Professor Jeffrey Sachs on 20. sajandi üks mõjuvõimsamaid majandusteadlasi, kelle nõuannete järgi toimus paljude Ida-Euroopa riikide üleminek plaanimajanduselt turumajanduslikele mehhanismidele NSV Liidu lagunemise järgsel perioodil. Kõigest 28-aastaselt Harvardi Ülikooli majandusprofessoriks valitud Sachs on tegutsenud aastakümneid Ameerika Ühendriikide poliitikakujundajate kõige kitsamas ringis, omades vahetut kogemust töötamisest USA valitsuse kõrgematel tasanditel, mis on andnud talle rahvusvahelise kogemuse erinevates riikides Ladina-Ameerikast Ida-Euroopani. Alljärgnevas intervjuus annab Sachs oma hinnangu Ukraina sõjale, nimetades Läänes valitsevat narratiivi sõja kohta fundamementaalseid tõsiasju eiravaks. Sachsi andmetel on sõda Ukrainas osa USA kampaaniast Venemaa vastu ning konflikti kiire deeskaleerumiseta on maailm kohe jõudmas tuumasõja lävepakule.
Ukraina president Zelenski palus Lääneriikidel korraldada Venemaa vastu ennetavaid rünnakuid. Pressiesindaja parandas teda hiljem, väites, et president olevat tahtnud öelda „ennetavaid sanktsioone“. Samal ajal räägib Biden sellest, kuidas viimane kord, kui maailm oli silmitsi sedavõrd reaalse tuumasõja ohuga, oli Kuuba kriisi ajal, ning et Putin mõtleb seda tõsiselt, kui ta räägib tuuma- , keemia- või biorelvade kasutamise võimalikkusest, ehkki ma ei mäleta, et Putin oleks ise sel teemal sõna võtnud. Ühtlasi räägib Biden ka sellest, et USA püüab leida Putinile viisi sellest sõjast väljumiseks. Mida teie sellest kõigest arvate ja kas USA tõepoolest kaalub viise selle sõja lõpetamiseks?
Ma võtan seda kõike väga tõsiselt, sest ei tasu unustada, et see sõda toimub kahe tuumarelvastusega suurriigi vahel, sest kuigi Ühendriikidel on Ukrainas kohapeal vähe mehi, on lõppude lõpuks siiski USA see riik, kes seda sõda oma relvastuse, rahastuse ja luureandmetega sisuliselt käitab. See tähendab, et see on sõda, kus vastastikku rindejoont on riigid, mille kummagi arsenalidesse kuulub ligikaudu 1600 tuumalõhkepead, kusjuures ühe jaoks nendest riikidest on tegemist eksistentsiaalselt olulise sõjaga, sest USA on seni rääkinud vaid sellest, kuidas ollakse valmis tegema mida iganes, et Venemaa kaotaks.
Kui maailma võimsaimad riigid selliseid avaldusi teevad, siis ei ole seda võimalik käsitleda millegi muu kui suure ohuna meile kõigile. Mulle ei ole Ühendriikide välispoliitilised otsused selles küsimuses algusest peale meeldinud, sest nendest on jäänud mulje, et konflikti üksnes eskaleeritakse, ilma et keegi mõtleks selle peale, kuidas osapooltel oleks võimalik sellest sõjast väljuda. See ongi tegelikult põhjus, miks sõda Ukrainas ikka veel kestab, sest sõjategevuse oleks võinud lõpetada juba märtsis, kui NATO oleks Venemaale avalikult kinnitanud, et allianss Ukrainasse ei laiene. Sellele jõuti Türgi abiga peetud Ukraina ja Venemaa vahelistel läbirääkimistel tegelikult väga lähedale, aga siis sekkusid protsessi Ameerika Ühendriigid, kes ütlesid Ukrainale, et nad ei tohiks seda kokkulepet sõlmida.
Ukraina on USA neokonservatiivide jaoks oluline trofee, mille võitmise poole püüelda, sest nad näevad kogu maailma kui ühte suurt lauamängu, kus nad tahavad kõik enda nupud paika panna ja vastase nupud ära koristada.
On üks asi, millele võib alati loota, ja see on see, et USA valitsus ei räägi rahvale mitte kunagi tõtt. See on lihtsalt viis, kuidas inimesed Washingtonis oma tööd teevad. Sellegipoolest usun ma, et on piisavalt tõendeid, mis viitavad sellele, et USA on rahuläbirääkimiste vastu, sest see käib risti vastu nende NATO laienemise agendale, mida nad on alates 1990. aastatest läbi surunud. Nüüd on see poliitika viinud meid katastroofispiraali, kus me eskaleerime iga sammuga sõda Ukrainas ja muudame seeläbi üha reaalsemaks tuumasõja ohu realiseerumise.
Seega on ainult hea, et Biden on hakanud lõpuks rääkima võimalikest viisidest see sõda lõpetada. Ta ei oleks mitte kunagi tohtinud pakkuda Ukrainale võimalust NATO-ga liituda, sest Putin ütles 2021. aasta lõpus väga selgelt, kus asuvad need punased jooned, millest üle astumist ta taluda ei kavatse. Ja need piirid, mis Putin paika seadis, ütlesid väga selgelt, et Ukraina ei tohi liituda NATO alliansiga, vaid peab jääma neutraalseks riigiks. Ma helistasin toona Valgesse Majja ja ütlesin, et see on väga mõistlik idee, aga mulle vastati, et Valge Maja seda meelt ei ole, et Ukrainal on õigus ise otsustada, kas ta tahab või ei taha NATO-ga liituda. Mul ei olnud võimalik sellega nõustuda, sest see kujutaks endast otsest ohtu Venemaa riiklikule julgeolekule, aga mulle öeldi, et nad ei kavatse Moskvaga mingisuguseid läbirääkimisi pidada. Nüüd on viimane aeg ümber orienteeruda ja venelastega koos laua taha istuda ja asjad selgeks rääkida.
See on sõda, kus vastastikku rindejoont on riigid, mille kummagi arsenalidesse kuulub ligikaudu 1600 tuumalõhkepead, kusjuures ühe jaoks nendest riikidest on tegemist eksistentsiaalselt olulise sõjaga, sest USA on seni rääkinud vaid sellest, kuidas ollakse valmis tegema mida iganes, et Venemaa kaotaks.
Muide, Ukraina ei saa mingil juhul olla see riik, kes Venemaaga läbirääkimisi peab, sest lõppastmes on kõigile selge, et seda sõda peab Venemaa vastu mitte Ukraina, vaid USA. Sellepärast ei ole ühtegi muud võimalust kui see, et president Putini vastas istub USA president, et hoida ühiselt ära kogu maailma täielik häving.
Zelenski ise on öelnud, et tema keeldub pidamast Venemaaga läbirääkimisi seni, kuni Putin on veel võimul, nii et see ei tohiks isegi probleemiks osutuda.
Ma olen väga suure osa oma professionaalsest karjäärist veetnud täpselt 60 aastat tagasi aset leidnud Kuuba raketikriisi uurides ja analüüsides. Olen selle kriisi tagajärgedest isegi raamatu kirjutanud. Üks peamisi selle kriisi provokaatoreid oli Fidel Castro, kes ärgitas Hruštšovi korraldama Ühendriikide vastu ennetavat rünnakut – täpselt sama teeb praegu Zelenski. Hruštšov vastas Castro õhutustele sellega, et kui minu liitlased on valmis põhjustama maailmalõpu, siis on viimane aeg hakata kiiresti läbirääkimisi pidama, sest see olukord ei ole enam kaugeltki stabiilne.
See on ühtlasi põhjus, miks Zelenski sõnavõtud tekitavad minus õudu. Nad küll võtsid selle avalduse tagasi, aga me kõik teame, et ta ei mõelnud sanktsioone, vaid ikkagi sõjalist rünnakut. On mõistetav, et selles olukorras, millesse nad on sattunud, ei ole nende sõnavõtud läbimõeldud, vaid on pigem äärmiselt avantüürlikud, aga see ei muuda asjaolu, et me oleme äärmiselt hapras olukorras. Ühendriigid on loomulikult kogu selle kaugsõja vältel teeselnud, et konflikt on üksnes Ukraina ja Venemaa vahel ning mida iganes Ukraina ütleb, seda me ka teeme. See tähendab, et Kiievile on antud sisuliselt blankoveksel ja nad võivad esitada kuitahes ohtlikke ja provokatiivseid seisukohti.
On üks asi, millele võib alati loota, ja see on see, et USA valitsus ei räägi rahvale mitte kunagi tõtt.
Kui lubate, siis ma toon veel ühe näite. Zaporižžja tuumaelektrijaam on hetkel Venemaa kontrolli all. Samal ajal kuuleme me uudistes pidevatest rünnakutest selle elektrijaama vastu, mis ongi mõistagi äärmiselt ohtlik. Ma ei usu, et see vajaks pikemalt selgitust, miks tuumaelektrijaama ei tohiks pommitada. Peavoolumeedia väidab, et nad ei tea, kes neid rünnakuid korraldab, aga ei ole just kuigi keeruline üks ja üks kokku liita ja tulemuseks kaks saada. Kui Zaporižžja tuumaelektrijaam on Venemaa kontrolli all, siis miks nad peaksid ise seda pommitama? Selles võib peaaegu kindel olla, et tegelikult korraldab rünnakuid Zaporižžja elektrijaama vastu Ukraina ise, ja meie ei suuda end isegi nii palju kokku võtta, et öelda Ukrainale, et nad peavad selle lõpetama. Mõistagi oleks tore, kui Ukraina saaks elektrijaama taas enda kontrolli alla, aga see ei tähenda, et nad võiksid seda karistamatult pommitada.
Meie suutmatus isegi sedavõrd lihtsaid seisukohti võtta on meie suurim probleem. Me ainult teeskleme, et seda sõda ei peeta tegelikult meie ja Venemaa vahel. Kui see vastaks tõele, siis me võiksime Ukrainale ainult edu soovida nende püüdlustes võita sõda riigi vastu, millel on arsenalis 1600 tuumalõhkepead ja veel mitmed tuhanded reservis ilma, et see tooks kaasa täieliku hävingu. Bideni administratsioon on selles osas täielikult läbi kukkunud.
Ukraina ei saa mingil juhul olla see riik, kes Venemaaga läbirääkimisi peab, sest lõppastmes on kõigile selge, et seda sõda peab Venemaa vastu mitte Ukraina, vaid USA. Sellepärast ei ole ühtegi muud võimalust kui see, et president Putini vastas istub USA president, et hoida ühiselt ära kogu maailma täielik häving.
Ma olen oma 67 eluaasta jooksul näinud hulgaliselt Ameerika Ühendriikide sõdu, alustades Vietnamist, Laosest, Kambodžast kuni kõigi Lähis-Idas peetud sõdadeni välja, ja need on kinnitanud mulle üht – Ameerika Ühendriikide presidendi ülesanne on tõmmata pidurit enne, kui on liiga hilja. Kogu USA riik on üks suur sõjamasin, nagu andis omal ajal mõista ka president Eisenhower, ning presidendi tööülesanneteks on takistada seda sõjamasinat uusi sõdu algatamast. Me eskaleerime seda sõda, mis võib tuua kaasa maailmalõpu. On hea, et president on hakanud selle pärast muret tundma, aga sellest ainuüksi ei piisa. Ta ei ole lihtsalt pealtvaataja, ta peab ise midagi ära tegema, et meid sellest olukorrast päästa.
Räägime Nord Stream 2 gaasijuhtme saboteerimisest. Kes teie arvates nende plahvatuste taga oli?
Ma arvan, et nagu ukrainlased on oma tuumaelektrijaama pommitamise taga, samamoodi on Ameerika Ühendriigid gaasitoru lõhkamise taga. Ja nad ise kinnitasid seda… . Biden ütles veebruaris, et kui Putin ründab Ukrainat, siis on Nord Streami projektiga ühel pool. Üks reporter isegi küsis, mida ta selle all mõtleb, ja Biden kinnitas, et neil on selle jaoks vastavad meetmed olemas.
Kellel oli võimekus seda teha? Kes ütles, et nad kavatsevad seda teha? Kes ütles pärast, et see „uus olukord“ kujutab endast tegelikult fantastilist võimalust võõrutada Euroopa Vene maagaasist? Viimase avalduse tegi riigisekretär Antony Blinken. Kes tänas Twitteris Ameerika Ühendriike ja lisas sellele pildi plahvatuse toimumiskohast? Endine Poola välisminister Radek Sikorski. Ma olen rääkinud ka ajakirjanikega, kellest paljud on öelnud, et neil ei ole õrna aimugi, kes selle taga olla võis, või, veel absurdsem, et selle taga olid venelased. Kogenumad ajakirjanikud on öelnud, et loomulikult lasi Nord Streami õhku USA, aga see lihtsalt ei jõua mitte kunagi meie uudistesse.
Kui Zaporižžja tuumaelektrijaam on Venemaa kontrolli all, siis miks nad peaksid ise seda pommitama? Selles võib peaaegu kindel olla, et tegelikult korraldab rünnakuid Zaporižžja elektrijaama vastu Ukraina ise, ja meie ei suuda end isegi nii palju kokku võtta, et öelda Ukrainale, et nad peavad selle lõpetama.
Tõenäoliselt kuuleme me mõne nädala pärast Euroopa uurijatelt, et see oli kohutav katastroof, aga väga keeruline on öelda, kes selle taga võis olla. See oleks kinnitus, et rünnaku korraldasid Ühendriigid. Mis on veel huvitav, on see, et Euroopa sisuliselt vaikis. Mitte keegi ei tõstnud kisa selle üle, et üht tohutu tähtsusega osa nende taristust rünnati. Tõenäoliselt öeldi neile, et nad asja maha vaikiksid, sest kellelgi ei ole vaja teada, mis tegelikult juhtus. Mõistagi ei saa ma seda millegagi tõestada, aga kõik noolekesed paistavad osutavat just USA suunas. Seda enam, et on väga ebatõenäoline, et Venemaa ründaks ise taristut, mis talle endale oluline on. Kui seda oleks teinud näiteks Poola või Taani, siis ainult läbi NATO ehk USA oleks ikkagi olnud asjaga seotud.
Joe Biden on öelnud, et seda intsidenti tuleb kindlasti uurida. Kas selle uurimise tulemused saavad olema samasugune häma, nagu meile esitati pärast 2018. aastal Süürias toimunud keemiarünnakut?
Ühendriigid ise ei saa uurida torujuhtme saboteerimist, sest nad ise on võimalikud süüdlased. Loomulikult nad võivad seda teha, aga nende uurimiste tulemustel puuduks igasugune usutavus. Seega oleks sõltumatu ja läbipaistev uurimine kõige parem variant, aga ma ei hellita selles osas erilisi lootusi. Mul võttis pikalt aega, et mõista, et peaaegu kõik, mida meie valitsus ütleb, on puhas vale. USA riik on üles ehitatud selliselt, et valdavat enamust meie välis- ja julgeolekupoliitikast juhib niinimetatud „süvariik“, mistõttu tõde ei jõua peaaegu kunagi meieni.
Kogu USA riik on üks suur sõjamasin, nagu andis omal ajal mõista ka president Eisenhower, ning presidendi tööülesanneteks on takistada seda sõjamasinat uusi sõdu algatamast.
Pigem ootan ma huviga, mida eurooplaste läbiviidav uurimine suudab tuvastada, sest lõppude lõpuks on ju tegemist nende enda taristuga. Taaskord, isegi kui nad saavad teada, kes seda tegi, või kui nad juba teavad, mis on isegi tõenäolisem, siis vaevalt meie sellest midagi kuuleme, see lihtsalt vaikitakse maha, sest USA ise kujutab tänaseks Euroopale sama suurt ohtu kui kes tahes teine.
See õnneks ei ole midagi uut ega ootamatut, sest on väga palju asju, mille kohta me kunagi tegelikku tõde teada ei saa, sest me lihtsalt ei küsi küsimusi. See on nagu armastusfilm, kus keegi kunagi vabandust ei palu. CIA ei ütle mitte kunagi: „Vabandust, me eksisime, nii et uurime nüüd rahulikult, mida me täpselt tegime.“ Me ei saa kunagi teada, mis täpselt Süürias juhtus või mis juhtus Nord Stream 2-ga.
Ma ei tea Süüria keemiarünnakust piisavalt, et sellest midagi arvata, aga mida ma tean, on see, et loomulikult oli just USA see, kes 2011. aastal Süüria sõja puhkemist õhutas. See oli plaan nagu iga teine, mille eesmärk oli Assadi valitsuse lammutamine. President Obama allkirjastas dokumendi, millega ta andis CIA-le ülesandeks teha koostööd saudide ja teistega, et Assad lõpuks kukutada. Seda kutsuti operatsiooniks Timber Sycamore, millest keegi ikka veel suurt midagi kirjutanud ega avaldanud pole. Ainus, mida meile pidevalt korrutati, oli see, et tegemist on kodusõjaga. Seda muidugi seni, kuni Venemaa konfliktiga liitus, sest siis hakati rääkima, et vaadake, mida need venelased seal teevad. Putin sekkus Süürias alles aastaid pärast seda, kui USA oli seal algust teinud oma erioperatsiooniga, mille eesmärk oli kukutada võimult üks Venemaa liitlastest.
Kogenumad ajakirjanikud on öelnud, et loomulikult lasi Nord Streami õhku USA, aga see lihtsalt ei jõua mitte kunagi meie uudistesse.
Kui ma õigesti mäletan, siis New York Times kajastas operatsiooni Sycamore ainult ühe päeva vältel 2016. aastal. Enne ja pärast seda on valitsenud täielik vaikus. Toona ma teadsin sellest palju rohkem, sest mul olid omad diplomaatilised kanalid info hankimiseks. See oli kummaline olukord, sest ühel pool olid faktid ja reaalne olukord ja teisel pool oli peavoolumeedia hämamine ning täiesti faktivaba narratiiv, mida kõik levitasid. Ajalehtedest on tänapäevaks saanud informeerituse täielik vastand.
Mis juhib USA välispoliitikat seoses olukorraga Ukrainas? Senaator Lindsey Graham ütles hiljuti, et seni kui me neile relvi saadame, võitleb Ukraina viimse meheni. Miks me tahame nii meeleheitlikult ohverdada Ukraina selles sõjas Venemaa vastu?
Ja teine küsimus, kas teie arvates on Bideni administratsioonis praegu kedagi, kes seisab vastu selle sõja eskaleerimisele tuumakonfliktiks?
Mis minu arvates Ühendriike praegu motiveerib, on neokonservatiivide, kes tulid võimule Nõukogude Liidu lagunedes ning on siiani suutnud ka võimul püsida, lähenemine välispoliitikale, mis on olnud valitsev viimased 30 aastat. Nad on veendunud, et USA on ainus suurvõim kogu maailmas ja nad tahavad garanteerida, et see nii ka jääks. Praegu on sellele kaks peamist ohtu: Venemaa ja Hiina. Seega pole mingi üllatus, et me oleme praegu kahel rindel sattunud suurde vastasseisu.
Mis puudutab Venemaad, siis Zbigniew Brzezinski (s.o USA presidentide endine julgeoleku nõunik ja USA üks andekamaid geostrateege) võttis selle väga hästi kokku oma 1997. aastal avaldatud raamatus The Grand Chessboard, milles ta märkis, et Ukraina asukoht mängib Euraasia kontekstis äärmiselt olulist rolli. Kui USA selle oma kontrolli alla saab, siis kaotab Venemaa isegi regionaalsel tasandil oma mõjuvõimu, sest tal puudub ligipääs Mustale merele ja seeläbi Vahemere idaosale.
Mul võttis pikalt aega, et mõista, et peaaegu kõik, mida meie valitsus ütleb, on puhas vale. USA riik on üles ehitatud selliselt, et valdavat enamust meie välis- ja julgeolekupoliitikast juhib niinimetatud „süvariik“, mistõttu tõde ei jõua peaaegu kunagi meieni.
Ukraina on USA neokonservatiivide jaoks oluline trofee, mille võitmise poole püüelda, sest nad näevad kogu maailma kui ühte suurt lauamängu, kus nad tahavad kõik enda nupud paika panna ja vastase nupud ära koristada. Ukraina on selles mängus strateegiliselt ülioluline.
NATO laienemise agenda läbisurujad paistavad arvavat, et Põhja-Atlandi regioon ulatub Gruusiani välja. Vähemalt sellised paistsid olevat George W. Bushi geograafialased teadmised 2008. aastal. Kui vaadata kaarti, siis on selge, et nende plaan on kogu Musta mere ümbrus enda kontrolli alla saada. See hõlmab endas Ukrainat, Rumeeniat, Bulgaariat, Türgit ja Gruusiat, kes kõik ümbritsevad Venemaad ja tema mereväe üht peamist asupaika. Seda väitis ka Brzezinski juba 1997. aastal.
Arvati, et on võimalik lihtsalt kohale hiilida, ilma et Venemaa saaks sellele kuidagigi vastu seista, sest nad lihtsalt laiendasid NATO-t samm-sammult, liites sellega Ungari, Poola, Tšehhi ja nii edasi kuni Venemaa piirini välja, eirates seejuures täielikult Gorbatšovile antud lubadust, et NATO idasuunas rohkem ei laiene. USA valitsus omalt poolt väidab, et selliseid lubadusi pole venelastele kunagi antud. Muidugi nad valetavad ning selle tõendamiseks on väga lihtne leida dokumente ja raporteid, mis näitavad täpselt, mida üks ja teine osapool ütlesid.
Ühel pool olid faktid ja reaalne olukord ja teisel pool oli peavoolumeedia hämamine ning täiesti faktivaba narratiiv, mida kõik levitasid. Ajalehtedest on tänapäevaks saanud informeerituse täielik vastand.
See mäng on käinud juba 30 aastat ja sellel on olnud omad tõusud ja mõõnad juba ainuüksi sellepärast, et Ukraina on sisemiselt ülimalt lõhenenud. Seal on viimase paarikümne aasta jooksul olnud võimul hulganisti erinevaid presidente, mõned venemeelsed, mõned venevastased. Kui Viktor Janukovõtš 2010. aastal võimule tuli pärast seda, kui Bush oli Euroopa riigijuhtide vastuseisust hoolimata, sest tegemist on siiski USA juhitud alliansiga, esitanud Ukrainale kutse NATO-ga liituda, suutis Janukovõtš saada Ukraina parlamendi toetuse neutraliteedipoliitikale, mis muutis olukorra mõneks ajaks stabiilsemaks. See kestis aga lühikest aega, sest Janukovõtš kukutati peagi võimult. Kelle poolt? Ühendriikide narratiivi kohaselt tegid seda tänavatele tulnud vihased rahvamassid. Mida mina aga nägin, oli see, kuidas me ise seal tüli ja konflikti õhutasime ja mässajaid rahastasime. Ma ei tea täpselt, mis vastab tõele, sest kõik valitsused valetavad nii palju, aga venelased väidavad, et riigipöörde taga olid Ameerika Ühendriigid. Ma ei ole kindel, mis meie roll seal tegelikult oli, aga on olemas helisalvestis sellest, kuidas Victoria Newland kirjeldab sealse uue valitsuse moodustamist ning ütleb paar krõbedamat sõna meie Euroopa liitlastele.
See on praegu ka Venemaa üks peamisi argumente, sest meie oleme need, kes Ukrainas eksisteerinud süsteemi ära lõhkusid, sest kohe pärast Janukovõtši kukutamist tuli võimule valitsus, mis nõudis NATO-ga liitumist, ning USA hakkas Trumpi valitsuse ajal sinna saatma relvi ja miljardeid USA dollareid.
Kui Biden võimule tuli, siis ma lootsin, et äkki me saame lõpuks pisutki hõlpu ja näha natukene tervet mõistust, aga Biden jätkas selle sama poliitikaga veelgi intensiivsemalt. See kõik tipnes 2021. aastal sellega, et me tegime Ukrainale taas ettepaneku liituda NATO-ga. Ma helistasin möödunud aasta lõpus Valgesse Majja ja palusin, et me leiaksime viisi sellest konfliktist taganeda, sest me oleme jõudnud juba liiga lähedale täielikule hukatusele, aga nad ei tahtnud sellest midagi kuulda. Ja nüüd on kätte jõudnud viimane tund oma strateegia ümber kujundada ja selle konflikti eskaleerimine lõpetada.