Peter St. Onge
„Kas võlg kukutab Ameerika impeeriumi?“ Nõnda küsis USA suuruselt teine finantsajaleht Wall Street Journal alles hiljuti enda kohta ebatavaliselt sünges artiklis.
Artikli autor alustab probleemi esile toomisest: Ameerika „kruiisib“ kaardistamata föderaalse võlakoormuse meres, kusjuures valitsused näivad olevat täiesti võimetud suunda muutma. Teisisõnu, üheparteiline valitsus on oma kursi hukatuse poole paika seadnud ja abiväge tulemas ei ole.
Iga saja päeva tagant lisandub Ameerika Ühendriikidel uue triljoni võrra võlga ning koguvõlg on jõudsalt lähenemas 35 triljonile dollarile. Samal ajal ületab puudujääk peagi 2 triljonit dollarit. Võrdluseks on kasulik teada, et president George W. Bushi ajal oli kogu föderaalne tulu kokku keskmiselt umbes 2 triljonit dollarit.
Iga saja päeva tagant lisandub Ameerika Ühendriikidel uue triljoni võrra võlga ning koguvõlg on jõudsalt lähenemas 35 triljonile dollarile.
Ainuüksi võlaintressid ületavad tänaseks 1 triljoni dollari piiri, jättes varju isegi USA paisunud sõjalise eelarve, mis saadab hobi korras veerandmiljardite dollarite kaupa toetust Gaza sõtta.
Järgmine verstapost pärast sõjakulutusi on Medicare’i tervisekindlustuse kulutused, millel koos sotsiaalkindlustusega on oma hoolekogu andmetel 78 triljoni dollari ulatuses rahaliselt tagamata kohustusi – väliste hinnangute järgi küll veelgi rohkem.
See kõik ei ole aga tegelikult šokeeriv: liiga palju kulutamine ongi valitsustele omane. Suur osa majandusajaloost koosneb valitsuste meeleheitlikest katsetest rahastada oma võlamägesid.
Võlg kukutas Rooma, esmalt hüperinflatsiooni, seejärel arvukuselt vähenenud sõjaväe kaudu, millest barbarid lihtsalt üle jalutasid. See sai saatuslikuks ka Hispaaniale, sest Uue Maailma kuld rahastas sisuliselt erasektori ülevõtmist valitsuse poolt. Välisriikide sõdade – antud juhul Ameerika revolutsiooni – finantseerimine viis pankrotti Prantsusmaa. Ka Hiina viimane dünastia Qing varises kokku võlgade all ja sama juhtus isegi Suurbritanniaga, kellele kuulus peaaegu sada aastat veerand kogu maailmast.
Võlg kukutas Rooma, esmalt hüperinflatsiooni, seejärel arvukuselt vähenenud sõjaväe kaudu, millest barbarid lihtsalt üle jalutasid. See sai saatuslikuks ka Hispaaniale, sest Uue Maailma kuld rahastas sisuliselt erasektori ülevõtmist valitsuse poolt. Välisriikide sõdade – antud juhul Ameerika revolutsiooni – finantseerimine viis pankrotti Prantsusmaa. Ka Hiina viimane dünastia Qing varises kokku võlgade all ja sama juhtus isegi Suurbritanniaga, kellele kuulus peaaegu sada aastat veerand kogu maailmast.
Nii saime me Magna Carta – esimese dokumendi, mis sedastas, et kuningas ei ole seadusest kõrgemal – ja seeläbi põhiseadused, sest kuningad ihaldasid üha ahnemalt oma kukrut täita. Nii saime ka keskpangad, sest alul Suurbritannia ja seejärel kogu ülejäänud maailm andsid välja litsentse raha printimiseks võlgade finantseerimise nimel.
Tänaseni jätkab riigivõlg riikide kreeni viimist: Türgist Venetsueela ja Nigeeriani valitseb võlakriis ja Argentiina üritab hetkel meeleheitlikult oma kriisist väljuda.
Kuidas see kõik lõppeb?
Sedavõrd arvukate ajalooliste näidete tõttu teame täpselt, kuidas see kõik lõppeb: investorid lõpetavad varem või hiljem valitsuste võlgade ostmise, mis viib omakorda kokkuhoiupoliitika ja hüppelise inflatsioonini.
Sedavõrd arvukate ajalooliste näidete tõttu teame täpselt, kuidas see kõik lõppeb: investorid lõpetavad varem või hiljem valitsuste võlgade ostmise, mis viib omakorda kokkuhoiupoliitika ja hüppelise inflatsioonini.
Kui lähtuda ajaloost, võib eeldada, et valitsus hakkab tühistama lubatud triljoneid avaliku sektori kulutusi – alustades sotsiaal- ja tervisekindlustusest – ning tõmbub seejärel tagasi tasemele, kus ta suudab maksta üksnes oma ihukaitseväele ja eriti mitte millegi muu eest.
Lühidalt kokku võttes võib öelda, et kui võlg jõuab maagilise piirini, muundub Washington kommionust metselajaks. Ja ajalooliselt on see juhtunud palju kiiremini, kui inimesed ette suudavad kujutada. Hemingway kuulsa fraasi kohaselt lähevad riigid pankrotti alul järk-järgult ja lõpuks ühtäkki.
Hemingway kuulsa fraasi kohaselt lähevad riigid pankrotti alul järk-järgult ja lõpuks ühtäkki.
On siiski üks lootuskiir
Washingtoni kulutuste kiirrongi saab veel peatada. Tegelikult me korra juba peatasime selle 1990-ndatel Clintoni ja Gingrichi ajal: aastatel 1997-2000 oli meie eelarve ülejääk kokku peaaegu 600 miljardit dollarit. Võtmeks oli ummikseis kahe partei vahel, kes põlgasid teineteist nii väga, et ainus asi, milles nad suutsid kokku leppida, oli teineteise plaanide saboteerimine.
Kahjuks, olgu siis põhjuseks korporatiivsed suurrahastajad või poliitikute helded lahkumispaketid, on mõlemad erakonnad juba ammu oma vaadetest taganenud ja teevad nüüd innukalt koostööd seni, kuni mõlemad saavad kõik, mida tahavad. Seega kasvatavad demokraadid oma aktivistide armeed maksumaksja kulul, samal ajal kui vabariiklased jagavad laskemoona Ukrainale (märkus: artikkel kirjutati enne Donald Trumpi presidendiametisse naasmist).
See kõik tähendab, et leidub siiski üks fiskaalpoliitiline lootuskiir. Kui näiteks president Trump peaks seisma silmitsi demokraatidest koosneva kongressiga, kes vihkab teda nii väga, et blokeerib kõik, mida ta ette võtab – see ei ole ju sugugi võimatu asjade käik… Või kui president Biden või Harris saab sarnase antipaatia osaliseks vabariiklastest koosneva kongressi poolt. Või kui vabariiklased, kes tegelikult peaksid seisma võlakohustuste lae kehtestamise eest, uskumatul kombel meediat trotsides oma ülesannet täitma asuvad. Või siis on vastasel juhul paari aasta pärast kriis kogu riigi vallutanud.
Me teame, millise valiku Washington teeks. Aga lõppkokkuvõttes peaksid valijad olema need, kes valitsust juhivad.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole.
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!
Esifoto: Michael Vi/Shutterstock.com