Jean-François Gariépy
Jean-François Gariépy harutab Netflixi hittsarja “Noorukiiga” analüüsides lahti, kuidas massimeedia poolt loodud jutustused moonutavad küüniliselt ja teadlikult reaalsust, mida vaatajatele esitletakse naturalistlikult objektiivse teemakäsitluse pähe.
Uskumatu… Olles äsja vaadanud ära Netflixi voogedastuskanali hittsarja “Noorukiiga” (Adolesence), olen ma hämmeldunud sellest, millises ulatuses on ühiskond võimeline eitama trööstitut bioloogilist reaalsust ning võltsima tõde marksistliku ideoloogia kõverpeeglis.
Ülaltoodud kuvatõmmisel on näha 13-aastast näitlejat, kes etendab “Noorukieas” peaosatäitjana teismelist mõrvarit. Iga vaataja, kes palju furoori tekitanud draamasarja ilma selles käsitletud sotsiaalset reaalsust uurimata vaatab, näeb ootuspäraselt täpselt seda, mida temasse üritatakse sisendada – ontliku olemisega valgenahalist inglise noorukit, kellel on kõrge IQ ning autistlikkusele ja nartsissismile kalduv temperament.
Sarjas jutustatud lugu harutab lihtsakoelisel viisil lahti nooruki mõrvale viinud sotsiaalse taustsüsteemi. Noormehe üle ääre kallutanud ühiskondlikud hoovused on sarja loojate käsitluses segu “punase pilli” 80/20 teooriast (“red pill” – s.o viimastel aastatel internetis kulutulena leviv käsitlus meeste ja naiste vahelisest sotsiaalbioloogilisest realiteedist, mille kohaselt mitte kiindumuslikust algest, vaid amoraalsest evolutsioonilisest imperatiivist lähtuvale naissoole on atraktiivsed vaid kaduvväike osa meessoost isendeid), liigsest Andrew Tate’i vaatamisest (Andrew Tate on nn “punase pilli” liikumise üks kurikuulsamaid esindajaid), Instagrami ületarbimisest, sisemisest ebakindlusest ja autistlik-nartsissistlikust temperamendist, mida võimendab internetikeskse virtuaalreaalsuse üha suurem domineerimine vahetu inimliku suhtluse üle. Sarja autorid üritavad oma auditooriumile sisendada, et just selline kokteil ühiskondlikest mõjuritest suunasid selle häbeliku, kõrge IQ-ga tööstusrevolutsiooni ajaloost huvituva nooruki mõrvama tütarlast, kes teda mõnitas ning süvendas sedasi tema alaväärsuskompleksi.
“Noorukiea” kaasahaarava draamasarja juures on vaid üks probleem… kogu lugu on täielik vale. Reaalsuses ei eksisteeri Ühendkuningriigis mitte ühtegi valgenahalist Andrew Tate’i akolüüti, kes oleks hiljuti tapnud saareriigis ühtegi naist.
Jean-François Gariépy
“Noorukiea” kaasahaarava draamasarja juures on vaid üks probleem… kogu lugu on täielik vale. Reaalsuses ei eksisteeri Ühendkuningriigis mitte ühtegi valgenahalist Andrew Tate’i akolüüti, kes oleks hiljuti tapnud saareriigis ühtegi naist. Reaalsuses aset leidnud mõrvad, mida “Noorukiea” süžee tundmatuseni moonutatuna vaatajani toob, pandi toime 17-aastase mustanahalise Hassan Sentamu poolt, kes tappis (2023. aasta septembris 15-aastase) Elianne Andami Londonis ostukeskuse ees.
Sentamu poolt toime pandud mõrva asjaolud on sarja loojate poolt üle kantud “Noorukiea” süžeesse, võttes tegelikust elust üle tapmise viisi, Sentamu autistliku iseloomu ning mõrvale eelnenud asjaolud, kaasa arvatud tüdrukute grupi poolt Sentamu suunas sajatatud mõnitused.
Pangem tähele lahknevust “Noorukiea” draamasarja aluseks olevate tegeliku mõrva tõsiasjade ning sarja külge meelevaldselt poogitud sotsiaalsete realiteetide vahel… reaalse mõrva toime pannud isik ei olnud ei valgenahaline, kõrge IQga, Andrew Tate’i järgija ega kuulunud mingilgi määral nn “punase pilli” liikumise järgijate hulka.
Teine Ühendkuningriiki raputanud mõrvajuhtum, mille elemendid leiavad “Noorukiea” draamasarjas kajastamist, pandi toime Southporti linnas Axel Rudakubana poolt.
Rudakubana näol oli tegemist vägivaldsusele kalduva persooniga, kes oli pikemat aega unistanud vägivallategude toimepanemisest, olles varemalt dokumenteeritult otsinud internetist massitulistamiste materjale. Tegemist oli ametivõimudele teadaolevalt ohtliku persooniga, keda korrakaitsebürokraadid olid loksutanud ühest psühholoogilise nõustamise programmist teise. Veelgi enam, tegemist oli isikuga, kes oli varemalt helistanud noorukite nõuandlasse ning küsinud ametniku käest otse, et “Mida ma peaksin tegema, kui mul on suur tahtmine inimesi tappa?” 2024. aasta 29. juulil viis Rudakubana oma mõrvarlikud impulsid täide, tappes tantsutunnis kolm väikest tüdrukut vanuses kuus, seitse ja üheksa aastat.
Sama muster kordub taas. Ei mingisugust Andrew Tate’i või “punase pilli” kogukonda ning mõistagi ei olnud kurjategija ei valgenahaline ega kõrge IQ-ga. Rudakubana ei otsinud internetist mitte punase pilli ideoloogilisi materjale, vaid instruktaaži, kuidas toime panna massimõrva.
Mis toob meid tagasi “Noorukiea” draamasarja reaalsuse võltsimise küsimuse juurde. Sarja autoritele ei saa süüks panna pelgalt peaosatäitja nahavärvi muutmist valgeks, samas kui sarja aluseks olnud veretööd pandi mõlemal juhul toime mustanahaliste, madala IQ-ga indiviidide poolt. Ei. Sarja autorid võltsisid oma teoses kogu väidetavalt kriitilise pilguga vaadeldava sotsiaalse reaalsuse, tehes alateadlikku etteheite kogu Euroopa kultuuriloole, pannes sarja antagonisti huvituma kirglikult spetsiifiliselt Euroopale omasest tööstusrevolutsiooni ajaloost. Siinkohal tuleb tunnustada peaosatäitja vapustavalt head rollitäidet, mis suudab vaataja panna tundma tema suhtes isegi teatavat sümpaatiat, kui ta keelab kriminaalametnikust naissoost psühholoogil teda kamandada.
“Noorukiea” autorid muutsid oma sarjaga kogu kõverpeeglis portreteeritavat reaalsust, moonutades päris elus veretöö toime pannud alaarenenud jõhkardid parempoolsete vaadetega “punase pilli” ideoloogiat järgivaks rafineeritud nartsissistiks.
“Noorukiea” autorid muutsid oma sarjaga kogu kõverpeeglis portreteeritavat reaalsust, moonutades päris elus veretöö toime pannud alaarenenud jõhkardid parempoolsete vaadetega “punase pilli” ideoloogiat järgivaks rafineeritud nartsissistiks.
Jean-François Gariépy
“Noorukiea” teeb eriliselt kahjulikuks asjaolu, et tegemist on kunstiliselt kahtlemata väga kõrgel tasemel draamasarjaga. Naissoost empaatiline psühholoog, kes näib objektiivsuse paragoonina paljastavat valgenahalise parempoolsete vaadetega nooruki misogüünia, saab olema kahtlemata tervele generatsioonile inspireerivaks eeskujuks. Samuti ei jäta hüperrealistlik kaameratöö ilmselt ühtegi vaatajat mõjutamata, tuues auditooriumini alaealise kriminaalprotsessi käigus põrkuva humaansuse ning ebainimlikkuse. Juhul kui tegemist oleks telesarjaga, mis portreeriks pelgalt naturalistlikul viisil alaealise kriminaalmenetluse protsessi, oleks seda võimalik hinnata viie tärni vääriliseks taieseks.
“Noorukiiga” kujutab seega endast ülimalt mõjusat kultuurilist propagandat, mille eesmärgiks on moonutada kriminogeensuse realiteeti, mille võrsed ei juurdu ei Instagrami punase pilli ideoloogias ega Andrew Tate’i laadsetes äärmuslikes sisuloojates, vaid bioloogilistes, geneetilistes ning etnilis-sotsiaalsetes realiteetides.
“Noorukiiga” kujutab endast sedasi väljamõeldud mütoloogilist taustsüsteemi – kultuuripropagandat, õigustamaks Ühendkuningriigi üha enam valgenahaliste vastu kallutatud kriminaalõigussüsteemi, mis on tänaseks asunud valgenahalisi põliselanikke karistama karmimalt kui tegeliku elu mustanahalisi kriminaalidest vägistajaid. Selle tagajärjed saavad olema ootuspärased, motiveerimaks igat psühholoogiat või sotsioloogiat õppima suunduvat tüdrukut otsima misogüünia ilminguid, mida oma raportitesse kirjutada.
“Noorukiiga” kujutab endast sedasi väljamõeldud mütoloogilist taustsüsteemi – kultuuripropagandat, õigustamaks Ühendkuningriigi üha enam valgenahaliste vastu kallutatud kriminaalõigussüsteemi, mis on tänaseks asunud valgenahalisi põliselanikke karistama karmimalt kui tegeliku elu mustanahalisi kriminaalidest vägistajaid.
Jean-François Gariépy
Ultimatiivselt sunnib reaalsus aga “Noorukieast” mõjutatud tulevaste põlvkondade psühholooge tegema korrektiive oma omandatud maailmapildis niipea, kui ilmneb tõsiasi, et päris elu kurjategijad pärinevad reeglina ühiskonnakihtidest, kelle vägivaldsed impulsid on ilmsesti nähtavad, kes suudavad vaevu moodustada koherentseid lauseid ning kes vaevalt et huvituvad ajaloost.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Kaardistades maailmavõimu jõujooni ei ole võimalik mööda vaadata nn “pehme võimu” ehk soft power dimensioonist, mis puudutab muuhulgas erinevate jõukeskuste võimet sisendada enda poolt propageeritavat maailmavaadet otse globaalse auditooriumi teadvusesse. Kuigi Lääne globaalse ülemvõimu alustaladeks olevad militaarse, tööstusliku ja finantsilise dominantsi alustalad on murenemas, eksisteerib kaks võimuinstrumenti, milles Lääne ning täpsemalt angloameerika eliidi globaalse võimu tugisambad on endiselt tugevamad kui kunagi varem – ning nendeks on maailma riikide valitsuste integreerimine oma võimuvõrgustikku ning ülemaailmne meelelahutustööstuse monopol.
Nominaalselt suveräänsete riikide riigiaparaatide juhtiva kaadri värbamise kõrval on angloameerika eliidi konkurentsitult tõhusaimaks instrumendiks globaalse mõju omamisel olnud juba ligi sajandi väldanud kultuuriline hegemoonia, mida viljeletakse läbi meelelahutusliku narratiiviloome, mis vormib valdava osa inimkonna teadvust ja hoiakuid lapsest peale, programmeerides seda, kuidas massid tajuvad kultuurilisi fenomene, ajalugu ning mõistagi üleüldiselt seda, kes on maailmaareenil “head” ja “halvad”.
Kuigi Lääne globaalse ülemvõimu alustaladeks olevad militaarse, tööstusliku ja finantsilise dominantsi alustalad on murenemas, eksisteerib kaks võimuinstrumenti, milles Lääne ning täpsemalt angloameerika eliidi globaalse võimu tugisambad on endiselt tugevamad kui kunagi varem – ning nendeks on maailma riikide valitsuste integreerimine oma võimuvõrgustikku ning ülemaailmne meelelahutustööstuse monopol.
Adrian Bachmann
Viimasesse punkti puutuvalt väärib mainimist, et mitte kuigi üllatuslikult ei leidu anlgoameerika meelelahutustööstuse poolt loodud kümnete tuhandete filmide ja sarjade seas mitte ühtegi, mis kasvõi riivamisi käsitleks tõsiasja, et Ühendriigid ning Ühendkuningriik on teostanud viimase paarisaja aasta jooksul rohkem kallaletunge teiste rahvaste suhtes kui kõik teised maailma riigid kokku.
Tulles tagasi Jean-François Gariépy artikli juurde, siis see, millisel määral on keegi vastuvõtlik “Noorukiea” ning analoogsete sarjade ning filmide poolt sisendatavatele ideoloogilistele positsioonidele, sõltub peaasjalikult sellest, millisel määral omatakse iseseisvat kriitilist mõtlemist. Aga ka sellest, millisel määral ollakse teadlikud asjaolust, et massimeediatööstuse poolt toodetud filmides ja sarjades presenteeritavad mõjusad sümbolid omavad reeglina manipulatiivse indoktrineerimise taotlust.
Massimeediatööstuse poolt toodetud filmides ja sarjades presenteeritavad mõjusad sümbolid omavad reeglina manipulatiivse indoktrineerimise taotlust.
Adrian Bachmann
Lõppastmes on ideoloogilise töötluse eesmärgil loodud sarjad mõjusad peamiselt publikule, kes on loomu poolest konformistlikud massiga mugandujad ning kes on valmis iseendi poolt vahetult kogetud reaalsust umbusaldama, tõlgendades oma enda elu kogemusi ümber fiktiivsete jutustuste valguses, selmet toimida kainemõistuslikult vastupidiselt.
Meedia ja meelelahutustööstuse toimimismehaanikast ning mõjust massidele on võimalik lähemalt lugeda ka käesoleva loo lõpus viidatud lugudes.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD: