Kiire võidu lootuse luhtumises kustutatud artikkel paljastas Moskva plaani Ukrainas

Foto ülal: Wikimedia Commons. Vene õigeusu kirikupea patriarh Kirill ja president Putin. Vene ortodoksi kirik täidab “Vene maailma” Moskvale allutamise projektis moraalse legitimeerija rolli, pakkudes Ida-Ukraina Venemaa külge liitmise plaanile religioosse-eshatoloogilise “raison d’etre”

Audio leiad artikli lõpust

Järgnevas on esitatud artikkel, mille Vene riigimeedia agentuur RIA Novosti avaldas kõigest kolm päeva pärast Venemaa-poolse Ukraina-invasiooni algust, ent mis kiiresti pärast avaldamist uudisteagentuuri kodulehelt likvideeriti. Artikli kustutamise põhjuseks on tõenäoliselt tõsiasi, et uudisteagentuur tormas loo avaldamisega sündmustest ette. Loo tonaalsusest paistab, nagu oleks see kirjutatud kiire võiduka sõja epiloogina – kiire võiduka sõja, mis ei realiseerunud.

Artikkel väärib tähelepanu, kuna selles on toodud välja aluspõhjus, miks Venemaa Ukrainas sõdib: tegemist on idaslaavide Vene riigi alla ühendamise märksa suurema programmiga. Kremli jaoks on sõja loogika järgmine: kui Euroopa on ühinenud ja Saksamaa taasliidetud, siis on Moskval vaja konsolideerida ka idaslaavi alad suurvene võimu alla – kui vaja, siis jõuga.

RIA Novosti eetrist likvideeritud artikkel:

„Uus maailm on sündimas meie silme all. Venemaa sõjaline operatsioon Ukrainas on kolmel erineval tasandil toonud kaasa uue ajastu. Ja loomulikult neljas, kodune Vene tasand. On algamas uus etapp nii ideoloogiliselt kui ka meie sotsiaal-majandusliku süsteemi mudeli tähenduses – sellest aga eraldi pisut hiljem.

Venemaa taastab oma ühtsuse – 1991. aasta tragöödiast, meie ajaloo kohutavast katastroofist, selle ebaloomulikust nihkest on lõpuks ometi jagu saadud.

Jah, seda kõrge hinna eest. Jah, seda läbi kodusõja traagiliste sündmuste, sest ikka veel sõdivad vennad vendade vastu, eraldatuna teineteisest Vene ja Ukraina vägede ridadesse kuuluvuse alusel, kuid Venemaa-vastast Ukrainat enam olema ei saa.

Venemaa taastab oma ajaloolise terviklikkuse, koondades kokku Vene maailma ja Vene rahva koos kõigi suurvenelaste, valgevenelaste ja väikevenelastega. Kui me oleksime sellest loobunud, kui oleksime lasknud ajutisel jagunemisel aastasadadeks võimust võtta, poleks me mitte ainult reetnud oma esivanemate mälestust, vaid oleksime saanud meie järeltulijate poolt neetud, et lubasime Vene maal laguneda.

Vladimir Putin võttis enda kanda, ilma igasuguste liialdusteta, ajaloolise vastutuse, kui ta otsustas Ukraina küsimuse lahendamist mitte jätta tulevaste põlvede otsustada.

Lõppude lõpuks oleks selle probleemi lahendamise vajadus alatiseks Venemaaga jäänud – seda kahel olulisel põhjusel. Riiklik julgeolek ehk Ukraina Venemaa-vastaseks muutmine ja Läänele meid survestavaks tegutsemiseks tugipunkti loomine on alles teine kõige olulisem põhjus.

Esimene on alati olnud lõhestunud rahva probleem, rahvusliku alanduse probleem, kui Venemaa kaotas algul osa oma vundamendist (Kiievi) ning pidi seejärel leppima kahe riigi olemasoluga, kus on mitte üks, vaid kaks rahvust. Ehk siis kas hüljata oma ajalugu ja nõustuda hullumeelsete narratiividega, et „ainult Ukraina on tõeline Venemaa”, või impotentselt hambaid krigistada ja meenutada aega, mil „kaotasime Ukraina”. Ukraina tagastamine, see tähendab selle taas Venemaaks muutmine, oleks iga mööduva kümnendiga aina keerulisem – ümberkodeerimine, venelaste derussifitseerimine ning väikevenelaste ja ukrainlaste venelaste vastu pööramine saaks aina enam hoogu juurde. Kui aga Lääs konsolideeriks oma täieliku geopoliitilise ja sõjalise kontrolli Ukraina üle, muutuks [Ukraina] tagastamine Venemaale täiesti võimatuks, sest [Venemaal] tuleks selle nimel võidelda terve Atlandi blokiga.

Kui Lääs konsolideeriks oma täieliku geopoliitilise ja sõjalise kontrolli Ukraina üle, muutuks Ukraina tagastamine Venemaale täiesti võimatuks, sest Venemaal tuleks selle nimel võidelda terve Atlandi blokiga.

Nüüd seda probleemi enam ei eksisteeri – Ukraina on Venemaale tagastatud  (Märkus: antud lause paljastab ühemõtteliselt, milline oli Moskva lootus sõja alguses ning miks artikkel kiirelt peale Ukraina relvajõudude kokkuvarisemise lootuse luhtumist likvideeriti). See ei tähenda, et [Ukraina] riiklus oleks likvideeritud, kuid see kujundatakse ümber, taastatakse ja tagastatakse oma loomulikku olekusse Vene maailma osana. Milliste piiridega ning millisel kujul liit Venemaaga olema saab, pannakse paika tulevikus (läbi Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni ning Euraasia Liidu või Venemaa Liiduriigi ja Valgevene abiga). Seda otsustatakse siis, kui Ukraina ajalugu Venemaa-vastasena on lõppenud. Igal juhul jõuab lõhestatud Vene rahvaste ajastu lõpule.

Ning siit algabki saabuva uue ajastu teine mõõde – see puudutab Venemaa suhteid Läänega. Isegi mitte Venemaa, vaid Vene maailma ehk kolme riigi: Venemaa, Valgevene ja Ukraina, mis saavad geopoliitilises plaanis tegutsema ühtse tervikuna…. Need suhted on jõudnud uude etappi – … Lääs näeb tulevikus Venemaa naasmist oma ajaloolistesse piiridesse Euroopas (Märkus: keskne küsimus on siinkohal mõistagi, milliseid “ajaloolisi piire” Moskva siin silmas peab ning millist hinda on ta valmis maksma nende kätte võitmiseks). Ja Lääs paneb seda valjuhäälselt pahaks, ehkki sisimas tuleb tal endale tunnistada, et teisiti ei saakski see kuidagi olla.

Kas on kedagi vanades Euroopa pealinnades, Pariisis ja Berliinis, kes tõsimeeli uskusid, et Moskva loobub Kiievist? Et venelased jäävad igaveseks lõhestatud rahvaks?

Ja seda samal ajal, kui Euroopa ühineb, kui Saksa ja Prantsuse eliit üritavad haarata anglosaksidelt kontrolli Euroopa integratsiooni üle ja koondada ühtset Euroopat? Unustades, et Euroopa ühendamine sai võimalikuks ainult tänu Saksamaa ühendamisele, mis toimus venelaste (ehkki mitte eriti targal) heakskiidul.

Pärast seda ka Vene maadele laieneda pole isegi mitte tänamatuse, vaid geopoliitilise rumaluse kõrgpunkt. Läänel tervikuna ja, veel enamgi, Euroopal ei jätkunud jõudu Ukrainat oma mõjusfääris hoida ja, veelgi enam, teda enda kätte võtta. Et sellest mitte aru saada, pidid nad geopoliitiliselt lihtsalt rumalad olema.

Täpsemalt oli Läänel ainult üks valik: loota Venemaa, see tähendab Vene Föderatsiooni veelgi suurema lagunemise peale. Tõsiasi, et see ei toimi, oleks pidanud olema selge juba 20 aastat tagasi. Ning 15 aastat tagasi, pärast Putini Müncheni kõnet, oleks isegi kurt pidanud kuulma, et Venemaa on naasmas.

Praegu üritab Lääs karistada Venemaad selle eest, et ta on naasnud maailmaareenile; selle eest, et ta ei nõustunud enda arvelt [Läänele] kasumi teenimisega; selle eest, et ta ei lubanud Lääne mõjusfääri laienemist itta. Venemaad karistada püüdes arvab Lääs, et suhted temaga on meie jaoks ülitähtsad. Kuid see pole enam ammu nii – maailm on muutunud ja seda mõistavad hästi mitte ainult eurooplased, vaid ka Läänt valitsevad anglosaksid.

Lääne surve Venemaale ei anna mingeid tulemusi. Vastasseis tekitab kahju mõlemale poolele, kuid Venemaa on selleks valmis nii moraalselt kui geopoliitiliselt. Lääne enda jaoks seevastu tähendab vastasseisu eskaleerumine seninägematuid kulusid – ja nendest olulisemad pole sugugi mitte majanduslikud.

Allikas 

Adrian Bachmanni kommentaar…

RIA Novosti 27. veebruaril avaldunud ning kõnekal kombel kiiresti netiavarustest kustutatud artikkel on tõepoolest tähelepanuväärne, avamaks Kremli pikemat geostrateegilist ambitsiooni Ukraina suunal. Kuna artikkel on kantud triumfaalsest toonist, kus võit Ukraina vägede üle tundub olevat fait accompli, siis ei sobitunud see veebruari lõpuks enam reaalselt aset leidnud sündmustikku. Olukorda, kus Ukraina suurte (pärast Donbassi lahingkogemusega reservide mobiliseerimist on Ukraina armee suurem kui Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja Saksamaa armeed kokku), raskelt relvastatud, ulatuslikult maailma kõige võimsama (USA) sõjaväeluure poolt toetatud ning kõrgelt motiveeritud armee ei lagunenud rünnaku esimestel päevadel ega kinkinud Venemaale kiiret võitu, mida see sõja esimeste päevade (osaliselt pette-) manöövrite põhjal eeldatavasti lootis.

Ukraina suurte (pärast Donbassi lahingkogemusega reservide mobiliseerimist on Ukraina armee suurem kui Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja Saksamaa armeed kokku), raskelt relvastatud, ulatuslikult maailma kõige võimsama (USA) sõjaväeluure poolt toetatud ning kõrgelt motiveeritud armee ei lagunenud rünnaku esimestel päevadel ega kinkinud Venemaale kiiret võitu, mida see sõja esimeste päevade (osaliselt pette-) manöövrite põhjal eeldatavasti lootis.

Kuigi kõikide eelduste kohaselt kestab sõda Ukrainas veel omajagu aega ning Venemaa ametlikult deklareeritud huvid Ukrainas saavad ilmselt kattuma konflikti lõpuks saavutatud asjade seisuga, tuleb artiklis mainitud ambitsiooni geostrateegiliselt loogiliseks arvata.

Kui Venemaa tõepoolest soovib “Vene maailma” (s.o vene keele ja kultuuriruumi osaks olevad geograafilised tsoonid) Lääne poolt kontrollitud majanduslikest, finantsilistest ja poliitilistest süsteemidest täielikult deorbiteerida, siis on ootuspärane, et Kremli unistus autarkilise või kvaasi-autarkilise riigi loomisest on teostatavam pigem 200 ja mitte 150 miljoni elanikuga riigis.

Vene Föderatsiooni naabrite jaoks on tulevikku puudutavalt kõige olulisemaks küsimuseks see, milliseid riike Venemaa arvab “Vene maailma” piiridesse kuuluvat ja milliseid mitte. Ka selles osas saab Ukraina olema vähemalt osaliselt lakmustestiks. Kui Vene ambitsioon piirdub vaid kõige venemeelsemate Ukraina alade enda osaks või satelliidiks liitmises, siis säilitavad Kesk- ja Lääne-Ukraina alad pikas perspektiivis Venemaast eraldiseisva subjektsuse. Vastasel juhul ei pruugi “Vene maailma” laiendamise projekt järgnevatel dekaadidel piirduda sugugi üksnes vene keelt kõnelevate regioonidega.

Kuula artiklit