Nigeri valitsus tühistas Prantsuse tuumakütuse tootja Orano tegevusloa maailma ühes suurimas uraanikaevanduses, mille tarned etendavad olulist rolli Prantsusmaa ja kogu Euroopa tuumaelektrijaamade võrgustiku käitamises. Nigeri juhtum on muuhulgas õpetlikuks näiteks, millele tuginedes on võimalik mõista, millise mehhaanika alusel globaalne impeeriumisüsteem maailma rahvastelt nende riiklikud rikkused röövib.
Prantsusmaa uraanikaevandaja Orano teatas, et on tänase seisuga välja jäetud Imourareni kaevandusest Nigeri põhjaosas, mille maapõues asub hinnanguliselt 200 000 tonni jagu tuumaenergia ja tuumarelvade tootmiseks kasutatavat metalli.
Kaevandamine pidi Imourarenis algselt käivituma 2015. aastal, kuid projekt külmutati pärast 2011. aasta Jaapani tuumakatastroofi järgset uraani maailmaturuhindade kokkuvarisemist.
Nigeri valitsus ei kommenteerinud ettevõtte avaldust kohe, kuid kinnitas oma valmisolekut vaadata läbi kõik kaevandamiskontsessioonid riigis. Nigeri kaevandusministeerium oli omalt poolt hoiatanud, et võtab Oranolt litsentsi ära, kui arendustööd ei ole alanud käesoleva aasta 19. juuniks.
Nädal enne tähtaega teatas Orano uudisteagentuur AFP-le, et Imourarenis on hiljuti alustatud uraanikaevandamise „ettevalmistustöödega“.
„Orano võtab teadmiseks Nigeri ametivõimude otsuse võtta tema tütarettevõttelt Imouraren SA ära litsents maardlas töötamiseks,“ deklareeris Prantsuse ettevõte napilt oma avalduses.
Uraan on Nigeri peamine ekspordiartikkel
Orano teatas, et on „valmis hoidma Nigeri ametivõimudega kõik suhtluskanalid avatuna, jättes samas endale õiguse vaidlustada kaevandamisloa tühistamise otsus riiklikes või rahvusvahelistes kohtutes“.
Prantsuse riigi enamusosalusega kaevanduskontsern ja selle eelkäijad on Nigeris tegutsenud juba alates 1971. aastast. Kontserni poolt varemalt hallatud Arkokani uraanikaevandus on suletud alates 2021. aastast, kuid Orano haldab ka teist uraanikaevandust põhjapoolses Arlit`i piirkonnas.
Niger on maismaale suletud riik, millel puudub ligipääs merele. Antud asjaolu on muutnud Nigeri uraaniekspordi suuresti sõltuvaks naaberriigist Beninist, mis on transiidi tänaseks peatanud, tuues põhjenduseks “julgeolekukaalutlused”.
Aatomiorganisatsiooni Euratom andmetel tarnis Niger 2022. aastal umbes veerandi Euroopa tuumaelektrijaamade poolt kasutatavast looduslikust uraanist.
Euroopa peamiseks uraaniga varustajaks on Kasahstan, mis edestab omakorda Nigerit ja Kanadat.
Möödunud aasta juulis Nigeris võimu haaranud sõjaväline hunta lubas koheselt pärast valitsushoobade juurde asumist vaadata läbi kõik välismaised kaevandamiskontsessioonid riigis.
Nigeri uued valitsejad on pöördunud pärast võimu võtmist Prantsusmaa vastu, andes korralduse riigis asuvate Prantsuse vägede koheseks välja saatmiseks ning avaldades igakülgset kriitikat Prantsusmaa kui koloniseeriva riigi suunal. Muuhulgas on Nigeri valitsus pöördunud abi saamiseks Vene Föderatsiooni ja Iraani poole.
Lääne-Aafrika riigis oli vahetult enne sõjaväelist riigipööret antud välismaistele kontsernidele kokku 31 geoluure teostamise ning 11 kaevandamise luba. Riikide hulka, mille ettevõtetele kontsessioonid olid väljastatud, kuulusid Hiina, Austraalia, USA, Suurbritannia, Itaalia, Kanada, Venemaa ja India.
Märkimisväärne on ka asjaolu, et Nigeri põhjaosas paiknevad uraanimaardlad, mis on seisnud viimased 10 aastat vähese kasumlikkuse tõttu jõude, on nüüd taas käivitunud, ent on nüüd ekspluateeritud mitte Prantsuse või Euroopa, vaid Hiina päritolu ettevõtete poolt.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Fundamentaalselt on “arenenud” Läänemaailma ning “vähe arenenud” arengumaade vaheline suhe pärast nn “globaalse lõuna” riikide formaalset koloniaalvõimust vabanemist kujunenud 20. sajandil veel ebaõiglasemaks, hoolimatumaks ning küünilisemaks kui avalikult deklareeritud kolonialismi haripunktis 19. sajandil. Erinevus seisneb selles, et kui 19. sajandil omasid formaalse ülemvõimu positsioonil olnud kolonialistid vähemalt mingisugust moraalset kohustust ekspluateeritavate maade elanikkonna käekäiku parandada, siis 20. sajandi teisest poolest alates on vastav tegevus piirdunud vaid “arenguabiga”, mis moodustab olematult väikese osa ekspluateeritud riikidest riisutud maavarade väärtusest, mis ulatub mitte miljarditesse, vaid triljonitesse dollaritesse.
Olulisest toorainest (olgu selleks nafta, uraan, liitium või… fosforiit) tühjaks riisutava riigi ning seda hävitava välisvõimu mehaanika tugineb alati samadele elementidele, mis korduvad igas riigis, igal ajastul. Need on järgmised:
* VÕLTSI COMPRADOR ELIIDI OLEMASOLU – Tegemist on sõltumata riigist alati kohaliku, oma riigi ja rahva võõrale võimule raha ja (äraspidiselt välja teenitud) tunnustuse eest maha müünud isehakanud “eliidiga”, kes kehtestab ülisoodsa maksusüsteemi väliskontsernidele ja garanteerib rüüstatava riigi osaluse “rahvusvahelises” (s.o Lääneriikide poolt kontrollitud) finantssüsteemis, mille kaudu nii lisaväärtus kui intressitulud jooksutatakse riigist välja, jättes ekspluateerimist võimaldava riigiaparaadi üleval pidamise kulud tervenisti kohalike elanike kanda.
Antud korralduse teiseks aspektiks on see, et rüüstatavast riigist välja voolav lisaväärtus nõuab kontrollimatult kasvavat maksukoormust, mis garanteerib mitte üksnes rüüstatava riigi vaesumise, vaid ka võimetuse “arenenud” riikidega konkureerida kõrge lisaväärtusega kaupade tootmises. Sedasi jääb kohaliku (sisuliselt oma rahva hävitajateks oleva) “eliidi” poolt välismaiste isandate käskude järgi juhitud riik parimal juhul odavaks allhanke klastriks ning halvimal juhul oma rahvusliku toorainerikkuse sentide eest ära kinkinud laostunud eikellegimaaks.
*POLIITILINE JA MILITAARNE KATE – “Rahvusvahelise kogukonna” (hetkel USA ja selle ülemvõimu alla kuuluvate riikide) tunnustus rüüstamistööd läbi viivale lokaalsele “eliidile”, keda tunnistatakse legitiimsena ka juhul, kui ta on tegelikult põlatud kogu kõnealuse riigi kohaliku elanikkonna poolt ning keda hoitakse vajaduse korral iga hinna eest võimul. Olgu siis relvastatud sekkumisega (mida on kõige lihtsam teostada, kui riigis on juba sees võõrriikide relvajõud), režiimile lojaalsete lokaalsete palgasõdurite kinni maksmisega, erasõjafirmade kasutamisega, igakülgse poliittehnoloogilise toe pakkumisega, rahva seast esile tõusnud vabastusliikumise liidrite mõrvadega, PR toega vms. See on programm, mida ka Nigeris üritati ellu viia, ent tänase seisuga ebaõnnestunult, mis on päädinud Prantsuse tuumakütuse kontserni lahkumisega.
HINNAKÄÄRID MAAILMATURU JA KOHALIKU TURU VAHEL – Kehtib radikaalselt erinev hinnatase toorainele siseriiklikult (st mida väliskontsernid maksavad kohalikele ettevõtetele) ning välisturgudel (st mille tooraine omandanud kontsernid saavad “maailmaturu hinnana” enda kaukasse). Ei ole ennekuulmatu, et kohalikud ettevõtted saavad vähem kui kümnendiku tooraine hinnast, millega see maailmaturul realiseeritakse. See kümnendik on hädavajalik, et poliitilise eliidi ümber tekiks ka kohalik majanduseliit, mis rahva põhiosa vaesuses hoidvat süsteemi toetaks.
Olgu lisatud, et kohaliku majanduseliidi ümber kaitseb rahvast hävitavat süsteemi ka nn “pürgiv klass”. Need on isikud, kes kuuluvad küll vaesunud põhimassi hulka, ent kes soovivad meeleheitlikult ja vahendeid valimata “võitjate” hulka pürgida, olles süsteemi olemuse mõistmiseks liiga rumalad, sellest hoolimiseks liiga südametud või mõlemat.
*IGNORANTNE MASS – See on apaatne, massimeedia poolt tekitatud pseudoprobleemide ning läbi viidavate psühho-oppide tõttu reaalsustaju kaotanud elanikkond, kes ei saa aru, millise mehaanika abil ja kelle poolt nende riik ning laste tulevik nende silme all ära hävitatakse.
*REAALSE MORAALSE ELIIDI PUUDUMINE – Viimane element on eeltingimuseks, et riigi “tühjaks imemine” saaks teostuda. Konsolideeritud ning asjade olemusest aru saava eliidi olemasolu seevastu võimaldaks hävinguprotsesse kas peatada või vähemasti pidurdada ning parimal juhul ka reaalse riikliku suveräänsuse loomisele (või taastamisele) aluse panna. Enamikes riikides selline eliit paraku kas puudub või sellel ei lasta formeeruda.
Ülaltoodud lühikirjeldus on seega väga kompaktne kokkuvõte sellest, kuidas “rahvusvaheline kogukond” jõustab maailmas eksisteerivat “reeglitepõhist maailmakorda”. See on ettevõtmine, mille moraalne paleus on paraku sedavõrd eemaletõukav, et selle täideviijaks pürgib iga rahva seast üksnes maniakaalselt ambitsioonikas (suure tõenäosusega iseenda alaväärsuskompleksi sublimeeriv) moraalne põhjakiht, mis on omakasu nimel valmis oma rahva maha müüma.
Milline saab olema mis tahes rahva saatus käesoleva sajandi geopoliitilistes realiteetides, sõltub aga sellest, kas selle kurssi saab määrama ennast teeniv nn comprador eliit või tõe, headuse ja ligimese teenistusse pühendunud kogum oma rahva tõelisi parimaid poegi ja tütreid.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD: