2022. aasta 24. veebruaril tungisid Vene relvajõudude väed Ukrainasse. Tänaseks on pärast II maailmasõda kõige intensiivsemaks relvakonfliktiks kujunenud sõda väldanud üle aasta.
Ameerika Ühendriikide viimase sajandi üks mõjuvõimsamaid politolooge, rahvusvaheliste suhete “realistliku” koolkonna esindaja John Mearsheimer annab järgnevas ülevaate Ukraina sõja lähiajaloolistest põhjustest ning leiab, et Ukraina hävingukeerisesse tirinud ning maailma tuumasõjaga ähvardava konflikti saatus otsustati ära juba 2008. aastal seoses Ühendriikide plaaniga nihutada NATO eesliin Ukraina idapiirile. Mearsheimer näeb sõja väljavaateid väga süngetes toonides, pidades tõenäoliseks konflikti eskaleerumist, võimalik, et tuumasõjani, mis ähvardab likvideerida kõik selle osapooled.
Milline on olukord tänapäevases Ukrainas?
Vene presidendi 12. juuli kirjast nähtub selgelt, et ta on hästi kursis sellega, kui tugevad on Ukraina natsionalistlikud jõud ning kui suurt negatiivset mõju on Ukraina-Vene suhetele avaldanud 2014. aastast alates Donbassis väldanud kodusõda. Ta pidi kahtlemata teadma, et Vene invasioon Ukrainasse ei ole teretulnud ning et kogu riigi vallutamiseks läheks neil vaja märkmisväärselt suuremaid relvajõudusid kui nende käsutuses tol hetkel oli.
Alates Putini võimuletulekust 2000. aastal kuni Ukraina kriisi puhkemiseni 2014. aasta 22. veebruaril ei rääkinud mitte keegi tema väidetavatest imperialistlikest ambitsioonidest.
Viimasena tahaksin ma ära märkida, et alates Putini võimuletulekust 2000. aastal kuni Ukraina kriisi puhkemiseni 2014. aasta 22. veebruaril ei rääkinud mitte keegi tema väidetavatest imperialistlikest ambistioonidest. See tähendab, et tema ametiaja esimese 14 aasta vältel ei tulnud kellelegi pähe süüdistada teda imperialistlike ambitsioonide hellitamises. Vastupidi, 2008. aastal Bukarestis toimunud NATO tippkohtumisele oli kutsutud ka Venemaa riigipea. Samal kohtumisel teatas allianss, et Ukrainast ja Gruusiast saavad ühel päeval NATO liikmesriikid.
Putini vastuseis sellele teatele ei avaldanud Washingtonile mitte mingit mõju, sest arvati, et Venemaa on liiga nõrk, et NATO laienemisele mingil moel vastu seista, täpselt nagu ta oli olnud selle jaoks liiga nõrk 1990ndate ja 2004. aasta laienemiste ajal. On oluline märkida, et enne 2014. aasta veebruaris puhkenud kriisi ei olnud NATO laienemised suunatud Venemaa vastu, sest Venemaad ei peetud globaalses mastaabis toona tõsiseltvõetavaks sõjaliseks jõuks. Moskva ei olnud sel ajal positsioonil, mis oleks tal lubanud Ida-Euroopas mingeid vastumeetmeid võtta. Märkimisväärne on ka see, et endine Ühendriikide suursaadik Moskvas, Michael McFaul märkis, et Putinil ei olnud algselt kavas Krimm annekteerida, vaid pigem oli tegemist impulsiivse vastusega Ukraina riigipöördele, mis korraldati venemeelse riigijuhi kukutamiseks.
Lühidalt, NATO laienemise eesmärk ei olnud Venemaast lähtuva ohu kontrollimine, vaid see oli osa ulatuslikumast poliitilisest eesmärgist laiendada liberaalse rahvusvahelise korra mõjuulatust üle kogu Ida-Euroopa ning muuta kogu kontinent lääneeuroopalikuks. Alles pärast 2014. aasta veebruari sündmusi hakkasid nii Ühendriigid kui nende liitlased kirjeldama Putinit kui ohtlikku riigipead, kellel on imperialistlikud ambitsioonid, ning Venemaad kui tõsist sõjalist ohtu, mis tuleb kontrolli alla saada.
Mis siis (2014. aastal) juhtus? Kasutusele võeti uus retoorika, mis oli loodud ainult ühe eesmärgiga – anda Läänele võimalus süüdistada Putinit Ukrainas puhkenud kaoses.
Mis siis (2014. aastal) juhtus? Kasutusele võeti uus retoorika, mis oli loodud ainult ühe eesmärgiga – anda Läänele võimalus süüdistada Putinit Ukrainas puhkenud kaoses. Nüüd, kus kriis on kasvanud täieulatuslikuks sõjaks, on suisa ülioluline, et teda ja ainult teda süüdistatakse nendes katastroofilistes sündmustes. Soov ja vajadus kellegi poole sõrmega näidata selgitab seda, miks Putinit peetakse lääneriikides imperialistiks, hoolimata sellest, et selle toetuseks on väga vähe tõendeid.
Nüüd on aeg keskenduda Ukraina kriisi ja sõja tõelistele põhjustele. Selle kõige keskmes on püüdlused muuta Ukraina sisuliselt Lääne Vene piiri äärseks taraaniks. Sellel strateegial on kolm tugisammast. Esiteks, Ukraina tuleb integreerida Euroopa Liitu. Teiseks, Ukrainast peab saama läänemeelne liberaalne demokraatia. Ja kolmandaks, mis on ühtlasi kõige olulisem, Ukrainast peab saama NATO liige. See strateegia läks käiku 2008. aasta aprillis Bukarestis toimunud NATO tippkohtumisel, kus allianss tutvustas Ukrainat ja Gruusiat kui tulevasi liikmesriike.
Venemaa riigijuhid vastasid sellele koheselt ning väljendasid oma selget pahameelt, kuivõrd see otsus kujutas endast Venemaale otsest eksistentsiaalselt ohtu, mistõttu polnud neil ka mitte mingit kavatust lasta kummalgi riigil NATO-ga liituda. Ühe lugupeetud Vene ajakirjaniku sõnul Putin „raevus ning hoiatas, et kui Ukraina peaks NATO-ga liituma, siis seda ainult ilma Krimmi ja idapoolsete piirkondadeta. See riik lihtsalt laguneb.“ Seda ütles Putin aastal 2008. William Burns, praegune CIA direktor, oli toona Ühendriikide suursaadik Moskvas. Bukresti tippkohtumise ajal saatis ta riigisekretär Condoleezza Rice’ile memo, mis kirjeldab täpselt seda, mida Venemaa arvab Ukraina NATO liikmelisusest.
„Ukraina astumine NATO-sse on kogu Vene eliidi, mitte ainult Putini jaoks kõige erksamat värvi punane joon. Enam kui kahe aasta vältel peetud vestlustest kõige olulisemate Vene riigitegelastega, alates kantpeadest kuni Kremli kõige terasemate liberaalsete kriitikuteni välja, ma ei ole seni kohanud veel ühtegi inimest, kelle arvates on Ukraina ja NATO midagi muud kui otsene oht Venemaa huvidele.“ Ta lisas: „NATO-ga liitumist nähtaks kui strateegilist kinda viskamist. Tänane Venemaa vastab [provokatsioonidele], Vene-Ukraina suhted külmutatakse ning see loob viljaka pinnase Venemaa sekkumisele Krimmis ja Ida-Ukrainas.“
Burns ei olnud aga kaugeltki ainus poliitikakujundaja, kes hoomas seda, kui suurt ohtu kujutab endast Ukraina liitumine NATO-ga. 2008. aasta NATO Bukaresti tippkohtumise ajal väljendasid nii Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kui Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy oma vastuseisu Ukraina NATO-sse kutsumisele, sest nad kartsid, et see võib Venemaa raevu ajada. Angela Merkel põhjendas hiljuti antud intervjuus oma seisukohta: „Ma olin kindel, et Putin ei laseks sellel juhtuda. Tema perspektiivist tähendaks see sõja kuulutamist.“ Merkeli, kes Ukraina NATO liikmeks tegemise otsust 2008. aastal taunis, sõnul tõlgendaks Putin Ukraina astumist allianssi kui sõja kuulutamist Venemaale. Samal ajal kinnitas Burns, et Putin ei ole erand, vaid kõik venelased, kellel on riigi välispoliitika üle mingigi sõnaõigus ja kellega ta kõnelnud on, on kinnitanud, et nad on selles küsimuses Putiniga ühel meelel.
Bushi administratsioon, kes seda otsust läbi surus, ei hoolinud karvavõrdki Moskva kõige erksamat värvi punastest joontest ning survestas Prantsusmaad ja Saksamaad nõustuma ühise avaldusega, millega kinnitati ühemõtteliselt, et Ukrainast ja Gruusiast saavad lõpuks NATO liikmed. Ei ole üllatav, et ameeriklaste agenda viis 2008. aasta augustis, neli kuud pärast NATO tippkohtumist, Gruusia sõja puhkemiseni.
Bushi administratsioon, kes seda otsust läbi surus, ei hoolinud karvavõrdki Moskva kõige erksamat värvi punastest joontest ning survestas Prantsusmaad ja Saksamaad nõustuma ühise avaldusega, millega kinnitati ühemõtteliselt, et Ukrainast ja Gruusiast saavad lõpuks NATO liikmed. Ei ole üllatav, et ameeriklaste agenda viis 2008. aasta augustis, neli kuud pärast NATO tippkohtumist, Gruusia sõja puhkemiseni. Sellest hoolimata liikusid Ühendriigid ja nende liitlased edasi püüdlustega nihutada oma alliansi idapiir Ukraina-Vene piirile. Need samad püüdlused viisid 2014. aasta veebruaris, pärast seda, kui USA toetusel läbi viidud riigipööre tõi kaasa Viktor Janukovõtši riigist põgenemise, Ukraina kriisi puhkemiseni. Vastusena riigipöördele annekteeris Venemaa Krimmi poolsaare ning aitas kaasa Donbassis venemeelsete separatistide ja Ukraina valitsuse vahelise kodusõja puhkemisele.
Üks argument, mida üpris sageli kasutatakse, on see, et nende kaheksa aasta vältel, alates kriisi puhkemisest 2014. aastal kuni sõja puhkemiseni veebruaris 2022, ei pööranud Ameerika Ühendriigid ja teised NATO liikmed peaaegu mitte mingit tähelepanu Ukraina NATO-ga liitmisele. Teisisõnu, kuna NATO küsimus oli sisuliselt päevakavast maha võetud, siis ei saanud see olla sõja puhkemise põhjuseks.
2014. aastal hakkas NATO treenima Ukraina sõdureid, keskmiselt 10 000 meest igal aastal järgmise kaheksa aasta vältel. 2017. aasta detsembris otsustas Trumpi administratsioon anda Kiievile kaitsetarneid ning peagi hakkasid ka teised liikmesriigid Ukrainale relvi tarnima. Ühtlasi osalesid Ukraina väed 2021. aasta juulis korraldatud NATO vägede ühistel õppustel. Lisaks korraldasid Kiiev ja Washington Mustal merel ühised mereväe õppused Sea Breeze, milles osalesid 31 riigi mereväed ning mis oli selgelt suunatud Venemaa vastu.
See argument on vale. Pärast 2014. aasta kriisi puhkemist astusid lääneriigid kõik võimalikud sammud selleks, et tagada Ukrainale de facto alliansi liikme staatust. 2014. aastal hakkas NATO treenima Ukraina sõdureid, keskmiselt 10 000 meest igal aastal järgmise kaheksa aasta vältel. 2017. aasta detsembris otsustas Trumpi administratsioon anda Kiievile kaitsetarneid ning peagi hakkasid ka teised liikmesriigid Ukrainale relvi tarnima. Ühtlasi osalesid Ukraina väed 2021. aasta juulis korraldatud NATO vägede ühistel õppustel. Lisaks korraldasid Kiiev ja Washington Mustal merel ühised mereväe õppused Sea Breeze, milles osalesid 31 riigi mereväed ning mis oli selgelt suunatud Venemaa vastu.
Kaks kuud hiljem, 2021. aasta septembris, toimusid Ukraina eestvedamisel õppused Rapid Trident 21, mis Ühendriikide relvajõudude pressiteate kohaselt olid „USA sõjaväe ning Euroopa ja Aafrika riikide toetusel korraldatud iga-aastased õppused, mille eesmärk on parandada koostalitlusvõimet liitlasvägede ja teiste koostööpartneritega.“ Pidage meeles, et argument, mille ma ennist esitasin, oli see, et me olime muutmas Ukrainat de facto alliansi liikmeks. Õppuste eesmärk oli parandada erinevate riikide vägede koostalitlusvõimet, demonstreerimaks, et relvajõud on suutelised ja valmis vastama mistahes kriisidele.
NATO jõupingutused Ukraina sõjaväe väljaõpetamiseks ja relvastamiseks selgitavad ühtlasi seda, miks ukrainlased on praeguses sõjas Venemaa vastu sedavõrd hästi vastu pidanud. Asi ei ole ainult Venemaa ebapädevuses, vaid selles, et meie oleme nendele meestele andnud kätte relvad ja nad välja õpetanud, et muuta nad tõsiseltvõetavaks sõjaliseks jõuks. Wall Street Journalis avaldati hiljuti üks tabav pealkiri: „Ukraina sõjaväe edu saladus: aastatepikkune NATO väljaõpe.“
Mis puudutab Ukraina liitumist alliansiga ning Läände integreerumist, siis sellega seotud poliitilised otsused muutusid oluliselt 2021. aastal, mil selle idee suhtes tärkas uus entusiasm nii Kiievis kui Washingtonis.
Alustame Kiievist. President Zelenski, kes valiti ametisse 2019. aasta märtsis, ei tundnud esialgu mingit huvi NATO-ga liitumise vastu. Tema presidendivalimise kampaania oli üles ehitatud olemasoleva konflikti lahendamisele Venemaaga. 2021. aasta alguses muutis ta aga täielikult suunda, võttes omaks idee NATO laienemisest ning asus ühtäkki ajama Moskva suhtes palju karmimat poliitikat. See hõlmas näiteks venemeelsete telesaadete ja -kanalite eetrist maha võtmist ning Putini eriti lähedase sõbra vahistamist ja riigireetmises süüdistamist.
Zelenski presidendivalimise kampaania oli üles ehitatud olemasoleva konflikti lahendamisele Venemaaga. 2021. aasta alguses muutis ta aga täielikult suunda, võttes omaks idee NATO laienemisest ning asus ühtäkki ajama Moskva suhtes palju karmimat poliitikat.
President Joe Biden tuli Valgesse Majja 2021. aasta jaanuaris, samal ajal, kui Zelenski oli tegemas oma poliitilist kannapööret. Biden on olnud pikalt Ukraina NATO-sse astumise pooldaja ning äärmiselt kriitiline ja agressiivne Venemaa suhtes. Ärgem unustagem, et president Obama asepresidendina oli Biden Ukrainat puudutavaga väga hästi kursis.
2021. aasta 14. juunil avaldas NATO oma Brüsseli tippkohtumisel järgneva teate: „Me kordame taas oma 2008. aastal Bukaresti tippkohtumisel tehtud otsust, et Ukrainast saab alliansi liige . . . ning kinnitame üle kõik selle otsuse elemendid. Me kinnitame üle kõik selle otsuse elemendid ja ühtlasi kõik sellele järgnenud otused, kaasa arvatud selle, et iga liiget hinnatakse tema enda omaduste põhjal. Me toetame kindlalt Ukraina õigust otsustada ise oma tuleviku ja välispoliitilise suuna üle ilma väliste mõjutusteta.“
Möödunud aasta 1. septembril külastas Zelenski Valget Maja, kus Biden väljendas taaskord väga selgelt seisukohta, et Ameerika Ühendriigid on „täielikult pühendunud Ukraina Euro-Atlandi-suunalistele püüdlustele.“ Seejärel, 10. novembril, allkirjastasid riigisekretär Antony Blinken ja tema Ukraina kolleeg dokumendi pealkirjaga „USA-Ukraina strateegilise koostöö harta“ (U.S.-Ukraine Charter on Strategic Partnership), mis on veebis vabalt kättesaadav.
See ütleb järgmist: mõlema poole eesmärk on kinnitada oma pühendumust põhjalike ja kõikehõlmavate reformide elluviimisele Ukrainas, mis on vajalikud Ukraina täielikuks lõimumiseks Euroopaga ja Euro-Atlandi institutsioonidega ning mis ei tugine mitte ainult ainult „president Zelenski ja president Bideni selgesõnaliselt võetud kohustustele tugevdada Ukraina ja USA strateegilist partnerlust,“ vaid kinnitab ka USA pühendumust „2008. aasta Bukaresti tippkohtumise deklaratsioonile“.
Lühidalt öeldes pole mingit kahtlust, et 2021. aasta alguses hakkas Ukraina kiiresti liikuma NATO liikmelisuse suunas.
Lühidalt öeldes pole mingit kahtlust, et 2021. aasta alguses hakkas Ukraina kiiresti liikuma NATO liikmelisuse suunas. Mõned arvavad, et see võib küll tõsi olla, aga see ei puutu kuidagi venelastesse. Meie otsustasime, et see ei puutu neisse. Miks? Sest NATO on kaitseorganisatsioon ega kujuta endast Venemaale mingit ohtu. Putin ja teised venelased seda nii ei näe ja see, mida nemad arvavad, on palju olulisem sellest, mida arvan mina, sina, või keegi teine. Kui NATO on nende silmis otsene oht, kui NATO laienemine Ukrainasse on nende silmis otsene oht nende riigi julgeolekule, siis, nagu ennist öeldud, näevad nad selles kõige erksamat värvi punast joont, mis sümboliseerib vajadust kasvav oht likvideerida.
Putin paigutas alates 2021. aasta veebruarist kuni 2022. aasta veebruarini Ukraina piirile aina suurema ja suurema hulga sõdureid, eesmärgiga heidutada Zelenskit ja Bidenit, kes, nagu ma äsja kirjeldasin, korraldasid terve 2021. aasta vältel selles piirkonnas ühiseid sõjalisi õppuseid. Putini eesmärk oli sundida Bidenit ja Zelenskit suunda muutma, lõpetamaks Ukraina püüdlusi end Läänega liita.
2021. aasta 17. detsembril jõudsid venelased murdepunkti ning Moskva saatis NATO-le ja Bidenile kaks eraldi kirja. Nendes kirjades esitas Moskva kolm nõudmist: 1) Ukraina ei tohi NATO-ga liituda; 2) ründerelvastust ei tohi paigutada Vene piiri äärde; ja 3) NATO väed ja varustus, mis paigutati Ida-Euroopasse pärast 1997. aastat, tuleb viia tagasi Lääne-Euroopasse.
2021. aasta 17. detsembril jõudsid venelased murdepunkti ning Moskva saatis NATO-le ja Bidenile kaks eraldi kirja. Nendes kirjades esitas Moskva kolm nõudmist: 1) Ukraina ei tohi NATO-ga liituda; 2) ründerelvastust ei tohi paigutada Vene piiri äärde; ja 3) NATO väed ja varustus, mis paigutati Ida-Euroopasse pärast 1997. aastat, tuleb viia tagasi Lääne-Euroopasse.
Putin tegi sel ajal palju avalikke pöördumisi, mis väljendasid üheselt seda, et ta näeb NATO laienemises Ukrainasse otsest ohtu Venemaa riiklikule julgeolekule. Oma 21. detsembri pöördumises Kaitseministeeriumi nõukogule ütles Putin: „See, mida nad Ukrainas teevad või teha üritavad, ei toimu enam tuhandete kilomeetrite kaugusel, vaid otse meie maja ukse ees. Nad peavad mõistma, et meil lihtsalt ei ole enam mitte kuhugi taganeda. Kas nad tõesti arvavad, et me ei näe neid ohte, või arvavad nad, et me lihtsalt vaatame pealt, kuidas Venemaad ähvardavad ohud kasvavad?“
21. detsembri pöördumises Kaitseministeeriumi nõukogule ütles Putin: „See, mida nad Ukrainas teevad või teha üritavad, ei toimu enam tuhandete kilomeetrite kaugusel, vaid otse meie maja ukse ees. Nad peavad mõistma, et meil lihtsalt ei ole enam mitte kuhugi taganeda.
Kaks kuud hiljem, 22. veebruaril 2022, ütles Putin pressikonverentsil järgmist: „Me oleme kategooriliselt vastu Ukraina NATO liikmelisusele, sest see kujutab endast meile ohtu ja meil on olemas argumendid, mis seda toetavad. Ma olen siin ruumis sellest korduvalt rääkinud.“ Seejärel kinnitas ta üheselt, et tunnistab Ukraina alliansi de facto liikme staatust. Ameerika Ühendriigid ja nende liitlased, ütles Putin, pumpavad endiselt Kiievit kõige kaasaegsemat relvastust täis. Ta lisas, et kui see ei lõppe, seisab Moskval „lõpuks vastas hambuni relvastatud anti-Venemaa, mis on täiesti vastuvõetamatu.“
Mitte ükski Putini avaldustest viimastel kuudel enne sõja puhkemist ei viita sellele, et tal oli plaanis Ukraina vallutada ja Venemaaga liita, veel vähem teisi Ida-Euroopa riike rünnata. Ka teised Vene tippjuhid, kaasa arvatud kaitseminister, välisminister, asevälisminister ja Vene suursaadik Washingtonis, on kinnitanud, et NATO laienemine oli sissetungi peamiseks ajendiks. Välisminister Sergei Lavrov ütles 2022. aasta 14. jaanuaril antud pressikonverentsil, et „kõige võti on peidus garantiis, et NATO ei laiene itta.“ Sellest hoolimata on Lavrovi ja Putini pingutused panna Ühendriike ja nende liitlasi oma plaanidest loobuma täielikult ebaõnnestunud. Riigisekretär Antony Blinken vastas möödunud aasta detsembri keskpaigas Venemaa nõudmistele väga lihtsalt: „Mitte midagi ei muutu. Mingit muutust ei tule.“ Pärast seda alustaski Putin pealetungi Ukrainas, et vabaneda ohust, mida NATO Venemaale kujutab.
JÄTKUB…
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!