Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Miks on eesmärgitu elu ilma kannatusteta inimesele samaväärselt hukutav kui eesmärgitud kannatused? Kas meil on võimalik ümber sündida inimeseks, kes me oleme kutsutud olema, olles oma elu valesti elanud? Miks mõttetu töö röövib inimeselt elujõu ja miks võim ligimeste üle muudab enamiku inimesi julmaks? Fjodor Dostojevski elu ja looming pakuvad vastuseid ajatutele küsimustele, mis võimaldavad meil mõista inimeseks olemise müsteeriumi.
Fjodor Dostojevskit peetakse üheks kõigi aegade parimaks romaanikirjanikuks, kuid ühtlasi on maailmakirjanduse suurkuju ka üks parimaid psühholooge inimkonna ajaloos. Dostojevski loodud tegelased on hämmastavad, kattes kogu inimpsüühika spektri kurjusest pühaduseni. Filosoof Friedrich Nietzsche oli Dostojevski teostest sedavõrd vaimustunud, et märkis ühes sõbrale saadetud kirjas, et Dostojevski romaanid sisaldavad „kõige väärtuslikumat psühholoogilist materjali, mida ma tean“. Järgnevas loos vaatame lähemalt elusündmusi, mis kujundasid Dostojevskist piinatud geeniuse ning aitasid tal kaevuda inimpsüühika tundmises seninägematu tasemeni.
1849. aasta esimestel kuudel oli tollal 27-aastane Dostojevski üldsuse silmis kirjanik, kes ei olnud oma varajast potentsiaali täitnud. Kolm aastat varem oli ta avaldanud raamatu „Vaesed inimesed“, mis ta vene kirjandusringkondades kuulsusse lennutas. Kuid tema järgnenud teostele sai osaks kriitikute halvakspanu ning avalikkus ignoreeris neid suuremalt jaolt, mistõttu 1849. aastaks pidasid paljud teda läbikukkunuks. Dostojevski karjäär oli aga alles alanud ning järgnevatel aastakümnetel kirjutas ta inimkonna kultuuriloo kõige hinnatumate ilukirjanduslike teoste hulka kuuluvad romaanid „Kuritöö ja karistus“, „Vennad Karamazovid“, „Idioot“ ja „Deemonid“.
Asjaolu, mis muutis Dostojevski keskpäraselt edukast kirjanikust üheks kõigi aegade mõjuvõimsaimaks suurvaimuks, oli laskumine viis aastat kestnud isiklikku põrgusse.
Asjaolu, mis muutis Dostojevski keskpäraselt edukast kirjanikust üheks kõigi aegade mõjuvõimsaimaks suurvaimuks, oli laskumine viis aastat kestnud isiklikku põrgusse. Dostojevski arreteeriti ja pandi üksikkongi, peaaegu hukati ning saadeti seejärel neljaks aastaks Siberisse, kus ta elas rüveduses ja räpasuses koos kõige paadunumate kurjategijatega. See kogemus tegi Dostojevski lähedalt tuttavaks nii inimhinge pimedaimate sügavuste kui ka kõrgeimate tippudega ning andis talle rohkesti ainest tema tulevaste teoste tarbeks.
Viie elumuutvalt õnnetu aastani viis Dostojevski tema otsus liituda iganädalase Petraševski ringiga, millele anti nimi kogunemiste korraldaja järgi. Nendel kokkusaamistel arutasid osalejad Venemaad ja Euroopat kujundavaid sotsiaalseid ja poliitilisi ideid. Aastaks 1848 oli ringis osalejate arv kasvanud ja see kujunes omamoodi väitlusklubiks. Dostojevski kui patoloogiliselt häbelik ja kohmetu inimene küll kuulas rohkem teiste arutelusid kui ise neis aktiivselt osales, või nagu ta öelnud on:
„Häälekalt sõna võtmine ei ole minu loomuses ja kõik, kes mind tunnevad, kinnitavad seda. Mulle ei meeldi pikalt ja lärmakalt vestelda isegi sõpradega, keda mul on väga vähe, ja veel enam seltskonnas, kus mul on suhtlemisvõimetu, reserveeritud ja mittesotsiaalse inimese maine.“
Fjodor Dostojevski, tsiteeritud Joseph Frank “Dostojevski: Kannatusteaastad 1850-1859” (ing Dostoevsky: The Years of Ordeal, 1850-1859)
Mulle ei meeldi pikalt ja lärmakalt vestelda isegi sõpradega, keda mul on väga vähe, ja veel enam seltskonnas, kus mul on suhtlemisvõimetu, reserveeritud ja mittesotsiaalse inimese maine.
Fjodor Dostojevski
Ajal, mil Dostojevski Petraševski ringiga liitus, ei olnud selle kokkusaamised veel ebaseaduslikud. Kuid 1848. aastal, mil Euroopas puhkesid revolutsioonid, muutus Vene valitsev klass närviliseks. Valitsus oli veendunud, et Euroopa poliitilised ja sotsiaalsed ideed võivad põhjustada rahutusi ka Venemaal ning hakkas sõnavabadust piirama, rakendades sealjuures üha tugevamat tsensuuri. Petraševski ringkonda imbus salapolitsei ning 1849. aasta aprillis arreteeriti ringi liikmed. Dostojevski viidi keset ööd oma kodust Peeter-Pauli kindlusesse, kus teda hoiti kuus kuud kohtuotsust oodates üksikvangistuses.
„Kindlusesse sattudes arvasin, et lõpp on käes ja et ma ei ela kolme päevagi…“
Fjodor Dostojevski, tsiteeritud Joseph Frank “Dostojevski: Kannatusteaastad 1850-1859”
Inimeses on lõpmatult palju sitkust ja elujõudu; ma tõesti ei arvanud, et seda nii palju on, aga nüüd tean seda oma kogemusest.
Fjodor Dostojevski
Uutes oludes sai Dostojevski aga kiiresti teada, et ta suudab kohaneda 19. sajandi maksimaalse julgeoleku vangla kohutavate tingimustega, ning avastas, et inimeses peituvad kasutamata energiavarud ning realiseerimata vastupidamisvõime. Enamik meist ei kasuta meis peidus olevaid ellujäämise võimeid, kui saatus meid selleks just ei sunni, kuid kui see siiski peaks juhtuma, avastame ühtäkki, et suudame toime tulla väljakutsetega, mis ületavad kaugelt kõike, mida varem võimalikuks olime pidanud. Või nagu Dostojevski kirjutas ühes oma vangikongist saadetud kirjas:
„… meelestatus sõltub ainult minust endast. Inimeses on lõpmatult palju sitkust ja elujõudu; ma tõesti ei arvanud, et seda nii palju on, aga nüüd tean seda oma kogemusest.“
Fjodor Dostojevski kiri Mihhail Dostojevskile, 18. juuli 1849
Dostojevski ja veel neliteist inimest viidi Peterburis Semenovski väljakule, kus neile kuulutati välja kohtuotsus: hukkamine laskekomandoga, täita koheselt. Pärast nende sõnade kuulmist uskus Dostojevski, et ta on vaid mõne minuti kaugusel surmast.
1849. aasta septembris lõpetas uurimiskomisjon Petraševski ringiga seonduva uurimise. Nad jõudsid oma aruandes järeldusele, et ringi liikmed „paistsid üldiselt silma valitsusele vastandumise vaimu ja soovi poolest muuta olemasolevat asjade seisu“. Dostojevski ja veel neliteist inimest viidi Peterburis Semenovski väljakule, kus neile kuulutati välja kohtuotsus: hukkamine laskekomandoga, täita koheselt. Pärast nende sõnade kuulmist uskus Dostojevski, et ta on vaid mõne minuti kaugusel surmast. Šokis pöördus ta kaas-süüdimõistetu poole ja sõnas: „Me oleme peagi koos Kristusega“, kuid see mees – ateist –, üksnes muigas Dostojevskile, osutas maha ja lausus: „Peotäis tolmu“. Sel hetkel koges Dostojevski midagi, mida ta hiljem nimetas müstiliseks hirmuks ning mida ta kirjeldas oma romaanis „Idioot“, kus tegelane vürst Mõškin jutustab lugu mehest, kes uskus, et ta on viie minuti kaugusel hukkamissurmast:
„…ta arvestas aega, mis talle veel elus jäänud oli; kaks minutit oma kaaslastega hüvasti jätmiseks; kaks minutit viimast korda mediteerimiseks; ja ülejäänud aeg veel viimast korda enda ümber ringi vaatamiseks. Ta pidi surema kahekümne seitsme aastaselt, täis tervist ja elujõudu… . Pärast hüvasti jätmist alustas ta kahe minutiga, mis olid reserveeritud sisemise meditatsiooni jaoks. Ta teadis juba ette, millele ta mõtlema hakkab: ta soovis oma tähelepanu kindlalt ning võimalikult kiiresti ja selgelt keskendada sellele, mis juhtuma hakkab: praegu oli ta olemas ja elas; kolme minuti pärast juhtub midagi; keegi või miski, aga kes, kus? … Läheduses kõrgus kirik, mille kuldne kuppel sädeles särava päikese käes… ta ei suutnud silmi sellelt kiskuda; need kiired tundusid talle kui see uus olemus, mis pidi saama tema enda omaks, ja ta kujutas ette, et kolme minuti pärast saab ta osaks neist… Tema ebakindlus ja vastikus tundmatu ees, mis teda kohe vallutamas oli, oli kohutav.“
Fjodor Dostojevski „Idioot“
Kui ma vaatan tagasi oma minevikule ja mõtlen, kui palju aega ma raiskasin mitte millelegi, kui palju aega on kaotsi läinud asjatult, eksimustes, laiskuses, eluvõimetuses; kui vähe ma seda hindasin, kui palju kordi ma patustasin oma südame ja hinge vastu – siis mu süda veritseb. Elu on kingitus, elu on õnn, iga minut võib olla igavene õnn! Kui noorus vaid teaks!
Fjodor Dostojevski
Viisteist hukkamõistetut rivistati hukkamiseks kolmekaupa üles. Dostojevski oli teises grupis. Kui esimene rühm oli seatud hukkamiskomando ette, saabus vanker tsaari kirjaga, milles surmaotsus oli asendatud teistsuguse karistusega. Dostojevski ei olnud siiski vaba mees, sest hukkamise asemel saadeti ta neljaks aastaks Siberi sõjavangilaagrisse. Peeter-Pauli kindlusesse oma kongi naastes kirjutas Dostojevski vennale kirja, milles kirjeldas, kuidas surmaga silmitsi seismine oli teda muutnud:
„Kui ma vaatan tagasi oma minevikule ja mõtlen, kui palju aega ma raiskasin mitte millelegi, kui palju aega on kaotsi läinud asjatult, eksimustes, laiskuses, eluvõimetuses; kui vähe ma seda hindasin, kui palju kordi ma patustasin oma südame ja hinge vastu – siis mu süda veritseb. Elu on kingitus, elu on õnn, iga minut võib olla igavene õnn! Kui noorus vaid teaks! Nüüd, oma elu muutes, olen ma uuesti sündinud uues vormis.“
Kiri Mihhail Dostojevskile, 1849, tsiteeritud Joseph Frank “Dostojevski: Kannatusteaastad 1850-1859”
Dostojevski kergendus muutus peatselt aga meeleheiteks, kui noor kirjanik saadeti Siberisse, kus ta veetis järgmised neli aastat oma elust kurjategijatest ümbritsetuna kohutavates tingimustes, sõi kõige kasinamat toitu ja tema päevi täitis raske töö. Ometi märkas Dostojevski, et tema kaasvange ei paistnud räpasus, milles nad elasid, häirivat, ning see viis ta arusaamisele, et inimesele on iseloomulik suutlikkus kohaneda isegi kõige karmimate tingimustega. Või nagu ta kirjutas oma vangilaagrimälestustele tuginevas romaanis „Märkmeid surnud majast“:
„Inimene on olend, kes harjub kõigega, ja see ongi minu arvates tema parim määratlus.“
Fjodor Dostojevski „Märkmeid surnud majast“
Inimene on olend, kes harjub kõigega, ja see ongi minu arvates tema parim määratlus.
Fjodor Dostojevski „Märkmeid surnud majast“
Üks kõige kurnavamaid detaile vanglaelu juures oli Dostojevski jaoks teiste inimeste pidev kohalolek. Ükskõik, mida ta tegi või kuhu ta läks, alati ümbritsesid teda vangid või valvurid. Teiste pilgu eest põgenemise võimatus aitas Dostojevskil teadvustada midagi, mida vabaduses viibijad peavad enesestmõistetavaks, nimelt üksi olemise väärtust, või nagu ta märkis:
„Ma poleks näiteks kunagi osanud ette kujutada, kui kohutav ja piinarikas on mitte kordagi, mitte ainsatki minutit kogu mu vangistusaastate vältel üksi olla.“
Fjodor Dostojevski „Märkmeid surnud majast“
Vaimselt üksi olles vaatasin uuesti läbi kogu oma möödunud elu, käisin kõik läbi kuni kõige väiksemate detailideni, mõtisklesin oma mineviku üle, mõistsin üksi enda üle rangelt ja halastamatult kohut ja mõnikord isegi õnnistasin oma saatust mulle selle üksinduse saatmise eest, ilma milleta ei oleks ma saanud ei enda üle kohut mõista ega oma möödunud elu rangelt üle vaadata.
Fjodor Dostojevski “Märkmeid surnud majast”
Kuid kuigi Dostojevski oli füüsiliselt alati teistest inimestest ümbritsetud, tähendasid neli aastat vanglas tema jaoks siiski lõputut vaimset üksildust, sest psühholoogiliselt oli ta väga üksi ja tal ei tekkinud kunagi tugevaid sõprussidemeid. Alguses pidas Dostojevski oma psühholoogilist üksindust koormaks, kuid aja jooksul mõistis ta, et selles üksinduses peitus jõud panna alus radikaalsele enesemuutusele, või nagu ta kirjutas:
„Mäletan, et kogu selle aja jooksul, hoolimata sadadest kaasvangidest, olin ma kohutavalt üksildane ja lõpuks hakkasin seda üksildust armastama. Vaimselt üksi olles vaatasin uuesti läbi kogu oma möödunud elu, käisin kõik läbi kuni kõige väiksemate detailideni, mõtisklesin oma mineviku üle, mõistsin üksi enda üle rangelt ja halastamatult kohut ja mõnikord isegi õnnistasin oma saatust mulle selle üksinduse saatmise eest, ilma milleta ei oleks ma saanud ei enda üle kohut mõista ega oma möödunud elu rangelt üle vaadata. … ma koostasin kava kogu oma tuleviku jaoks ja otsustasin seda kindlalt järgida. Minus tekkis pime usk, et ma täidan seda ja suudan seda kõike täita… . Ma ootasin, ma nõudsin, et vabadus tuleks kiiresti; ma tahtsin end uuesti proovile panna, uues võitluses.“
Fjodor Dostojevski “Märkmeid surnud majast”
Muuhulgas avas vangivalvurite tähelepanelik jälgimine Dostojevskile võimu ja kurjuse omavahelise suhte. Dostojevski jõudis arusaamisele, et kui inimesele antakse liiga palju võimu teiste üle, siis on selle vältimatuks tagajärjeks julmus.
Vanglas veedetud aeg õpetas Dostojevskile inimese põhjatut suutlikkust kurjuseks. Ta oli sunnitud elama koos kõige paadunumate kurjategijatega, kuid muuhulgas avas vangivalvurite tähelepanelik jälgimine Dostojevskile võimu ja kurjuse omavahelise suhte. Dostojevski jõudis arusaamisele, et kui inimesele antakse liiga palju võimu teiste üle, siis on selle vältimatuks tagajärjeks julmus. Paljud vangilaagris töötanud valvurid olid oma karjääri alustades normaalsed, korralikud mehed olnud, kuid võim, mida nad vangide üle omasid, neelas nad endasse ja moonutas nende iseloomu. Dostojevski hoiatas teoses „Märkmeid surnud majast“, et inimesed, keda rikub liigsest teiste üle omatavast võimust ja kontrollist tulenev kurjus, taastuvad sellest moondumisest harva, või nagu ta kirjutas:
„Mees, kes on kord kogenud seda võimu, seda piiramatu isanda rolli ühe endasarnase inimese keha, vere ja vaimu üle… mees, kes on kogenud seda suutlikkust ja täielikku voli põhjustada teisele olendile ülimat alandust… kaotab kuidagi tahtmatult kontrolli oma tundmuste üle. Türannia on harjumus; see on arenev nähtus ja kujuneb lõpuks haiguseks. Ma väidan kindlalt, et parimadki inimesed võivad harjumuse jõul muutuda jämedakoeliseks ja tuimastuda, kuni nad jõuavad jõhkruseni. Veri ja võim joovastavad: välja kujunevad tahumatus ja kõlvatus; kõige ebanormaalsemad nähtused muutuvad mõistusele ja tunnetele ligipääsetavaks ja lõpuks magusaks. Inimene ja kodanik hukkuvad türanni sisemuses igaveseks ja tagasipöördumine inimväärikusse… muutub tema jaoks peaaegu võimatuks.“
Fjodor Dostojevski “Märkmeid surnud majast”
Mees, kes on kord kogenud seda võimu, seda piiramatu isanda rolli ühe endasarnase inimese keha, vere ja vaimu üle… mees, kes on kogenud seda suutlikkust ja täielikku voli põhjustada teisele olendile ülimat alandust… kaotab kuidagi tahtmatult kontrolli oma tundmuste üle. Türannia on harjumus; see on arenev nähtus ja kujuneb lõpuks haiguseks.
Fjodor Dostojevski “Märkmeid surnud majast”
Kuid Dostojevski ei tutvunud vanglas üksnes inimese tumeda küljega, ta sai ka teadlikuks inimese piiramatust suutlikkusest olla hea. Alul, äsja vanglasse sattununa, põlgas Dostojevski enamikku oma kaasvange ja vaatas neile ülalt alla. Ta ei näinud neis kurjategijates eriti midagi väärtuslikku ja kahtles, et harimatutel ja sageli kirjaoskamatutel feodaalorjadel, kellega ta oli sunnitud koos elama, oleks talle kui haritud aadli esindajale midagi õpetada. See seisukoht siiski muutus, sest aastate jooksul sai ta teada, et mõnede vangide karmi maski all peitub suursugune iseloom ja arenenud moraalne pale. Kirjasõna mõistes harimatutena olid need mehed ometi maailma ja sealhulgas eriti psüühika sisemaailma tarkuse poolest enamikust teistest kaugel ees, või nagu Dostojevski kirjutas:
„Vanglas juhtus mõnikord, et sa tundsid mõnda meest mitu aastat ja pidasid teda loomaks, mitte inimeseks, ning põlgasid teda. Ja äkitselt mingil juhuslikul hetkel tema hing avanes tahtmatult ja sa nägid selles sellist rikkust, tunnet, südant, sellist selget arusaamist oma ja teiste kannatustest, nagu oleksid avanenud su enda silmad, ja esimesel hetkel sa isegi ei uskunud seda, mida nägid ja kuulsid.“
Fjodor Dostojevski “Märkmeid surnud majast”
Kuid Dostojevski ei tutvunud vanglas üksnes inimese tumeda küljega, ta sai ka teadlikuks inimese piiramatust suutlikkusest olla hea.
Samuti teadvustas Dostojevski vanglas teravalt inimese vajadust tähenduse ja eesmärgi järele. See teadlikkus lähtus tema tähelepanekust, et peaaegu kõik tema kaasvangid omandasid raske töö monotoonsusest pääsemiseks mingi hobi või väikese äritegevuse. Dostojevski märgib, et hobid olid küll ametlikult keelatud, kuid vanglaametnikud vaatasid neile läbi sõrmede, sest nad olid teadlikud, et kui nad jätaksid vangid neist eesmärgipärastest ja mõtet andvatest tegevustest ilma, hakkaksid vangid mässama. Teades, kui olulised on mõtestatus ja eesmärk psüühilise heaolu jaoks, pakkus Dostojevski välja, et kui tahta inimest hulluks ajada või panna teda endalt elu võtma, siis tuleb vaid sundida teda veetma oma päevi mingit mõttetut tööd tehes, näiteks kivihunnikut ühest kohast teise ja siis jälle tagasi vedades. Selline mõttetu ja eesmärgitu eksistents oleks talumatu piinamine, või nagu Dostojevski kirjutas oma teoses „Märkmeid surnud majast“:
„Mulle tuli kord pähe, et kui nad tahaksid inimest purustada, täielikult hävitada, karistada teda kõige kohutavama karistusega, nii et kõige halastamatum mõrvar selle karistuse ees värisema hakkaks ja seda juba ette pelgaks, siis oleks vaid vaja anda tema tööle iseloom, kus mõte ja tähendus puuduvad täielikult… kui teda sunnitaks näiteks valama vett ühest vannist teise ja siis tagasi esimesse, jahvatama liiva, vedama mullahunnikut ühest kohast teise ja tagasi – siis ma arvan, et vang pigem… sureks, kui taluks sellist alandust, häbi ja piinamist. Kindlasti muutuks selline karistus piinamiseks, kättemaksuks ja oleks mõttetu, sest sellega ei saavutataks mingit mõistlikku eesmärki.“
Fjodor Dostojevski, “Märkmeid surnud majast”
Vanglas juhtus mõnikord, et sa tundsid mõnda meest mitu aastat ja pidasid teda loomaks, mitte inimeseks, ning põlgasid teda. Ja äkitselt mingil juhuslikul hetkel tema hing avanes tahtmatult ja sa nägid selles sellist rikkust, tunnet, südant, sellist selget arusaamist oma ja teiste kannatustest, nagu oleksid avanenud su enda silmad, ja esimesel hetkel sa isegi ei uskunud seda, mida nägid ja kuulsid.
Fjodor Dostojevski “Märkmeid surnud majast”
Aastakümneid hiljem rakendati Dostojevski mõtteeksperimenti natside koonduslaagris. Selle laagri vangid töötasid tehases, kuid tehas hävitati pommitamise käigus. Kuna vangivalvurid ei tahtnud vangidele raskest tööst hingetõmbehetke anda, sundisid nad vange tegema just sellist mõttetut tööd, nagu Dostojevski oli ette kujutanud. Eugene Heimler, üks selle koonduslaagri ellujäänutest, selgitas, kuidas laagri ülem
„käskis mõnesajal meist vedada liiva tehase ühest otsast teise, ja kui olime selle ülesande täitnud, kästi see tagasi algsesse kohta viia. Alguses arvasime, et valvurid on vist eksinud, kuid peagi selgus, et see ei olnud nii. Sellest alates pidime päevast päeva, nädalast nädalasse liiva edasi-tagasi vedama, kuni tasapisi hakkas inimeste mõistus järele andma. Olukord mõjutas isegi neid, kes olid enne pommitamist vabrikus stabiilselt töötanud, sest varasemal tööl oli mingi otstarve ja eesmärk, isegi kui see oli sakslaste heaks, kuid täiesti mõttetu ülesandega silmitsi seistes hakkasid inimesed mõistust kaotama. Mõned läksid hulluks ja püüdsid põgeneda ning valvurid lasksid nad maha, teised jooksid vastu elektriaeda ja põletasid end surnuks.“
Eugene Heimler “Vaimuhaigused ja sotsiaaltöö” (ing Mental Illness and Social Work)
Kui tahta inimest hulluks ajada või panna teda endalt elu võtma, siis tuleb vaid sundida teda veetma oma päevi mingit mõttetut tööd tehes, näiteks kivihunnikut ühest kohast teise ja siis jälle tagasi vedades.
Vanglaelu õpetas Dostojevskile ka seda, et lisaks tähendusele ja eesmärgile on psühholoogilisele tervisele ning raskuste kiuste vastu pidamiseks ülioluline lootus. Dostojevski täheldas, et neil vangidel, kellel puudus igasugune lootus paremale tulevikule, oli raskusi vangla vaimse väljakutse tingimustes ellu jäämisega – kui lootus oli täielikult hävinud, oli see märk sellest, et hullumeelsus või surm ei olnud enam kaugel. Näiteks kaotas üks Dostojevski kaasvangidest igasuguse lootuse tuleviku suhtes ja ründas täieliku meeleheite seisundis üht vanglaülemat, pidades märtrisurma paremaks kui lootusetut elu.
„Mõistuse kaotanuna oli Piiblit lugev vang…, kes ründas majorit telliskiviga, ilmselt samuti üks neist, kes olid meeleheitel, kelle viimane lootus oli neid hüljanud; ja kuna ilma mingigi lootuseta on võimatu elada, leiutas ta endale väljapääsu vabatahtlikus, peaaegu kunstlikus märtrisurmas. Ükski elav inimene ei ela ilma mingi eesmärgi ja selle poole püüdlemiseta. Olles kaotanud nii eesmärgi kui ka lootuse, muutub inimene sageli ahastusest koletiseks.“
Fjodor Dostojevski “Märkmeid surnud majast”
Neil vangidel, kellel puudus igasugune lootus paremale tulevikule, oli raskusi vangla vaimse väljakutse tingimustes ellu jäämisega – kui lootus oli täielikult hävinud, oli see märk sellest, et hullumeelsus või surm ei olnud enam kaugel.
Aastatel 1849-1854 läbi elatud raskused andsid Dostojevskile muu hulgas olulisi õppetunde närvihaiguste kohta, mille all ta ise suurema osa oma elust oli kannatanud. Näiteks valdas teda varemalt kurnav sotsiaalne ärevus, mis oli nii suur, et kord minestas ta peol, kui teda ühele kaunile naisele tutvustati. Dostojevski oli ka hüpohondrik. Tal oli neurootiline hirm, et ta langeb sügavasse unne ning teda peetakse surnuks ja ta maetakse elusalt maha. See hirm oli nii tugev, et ta jättis oma koju kirjakesi inimestele, kes teda surnuna leida võivad, et nad ootaksid enne tema matmist mitu päeva. Ta läbis isegi perioodi, mil ta oli nii paanikas, et tundis, nagu ta hakkaks surema, või nagu ta ise vestluses ühele sõbrale kirjeldas:
„Kaks aastat enne Siberit, minu mitmesuguste kirjanduslike raskuste ja tülide perioodil, vaevas mind mingi kummaline ja talumatult piinav närvisüsteemi häire. Ma ei oska öelda, mis koledad tundmused need olid; kuid ma mäletan neid elavalt; tihti tundus mulle, et ma suren, ja tõde on see, et tõeline surm tuli ja lahkus siis jälle.“
Vestlus Vsevolod Solovjeviga, tsiteeritud Joseph Frank “Dostojevski: Kannatusteaastad 1850-1859”
Dostojevski oli ka hüpohondrik. Tal oli neurootiline hirm, et ta langeb sügavasse unne ning teda peetakse surnuks ja ta maetakse elusalt maha. Pärast vanglast vabanemist sai Dostojevski oma vennale teatada, et viis aastat kestnud tohutud katsumused olid ta neurootilisest käitumisest terveks ravinud.
Pärast vanglast vabanemist sai Dostojevski oma vennale teatada, et viis aastat kestnud tohutud katsumused olid ta neurootilisest käitumisest terveks ravinud:
„Kui sa usud, et minus on veel midagi säilinud sellest närvilisusest, sellest ebakindlusest, sellest kalduvusest kahtlustada endal kõikvõimalikke haigusi, nagu Peterburis, siis palun muuda oma arvamust, sellest ei ole enam jälgegi, nagu ka paljudest teistest asjadest.“
Kiri Mihhail Dostojevskile, 1855, viidatud Joseph Frank “Dostojevski: Kannatusteaastad 1850-1859”
Ennekõike õpetasid arreteerimine, üksikvangistus, hukkamisega silmitsi seismine ja neli aastat kestnud vanglakaristus Dostojevskile aga seda, et kannatused karastavad inimest. Mugavus ja lihtsus viivad nõrkuse ja keskpärasuseni, samas kui need, kes vabatahtlikult või saatuse sunnil võitlevad katsumustega, vabanevad oma tühistest nõrkustest ja tõusevad oma inimliku potentsiaali kõrgemale tasemele. Kui Dostojevski ei oleks oma viis aastat kestnud isiklikku põrgut läbi teinud, ei oleks ta suutnud kirjutada ilukirjanduslikke teoseid, millega ta ajalukku läks, olles tõenäoliselt jäänud neurootiliseks inimeseks ja kirjanikuks, kes ei oleks kunagi oma täit potentsiaali ära kasutanud.
„Valu ja kannatused on suure intelligentsi ja sügava südame jaoks alati vältimatud. Tõeliselt suured mehed peavad minu arvates kogema maa peal suurt kurbust.“
Fjodor Dostojevski „Kuritegu ja karistus”
Valu ja kannatused on suure intelligentsi ja sügava südame jaoks alati vältimatud. Tõeliselt suured mehed peavad minu arvates kogema maa peal suurt kurbust.
Fjodor Dostojevski „Kuritegu ja karistus”
Adrian Bachmanni kommentaar:
Inimene on olend, kes erineb kõigist teistest loomadest, olles ainsana võimeline langema ära oma loomusest pelka “halba” ületavasse kurjusesse, või siis tõusma üle oma loomuse – kõrgemale argise isetuse poolt piiritletud headusest, mida kainemõistuslikkus oodata oskab ning mõista suudab.
“Teisel pool head ja kurja” autoriks olev Nietzche, kes Dostojevski inimhinge sügavusi seirava pilgu läbitungivusest vaimustus, oli kahtlemata Dostojevskiga lähedas vaimusuguluses, söandades samuti küsida küsimusi, mida tervemõistuslikud inimesed küsida ei mõista ega julge. Ent Dostojevski erisus Nietzchest peitub suuresti selles, et Dostojevski avas hirmuäratavaid tõdesid inimhinge varjatud motiividest, kombates pühaduse ja paadumuse piire, olles toestatud usust Kristusesse ning sellele rajanevast lootusest lunastusele. Lootusest, millest Nietzsche juba noore mehena lahti ütles, kuni piirini, mil tema vaim läbitunnetatu raskuse all purunes. “Kui vaatad piisavalt kaua kuristikku, hakkab kuristik vaatama sind,” lausus Nietzsche, aimates ette saatust, millega tema lugu lõppes. Tema, ent mitte Dostojevski lugu…
Inimene on olend, kes erineb kõigist teistest loomadest, olles ainsana võimeline langema ära oma loomusest pelka “halba” ületavasse kurjusesse, või siis tõusma üle oma loomuse – kõrgemale argise isetuse poolt piiritletud headusest, mida kainemõistuslikkus oodata oskab ning mõista suudab.
Adrian Bachmann
Dostojevski hingepiinadega välja lunastatud kaemus koorib inimhinge alasti viisil, mida on võimeline tegema üksnes keegi, kes on kogenud isiklikult nii pühadust kui kurjust ja seda nii iseenese suhtes kui iseenese poolt teistele teostatuna. Sellisena kehastub Dostojevski oma võrratu loomingu kõige veenvamaks karakteriks, kelle valu ja kurbus, aga ka usk ja lootus on kinkinud inimkonnale enesemõistmise, millest see tema elu ja kannatusteta ilma oleks jäänud.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: Valery Bocman/Shutterstock.com
SEOTUD LOOD: