Kuidas rahvaid paljaks röövitakse – näide India ajaloost I OSA

AUDIOVERSIOON lehekülje lõpus

India päritolu majandusteadlane Utsa Patnaik selgitab India ajaloo näitel, kuidas töötab ülemaailmne rikkuse ümberjagamise süsteem, mille alusel Lääneriigid jooksutavad maailma arengumaades toodetud lisaväärtuse enda taskusse ning pärsivad taotluslikult nende arengut. Patnaik näitab, kuidas rahvaste rikkuse röövimise mehaanika töötab suuresti tänu finantspoliitilisele süsteemile, mis maskeerib selle all kannatavate rahvaste eest nende vaesuse aluspõhjused, ning tänu ekspluateeritavate riikide endi eliidile, mis on otsustanud müüa oma rahvaste vabaduse ja rikkuse võõrvalitsejate asehalduriks olemise nimel. Järgnevas esimene osa kaheosalisest loost…

Kui tuntud majandusteadlane Utsa Patnaik hakkas Briti majandusajaloo vanu kirjutisi läbi sõeluma, et mõista Londoni ja Koloniaal-India fiskaalsuhete iseloomu, ei olnud India ühiskonnas avalikku debatti imperialismipärandist veel suure kella külge pandud.

Umbes 200 aasta jooksul koorisid Ida-India Kompanii ja Briti impeerium Indiast välja hinnanguliselt vähemalt 9,2 triljonit naela (ehk 44,6 triljonit dollarit, kuna naelsterlingi ja USA dollari vahetuskurss oli suure osa koloniaalperioodi vältel 4,8 dollarit naelsterlingi kohta). Selle summa konteksti asetamiseks tasub meeles pidada, et 2018. aastal oli Ühendkuningriigi kogutoodang umbes 3 triljoni dollari suurune.

Kuigi viimased aastad on koloniaalkogemusele lisavalgust heitnud, on palju sellist, mida me ikka veel ei tea. Üheks peamiseks küsimuseks, mis pole endiselt ammendavat vastust saanud, on küsimus sellest, kui palju varandust britid Indiast sajandite jooksul kokku riisusid? Columbia University Pressi poolt hiljuti avaldatud esseede kogumikus üritab Patnaik anda sellele põhjaliku hinnangu. Umbes 200 aasta jooksul koorisid Ida-India Kompanii ja Briti impeerium Indiast välja hinnanguliselt vähemalt 9,2 triljonit naela (ehk 44,6 triljonit dollarit, kuna naelsterlingi ja USA dollari vahetuskurss oli suure osa koloniaalperioodi vältel 4,8 dollarit naelsterlingi kohta).

Selle summa konteksti asetamiseks tasub meeles pidada, et 2018. aastal oli Ühendkuningriigi kogutoodang umbes 3 triljoni dollari suurune. Koloniaalajastul kanditi suurem osa India märkimisväärsest välisvaluutatulust otse Londonisse – takistades sedasi riigi võimet importida masinaid ja tehnoloogiat, et alustada India majanduse moderniseerimist sarnaselt Jaapani 1870. aastatel võetud suunaga. Kolonialismi armid on Indias endiselt alles, nendib Patnaik. Ja ometi seisab Indias, kus vaieldakse tänini lõputult ajalooliste pisiasjade üle, kolonialismi koorma tegeliku ulatuse adekvaatne hindamine alles ees.

Järgnevas katkend Patnaiki antud intervjuust:

Hiljutises dokumendis väidate, et Suurbritannia tühjendas India ligi 45 triljonist dollarist. Kas te võiksite selle summa perspektiivi seada ja selgitada, mida oleks selle varanduse India majandusringlusesse jäämine muutnud?

Aastatel 1765–1938 ulatus raha väljavool Indiast 9,2 triljoni naelani, kui võtta aluseks India ekspordi ülejäägi tulu ja liita sellele 5% intressimäär. India tootjad ei saanud sellest eriti midagi kõva valuuta ega kulla näol. Selle asemel “maksti” kohalikele tootjatele eelarvest ruupiate ekvivalendiga – mis on teguviis, mida te ei leiaks kunagi ühestki iseseisvast riigist. “Äravool” varieerus stabiilselt 26–36% vahel keskvalitsuse eelarvest. Ilmselgelt oleks olukord tundmatuseni erinev, kui India tohutud rahvusvahelised tulud oleksid riiki jäänud. India oleks kahtlemata olnud palju arenenum riik, palju paremate tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande näitajatega. Ülimalt kõnekas fakt on see, et aastatel 1900–1946 sissetulek ühe inimese kohta Indias praktiliselt ei suurenenud, kuigi riik registreeris enne 1929. aastat kolm aastakümmet järjest suuruselt teise ekspordi ülejäägi tulu maailmas.

Ülimalt kõnekas fakt on see, et aastatel 1900–1946 sissetulek ühe inimese kohta Indias praktiliselt ei suurenenud, kuigi riik registreeris enne 1929. aastat kolm aastakümmet järjest suuruselt teise ekspordi ülejäägi tulu maailmas.

Utsa Patnaik

Kuna kõik tulud kaaperdas Suurbritannia omale, ei olnud indialaste materiaalne ja sotsiaalne stagnatsioon üllatav. Tavalised inimesed surid toona alatoitumise ja haiguste tõttu nagu kärbsed. On šokeeriv, et indialaste oodatav eluiga oli 1911. aastal vaid 22 aastat. Kõige kõnekamaks indeksiks tuleb pidada aga toiduteravilja kättesaadavust. Kuna tavaliste indialaste ostujõudu pigistasid (Briti koloniaalvõimude poolt kehtestatud) kõrged maksud, vähenes toiduteraviljade aastane tarbimine inimese kohta 200 kg-lt 1900. aastal 157 kg-ni teise maailmasõja eelõhtul ning 1946. aastaks langes see veelgi, vaid 137 kg-ni. Ükski riik tänapäeva maailmas, isegi mitte kõige vähem arenenud, ei ole ligilähedaseltki positsioonil, kuhu India oli viidud Briti imperiaalvõimu lõppedes 1946. aastal.

Kuidas toimis süsteem selle rikkuse äravoolu korraldamiseks? Ja miks ei olnud sellele ulatuslikku kohalikku vastuseisu?

Kõik koloniseerivad jõud kehtestavad alati allutatud riikidele maksude kogumise süsteemid.

utsa patnaik

Kõik koloniseerivad jõud kehtestavad alati allutatud riikidele maksude kogumise süsteemid. Piirkonna administraatori nimi oli “koguja”. Kui Briti Ida-India Kompanii sai 1765. aastal Bengalis esmakordselt enda kätte tulude kogumise õigused, läksid selle töötajad ahnusega täiesti hulluks. Briti impeeriumi avaliku teenistuse ametnik R. C. Dutt dokumenteeris, et aastatel 1765–1770 tõstis Briti Ida-India Kompanii Bengali maksutulu võrreldes endise kohaliku Nawabi režiimiga kolmekordseks. Teate, mida see tähendab talupojale, kes on juba niigi üsna vaene? Juba kohalikud valitsejad kogusid India lihtrahvalt küllaltki kõrgeid makse, kuid kui vallutajatest Britid maksukoormuse kolmekordistasid, tähendas see allaheidetud rahvale sisuliselt permanentses näljas elamist.

Tulemus oli ootuspärane. Kõigest viis aastat pärast Briti okupantide poolt kehtestatud maksurežiimi kehtestamist vallandas see 1770. aastal Bengalis tohutu näljahäda. Brittide endi hinnagul suri selle tagajärjel Bengali 30-st miljonist inimesest kolmandik, ehk 10 miljonit.  

Kõigest viis aastat pärast Briti okupantide poolt kehtestatud maksurežiimi kehtestamist vallandas see 1770. aastal Bengalis tohutu näljahäda. Brittide endi hinnagul suri selle tagajärjel Bengali 30-st miljonist inimesest kolmandik, ehk 10 miljonit.  

utsa patnaik

Alates 1765. aastast kuni vallutatud maade ülevõtmiseni Briti krooni poolt kasutas Briti Ida-India Kompanii veerandit kuni kolmandikku kogutud maksutulust talupoegadelt eksportkaupade ostmiseks. See oli ebanormaalne maksude kasutamine, kusjuures talupojad ise ei teadnudki, et nad petta saavad. Kui Kompanii agent, kes tootjatelt maksu kogus, oleks samal ajal kohe oma kauba selle maksu eest välja ostnud, siis oleks tootja ise öelnud: dal mein kuch to kala hai (siin haiseb kala järele). Kuid Kompanii agent, kes ostis maksuraha eest toodangut, oli juba teine isik ja tegi seda muul ajal kui maksu kogunud Kompanii agent. Sedasi ei suutnud maksukoormusega rõhutud panna kokku pilti väga lihtsast mehhanismist, kuidas neid nööriti.

Turg on üks hämmastav asi: see on võimeline varjutama tegelikke rikkuse loomise ja ümberjagamise mehhanisme. Suur osa India tootjate enda maksutasust konverteeriti brittide poolt lihtsalt eksportkaupadeks, nii et sisuliselt said Briti valitsejad oma valitsetavalt kaubad kätte tasuta (märkus: sarnane mehhanism kehtib tänapäeval Ameerika Ühendriikide ja teiste maailma riikide vahel läbi veelgi anonüümsema mehhanismi, milleks on dollarite eest ülejäänud maailma riikidelt reaalsete hüviste ostmine kaugelt üle USA poolt välismaailmale pakutavate hüviste määra).

Turg on üks hämmastav asi: see on võimeline varjutama tegelikke rikkuse loomise ja ümberjagamise mehhanisme.

utsa patnaik

Hilisem eksproprieerimise mehhanism pärast koloniaalvõimu üleminekut Briti Ida-India Kompaniilt Briti kroonile oli selle edasiarendus vekslite abil. Ainsad India kasusaajad sellest nutikast ja ebaõiglasest süsteemist, mis sidus kaubanduse maksudega, olid vahendajad või dalal`id. Mitmed tänapäeva India suurimad äridünastiad panid oma rikkusele aluse oma rahva röövimisega, pakkudes Briti kolonisaatoritele vahendusteenust. Kui India lihtrahvas ägas suure maksukoormuse all, siis Briti impeeriumit teenindavate lokaalsete ettevõtete ja spetsialistide tulumaks oli kuni teise maailmasõjani praktiliselt olematu.

Adrian Bachmanni kommentaar:

Antud printisiip on olnud läbi aegade imperialistliku andamisüsteemi alustalaks. Iga väikse ja keskmise suurusega rahva saatuse otsustab suures pildis ära see, kas kohalik eliit otsustab isiklike ohvrite hinnaga seista oma rahva vabaduse ja heaolu eest või läheb kaasa hegemoonilise suurvõimu poolt pakutud rolliga müüa oma rahvas omakasu eest maha, ning täita iseendi taskuid oma enda rahva vaesumise ja orjastamise hinnaga. Süsteemi edukuse teiseks võtmemomendiks on oskus varjata selle toimimismehaanikat allaheidetud rahva eest, kes ei saa oma viletsuse põhjusest üldse aru, või süüdistab selles subjekte, kes on sellistena määratletud nende üle valitseva võimu poolt – olgu selleks siis mõni fiktiivne sise- või välisvaenlane.

Iga väikse ja keskmise suurusega rahva saatuse otsustab suures pildis ära see, kas kohalik eliit otsustab isiklike ohvrite hinnaga seista oma rahva vabaduse ja heaolu eest või läheb kaasa hegemoonilise suurvõimu poolt pakutud rolliga müüa oma rahvas omakasu eest maha, ning täita iseendi taskuid oma enda rahva vaesumise ja orjastamise hinnaga.

adrian bachmann

Tegemist on kurblooga, mis on inimkonna ajaloos kordunud loendamatu arv kordi ning mis osutub võimalikuks tänu eliidi küünilisusele ja argusele ning masside apaatsusele ja valmisolekule kollektiivseks sõgeduseks. Ultimatiivselt tähendab moraalse printsiibi hülgamine lõppastmes paratamatult ka ainelise heaolu kadu, hägustades sealjuures rõhuja ja kannataja süülisust ebaõigluse levikus. Seevastu olukorras, kus rahvas säilitab moraalse tundlikkuse ning eliit isetu südikuse türanniseeriva välisvõimu palge ees, on lootust säilitada nii vaimne vabadus kui aineline heaolu.

JÄTKUB…