised tulud ja saatsid nad nälga.

Hiina ja India ettevõtjad Aafrikas püüavad lihtsalt ajada äri kokkuleppel sõltumatute valitsustega. Me ei saa kunagi loota, et kordame arenguteed, mida põhjamaad järgisid. Nad lahendasid maapiirkondade ümberasustamise ja kasvava tööpuuduse massilise alalise väljarändega, peamiselt Ameerikasse. See võimalus ei ole avatud tööjõu ülejäägiga Indiale või Hiinale. Peame välja töötama industrialiseerimise strateegia, mis säilitab tööhõive ja elatusvahendid.

Kuna kaubandustõkked, mis meenutavad Briti impeeriumi poliitikat India riidekaupade impordi suhtes, on taas tõusmas, siis kas on mingeid õppetunde, mida India saaks koloniaalkogemusest sellel rindel õppida?

Õppetund, mille peame omandama, on distantseerumine. Ma ei ole vastu protektsionismi ideele Läänes. Sest ausalt öeldes peame oma pilgu sissepoole pöörama. Meil on Indias tohutu siseturg ja selle ostuvõimet tuleb tõsta. Me peame hakkama teiste arengumaadega rohkem kauplema. Ja kaubandus peab toimima tingimustel, mis ei ole üht poolt ekspluateerivad – sisuliselt see, mida nimetatakse õiglaseks kaubanduseks. Arengumaad peavad hakkama mõtlema koostööl põhinevatele lahendustele. Mõned kaubandustõkked põhjapoolsete riikidega on samuti olulised, sest nad propageerisid vabakaubanduse dogmat, et teenida meie kulul oma huve.

Kaubandus peab toimima tingimustel, mis ei ole üht poolt ekspluateerivad – sisuliselt see, mida nimetatakse õiglaseks kaubanduseks.

utsa patnaik

Rahvusvahelised ettevõtted püüavad ka tänapäeval India põllumajanduse mustreid põllukultuuride eksportimise suunas muuta, täpselt nagu nad tegid seda ka koloniaalperioodil. Nad tahavad vaba juurdepääsu meie põllumajandusele, sest nad ei saa kunagi toota neid põllukultuure, mida meie suudame, eriti talvel. Uus globaliseerumine seisneb selles, et põhjamaad saavad keset talve lõunast värskeid puuvilju ja lilli. Troopilised riigid peaksid koonduma, et kasutada oma maade aastaringset tootlikkust vahetuskaubana, et saada sedasi oma põllumajandustootjatele paremaid kaubandustingimusi. Tõde on see, et kogu tänapäeva rikka maailma elanikkond sõltub oma elatustaseme poolest tänaseni suuresti endisest koloniaalmaailmast. Peaaegu 70% Lääne kaasaegses supermarketis müüdavast 12 000 kaubast on troopilise impordisisuga.

Tõde on see, et kogu tänapäeva rikka maailma elanikkond sõltub oma elatustaseme poolest tänaseni suuresti endisest koloniaalmaailmast. Peaaegu 70% Lääne kaasaegses supermarketis müüdavast 12 000 kaubast on troopilise impordisisuga.

utsa patnaik

Kaubandustingimused ei ole ikka veel õiglased. Siiski peavad paljud endiselt kinni veendumusest, et arenenud riigid jõudsid edasi vaid seepärast, et nad on kohutavalt uuenduslikud ja ettevõtlikud. Nii India kui Briti õpilastele õpetatakse väga vähe reaalset ajalugu. Näiteks Cambridge’i “India majandusajaloos” ei ole hämmastaval kombel ühtegi sõna range protektsionistliku poliitika kohta Aasia tekstiilide vastu, mida Suurbritannia rakendas aastatel 1700–1846. Samuti ei ole seal mitte ühtegi sõnagi selle kohta, kuidas Suurbritannia võõrandas India kogu ekspordi ülejäägi tulu 180 pika aasta jooksul aastatel 1765–1945.

Cambridge’i “India majandusajaloos” ei ole hämmastaval kombel ühtegi sõna range protektsionistliku poliitika kohta Aasia tekstiilide vastu, mida Suurbritannia rakendas aastatel 1700–1846. Samuti ei ole seal mitte ühtegi sõnagi selle kohta, kuidas Suurbritannia võõrandas India kogu ekspordi ülejäägi tulu 180 pika aasta jooksul aastatel 1765–1945.

utsa patnaik

Kuigi iseseisval Indial on Suurbritanniaga head suhted, on viimasel ajal olnud palju poliitilist segadust seoses mogulite ajalooga. Nii impeeriumi kui moguleid peetakse autsaideriteks. Kuidas neid võrrelda?

Mogulid tulid küll väljastpoolt, kuid rändelained on alati väljastpoolt tulnud. See, mida mogulid tegid, oli täpselt see, mida tegid ka Rajasthani vürstid. Nad maksustasid inimesi, kuid nad tegid seda mõõdukalt, ja mis peamine – nad lükkasid maksutulu tagasi India majandusringlusesse. Nad asusid siia elama ja ei säilitanud püsivaid sidemeid oma päritolukohtadega. On selge, et moguleid ei saa mingil juhul samastada brittidega, sest puudus eksporditung, kohalike tootjate petmine ja maksudest rahastatav iga-aastane äravool alam-kontinendilt välja.

Milline on teie kui ajaloost huvitatud majandusteadlase seisukoht reparatsioonide idee suhtes? Kas Suurbritannia peaks tagastama suured rahasummad, mis teie hinnangul Indiast välja voolasid?

Mitte ainult Suurbritannia, vaid kogu tänapäeva arenenud kapitalistlik maailm õitses India ja teiste kolooniate rikkuste äravoolu najal. Suurbritannia oli liiga väike, et neelata endasse kogu Koloniaal-India äravoolu. Nii sai Ühendkuningriigist maailma suurim kapitalieksportija, mis aitas kaasa Mandri-Euroopa, USA ja isegi Venemaa tööstuslikule arengule. Infrastruktuuri buum nendes riikides ei oleks muidu võimalik olnud.

Koloniaalne kapitali äravool aitas luua kaasaegse kapitalistliku maailma Põhja-Ameerikast Austraaliani – teisisõnu, kõik piirkonnad, kuhu Euroopa elanikud olid elama asunud. Arenenud kapitalistlik maailm peaks eraldama osa oma SKP-st tingimusteta iga-aastasteks ülekanneteks arengumaadesse, eriti kõige vaesematesse nende seast. Lisaks sellele võlgneb Suurbritannia moraalselt hüvitist 3 miljoni tsiviilisiku eest, kes surid Bengali näljahädas, sest see oli brittide poolt tehislikult konstrueeritud näljahäda.

Adrian Bachmanni kommentaar:

Briti impeeriumi poolt sadade aastate jooksul loendamatutele rahvastele põhjustatud kuritegude hinda võib täheldada üles sadadesse triljonitesse ulatuvate aineliste kahjude ning kümnetesse, kui mitte sadadesse miljonitesse ulatuvate inimelude kaoga. Mis teeb antud tõsiasja eriliselt markantseks, on asjaolu, et maailma ajaloos inimkonnalt kõige enam nii rikkusi kui inimelusid röövinud süsteemi establishment`i järeltulijad arvavad ennast maailma areenil tänini mitte üksnes oma ajaloolisest süüst suuresti või tervenisti priiks (see on omane ilmselt kõigile rahvastele – kõikide rahvaste kannatustes on alati süüdi “keegi teine” – aus introspektsioon on veel haruldasem kollektiivsel kui individuaalsel tasemel), vaid käsitlevad ennast jätkuvalt inimkonna moraalse etalonina.

Briti impeeriumi poolt sadade aastate jooksul loendamatutele rahvastele põhjustatud kuritegude hinda võib täheldada üles sadadesse triljonitesse ulatuvate aineliste kahjude ning kümnetesse, kui mitte sadadesse miljonitesse ulatuvate inimelude kaoga.

adrian bachmann

Mis on aga veel kummastavam, on asjaolu, et samasugusel arvamusel on mööndustega endiselt arvestatav osa rahvastest (sh India rahvad), kes on olnud pretsedenditu ajaloolise ülekohtu kannatajateks.

Seetõttu tuleb angloameerika võimusüsteemi trumbiks pidada tänini nn soft power ehk pehme jõu või teisisõnu ideoloogilise subversiooni oskust ehk võimet panna allutatud rahvad tunnetama eksisteerivat süsteemi kui mitte hüvelise, siis vähemasti moraalselt neutraalse reaalsusena. Moraalse ebaõigluse institutsionaliseerimise edukus sõltubki suuresti võimest maskeerida kurja süsteemi olemus moraalselt neutraalseks. Kuna enamus inimesi soovib alateadlikult tema üle võimutseva jõu diktaatidega muganduda, võetakse võimul olijate “narratiivid” omaks, et maskeerida iseenda kaassüülisust süsteemi osistena. Sedasi on ajalooraamatud ning kroonikad täis jutustusi sellest, kus üks riik sooritab genotsiidi ja teine “mõneti vastuolulist rahvastikupoliitikat”, üks tungib kallale ning teine “kistakse sõtta”, jne.  

Moraalse ebaõigluse institutsionaliseerimise edukus sõltubki suuresti võimest maskeerida kurja süsteemi olemus moraalselt neutraalseks. Kuna enamus inimesi soovib alateadlikult tema üle võimutseva jõu diktaatidega muganduda, võetakse võimul olijate “narratiivid” omaks, et maskeerida iseenda kaassüülisust süsteemi osistena. Sedasi on ajalooraamatud ning kroonikad täis jutustusi sellest, kus üks riik sooritab genotsiidi ja teine “mõneti vastuolulist rahvastikupoliitikat”, üks tungib kallale ning teine “kistakse sõtta”, jne.  

adrian bachmann

Kummatigi on antud tõsiasi seletatav samapalju endiselt – peamiselt finantsiliselt – kehtivate subordinatsiooni mehhanismidega kui ülimalt rafineeritud psühholoogilise indoktrinatsiooni metoodika poolt. Niipea kui lagunevad angloameerika globaalse hegemoonia finantsilise ja militaarse “kõva jõu” alustalad, laguneb paratamatult ka selle “pehme jõu” poolt vormitud ideoloogiline fassaad ning Utsa Patnaiki sarnased teadlased asuvad troonilt tõugatute kuritegusid kaardistama. Kuningas ei eksi teadupärast kunagi seni, kuni ta trooni peal istub.

Allikas