fbpx
AudioÜhiskond & Kultuur

Kuidas mitte hoolida sellest, mida teised meist arvavad

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

“Enamik inimesi ei saa kunagi, isegi hetkekski, öelda lahti ümbritsevate kehtestatud piirangutest ega eirata teiste heakskiitu. Alates hetkest, mil nad hakkavad mõistma oma vanemate naeratusi ja kulmukortsutusi, on nad janunenud kõigi, isegi võõraste, heakskiitu … Need inimesed mõõdavad kogu oma väärtust selle järgi, mida teised neist arvavad.”
Richard Taylor, Uhkuse taastamine (ing Restoring Pride)

Enamik meist hoolib liiga palju sellest, mida teised inimesed meist arvavad. Me hindame sotsiaalset heakskiitu liiga kõrgelt ja meil on irratsionaalne hirm hukkamõistu, kriitika ja tagasilükkamise ees. Selle asemel, et rajada läbi elu oma rada, mis on kooskõlas meie annete, tugevuste ja soovidega, pingutame selle nimel, et vastata teiste soovidele ja ootustele. Mõned meist lasevad oma unistustel surra, sest kardame, et meie üle mõistetakse kohut, kui me nende poole püüdleme. Järgnevas loos uurime, kuidas saaksime vähendada liigset vajadust sotsiaalse heakskiidu järele ning ületada elu pärssiv hirm sotsiaalse hukkamõistu ees.

“Ma pole kunagi soovinud rahvale meele järele olla; sest mida mina mõistan, sellest nad ei tunne puudust ja mida nemad janunevad, seda pole mul neile pakkuda.”
Epicurus, tsiteeritud Seneca Kirjades

Esimene samm tervemõistuslikuma suhtumise loomiseks teiste arvamustesse on mõelda sügavamalt nende inimeste iseloomule, kelle heakskiitu me otsime.

Esimene samm tervemõistuslikuma suhtumise loomiseks teiste arvamustesse on mõelda sügavamalt nende inimeste iseloomule, kelle heakskiitu me otsime. Kas sellised isikud üldse väärivad meie austust ja imetlust? Kas nad õitsevad või stagneeruvad? Kas neil on julge, sõltumatu ja uudishimulik meel, mis on võimeline otsima tõde ning kujundama ja väljendama oma arvamust? Või on tegemist argpükslike konformistidega, kes aktsepteerivad ja kordavad kriitikavabalt kõike, mida neile räägivad peavoolu-uudised, kuulsused, suunamudijad ja poliitikud? Kui inimene ei avalda meile muljet, siis miks peaksime hoolima, kas meie eluviis talle muljet avaldab?

“Miks sa tunned rõõmu kiituse üle neilt, keda sa ise kiita ei saa?”
Seneca, Kirjad

Või nagu Arthur Schopenhauer kordas:
“Teiste inimeste teadvuses toimuv peaks iseenesest meile ükskõik olema; ja aja jooksul muutumegi selle suhtes tõeliselt ükskõikseks, kui näeme, kui pealiskaudsed ja mõttetud on enamiku inimeste mõtted, kui kitsad on nende ideed, kui õelad nende tunded, kui perverssed nende arvamused ja kui palju vigu on enamikus neist.”
Arthur Schopenhauer, Elutarkus

Üks asi on treenida end ükskõikseks kindla inimese heakskiidu suhtes. Kuid grupi või rahvahulga juuresolekul võib vajadus heakskiidu järele olla eriti tugev ning mõnikord avaldub see vajadus ka sotsiaalse ärevusena, mis halvab meie võime oma elus edeneda. Kõnet pidades või esinedes läheme pingesse ja muutume närviliseks ega suuda oma tegelikke võimeid avaldada. Seltskondlikel koosviibimistel oleme ebamugavalt eneseteadlikud ega suuda tegutseda loomuliku spontaansusega. Ja mis kõige hullem, liigse heakskiidu vajaduse taga peituv sotsiaalne ärevus takistab meid järgimast oma südametunnistust – isegi kui me teame, et see, mida me ütleme või teeme, on vale – ning me järgneme lambalikult massile.

Stoikust filosoofi Epictetuse sõnul peaksime sellise sotsiaalse ärevuse taltsutamiseks mõtlema rahvahulga olemusele. Sest nagu Epictetus ütles sotsiaalselt äreva inimese kohta:

“… ta ei tea, mida tähendab rahvahulk või rahvahulga aplaus … Mis on masside kiitus ja milline väärtus sellel elus on, need on asjad, mida ta ei tea ega ole kunagi uurinud. Seetõttu siin ta nüüd väriseb ja kahvatub.”
Epictetus, Kogutud teosed (ing The complete works: handbook, discourses, and fragments)

Enamik inimesi suhestub rahvahulgaga, nagu oleks see omaette isik, ja nii loomulikult hirmutab neid selle kohalolek. Kuid tegelikult ei ole rahvahulk midagi muud kui üksikisikute kogum, kes on kogunenud ühte kohta või keda ühendab ühine meelsus. Kui me treenime end rahvahulga juuresolekul nägema ja suhestuma üksikute inimestega, mitte rahvahulgaga tervikuna, on palju lihtsam vähendada ärevat vajadust heakskiidu järele. Sest nii nagu me peaksime olema ükskõiksed ühe üksikisiku heakskiidu suhtes, keda me ei austa, kehtib sama ka üksikisikute kogumi kohta, kes juhtumisi kokku kogutakse. Nagu kirjutas Rooma filosoof ja riigimees Cicero:

“Mis võiks olla absurdsem, kui arvata, et needsamad ignorantsed ja tavalised inimesed, keda te ükshaaval põlgate, on kokkuvõetuna suurema tähtsusega?”
Cicero, Tusculumi arutlused

Mis võiks olla absurdsem, kui arvata, et needsamad ignorantsed ja tavalised inimesed, keda te ükshaaval põlgate, on kokkuvõetuna suurema tähtsusega?

Cicero, Tusculumi arutlused

Mõnel harukordsel juhul koosneb rühm või rahvahulk siiski muljetavaldava mõistuse ja imetlusväärsete iseloomudega inimestest. Kuid isegi sellises olukorras ei ole see, mida sellised inimesed meist arvavad, meie kontrolli all ja seega ei tohiks see olla ka meie mure. Kõik, mida me teha saame, on end väärikalt ülal pidada, püüda hoiduda tegemast midagi, mis väärib põlgust, ning seejärel aktsepteerida mis tahes arvamusi, mida nad meist endas kujundavad.

Hukkamõistu, naeruvääristamise ja tagasi lükatud saamise hirmu ületamine on lisaks meie sotsiaalse heakskiidu vajaduse leevendamisele ka elu edendav impulss. Me peame suutma säilitada rahuliku ükskõiksuse seisundi, kui meid torkab teiste inimeste põlgus – olgu see siis internetis või reaalses maailmas. Epictetus soovitas, et kui me oleme kellegi põlguse sihtmärgiks, peaksime enne reageerimist võtma pausi ja lubama endal hinge tõmmata, sest kohesed või refleksiivsed reaktsioonid on sageli ennasthävitavad. Kui võtame hetke, et end koguda, on meil vabadus valida olukorrale sobiv vastus.

“Inimese vabadus hõlmab meie võimet teha paus stiimuli ja reaktsiooni vahel ning selles pausis valida see üks vastus, millele soovime oma jõu panustada.”
Rollo May, Julgus luua (ing The Courage to Create)

Või nagu Epictetus täheldas:
“Pidage meeles, et teid ei solva mitte see, kes teid ründab või ahistab, vaid teie arvamus, et need asjad on solvavad. Nii et alati, kui keegi teid provotseerib… proovige ennekõike… mitte lubada ennast muljest kaasa haarata; sest kui lükkate asju edasi ja võidate aega mõtlemiseks, on teil lihtsam enda üle kontrolli saavutada.”
Epictetus, Enchiridion

Üks võimsaimaid viise solvangutele või naeruvääristamisele reageerimiseks on “kuulata nagu kivi”. See hõlmab reageerimist inimesele nii, nagu kivi reageeriks. Teisisõnu, see on üldse mitte reageerimine. Me laseme nende sõnadel langeda kurtidele kõrvadele, ajame oma asja ja teeskleme, et teist inimest pole olemas. See vastus on tõhus kahel põhjusel. Esiteks, kui keegi meid solvab või naeruvääristab, on üks asi, mida nad alati tahavad, reaktsiooni esilekutsumine. Nad tahavad tunda, et nende sõnadel on meie üle võim. Kuulates kivina hoidume rahuldamast nende võimutahet ja mitte midagi tehes demonstreerime neile, et nende provokatsioonid on väiklased ega suuda meid liigutada. Teiseks, kuna meie teod mõjutavad meie mõtteid ja emotsioone, muutume kivina reageerides seesmiselt kivitaoliseks:

“See on suure isiku tunnus, tõusta solvangutest kõrgemale; kõige alandavam kättemaks on kohelda oma vastast nii, nagu see ei oleks kättemaksu väärt… Suured ja õilsad on need, kes nagu isandlik elajas kuulavad häirimatult väikeste koerte haukumist.”
Seneca, Vihast

See on suure isiku tunnus, tõusta solvangutest kõrgemale; kõige alandavam kättemaks on kohelda oma vastast nii, nagu see ei oleks kättemaksu väärt… Suured ja õilsad on need, kes nagu isandlik elajas kuulavad häirimatult väikeste koerte haukumist.

Seneca, Vihast

Teine strateegia on reageerida põlgusele huumoriga. Huumor hajutab olukorra pinget; see näitab teisele inimesele, et me ei kavatse end nende tasemele alandada ja nende alatusele samaga vastata ega nende viha toita. Eriliselt vaimukas märkus võib isegi vaenlase sõbraks muuta. Kuid võib-olla kõige tähtsam on see, et huumor kasvatab võimu – sest teie halvasti kohtlejatesse lõbustatult suhtumine on võimsate tunnus. Või nagu Seneca märkis:

“Mõned on solvunud, kui juuksur neid müksab; nad näevad solvangut uksehoidja tõreduses, saatja ülbuses, teenri upsakuses. Millist naeru sellised asjad peaksid tekitama! Millise rahuloluga peaks teie meel täituma, kui vastandate omaenda meelerahu rahutustele, millesse teised eksivad!”
Seneca, Targa mehe püsivusest

Filosoof Diogenes oli meister huumori kasutamise kunstis, et magustada oma suhteid ebameeldivate inimestega. Kui kiilas mees solvas teda, vastas Diogenes: “Ma ei solva teid vastu, vaid lihtsalt õnnitlen teie juukseid, et nad on nii kurjast peast lendu tõusnud.” Kui keegi teatas talle, et teine filosoof rääkis temast halvasti, vastas Diogenes: “Seal pole midagi imestada, sest ta pole hästi rääkima õppinudki.” Kui grupp mehi teda solvas, karjus Diogenes neile: “Tulge siia, mehed!” Kui nad aga lähenesid, lükkas Diogenes nad tagasi, öeldes: “Ma kutsusin mehi, mitte saasta!”

Selle asemel, et solvuda märki tabanud vihjete peale, on meil palju parem tunnistada, et nagu kõigil teistel, on ka meil vigu, veidrusi, rumalusi ja pimealasid, mis võivad ja peakski olema huumori objektiks.

Aeg-ajalt peaks aga meie huumor olema suunatud meile endile. Sest mõnikord sisaldub meie pihta suunatud solvangus ka tõetera. Selle asemel, et solvuda märki tabanud vihjete peale, on meil palju parem tunnistada, et nagu kõigil teistel, on ka meil vigu, veidrusi, rumalusi ja pimealasid, mis võivad ja peakski olema huumori objektiks. Kui me lõpetame enda nii tõsiselt võtmise ja arendame tervislikku alandlikkust, siis võime naerda koos inimesega, kes meie üle naerab, ja seega rikkuda tema katsed meid häirida. Prantsuse filosoof Montaigne kirjutas, et vääriline eesmärk on “olla võrdselt nii naeruväärne kui ka võimeline naerma” (Montaigne, Esseed). Seneca märkis, et: “Keegi, kes suudab enda üle naerda, pole naeruväärne.” (Seneca, Targa mehe kindlusest) Ning Epictetus soovitas:

“Kui kuulete, et keegi on teist halvasti rääkinud, ärge vabandage öelduga seoses, vaid vastake: “Ilmselt ei teadnud ta mu muudest vigadest, muidu poleks ta rääkinud ainult neist.”
Epictetus, Enchiridion

Keegi, kes suudab enda üle naerda, pole naeruväärne.

Seneca, Targa mehe kindlusest

Lõppkokkuvõttes on aga kõige efektiivsem vastumürk liigsele teiste arvamusest hoolimisele enesekindluse kasvatamine. Kui oleme ebakindlad ja vaevatud alaväärsustundest, sõltume paratamatult orjalikult teiste inimeste heakskiidust ja kardame igavesti nende põlgust. Kui aga suuname oma aja ja energia vaimu ning keha tugevdamisele, iseloomu parandamisele, eesmärkide saavutamisele ja sellise elu kujundamisele, mille üle võiksime tõeliselt uhked olla, siis see, mida teised meist arvavad – olgu see siis hea või halb –, taandub tähtsusetuks. Või nagu Epictetus ütles:

“Kui teil on kunagi kiusatus otsida välist heakskiitu, siis mõistke, et olete oma väärikuse ohtu seadnud. Kui vajate oma väärtusele tunnistajat, siis olge ise endale tunnistajaks.”
Epictetus, Enchiridion

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:

“Mis kasu on võita kogu maailm, kaotades iseenda”

Sellisena kõlab üks nendest tõdemustest, mis on tugev kandidaat parimale elutarkuse kontsentratsioonile ühes lauses. Paradoksaalsel kombel on inimkonna ajaloo moodsaimate infotehnoloogiate areng mõjunud sotsiaalmeedia võimu läbi inimesele kui vaimsele ja vähemasti ideaalis korumatu omanäolisusega olendile katastroofiliselt. Mikroskoopiliste pooljuhtide armust surisevad imetehnoloogiat kätkevad nutiaparaadid on teinud pidevalt “karja” meelsust monitooriva inimese kaasajal sama ürgselt tribalistlikuks, kui see viimati neoliitikumis koopas või lõkke ääres traibi liikmete ilmeid ja häälitsusi pingsalt jälgides oli.

Mikroskoopiliste pooljuhtide armust surisevad imetehnoloogiat kätkevad nutiaparaadid on teinud pidevalt “karja” meelsust monitooriva inimese kaasajal sama ürgselt tribalistlikuks, kui see viimati neoliitikumis koopas või lõkke ääres traibi liikmete ilmeid ja häälitsusi pingsalt jälgides oli.

ADRIAN BACHMANN

Digitaalvõrkudes mesilasetaru või sipelgakoloonia sarnaseks muutunud inimkonna liikmetele ei ole kunagi varem olnud olulisem monitoorida teda pidevalt reaal- ja virtuaalmaailmas ümbritseva “kollektiivi” meelsust, ega ka lihtsam signalleerida oma kuuletumist sellele. Seetõttu omavad “nutiseadmed” kindlasti tugevat argumenti inimkonda kõige enam nürimeelestava tehnoloogia tiitlile.

Ent ei ole halba ilma heata… Digitaalses maatriksis toimiva inimkonna liikmetel, kes kogevad üha suuremat survet kuuletuda karja, või täpsemalt seda valitsevate isikute, sisendustele ja diktaatidele, on ka märksa lihtsam leida mõtlevat sorti mõttekaaslasi ning levitada fakte, argumente ja mõtisklusi, mis aitavad mõista maailma, milles me elame. Sellise eesmärgiga on ka Makroskoobi portaal ellu kutsutud ning oma lugejate ees…

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!

Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangaülekandega järgmistel rekvisiitidel:

MAKSE SAAJA: Adrian Bachmann

KONTO NUMBER: EE271010011832141226

SELGITUS: Annetus

Jaga sõpradega:
Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.