Kes on psühhopaadid ning mis saab ühiskonnast, mis on sattunud nende valitsuse alla? II OSA

AUDIOVERSIOON kuulatav lehekülje lõpus

Järgnevas loos võetakse vaatluse alla psühhopaatide olemus ja psühhopaatiliste isiksusehäirega isikute esinemise sagedus ning mõju ühiskonnas. Samuti vaadeldakse, kuidas ja miks psühhopaadid on tõmmatud magneetiliselt võimu poole ning kuidas ühiskonnas, mille võimuaparaat on täielikult kaaperdatud psühhopaatilise iseloomuga isiksuste poolt, hävinevad kõik ühiskonna väärtused ja institutsioonid. Tegemist on teise osaga kaheosalisest loost. I osa on siin.

Psühhopaatide eest kaitset otsijate olukorra teeb eriti täbaraks asjaolu, et psühhopaate on kurikuulsalt raske tuvastada. Sest kuigi sisemiselt on psühhopaadid normaalsest inimesest sama erinevad kui öö ja päev, maskeerivad nad oma röövellikku olemust väliselt millegagi, mida 20. sajandi psühhiaater Hervey Cleckley on nimetanud “terve mõistuse maskiks”. Psühhopaadid sarnanevad oma põhiolemuses röövloomadega, kes jäljendavad oma saagi välimust ja käitumist. Oma artiklis “Madu rohus” selgitab psühholoog Daniel Jones, et:

“Austraalias leidub ämblikke, kes lõhnavad ja käituvad nagu sipelgad. Mõned neist on sealjuures nii veenvad, et pahaaimamatud sipelgad võimaldavad ämblikul elada püsivalt ühena nende seast. Maskeerunud ämblik pidutseb sedasi oma uute sõprade arvel, kuigi ta ei söö kõiki sipelgaid ega isegi märkimisväärset hulka neist; selle asemel ammutab ta oma varudest ohvreid aeglaselt, kalkuleeritult ja pika aja jooksul.”
Daniel Jones, Madu rohus (Snake in the Grass)

Psühhopaatide eest kaitset otsijate olukorra teeb eriti täbaraks asjaolu, et psühhopaate on kurikuulsalt raske tuvastada.

Sarnaselt kirjeldatud Austraalia ämblikuga jätavad ka psühhopaadid sotsiaalsel laval sageli normaalse mulje. Tegelikult kipuvad sotsiopaadid olema karismaatilisemad, võluvamad ja enesekindlamad kui enamik inimesi. Nende sotsiaalne külgetõmme on osaliselt tingitud asjaolust, et psühhopaadid kogevad palju vähem stressi, hirmu ja ärevust kui ülejäänud. Kuid see tuleneb ka psühhopaadi tähelepanuväärsest võimest valetada oma mineviku, saavutuste ja iseloomu kohta viisil, mis hüpnotiseerib ja mõnikord halvab psühholoogiliselt nende ohvreid.

“Enamik ohvreid, keda olen oma töös kohanud, on öelnud, et nende esialgne ja jätkuv seotus psühhopaatilise inimesega, kuigi too põhjustas neile valu, tulenes otseselt sellest, kui võluv ta võis olla. Olen lugematuid kordi jälginud, kuidas inimesed raputavad pead ja teevad selliseid avaldusi nagu “Ta oli kõige võluvam inimene, keda ma kunagi kohanud olen,” või “Tundsin, nagu oleksin teda igavesti tundnud,” või “Temas oli energiat, mida teistel inimestel lihtsalt pole.”
Martha Stout, Sotsiopaat kõrvalmajas

Tegelikult kipuvad sotsiopaadid olema karismaatilisemad, võluvamad ja enesekindlamad kui enamik inimesi. Nende sotsiaalne külgetõmme on osaliselt tingitud asjaolust, et psühhopaadid kogevad palju vähem stressi, hirmu ja ärevust kui ülejäänud.

Õnneks leidub psühhopaadi terve mõistuse maskis siiski ka pragusid. Üks neist pragudest on patoloogiliselt ülepaisutatud enesetähtsuse tunne, mida psühhopaatidel on võimatu varjata. Või nagu Robert Hare selgitab:

“Psühhopaatidel on nartsissistlik ja tugevalt ülepaisutatud vaade oma eneseväärtusele ja tähtsusele, tõeliselt hämmastav egotsentrilisus ja õigustatuse tunne ning nad näevad end universumi keskpunktina, kõrgemate olenditena, kel on õigus elada omaenda reeglite järgi.”
Robert Hare, Südametunnistuseta

Psühhopaatidel on nartsissistlik ja tugevalt ülepaisutatud vaade oma eneseväärtusele ja tähtsusele, tõeliselt hämmastav egotsentrilisus ja õigustatuse tunne ning nad näevad end universumi keskpunktina, kõrgemate olenditena, kel on õigus elada omaenda reeglite järgi.

Robert Hare, Südametunnistuseta

Ka psühhopaadi silmad võivad paljastada nende röövelliku olemuse, kuna mõnede ohvrite sõnul sarnaneb psühhopaadi silmadesse vaatamine roomaja silmadesse vaatamisega. Olenemata tujust on nende silmad ühesugused – tühjad, külmad, intensiivsed ja rahutud. Sarnasus psühhopaadi ja roomaja silmade vahel on andnud muuhulgas alust ka ühele popkultuuri legendile, nagu eksisteeriks mingi eriline roomaja-humanoidide rass.

“Mõned inimesed reageerivad psühhopaadi emotsioonitule vahtimisele märkimisväärse ebamugavustundega, sarnaselt sellele, nagu nad võiksid ennast tunda kiskja juuresolekul potentsiaalse saagina. Teised võivad tunda end täiesti ülekoormatu ja hirmununa, võib-olla isegi kontrollituna, üksnes uduselt aimates, mis nendega õieti toimub. Ükskõik, milline on nende pilgu psühholoogiline tähendus, on selge, et intensiivne silmside on oluline tegur mõnede psühhopaatide võime juures teistega manipuleerida ja domineerida.”
Martha Stout, Sotsiopaat kõrvalmajas

Psühhopaatidel on raske säilitada ühtset narratiivi, nende avaldused on sageli vastuolulised ja täis ebakõlasid. Nad kipuvad hüppama ühelt mitteseotud teemalt teisele ja kui neile esitatakse küsimus, vastavad nad sageli viisil, mis ei ole küsitu suhtes asjakohane.

Teine võimalus psühhopaadi kaine mõistuse maskist läbi näha on pöörata tähelepanu nende kõneviisile. Psühhopaatidel on raske säilitada ühtset narratiivi, nende avaldused on sageli vastuolulised ja täis ebakõlasid. Nad kipuvad hüppama ühelt mitteseotud teemalt teisele ja kui neile esitatakse küsimus, vastavad nad sageli viisil, mis ei ole küsitu suhtes asjakohane.

“Psühhopaadid on kurikuulsad selle poolest, et nad ei vasta neile esitatud küsimusele või vastavad viisil, mis ei puutu küsimusse.”
Robert Hare, Südametunnistuseta

Mõned psühhopaadid täiendavad oma kõnet ka liialdatud käeliigutustega. Teadlased usuvad, et psühhopaadi käeliigutused on seotud sellega, kuidas tema aju töötleb sõnu, ideid ja emotsioone. Kuid žestid toimivad ka petmise strateegiana; need häirivad kuulajaid ja raskendavad vastuolude ja valede tabamist. Ühe psühholoogilist hindamist läbiva psühhopaadi näitel selgitas Robert Hare:

“Tema jutustust saatsid suurejoonelised käeliigutused ja liialdatud näoilmed –dramaatiline etteaste, mis pimestas meie intervjueerijat toimuva suhtes.”
Robert Hare, Südametunnistuseta

Mõned psühhopaadid täiendavad oma kõnet ka liialdatud käeliigutustega. Žestid toimivad ka petmise strateegiana; need häirivad kuulajaid ja raskendavad vastuolude ja valede tabamist.

Psühhopaatia algpõhjus pole teada, kuid uuringud näitavad, et psühhopaadid on sündinud eelsoodumusega psühhopaatiale; teisisõnu, nad on looduse, mitte kasvatuse produkt.

“… pole veenvat andmekogumit, mis seoks psühhopaatia põhiomaduse – see tähendab südametunnistuse puudumise – väärkohtlemisega lapsepõlves… Tegelikult on tõendeid selle kohta, et psühhopaate mõjutavad nende varajase elu kogemused vähem kui mittepsühhopaate.”
Martha Stout, Sotsiopaat kõrvalmajas

Kuigi psühhopaadid on ajaloo jooksul vaevanud kõiki ühiskondi, võimendab kaasaegne suundumus poliitilise tsentraliseerimise suunas nende olemasolu probleemi, kuna valitsuste kombitsad jõuavad üha enamatesse eluvaldkondadesse

Kuigi psühhopaadid on ajaloo jooksul vaevanud kõiki ühiskondi, võimendab kaasaegne suundumus poliitilise tsentraliseerimise suunas nende olemasolu probleemi, kuna valitsuste kombitsad jõuavad üha enamatesse eluvaldkondadesse, globaalsed institutsioonid üritavad suruda kogu maailma sama türannia ikke alla ning tehnoloogia areng loob võimaluse totalitaarse valitsemise vormiks, mis on palju invasiivsem kui miski varem olnu. Kuna psühhopaadid ihkavad võimu ning kuna nad on loomult karismaatilised ja osavad valetajad ning neid ei kammitse empaatia, hirm, ärevus ega süütunne, on mõistlik oletada, et paljusid psühhopaate tõmbavad poliitilise võimu positsioonid või on nad end seal juba aktiivselt sisse seadnud.

Oma raamatus “Poliitiline poneroloogia” pakkus Poola psühhiaater Andrzej Łobaczewski välja nimetuse “patokraatia”, kirjeldamaks poliitilist süsteemi, milles valitsevad psühhopaadid. Kui piisavalt inimesi pole psühhopaatide üliohtliku liigi poolt ühiskonnale kujutatud ohust teadlikud, võib seda tüüpi inimestest koosnev valitsus muutuda reaalseks põrguks maa peal.

“Omistan patokraatia nimetuse valitsussüsteemile … kus väike patoloogiline vähemus haarab kontrolli normaalsete inimeste ühiskonna üle….kui poliitilise võimu positsioonil olev inimene on psühhopaat, võib ta vallandada massilise psühhopatoloogia epideemia inimeste seas, kes ei ole olemuslikult psühhopaatilised… Sellistes tingimustes ei saa ükski ühiskonnaelu valdkond enam normaalselt areneda, olgu see siis majandus, kultuur, teadus, tehnoloogia, haldus või muu. Patokraatia on poliitiline süsteem, mis hävitab järk-järgult kogu ühiskonna.”
Andrzej Łobaczewski, Poliitiline poneroloogia (Political ponerology)

Omistan patokraatia nimetuse valitsussüsteemile … kus väike patoloogiline vähemus haarab kontrolli normaalsete inimeste ühiskonna üle….kui poliitilise võimu positsioonil olev inimene on psühhopaat, võib ta vallandada massilise psühhopatoloogia epideemia inimeste seas, kes ei ole olemuslikult psühhopaatilised… Sellistes tingimustes ei saa ükski ühiskonnaelu valdkond enam normaalselt areneda, olgu see siis majandus, kultuur, teadus, tehnoloogia, haldus või muu. Patokraatia on poliitiline süsteem, mis hävitab järk-järgult kogu ühiskonna.

Andrzej Łobaczewski, Poliitiline poneroloogia

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:

Psühhopaatide psüühikat ja nende ekstreemselt destruktiivset ühiskondlikku mõju kokku võtmaks tasub meenutada kolme punkti eelpool toodud analüüsist:

1) “Kui psühhopaadid säilitavad sidemed teiste inimestega, siis üksnes vahendlikus võtmes ning nähes teisi inimesi pelgalt oma omandi, ressursi või tööriistana.”

2) “Psühhopaatidel on nartsissistlik ja tugevalt ülepaisutatud vaade oma eneseväärtusele ja tähtsusele, tõeliselt hämmastav egotsentrilisus ja õigustatuse tunne ning nad näevad end universumi keskpunktina, kõrgemate olenditena, kel on õigus elada omaenda reeglite järgi.”

3) Psühhopaatidel on raske säilitada ühtset narratiivi, nende avaldused on sageli vastuolulised ja täis ebakõlasid. Nad kipuvad hüppama ühelt mitteseotud teemalt teisele ja kui neile esitatakse küsimus, vastavad nad sageli viisil, mis ei ole küsitu suhtes asjakohane.

Lõpetuseks mõelgem siis äsja kliiniliselt kirjeldatud psühhopaatide peamistele tunnusjoontele ning seejärel suunakem oma tähelepanu abstraktselt konkreetsele… täpsemalt konkreetsetele isikutele, kes on tänaseks haaranud endale enamuse kõige mõjukamatest positsioonidest ühiskonnas. Keskendugem nende sõnavõttudele, olekule ja käitumisele. Ning seejärel küsigem endilt… kas me olemegi tänaseks jõudnud olukorda, kus meie üle valitsevadki valdavalt psühhopaadid? Ning kui sedasi… siis kas meil on moraalne kohustus käituda nende poolt loodud hirmuõhkkonnas nende mõistusevastaste, tihtilugu sadistlike ja täiesti destruktiivsete käskude kohaselt või on meil hoopiski moraalne kohustus võtta tagasi vabadus ja tervemõistuslik elu, mille nad meilt on röövinud? Küsimus on mõistagi retooriline. Kas ka vastus sellele küsimusele jääb pelgalt retooriliseks, määrab seevastu ära meie tuleviku kvaliteedi või – nagu on iga päevaga üha selgemini mõistetav – kas meil saab üldse olema mingisugust tulevikku, millest rääkida.

Ning seejärel küsigem endilt… kas me olemegi tänaseks jõudnud olukorda, kus meie üle valitsevadki valdavalt psühhopaadid? Ning kui sedasi… siis kas meil on moraalne kohustus käituda nende poolt loodud hirmuõhkkonnas nende mõistusevastaste, tihtilugu sadistlike ja täiesti destruktiivsete käskude kohaselt või on meil hoopiski moraalne kohustus võtta tagasi vabadus ja tervemõistuslik elu, mille nad meilt on röövinud?

adrian bachmann

Kuna Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel, siis juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!