Charles Hugh Smith
Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Eitus on üks elu muutumatutest ja universaalsetest konstantidest… See on miskit, mida me kõik oleme ühel või teisel moel mingis elu etapis kogenud ja viljelenud. Muutumatuse all pean ma silmas selle samalaadset kehtivust nii üksikisiku, leibkonna, ettevõtte, linna, riigi kui ka impeeriumi tasandil.
Eitusele on omased kaks peamist omadust…
- Mida tõsisem ja olulisemate tagajärgedega on probleem, seda kangekaelsemalt me selle olemasolu eitame. Kui väike haav punetab, ei hakka me eitama, et see on saastunud, vaid kohtleme seda sellevõrra hoolikamalt. Kuid südamehäirete eksimatute tunnuste ilmnedes leiame me koheselt võimalusi ebemeeldiva reaalsuse eitamiseks, kuna see on lihtsalt liiga häiriv ja hirmutav. Me soovime meeleheitlikult mõelda, et häda kaob iseenesest, et meiega on tegelikult kõik korras ning et meie elus ei muutu midagi.
- Meie eituse kramplikkus tuleneb alateadlikust mõistmisest, et kui me laseme kasvõi väikseimalgi kahtlusel oma eituse tammist läbi murda, variseb kogu meie maailmanägemuse vundament kokku. Eitamise jõud tuleneb barjääri läbitungimatusest, mis blokeerib hoiatusmärke, mis annavad meile teada, et kõik pole hästi. Kui ettevõte, lähisuhe, poliitika, investeeringud vms ei ole enam jätkusuutlik või elujõuline, peame sulgema ukse kõigile kahtlustele ja tõenditele, sest isegi väike kahtluste ja tõendite nireke õõnestab kiiresti meie eituse tammi ja kukutab kokku meie elu turvatunde, kontrolli ja prognoositavuse.
Ja sedasi me hoiamegi kinni mõttest, et need valud rinnus on pelgalt seedehäired ja et inflatsioon on juba taandumas. Me manipuleerime andmetega (stiilinäide päris elust: “kui välja arvata toit, kütus, kasutatud autod, peavari, tervishoid, lastehoid, majutus ja väljas söömine, siis on inflatsioon tegelikult langustrendis!”), et luua alternatiivne reaalsus, kus kõik on korras, kontrolli all, ning edusammud ja kasv on endiselt positiivsed ja peatamatud jne.
Niipea kui meie maailmapildile esitatakse väljakutse, võtame me koheselt sisse kaitsepositsiooni ja vihastume, justkui oleks kogu meie julgeolek ja identiteet rünnaku all. Kuna oleme sidunud oma identiteedi ja turvalisuse fikseeritud, jäikade standarditega, siis nende standardite nõrgenedes ja lagunedes eitame erosiooni, sest tunneme, et meie enda turvalisus, identiteet ja kontrollitunne annavad alla ja võivad kokku variseda. Selle katastroofi ärahoidmiseks tugevdame oma eituse tammi, tagades, et ükski kahtluste või tõendite piisk ei satuks meid ähvardama.
Patoloogilise eituse strateegia on mõistagi kohutavate tagajärgedega, sest reaalsuse eitamine ei muuda ohtu olematuks, see üksnes suurendab seda. Eitamise võib kokku võtta kui kangekaelse suutmatuse rääkida tõtt, sest meie hirm kaotada kontroll, kui meie elu alustalad meie all murenevad, on sedavõrd suur, et me oleme sunnitud klammerduma eituse ja fantaasia külge: võlg pole oluline, valitsus võib printida nii palju raha kui vaja, me lihtsalt renoveerime kõik need tühjad kontoritornid eluasemeteks, ja nii edasi.
Reaalsus ohustab meid ainult siis, kui oleme hüljanud paindlikkuse, kohanemise ja probleemide lahendamise võime ning valmisoleku ohverdada ja leppida ebaõnnestumisega – nimetame seda kokkuvõtlikult enesega toimetulekuks. Eituse veetlus on ainulaadselt võimas, sest see pakub meile vahendit oma turvalisuse, identiteedi ja kontrollitunde külge klammerdumiseks, ilma vajaduseta tegelikult midagi teha.
Nii nagu me pigem riskiksime infarkti suremisega kui seisaksime silmitsi oma toitumise ja füüsilise vormi revolutsioonilise muutmise ohvrite ja väljakutsetega, riskiksime ka pigem kogu ühiskonna kokkuvarisemisega kui seisaksime silmitsi meie jätkusuutmatult neofeodaalse majanduse ja sõgeda valitsusaparaadi täieliku uuendamisega seotud ohvrite ja väljakutsetega.
Ja sedasi vaatavad kõik need, kes on majandusmullist kasu lõiganud, lagunevat kesklinna oma mugavatest kodudest, mille väärtus ajas rahatrüki najal maagilisel kombel tõuseb, ning klammerduvad meeleheitlikult absurdse fantaasia külge, et mädanik ei jõua nendeni – tõepoolest, mädanik ei jõuagi meieni, see jääb turvalisse kaugusesse ja nad on oma kookonis kaitstud.
See kõik meenutab mulle jõukaid roomlasi vahetult enne impeeriumi kokkuvarisemist, kirjutamas üksteisele nende mugavatesse valdustesse imbuva lagunemise tüütustest. Ka nemad sisendasid endile kramplikult, et Rooma on igavene ja kõik saab ise korda… ilma et nad peaksid selle nimel tegema vähimaidki isiklikke ohverdusi.
Nende kirjavahetus lõppes paraku järsult niipea, kui keiserlik kullerteenus lakkas töötamast. Võimule tulnud barbaritel ei olnud lihtsalt vahendeid, et koguda makse, mis olid vajalikud jõukate maaomanike elu mugavaks teinud tohutu keiserliku infrastruktuuri ülal hoidmiseks. Ja sedasi kadus Rooma olematusse.
Nii et ärge muretsege – sisendagem endile jätkuvalt, et meie neofeodaalne süsteem koos hullumeelse valitsusaparaadi ja kõige muuga on igavene ja parandab end ilma mingite meiepoolsete ohverdusteta. Võib-olla on need valud rinnus vaid seedehäired. Ignoreerime neid lihtsalt – küll nad lähevad ise ära.
Teise võimalusena võime aga loobuda fantaasiatest ja hirmust ning aktsepteerida, et oleme jõudnud punkti, kus valik on valusate korrektuuride ja hukkumise vahel, ning mis peamine – et me peame kohanemisega ise hakkama saama. See on enesega toimetuleku tee ja kui me oleme valmis seda teekonda ette võtma, ei ole tulevik meie jaoks veel kadunud.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Inimkonna paremiku moodustav “arenenud Läänemaailma” riikide moraalselt ülimuslik valitsejate klass omab vabadel ja võrdsetel alustel teostatud valimistel omandatud legitiimset võimu, mida teostatakse üksnes vastavalt kõigile ühetaoliselt kehtivatele seadustele, ja seda kõike eliidi poolt, kes lähtuvad oma tegevuses siirast tõetaotlusest ja isetutest motiividest teenida oma ligimest. Meedia, sealhulgas sotsiaalmeedia, on vaba ning pakub tsensuurivaba avatud foorumit kõigile osalistele ja ideedele ning sotsiaalmajanduslikku ja poliitilist repressiooni teisitimõtlejate suhtes ei eksisteeri. Selles ideaalilähedases ühiskonnas valitseb isikuvabadus, mida piiratakse üksnes ekstreemsetel juhtudel väga tagasihoidlikult mehitatud riigiaparaadi poolt (“õhuke riik”) ning igast teenitud eurost 70 sendi sunniviisiline riigistamine maksude näol selle euro nimel tööd teinud inimeselt leiab aset maksustatu heakskiidul ning üksnes tema huvides. Inimesed on õnnelikud ning teadlikud, et nad on õnnelikumad, kui nad on kunagi varem olnud. Inimesed on tänulikud nendele, kes käskude, keeldude, maksude ja karistuste abil selle õnne nendele võimalikuks on teinud…
Kõlab kaunilt? Või sõgedalt? Või äkki hoopiski massimeedias tiražeeritud ainulubatava arusaamana sellest, kuidas ühiskond toimib?
Maniakaalse eituse tase ühiskonnas näitab paratamatult selle ühiskonna vaimset ja moraalset tervist. Ühiskond, mis on täiesti valedest läbi imbunud, on paratamatult läbi imbunud ka patoloogilisest tõe eitusest, mis kogu skisofreenilist ning ultimatiivselt hirmule ja vägivallale üles ehitunud süsteemi üleval hoiab. Selline ühiskond on ühiskonnaks, mis kollapseerub oma lõpufaasis hämmastava kiirusega, kuna mõistuse kaotanud elanikkonna põhimass ei suuda vastuolude koorma all ägades teatud punktis täielikult ideologiseeritud hirmuõhkkonnas enam mingisugust ausat kommunikatsiooni viljeleda, samas kui kainemõistuslikkuse säilitanud inimesed tõmbuvad haigest ühiskonnast siseeksiili ning ootavad taas ühiskonna täisfunktsionaalseks liikmeks saamiseks (mitte enam kaua ennast oodata laskva) totaalse kollapsi järgse epohhi saabumist.
Ent kui tugev on eituse jõud meie ühiskonnas ning Lääne ühiskonnas tervikuna? See on jõudnud tasemeni, mis nõuab siinkirjutaja kommentaari sissejuhatavas lõigus toodud manifestselt absurdse ühiskonnakäsitluse jaatamisele mistahes sotsiaalselt vähegi mõjuka või majanduslikult tasuva positsiooni omandamise eeltingimusena. Hinge hind on sedasi siiski bilansiliselt kokku rehkendatav läbi teenistuse, mille tõe eitus ja valede jaatus otseselt või kaudselt sobingu tegijale kätte mängib. Kollektiivne reaalsuse eitus on jõudnud tänaseks tasemeni, kus vaime ja moraalne kollaps on teinud ammendava eeltöö materiaalse ning füüsilise kollapsi saabumiseks – kindlasti majanduskollapsi ning suure tõenäosusega ka sõja läbi.
Tsiteerides Dostojevskit: “Mingi hetk võib sõgeduse vaim haarata endasse kogu rahvuse, kus kogu rahvus oma sõgeduses hukub pigem teadlikult, kui soovides avada oma silmad reaalsuse ees”. Selline näib tänase päeva seisuga olevat nii Eesti kui enamike Euroopa rahvaste vaimne ning moraalne konditsioon. Nagu vanad kreeklased tavatsesid lausuda: kelle jumalad on otsustanud hävitada, sellelt röövivad nad esmalt mõistuse.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: