2022. aasta 24. veebruaril tungisid Vene relvajõudude väed Ukrainasse. Tänaseks on pärast II maailmasõda kõige intensiivsemaks relvakonfliktiks kujunenud sõda väldanud üle aasta.
Ameerika Ühendriikide viimase sajandi üks mõjuvõimsamaid politolooge, rahvusvaheliste suhete “realistliku” koolkonna esindaja John Mearsheimer annab järgnevas ülevaate Ukraina sõja lähiajaloolistest põhjustest ning leiab, et Ukraina hävingukeerisesse tirinud ning maailma tuumasõjaga ähvardava konflikti saatus otsustati ära juba 2008. aastal seoses Ühendriikide plaaniga nihutada NATO eesliin Ukraina idapiirile. Mearsheimer näeb sõja väljavaateid väga süngetes toonides, pidades tõenäoliseks konflikti eskaleerumist, võimalik, et tuumasõjani, mis ähvardab likvideerida kõik selle osapooled.
Ukraina sõda on mitmetahuline katastroof ning lähiajal muutub sealne olukord tõenäoliselt veel hullemaks. Kui mingi sõda on edukas, siis pööratakse selle põhjustele alati vähe tähelepanu, aga kui sõja tulemuseks on fiasko, pöördub kõigi tähelepanu põhjustele, miks see sõda üldse vallandus.
Ma olen oma elus selle fenomeni tunnistajaks olnud kahel korral. Esimene neist oli Vietnami sõda, teine oli Iraak. Mõlemal juhul tahtsid ameeriklased mõista, kuidas on võimalik, et nende riigijuhid võisid nii rängalt eksida. Arvestades seda, kui keskset rolli mängisid Ameerika Ühendriigid ja nende liitlased sündmustes, mis otseselt kutsusid esile sõja puhkemise Ukrainas, ning kes on jätkuvalt peamised Ukraina sõja jätkumise toetajad, on igati asjakohane küsida, millises ulatuses on Lääs ise Ukrainas hiljuti aset leidnu eest vastutav.
Minu peamine argument on, et USA surus Ukrainale peale otsuseid, mida Putin ja tema kolleegid peavad eksistentsiaalseks ohuks Venemaale. Täpsemalt öeldes on jutt USA kinnisideest liita Ukraina NATOga, mis muudaks selle riigi sisuliselt Lääne taraaniks Venemaa läänepiiri ääres.
On kaks peamist argumenti, mille ma tahan esitada. Esiteks, Ameerika Ühendriigid on vastutavad Ukraina kriisi põhjustamises. Ma ei eita, et Putin alustas selle sõja ning on vastutav oma tegude eest lahinguväljal. Ka ei eita ma, et osa süüst on USA liitlastel, kuid siinkohal ei tohi unustada, et viimati nimetatud kuulavad sisuliselt Ühendriikide sõna. Minu peamine argument on aga see, et USA surus Ukrainale peale otsuseid, mida Putin ja tema kolleegid peavad eksistentsiaalseks ohuks Venemaale. See on miski, mida nad on läbi aastate lakkamatult ka rõhutanud. Täpsemalt öeldes on jutt USA kinnisideest liita Ukraina NATO-ga, mis muudaks selle riigi sisuliselt Lääne taraaniks Venemaa läänepiiri ääres. Bideni administratsioon keeldus seda ohtu diplomaatiliste vahendite abil elimineerimast. Selle asemel kinnitas Bideni administratsioon 2021. aastal taas kord, et Ukraina on oodatud NATO-ga liituma. Putin vastas sellele 2022. aasta 24. veebruaril sissetungiga Ukrainasse.
Teiseks, Bideni administratsioon on sõjale reageerinud üha intensiivsema venevastase poliitikaga. Washington ja tema Lääne liitlased on võtnud nõuks Venemaa Ukrainas täielikult hävitada ning rakendavad selle eesmärgi täitmiseks ulatuslikke sanktsioone, et Vene mõjuvõimu nõrgestada. Ühendriikidel puudub huvi diplomaatiliste lahenduste leidmiseks sellele sõjale, mis tähendab, et tõenäoliselt kestab see veel kuid, kui mitte aastaid. Selle sõja käigus hävineb Ukraina, mis on kandnud juba niigi suuri kaotusi, veelgi totaalsemalt. Sisuliselt tüürivad USA ja tema liitlased Ukrainat hukatusse. Lisaks ripub me kõigi peade kohal oht, et sõda võib veelgi eskaleeruda, NATO võidakse sõjategevusse kaasata ning lõpuks võib see viia täieulatusliku tuumasõja puhkemiseni.
Selle sõja käigus hävineb Ukraina, mis on kandnud juba niigi suuri kaotusi, veelgi totaalsemalt. Sisuliselt tüürivad USA ja tema liitlased Ukrainat hukatusse. Lisaks ripub me kõigi peade kohal oht, et sõda võib veelgi eskaleeruda, NATO võidakse sõjategevusse kaasata ning lõpuks võib see viia täieulatusliku tuumasõja puhkemiseni.
Me elame ohtlikul ajal.
Ma alustan oma argumendi ülesehitamist klassikalise arusaama kirjeldamisega selle konflikti algpõhjustest. Valdav enamus Lääne inimestest usuvad, et Putin üksi on süüdi Ukraina kriisi põhjustamises ning kohe kindlasti ainus süüdlane sõja puhkemises. Väidetavalt on see kõik osa tema imperialistlikest ambitsioonidest, mis hõlmavad esmalt Ukraina ning seejärel mitme teise riigi okupeerimist ning lõppastmes Nõukogude Liidu sarnase Vene riigi loomist. Teisisõnu, Ukraina on Venemaa esimene, aga mitte viimane sihtmärk. Üks akadeemik kirjeldas seda hiljuti järgnevate sõnadega: „(Putin) tegutseb ajendatuna kauaaegsest veendumusest, et Ukraina tuleb maailmakaardilt kustutada.”
Ma kordan, puuduvad igasugused tõendid, mis ametlikku Ukraina sõja narratiivi toetaksid.
Arvestades Putini väidetavate eesmärkidega, on igati loogiline, et Soome ja Rootsi liituvad NATO alliansiga, et suurendada Ida-Euroopas paiknevate vägede hulka. Lõppude lõpuks peab ju imperialistlikku Venemaad kuidagi kontrolli all hoidma. Ehkki selline on ametlik narratiiv, mida peavoolumeedias ja lääneriikide valitsuste poolt lakkamatult korratakse, puuduvad igasugused tõendid, mis seda käsitlust tegelikult toetaksid. Ma kordan, puuduvad igasugused tõendid, mis ametlikku Ukraina sõja narratiivi toetaksid.
Mõned selle narratiivi edasikandjatest rõhutavad, et Putin olevat öelnud, et Ukraina on kunstlikult loodud riik või et see isegi pole tegelikult riik. Sellised ebamäärased väited ei selgita aga kuidagi tema otsust alustada sõjategevust. Sama võib öelda väite kohta, et Putin peab venelasi ja ukrainlasi „üheks rahvaks“, kellel on ühine ajalugu. Osad rõhutavad fakti, et Putin on nimetanud Nõukogude Liidu lagunemist „sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks.“ Sealjuures ei soovita mainida, et muuhulgas on Putin öelnud ka seda, et „neil, kes Nõukogude Liitu igatsevad, pole südant ja neil, kes seda tagasi tahavad, pole mõistust.“ Teised tuginevad oma argumentides tema lausele: „Kaasaegne Ukraina on loodud täielikult Venemaa, täpsemalt bloševistliku kommunistliku Venemaa poolt.“ Aga ta jätkas seda mõtet sõnadega: „Mõistagi ei saa me mineviku sündmusi muuta, aga me peame neid vähemalt ausalt ja avameelselt tunnistama.“
Selleks, et oleks üldse võimalik väita, et Putini eesmärk on algusest peale olnud Ukraina vallutamine ja Venemaaga liitmine, tuleb esmalt tõestada kolme asjaolu. Esiteks seda, et see on tema arvates ihaldusväärne eesmärk, teiseks seda, et see oli tema arvates saavutatav eesmärk, ning kolmandaks seda, et ta tõepoolest kavatses selle eesmärgi täitmise poole püüelda. Puuduvad igasugused tõendid, lubage mul korrata, avalikkusele kättesaadavates materjalides puuduvad igasugused tõendeid selle kohta, et Putin oleks 24. veebruaril oma vägesid Ukrainasse saates plaaninud Ukrainale kui iseseisvale riigile lõpu teha ja selle Venemaa osaks muuta.
Vastupidi, tema 2021. aasta 12. juuli kirjutisest Ukraina-Vene suhte teemal, millele ühtlasi paljud klassikalise narratiivi esindajad tuginevad, on võimalik leida hulgaliselt tõendeid selle kohta, et Putin tunnustas Ukrainat iseseisva riigina. Ta ütleb selles kirjas, et kui Ukraina inimesed tahavad rajada oma enda riigi, siis temapoolest võivad nad seda teha. Mis puudutab seda, kuidas Venemaa peaks Ukrainat kohtlema, on tema sõnul ainult üks vastus – lugupidamisega. Ta lõpetab oma mahuka kirjutise järgmiste sõnadega: „Mis Ukrainast saab, on tema enda kodanike otsustada.“
Putin ei olnud huvitatud Ukraina Venemaaga liitmisest, vaid tema eesmärk oli tagada, et Ukrainast ei saa ühel hetkel „hoolaud“ Lääne agressioonile Venemaa vastu.
See ei tõenda mitte mingil moel, et tegemist on kellegagi, kes sooviks Ukraina alla neelata ja Venemaaks muuta. Selles samas 12. juuli artiklis ning hiljem ka 2022. aasta 21. veebruaril peetud kõnes rõhutas Putin, et Venemaa aktsepteerib „uut geopoliitilist reaalsust, mis kujunes välja pärast Nõukogude Liidu lagunemist.“ Putin kordas seda sama mõtet kolmandat korda 24. veebruaril, mil ta teatas Vene vägede invasioonist Ukrainasse. Muuhulgas rõhutas ta, et „neil ei ole kavas Ukraina territoorium okupeerida“ ning et ta austab Ukraina suveräänsust, aga üksnes seni, kuni „Venemaa tunneb, et tal on võimalik turvaliselt areneda ja eksisteerida ilma, et ta seisaks pidevalt silmitsi Ukraina territooriumilt paistva ohuga.“ Teisisõnu, Putin ei olnud huvitatud Ukraina Venemaaga liitmisest, vaid tema eesmärk oli tagada, et Ukrainast ei saa ühel hetkel „hoolaud“ Lääne agressioonile Venemaa vastu. See on küsimus, mida ma käsitlen hiljem põhjalikumalt.
Mõni võib väita, et Putin valetas oma motiivide kohta, et ta püüdis lihtsalt varjata oma imperialistlikke ambitsioone. Ma olen kirjutanud terve raamatu valetamise kohast rahvusvahelises poliitikas ning selle pealkiri kõlab: „Miks riigijuhid valetavad: tõde valetamise kohta rahvusvahelises poliitikas“ (Why Leaders Lie: The Truth About Lying in International Politics). Mulle on selge see, et Putin ei valetanud. Esiteks, üks minu peamisi järeldusi selles raamatus oli, et riigijuhid valetavad üksteisele palju vähem kui omaenda rahvale. Mis puudutab Putinit, siis sõltumata sellest, mida sa temast kui inimesest arvad, ei ole ta tuntud selle poolest, et ta pidevalt teistele riigijuhtidele valetaks, ehkki paljud kipuvad arvama, et ta teeb seda tihti ning teda ei saa usaldada. On väga vähe tõendeid, mis kinnitaksid seda, et ta on välispubliku ees valetanud.
Lisaks on ta viimase kahe aasta vältel korduvalt avalikult välja öelnud ja lahti seletanud oma mõttekäiku seoses Ukrainaga. Ka on ta korduvalt rõhutanud seda, et tema peamiseks murekohaks on Ukraina suhted Läänega, eeskätt aga just NATO-ga. Kordagi ei ole ta vihjanud sellele, et ta tahaks muuta Ukraina osaks Venemaast. Kui see kõik oleks osa laiaulatuslikust pettekampaaniast, siis oleks see maailma ajaloos pretsedenditu teguviis.
Ukraina vallutamine ei oleks veebruaris 2022 niikuinii võimalik olnud, sest Venemaa oli Ukraina piiri taha koondanud vaid 190 000 sõdurit, mida on selgelt liiga vähe selleks, et edukalt okupeerida Ukraina, mis on suurim Venemaa ja Atlandi ookeani vahel asetsev riik ning mille rahvaarv on üle 40 miljoni.
Ehk on parim kinnitus sellele, et Putin ei kavatse Ukrainat täielikult vallutada ja alla neelata, see, millist sõjalist strateegiat on Moskva erioperatsiooni algusest alates kasutanud. Vene sõjavägi ei püüdnud kogu Ukrainat vallutada, selle jaoks oleks tulnud kasutada klaasikalist välksõja strateegiat, kus maaväed vallutavad taktikalise õhutoe abil kogu riigi territooriumi nii kiiresti kui võimalik. Ukraina vallutamine ei oleks veebruaris 2022 niikuinii võimalik olnud, sest Venemaa oli Ukraina piiri taha koondanud vaid 190 000 sõdurit, mida on selgelt liiga vähe selleks, et edukalt okupeerida Ukraina, mis on suurim Venemaa ja Atlandi ookeani vahel asetsev riik ning mille rahvaarv on üle 40 miljoni. Sellise arvu sõduritega ei ole võimalik riiki vallutada, okupeerida ja enda hulka liita, veel vähem välksõda läbi viia, mis on hädavajalik terve riigi vallutamiseks. Ei ole üllatav, et Venemaa on lähenenud sellele sõjalisele erioperatsioonile tagasihoidlikult, keskendudes peamiselt Kiievi vallutamisele või ähvardamisele ning suurte maa-alade vallutamisele Ida- ja Lõuna-Ukrainas. Lühidalt öeldes, Venemaal puudus võimekus kogu Ukraina alistamiseks, veel vähem teiste Euroopa riikide vallutamiseks.
Kui selle argumendiga veel kaugemale minna, võib väita, et nii Putin kui teised Venemaa riigijuhid on kahtlemata külma sõja ajast saanud õppetunni, et rahvusriikluse ajastul ei too territooriumite okupeerimine kaasa muud kui lõputuid probleeme. Nõukogude Liidu kogemus Afganistanis on hea näide sellest fenomenist, kuid antud juhul oleks asjakohasem näide Moskva suhe oma Ida-Euroopa liitlastega külma sõja ajal. Nõukogude Liidu väed viibisid pidevalt selles regioonis ning keskvalitsus oli seotud peaaegu kõigi sealsete riikide poliitikaga.
Nii Putin kui teised Venemaa riigijuhid on kahtlemata külma sõja ajast saanud õppetunni, et rahvusriikluse ajastul ei too territooriumite okupeerimine kaasa muud kui lõputuid probleeme.
Need samad liitlased olid Moskvale aga pidevalt pinnuks silmas. 1953. aastal pidi Nõugkogude keskvalitsus suruma Ida-Saksamaal maha suure ülestõusu, 1956. aastal tungiti Ungarisse ning 1968. aastal Tšehhoslovakkiasse, et sundida neid riike kuuletuma. Probleeme tekkis ka Poolas 1956., 1970., ja 1980-81. aastal. Ehkki Poola valitsus suutis nende olukordadega ise toime tulla, tuletasid need pidevalt meelde, et sekkumine mistahes piirkonnas võib igal hetkel vajalikuks osutuda. Ka Albaania, Rumeenia ja Jugoslaavia põhjustasid Moskvale pidevat peavalu, kuid Nõukogude riigijuhid olid nende suhtes leplikumad, sest oma asukoha tõttu mängisid nad NATO heidutamises märkmisväärselt väiksemat rolli.
JÄTKUB…
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!