Neil Oliver
Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Neil Oliver on šoti ajaloolane, ühiskonnakriitik ning Ühendkuningriigi mitmete hinnatuimate telesaadete autor ja saatejuht. Olles palju aastaid Briti peavoolumeedias tuntust kogunud, on Oliver viimastel aastatel omandanud kompromissitult julge ja võimukriitilise maailmavaate ning pühendanud oma loomingulise tegevuse suuresti ühiskonna topeltstandardite ja “kohustuslike valede” paljastamisele.
Järgnevas mõtiskleb Neil Oliver selle üle, kas kõik see, mida meile on räägitud nii koroonapandeemiast, kliimakriisist kui maailmasõdadest, on suur vale, ning küsib, kas ka see, mida meile räägitakse praegusest sõjast, on võltsnarratiiv, mille eesmärk on lükata kogu inimkond kalkuleeritult uude maailmasõtta, mis saadab kümned või sajad miljonid surma?
Pole midagi uut päikese all… Sedasi kõlab iidne tarkusetera. Olen püüdnud endamisi mõelda sellele, kuhu maailm on tänaseks jõudnud, ja küsida endalt, kas kaosel, mille tunnistajaks me praegu oleme, ning sellel kolossaalsel massidega manipuleerimisel, mis seda kõike saadab ja võimaldab, on ajaloos varasemat pretsedenti? Olen jõudnud veendumuseni, et kõik see, mille tunnistajaks me praegu oleme, on aset leidnud ka varemalt – erinev on üksnes mastaap, kuid mitte asjade olemus.
Inimestega manipuleerimine ja survestamine ühes või teises suunas on sama vana nagu maailm, ent see leiab aset üha uuesti ja uuesti.
Kõik see, mille tunnistajaks me praegu oleme, on aset leidnud ka varemalt – erinev on üksnes mastaap, kuid mitte asjade olemus.
Neil Oliver
Olen aastate jooksul lugenud igasuguseid raamatuid esimesest maailmasõjast, suurest ilmasõjast 1914-1918 ja tunnistan ausalt, et see on teema, mis mind on alati paelunud. Mind kohutavad selle sõja mõõtmed, kuid rohkem kui millelegi muule mõtlen ma selle sõja mõjule nende inimeste jaoks, kes olid kasvanud üles viktoriaanlik-edwardiaanlikus maailmas – hobukaarikute maailmas, krinoliinkleitides naiste maailmas. Maailmas, mis paiskus üleöö esimest korda tööstuslike sõdade reaalsusesse. Ütleksin, et ükski maailm ei olnud vähem valmis, vähem ette valmistatud selleks, mis juhtus aastatel 1914-1918.
Mõned aastad tagasi anti mulle üks raamat. Olin parajasti koertega väljas jalutamas, kui üks daam tuli minu ja mu naise juurde ning andis mulle üle tegelikult kaks raamatut. Ta ütles, et tema isa oli nende raamatute kaasautor ning ta soovis, et ma saaksin need omale. Raamat, millest ma praegu räägin, on Gerry Docherty ja James McGregori “Varjatud ajalugu: esimese maailmasõja salajased juured” (Hidden History: The Secret Origins of the First World War). Panin selle raamatu alul päris pikaks ajaks kõrvale. Teate küll, kui olete lugeja, siis on teil alati kuhjaga raamatuid, mis kõik ootavad oma korda. Kuid lõpuks võtsin selle ühel päeval paar aastat tagasi kätte ja võin teile öelda, et see oli erakordselt põnev lugemine. See tekitas minus tunde, nagu loeksin romaani, peaaegu nagu põnevikku.
Raamatu autorid esitavad hüpoteesi, et kogu esimene maailmasõda oli sihilikult esile kutsutud rühma meeste poolt, kes olid otsustanud, et Briti impeeriumi südamest haaravad nad maailma oma kontrolli alla ja valitsevad kogu maailma Briti impeeriumi huvides. Nimetatud lurjuste hulgas olid teemandimagnaat Cecil Rhodes ja hulk teisi poliitilisi tegelasi, sealhulgas Alfred Milner ja viies Rosebery krahv, Herbert Asquith. Projekti oli kaasa tõmmatud isegi Walesi prints Edward ja kogu toonane kuninglik perekond.
Nagu ma juba ütlesin, oli see üsna põnev lugemine. Raamatus väidetakse, et peahertsog Ferdinandi kurikuulus mõrv, millest I maailmasõda ajalooraamatute väitel alguse sai, oli üksnes säde, mida vajati selleks, et süüdata tuleohtlik militaaralliansside võrgustik, mille vandenõulased olid kogu Euroopas eelnevalt hoolikalt kokku pununud. Nad seadsid sütiku valmis ja seejärel tõmbasid sellest. Saksamaa oli raamatu järgi nende intriigide keskseks sihtmärgiks. Esimene maailmasõda käivitati teadlikult selleks, et luua vahendid ja hoog Saksamaa hävitamiseks – Saksamaa, mida Briti eliit pidas peamiseks takistuseks ja ohuks oma maailmavallutuskavale.
Esimene maailmasõda käivitati teadlikult selleks, et luua vahendid ja hoog Saksamaa hävitamiseks – Saksamaa, mida Briti eliit pidas peamiseks takistuseks ja ohuks oma maailmavallutuskavale.
Neil Oliver
Nii et lugege ise seda raamatut ja vaadake, mida te sellest arvate. Minus tekitas see raamat aga mõtte, et Saksamaa ei kujutanud 1914. aastal endast tegelikkuses mingit ohtu, kui inimene just ei otsustanud teda sellisena näha, kui inimest ei oldud veendud kartma ohtu seal, kus seda ei olnud, ja siis vastavalt sellele tegutsema. Muu hulgas seostub see minu jaoks sellega, mida kaasaegne filosoof Mattias Desmet on hiljuti öelnud massiformatsiooni psühhoosi kohta, et on perioode, mil kogu elanikkond kogeb korraga ärevust, vabalt hõljuvat ärevust, nagu ta seda kirjeldab, mis on atmosfääris nende ümber nagu tumedad pilved, mis peavad lõpuks kellegi peale alla sadama.
Kogu see mõttekäik paneb mind esitama aga järgnevat küsimust… mis siis, kui… Vaatan tagasi sellele, kuidas meile räägiti SARS Cov 2 pandeemiast. Mõtlen neile videotele, kus hiinlased väidetavalt tänaval surnult ümber kukkusid. Aga kui neid videoid uuesti vaadata, siis näidatakse neis üsna ilmselgelt inimesi, kes justkui surid püstijalu, kuid kuidagi suutsid nad ometi käed ette lükata, et oma kukkumist pehmendada, selle asemel, et näoga kõnniteele maanduda. Mõtlen ka videotele Itaaliast, kus meile näidati ülekoormatud haiglad, ja hirmule, mis seal äkki tekkis.
Kas mäletate, kui efektiivselt pandi meid kõigest mõni aasta tagasi massimeedia poolt kartma maniakaalselt kõike ja kõiki… üksteist, oma pereliikmeid, naabreid ja kogu kogukonda? Mäletan, et meile öeldi, et riiklik tervishoiuteenistus kukub selle haiguse koorma all täielikult kokku, kui me ei lähe kohe käsu peale oma kodudesse ja ei sulge uksi ega jää sinna, kuni valitsus annab meile loa oma kodudest taas väljuda. Ma mäletan kõike seda, mida räägiti „asümptomaatilisest nakatumisest“, kuidas meile sisendati armutult, et ilma testimata ei ole võimalik üldse teada, kas sa oled haige. Mis haigus see on, kui sa ei tea, et oled haige, ilma et test sulle ütleks?
Kas mäletate, kui efektiivselt pandi meid kõigest mõni aasta tagasi massimeedia poolt kartma maniakaalselt kõike ja kõiki… üksteist, oma pereliikmeid, naabreid ja kogu kogukonda?
Neil Oliver
Mõtlen sellele, kuidas me nüüd teame, kuidas eakad pandi haiglates ja hooldekodudes oma lõppu ootama – neile manustati midasolaami ja morfiini ja nad viidi surma – ning kuidas need surmajuhtumid, need suurel hulgal korraga surnud eakate inimeste surmajuhtumid näitasid SARS Cov 2 surmajuhtumeid nii ülespaisutatult hirmuäratavatena. Ja ma mõtlen ka eksperimentaalsetele geeniteraapiatele, mis tehti praktiliselt kohustuslikuks miljardite inimeste jaoks kogu maailmas.
Mõtlen nüüd kõigele sellele, mida me alles hiljuti kogesime ja küsin endalt… aga mis siis, kui tegelikkuses ei olnudki üldse mingit surmavat haigust? Mis siis, kui ei olnudki mingit haigust, mida karta, mingit ohtu? Inimesed surid tõepooest. Enne kui keegi mulle kommentaarides meenutab, et inimesed surid, siis ma tean seda, kuid inimesed surevad igal aastal kümnete tuhandete kaupa hooajaliste viirushaiguste, gripi ja muude haiguste tõttu. Mis siis, kui Covid ei olnud tegelikult midagi uut? Lihtsalt suuremas koguses midagi tavalist, mis sai ümberbränditud millekski uueks ja millele anti uus hirmutav nimi.
Mis siis, kui kõik see, mida me koroonasulgude ajal kogesime, ei olnud mitte surmava haiguse tagajärjed, vaid nn „pandeemia“ tõttu kehtestatud meetmete mõju? Mis siis, kui pandeemiat ei olnudki, oli üksnes väljamõeldis, mis võimaldas inimestel, kellel on mingi oma plaan, haarata maailma üle kontrolli, kustutada vabadust, tsenseerida ebamugavat tõde, demoniseerida ebamugavat vähemust, kes ei allu, inimesi, kellel on küsimusi, millele nad tahavad vastuseid?
Mis siis, kui kõik see, mida me koroonasulgude ajal kogesime, ei olnud mitte surmava haiguse tagajärjed, vaid nn „pandeemia“ tõttu kehtestatud meetmete mõju? Mis siis, kui pandeemiat ei olnudki, oli üksnes väljamõeldis, mis võimaldas inimestel, kellel on mingi oma plaan, haarata maailma üle kontrolli, kustutada vabadust, tsenseerida ebamugavat tõde, demoniseerida ebamugavat vähemust?
Neil Oliver
Mis siis, kui Saksamaa ei olnud 1914. aastal ohtlik ja sõda oli vaid nende inimeste läbi kalkuleeritud töö, kes vajasid globaalset hirmu, globaalset segadust, globaalset kaost, et saada seda, mida nad tahtsid, see tähendab kontrolli ja tohutuid rikkusi?
Mäletate, kuidas meile jutustati, et sõda saabus Ukrainasse kui välk selgest taevast, et Vladimir Putin saatis oma sõjaväe üle piiri rahumeelsesse demokraatlikku riiki ilma mingi muu põhjuseta kui see, et tal olevat soov taastada Nõukogude impeerium? Mäletate, kuidas meile ei räägitud ühtäkki üldse midagi Ukraina ajaloost? Ja päris kindlasti ei tuletatud meile meelde, kuidas Ameerika Ühendriigid 2014. aastal Ukrainas riigipöörde korraldasid, riigipöörde, mis viis koheselt verise kodusõjani, mis vältas pärast 2014. aastat veel 8 aastat.
Ja mäletate, kuidas meile öeldi, et Nord Streami torujuhet saboteeris Venemaa, mis tundus juba siis absurdne, kui arvestada, et Venemaal tulnuks üksnes oma poolel kraanid kinni keerata, selle asemel, et hävitada miljardite naelte väärtuses oma enda infrastruktuuri? Ja mäletate, kuidas 1914. aastal Saksamaa, vaene vana Saksamaa õõnestati ja hävitati majanduslikult tema kontrolli alt väljas olevate asjaolude tõttu?
Mäletate, kuidas meile ei räägitud ühtäkki üldse midagi Ukraina ajaloost? Ja päris kindlasti ei tuletatud meile meelde, kuidas Ameerika Ühendriigid 2014. aastal Ukrainas riigipöörde korraldasid, riigipöörde, mis viis koheselt verise kodusõjani, mis vältas pärast 2014. aastat veel 8 aastat.
Neil Oliver
Muuhulgas mõtlen ma ikka ja jälle ka selle pettuse peale, mida kujutab endast nn kliimakriis. Ka „kliimakriis“ on järjekordselt täpselt sama tüüpi nähtus – see on midagi, mida me ise vahetult ei koge, kuid mille kohta meile korrutatakse ööpäevaringselt, et meid ähvardab koheselt häving, mis on suurem kui miski, mida suudaks tõenäoliselt põhjustada ükskõik milline sõda. Te teate väga hästi, et me ei näe süsinikdioksiidi, seda gaasi, mis peaks olema meie hukatuseks, kuid meile sisendatakse lakkamatult, et me peaksime seda siiski kartma. See on täpselt nagu… viirus – te ei näe seda, kuid see tapab teid.
Ja kõige viimatisemalt olen ma mõelnud sõjast ja igavesest sõjast. Valed, mida meile räägiti ja räägitakse ikka veel Ukraina kohta, kuhu kõik need miljardid naelad ja eurod lähevad ja kellele neid makstakse. Juba pool miljonit ukrainlast on surnud, hoolimata sellest, et laual oli rahuleping, kuni Boris Johnson, Ühendkuningriigi endine peaminister, saadeti Ukrainasse NATO hääletoruna, et seda lepingut nurjata ja nii saata kõik need sajad tuhanded inimesed kahurilihaks.
Ja sedasi jätkub sõda, kuigi NATO-l ei ole ega ole kunagi olnud seal mingit kindlat sõjalist eesmärki. Nüüd räägivad võimulolijad juba „kodanikuarmeedest“ ja „rahvuslikust teenistusest“. Kuulen üha enam sõnapaari kohustuslik ajateenistus. Keegi kusagil püüab meid sõgedusse hirmutada, suruda meid mingisse zombistunud vaikivasse kuulekusse, ähvardades meile kõige kallimat, nimelt meie lapsi. Mitte miski ei pane teid loobuma kõigest sedavõrd efektiivselt nagu laste – teie laste, minu laste – ähvardamine, ja seekord ei ole kolliks mitte Saksamaa, vaid Venemaa.
Ka „kliimakriis“ on järjekordselt täpselt sama tüüpi nähtus – see on midagi, mida me ise vahetult ei koge, kuid mille kohta meile korrutatakse ööpäevaringselt, et meid ähvardab koheselt häving, mis on suurem kui miski, mida suudaks tõenäoliselt põhjustada ükskõik milline sõda.
Neil Oliver
Kas mäletate, kui eelmisel aastal andis Kanada parlament seisva ovatsiooni reaalsele natsile, pensionil natsile, SS-sõdurile? Kanada peaminister Justin Trudeau aplodeeris talle toona püsti seistes. Nagu ka Volodõmõr Zelenski, kes oli sel päeval seal parlamendis, ja kõik Kanada parlamendiliikmed. Nad tähistasid, kuidas see vana nats – tol ajal veel noor nats – oli teises maailmasõjas venelaste vastu võidelnud. Kui uhked me pidime olema, et ta oli võidelnud venelaste vastu, samade venelaste vastu, kes olid teises maailmasõjas meie liitlased, Kanada liitlased, Suurbritannia liitlased.
Igaüks, kes teab George Orwelli teost “1984”, võib meenutada, kuidas igal ajahetkel öeldi Okeaania rahvale, et nad on alati olnud sõjas selle maaga, kellega nad just sellel momendil sõdisid. Nii lihtsalt oli – kui nad olid praegu sõjas Ida-Aasiaga, siis oli Suure Venna sõnumiks, et nad olid alati olnud sõjas Ida-Aasiaga, kuigi inimesed ise mäletasid salahilju, kunagi seda välja lausumata veel aega, mil Ida-Aasia oli olnud nende liitlane Euraasia, teise riigi vastu. Samamoodi on ka Kanadas Venemaaga. Kui Venemaa on nüüd meie vaenlane, siis järelikult peab olema tõsi, et Venemaa on alati olnud meie vaenlane. Me näeme sama lähenemist jälle ja üha uuesti ringiratast veeremas. Kõik see on juhtunud varemgi ja see juhtub jätkuvalt – erinevus on vaid mastaapides ning nüüd toimub see sõgedus tõeliselt globaalses mõõtkavas.
Ma küsin veel kord, mis siis, kui ei olnud mingit pandeemiat, mingit uudset surmavat haigust, vaid lihtsalt tavalised hooajalised hingamisteede haigused, mis igal aastal kümneid tuhandeid inimesi teise ilma saadavad? Mis siis, kui tegelikkuses polegi vajadust sõja järele? Mis siis, kui meid saadavad sõtta inimesed, kes loodavad sellest võita kõik, samas kui meile jääb osaks vaid kaotada… kaotada kõik?
Mis siis, kui tegelikkuses polegi vajadust sõja järele? Mis siis, kui meid saadavad sõtta inimesed, kes loodavad sellest võita kõik, samas kui meile jääb osaks vaid kaotada… kaotada kõik?
Neil Oliver
Adrian Bachmanni kommentaar:
„Ajalugu on valik kokkuleppelisi valesid“ . Sedasi kõlab Napoleoni poolt lausutud tõdemus. Samuti vastab tõele kõikjal ja alati ka see, et võitjad kirjutavad ajaloo ning ajalugu on minevikku pööratud poliitika.
Kuid ajaloofilosoofilistest mõlgutustest olulisem on inimeste võime ajaloost õppida, tunda ära mustreid, mis on sageli sedavõrd ilmsed, et nende eitamine on võimalik üksnes tahtliku ebasiiruse aktina, mis on hingele sama surmav kui selle eituse tagajärjed ihule. Sedasi saabki kõikjal ja alati ajaloos sõgedateks aetud massidele osaks häving, mis võib oma ulatuslikkuses kustutada tihtilugu tervete rahvaste eksistentsi.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esipilt: Everett Collection/Shutterstock.com