AudioMajandus & rahaSuur lugu

Kehtiv maailmakord laguneb koost – endised maailmavalitsejad teevad kõik, et oma positsioone säilitada

Audio leiad artikli lõpust

Charles Hugh Smith

Me kõik tunnetame seda… maailmakord, nagu me seni seda tundnud oleme, on murdumas. Olemasolev kord on kõikidest otstest korraga lagunemas.

Need, kes on senistest maailmavõimu mängureeglitest kasu lõiganud, teevad kõik endast oleneva, et mõrasid kinni pahteldada, samas kui vana korra all kannatajad otsivad uut süsteemi, mis nende huve arvesse võtaks.

Praeguseks ülesandeks on sellest keerulisest ajaloolisest muutuste punktist sotti saada. On kaks väidet, mis käimasoleva ülemineku olemasolevast globaalsest korrast uude süsteemi kokku võtavad:

1. Vana korra all valitses ressursside üle rahandus. Nüüd on rollid vahetumas ja uues maailmas valitsevad ressursid rahanduse üle. Me ei saa end nappusest „välja trükkida”.

2. Valuutade ja võlgade ümberjagamine ei peata maailmakorra „raiskamine on kasv” prügila majandusmudeli kokku varisemist.

Need, kes on senistest maailmavõimu mängureeglitest kasu lõiganud, teevad kõik endast oleneva, et mõrasid kinni pahteldada, samas kui vana korra all kannatajad otsivad uut süsteemi, mis nende huve arvesse võtaks.

Rahanduslikud trikid on ressursside raiskamisel põhinevat „kasvu” ülistanud jätkusuutmatu majandusmudeli eluiga pikendanud. Krediidiraha pakkumisega toetas praegune maailmakord jätkusuutmatust spekulatsioonist õhutatud jätkusuutmatut tarbimist.

Lõpeta „raha” ja võla pakkumine ja globaalne „kasvu” kord laguneb koost.

Tamm on viimaks pragunema hakanud

Kurvastuseks neile, kes jõukuse ja sissetulekute ebavõrdsuse hüppelisest kasvust kasu on saanud, on „raha” ja võla pakkumise trikk jõudnud oma süsteemsete piirideni. Tamm, mis hoiab enda taga kogu toksilist võlga, finantsvõimendust ja pettusi, on viimaks pragunema hakanud.

Ressursside valitsemine rahanduse üle toob kaasa multipolaarse maailmakorra – korra, mis võib osutuda palju stabiilsemaks ja jätkusuutlikumaks kui jätkusuutmatu, destabiliseeriv mudel „raiskamine on kasv”, mis sõltub finantspettusest, et säilitada „kasvu” illusiooni.

Vana korra all valitses ressursside üle rahandus. Nüüd on rollid vahetumas ja uues maailmas valitsevad ressursid rahanduse üle. Me ei saa end nappusest „välja trükkida”.

Nagu selgitasin oma raamatus „Globaalne kriis, rahvuslik uuenemine” (Global Crisis, National Renewal), viib nappus välja kas sotsiaalse kaose või ratsioneerimiseni. Käesolev artikkel seletab, kuidas valitsuse roll nihkub nõudluse suurendamiselt (keinsistlik “kaubakultus”) selle piiramiseni viisil, mis tagab sotsiaalsete kokkulepete püsimise.

Riigid, mis ei suuda kohaneda finantsialiseerumise ja globaliseerumise lõpuga, lagunevad koost. Igal riigil on võimalik valida, millist teed mööda minna.

Kas klammerduda olemasoleva hukule määratud finantsialiseerumise, globaliseerumise ja prügilamajanduse „raiskamine on kasv” korralduse külge või võtta omaks multipolaarne maailm ja vähenemise mudel, mis suunab tegema vähemaga rohkemat ning ergutama tõhusust ja vastupidavust iganenud ja võlgadest sõltuva prügila majandusmudeli asemel.

Lahendus peitub tasuta rahas

Erinevate maskide, siltide ja selgituste varjus on „tasuta raha” saanud vaikimisi lahenduseks kõigile probleemidele. Aktsiaturg kõigub? Lahendus: tasuta raha. Majandus kõigub? Lahendus: tasuta raha. Pankureid ähvardab katastroofiliselt riskantsete otsuste tõttu kokkuvarisemine? Lahendus: tasuta raha. Taristu laguneb? Lahendus: tasuta raha. Inflatsioon möllab? Lahendus: tasuta raha.

Ent meil on probleem, mida tasuta raha ei lahenda. Selle asemel valab tasuta raha hoopis õli tulle – iga probleemi lahendus teeb probleemi üksnes hullemaks. Seega – mida teha?

Riigid, mis ei suuda kohaneda finantsialiseerumise ja globaliseerumise lõpuga, lagunevad koost.

Vaatamata poliitikakujundajate, asjatundjate ja apologeetide ilmsele üllatusele oli kõik aset leidnu ootuspärane. Looge mittemillestki triljoneid dollareid ja jagage see raha valimatult laiali (petised ja pätid saavad loomulikult rohkem kui ausad) pärast seda, kui ülemaailmsed tarneahelad on katkenud ja riiulid tühjaks jäänud. Seejärel avage uksed aktsiatele, krüptovaradele, spekulatiivsetele hasartmängudele, eluasemetele, kasutatud autodele ja kõigele muule. Ja juhtus see, mis juhtuma pidi…

Pakkumine ei jõua järele tasuta rahast täis pumbatud nõudlusele, hinnad kerkivad, inimesed hakkavad instinktiivselt üle tarbima ning spekulatiivsed „ära võitle Föderaalreserviga” kihlveod toovad kaasa aina rohkem panuseid. Inflatsiooni rakett süttib, kasvavate kulutustega sammu pidada üritavate töötajate palgad tõusevad, spekulatiivsed mullid paisuvad pretsedenditutesse suurustesse ning kogu see „jõukus ilma töö ja tootlikkuseta” toidab nii kulutamist kui SKP-d.

„Kui mull viimaks lõhkeb, kukub SKP ja suhe läheb lõhki”.

Nelikümmend aastat tagasi oli Ameerika Ühendriikide võla-SKP suhe 1,6: võlg oli 4,8 triljonit USA dollarit ja SKP oli 3 triljonit USA dollarit. Rahanduslik „laena ja kuluta” poliitiline lahendus ja Föderaalreservi „bilansi laiendamine” ehk tasuta raha said vaikimisi suunaks.

2000. aastaks kasvas suhe 2,76 peale ning on viimasel kümnendil kõikunud 3,7 juures (märkus – kuigi autor peab antud juhul silmas konkreetselt USA majandust, on samad tendentsid kehtinud aastakümneid globaalselt). Juhtumisi on sel samal kümnendil aktsiaturg neljakordistunud ja paisuv kinnisvaramull tegemas üha uusi rekordeid. Föderaalreserv on samal ajal „tasuta raha” poliitika raames intressimäärasid nulli lähedal hoidnud.

Kui me laename kümneid triljoneid dollareid lihtsalt raiskamiseks, tuleb meil intressimäärad hoida nullilähedal, et laenamise hinda madalana hoida.

Ehkki mitte keegi, kes on võimul või omab muul viisil mõjuvõimu, ei julge seda tunnistada, ei ole võla ja SKP suhe lõhki läinud vaid ühel põhjusel: spekulatiivsed mullid on SKP-d ülimahuka ja jätkuva „jõukuse efekti” moonutusena aina kõrgemale surunud. „Võitja võtab kõige enam kasu” kehtib neile, kes teadsid, kuidas mullidest kõige rohkem tulu välja võtta.

Kui mull viimaks lõhkeb, SKP kukub ja suhe läheb lõhki, paljastatakse usk, et triljonid dollarid võlga suurendab võluväel SKP-d, ei millegi muu kui illusoorse fantaasiana.

Kaks teed

“Tasuta raha” ajastul on täielikult ära unustatud kokkuhoidlikkuse distsipliin, mida on võimalik kõige paremini määratleda kui tehnikat, mis teenib pikaajalise finantsstabiilsuse ja üldise heaolu loomise eesmärki.

Kokkuhoidlikkus on heidetud kõrvale kui ebavajalik ebamugavus – milleks teha keerulisi valikuid ja millestki loobuda, kui lahendus on lihtsalt laenata/luua rohkem tasuta raha? Sarnaselt, miks jageleda mingi tervisliku toitumise ja enda vormis hoidmisega, kui võib lihtsalt patjadel lesides end täis õgida ja peotäite kaupa „tasuta” ravimeid süüa?

Võla ja SKP suhe ei ole lõhki läinud vaid ühel põhjusel: spekulatiivsed mullid on SKP-d ülimahuka ja jätkuva „jõukuse efekti” moonutusena aina kõrgemale surunud.

Distsipliin ei puuduta pelgalt raiskamise vähendamist. See puudutab ka kapitali ja tööjõu arukat investeerimist, tagamaks tuleviku tootlikkust, mis on ainus reaalne sissetuleku ja jõukuse allikas. Mitte millestki „raha” loomine ja selle laiali jagamine masside meeleheaks ei suurenda tootlikkust. See hävitab tootlikkuse, innustades raiskama ja tegema spekulatiivseid panuseid lõhkematutele mullidele.

Kokkuvõtlikult… Milline tee viib hukatusse? Tasuta raha. Milline tee viib taassünnini? Kokkuhoidlikkus ja distsipliin.

See ei ole midagi, mida inimesed sooviksid kuulda, kuid tänaseks on selge, et „tasuta raha” illusoorse fantaasia külge klammerdumise epohh on lõppenud… see on lühinägelik mudel, mis suudab pikas perspektiivis tagada majanduslikku heaolu sama palju, nagu peotäite kaupa tablettide krõmpsutamine suudab sillutada teed täiusliku terviseni.

Kuula artiklit

Allikas

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.