Ben Norton
I OSA on loetav/kuulatav SIIT
AUDIOLUGU kuulatav lehekülje lõpus
Kas naftadollar on viimaks leidnud võrdse vastase?
1944. aastal aset leidnud Bretton Woodsi konverents kinnitas USA dollari rahvusvaheliseks reservvaluutaks. Tol ajal oli dollar seotud kullaga – 35 dollarit ühe untsi kohta oli kulla/dollari fikseeritud hind. Selline lepe tähendas sisuliselt seda, et dollar oli põhimõtteliselt sama hea kui kuld. USA rahandusministeeriumi kulutused sõdadele Koreas, Vietnamis ja mujal maailmas vähendasid aga oluliselt Washingtoni kullavarusid. Seetõttu lõpetas USA president Richard Nixon 1971. aastal ühepoolselt (ja teiste riikide lepingulisi õigusi rikkudes) võimaluse vahetada dollareid kullaks, muutes riigi vääringu üleöö ujuva vahetuskursiga n.ö fiat-rahaks, millel kullakate puudus.
USA rahandusministeeriumi kulutused sõdadele Koreas, Vietnamis ja mujal maailmas vähendasid aga oluliselt Washingtoni kullavarusid. Seetõttu lõpetas USA president Richard Nixon 1971. aastal ühepoolselt (ja teiste riikide lepingulisi õigusi rikkudes) võimaluse vahetada dollareid kullaks.
See viis omakorda ebastabiilsuse ajajärguni, mida võimendas OPEC-i 1973. aasta naftaembargo. 1974. aastal saatis president Nixon oma rahandusministri William Simoni Saudi Araabiasse. Bloomberg selgitas: „Selle reisi eesmärk oli neutraliseerida toornafta kasutamist majandusliku relvana ning leida viis veenda Saudi Araabiat finantseerima Ameerika Ühendriikide süvenevat kaubandusdefitsiiti oma vastleitud naftadollaridest koosneva varandusega.“
Washington allkirjastas 1974. aastal ajaloolise kokkulepe Riyadiga. USA lubas omalt poolt kaitsta saudide monarhiat ning saudid pidid vastutasuks müüma oma naftat eranditult dollarites, hoiustama oma naftadollareid USA kommertspankades ning investeerima oma tulusid USA võlakirjadesse. Bloomberg selgitas seda nii: „Kondikava oli hämmastavalt lihtne. USA ostab Saudi Araabialt naftat ja pakub kuningriigile sõjaväelist abi ning varustust. Vastutasuks panevad saudid oma miljardid naftadollarid tagasi Ameerika Ühendriikide võlakirjadesse ja finantseerivad seeläbi USA kulutusi. See naftadollari süsteem aitas kindlustada globaalset nõudlust dollari järele, sest riigid, kes importisid naftat ja teisi maavarasid, vajasid dollareid nende eest maksmiseks.
Washington allkirjastas 1974. aastal ajaloolise kokkulepe Riyadiga. USA lubas omalt poolt kaitsta saudide monarhiat ning saudid pidid vastutasuks müüma oma naftat eranditult dollarites, hoiustama oma naftadollareid USA kommertspankades ning investeerima oma tulusid USA võlakirjadesse.
Majandusteadlane Michael Hudson näitas oma raamatus „Super imperialism“, kuidas Ameerika Ühendriikide kasvav jooksevkonto puudujääk (st USA importis maailmast üha rohkem kaupu ilma samaväärselt kaupu vastu eksportimata) tulenes peaaegu täielikult Washingtoni sõjalistest kulutustest, sest Ameerika oli saanud sõjasõltlaseks, kes algatas ühe sõja teise järel ning ehitas terve maailma oma sõjaväebaase täis. Teiste riikide puhul tooks taoline järjepidev pikka aega kestev puudujääk kaasa valuuta devalveerumise ja sellega seotud majanduslikud probleemid. Aga mitte USA jaoks, ja seda suuresti tänu naftadollari süsteemile, mis võimaldas Ühendriikidel tagada oma kulutusi teiste rahvaste varaga, mis dollarit reservvaluutana kasutasid.
Ameerika Ühendriikide kasvav jooksevkonto puudujääk (st USA importis maailmast üha rohkem kaupu ilma samaväärselt kaupu vastu eksportimata) tulenes peaaegu täielikult Washingtoni sõjalistest kulutustest, sest Ameerika oli saanud sõjasõltlaseks, kes algatas ühe sõja teise järel ning ehitas terve maailma oma sõjaväebaase täis.
Dollari staatus rahvusvahelise reservvaluutana ja pidev nõudlus dollarite järele, et importida naftat ja teisi varasid, andis Ameerika Ühendriikidele „tohutu privileegi“, mis on USA-l lubanud säilitada seda massiivset jooksevkonto puudujääki juba ligi poolsada aastat. 2008. aasta majanduskriis andis aga paljudele riikidele inspiratsiooni hakata mõtlema alternatiividele. Konkreetsemalt just Hiina hoidis õhus mõtet USA dollari tõukamisest rahvusvaheliste reservvaluutade troonilt. Hiina keskpanga president Zhou Xiaochuan avaldas 2009. aastal mõttepaberi, kus väitis, et „kriis kutsub taaskord reformima eksisteerivat rahvusvahelist rahasüsteemi, jõudes rahvusvahelise reservvaluutani, millel on stabiilne väärtus, reeglitepõhine emiteerimine ja kontrollitav pakkumine, et saavutada globaalne majanduslik- ja finantsstabiilsus.“
Aina eskaleeruvad Lääneriikide poolt kehtestatud sanktsioonid Hiinale ja tema liitlastele nagu Venemaa, Iraan ja Venetsueela on üksnes ergutanud Pekingit leidma dollarile uusi rahanduslikke alternatiive. USA poolt juhitud institutsioonid nagu Rahvusvaheline Valuutafond on seda tähele pannud. IMF-i 2022. aasta raportis hoiatati „dollari ülevõimu erosiooni eest“, tunnistades, et üle maailma olid dollarites hoitavad välisvaluutareservid vähenenud viimase 20 aastaga 70% juurest 60% juurde.
See ei olnud küll väga dramaatiline vähenemine, aga peegeldas siiski stabiilset trendi, mis tõenäoliselt kogub kiirust nüüd, kus Ameerika Ühendriigid on alustanud uut külma sõda nii Hiina kui Venemaa vastu. Föderaalreservi andmetel on 80% rahvusvahelisest kaubavahetusest jätkuvalt seotud dollariga, kuid see varieerub regiooniti väga palju. Muude vääringute kasutamine Aasia riikide omavahelistes kaubandustehingutes on hoogu kogumas, samal ajal kui riigid, kellele Lääne ühepoolsed majandussanktsioonid suunatud on, arendavad välja uusi finantsmehhanisme oma rahvuslikes vääringutes tehingute tegemiseks.
Hiina on õigupoolest juba üle kümme aasta ostnud Iraanilt naftat jüaanide eest. Pärast seda kui Donald Trumpi valitsus tegi 2018. aastal ühepoolse otsuse saboteerida Iraani tuumalepet (Joint Comprehensive Plan of Action), märkis Reuters, et üha uued USA sanktsioonid võivad lõppeda hoopiski Hiina “naftajüaani” esile kerkimisega.
NATO Ukrainas peetav varisõda Venemaa vastu on toiminud aga justkui adrenaliinisüst ülemaailmse dollarist eemaldumise protsessi kiirendamiseks.
NATO Ukrainas peetav varisõda Venemaa vastu on toiminud aga justkui adrenaliinisüst ülemaailmse dollarist eemaldumise protsessi kiirendamiseks.
Enneolematud USA ja Euroopa Liidu kehtestatud sanktsioonid sundisid Moskvat arendama uusi rahanduslikke suhteid oma suurimate kaubanduslikke partneritega Aasias. Venemaa on pannud oma maagaasi ostjaid tasuma rublades, kasutades selliste riikidega nagu Hiina, India ja Iraan kauplemisel riikide endi vääringuid. Ka Hiina teeb aina rohkem kahepoolseid kaubandustehinguid Venemaaga jüaanides.
See võttis küll natuke aega, aga Hiina keskpanga 2009. aastal välja käidud nägemus maailmast, mis vajab dollari reservvaluutana välja vahetamist, on nüüd kiirenenud käigul teoks saamas. Kui Peking võtab USA dollari hegemoonia lõpetamist tõsiselt, siis on Saudi Araabia keskse tähtsusega riik, keda Hiina oma plaani täide viimiseks enda kõrvale vajab. Enne rahulepingu sõlmimist märtsis, oli Hiina mures, et on sunnitud võib-olla Iraani või Saudi Araabia vahel valima. Pärast leppe sõlmimist on Pekingil võimalik hoida häid suhteid mõlema riigiga.
Kui Peking võtab USA dollari hegemoonia lõpetamist tõsiselt, siis on Saudi Araabia keskse tähtsusega riik, keda Hiina oma plaani täide viimiseks enda kõrvale vajab.
Aasia ühinemine kogub hoogu
Teherani ja Riyadi vaheliste suhete normaliseerumine on märgiline areng suuremast Aasia riikide ühinemise protsessist.
Oma 1997. aasta teoses „Suur malelaud: Ameerika ülivõim ja geostrateegilised kohustused“ hoiatas USA imperiaalne strateeg Zbigniew Brzezinski: „Kõige ohtlikum stsenaarium Washingtoni maailmavalitsemisele oleks kui Hiina, Venemaa ja võimalik, et ka Iraan moodustaksid suure „hegemooniavastase“ ühenduse.“
Oma 1997. aasta teoses „Suur malelaud: Ameerika ülivõim ja geostrateegilised kohustused“ hoiatas USA imperiaalne strateeg Zbigniew Brzezinski: „Kõige ohtlikum stsenaarium Washingtoni maailmavalitsemisele oleks kui Hiina, Venemaa ja võimalik, et ka Iraan moodustaksid suure „hegemooniavastase“ ühenduse.“
USA sanktsioonid ja agressiivsed poliitikad nende kolme riigi vastu ongi tõuganud neid ühinema, täpselt nagu Brzezinski kartis. 2021. aastal allkirjastasid Hiina ja Iraan ajaloolise 25-aastase majandusliku ja strateegilise partnerluslepingu, mille väärtuseks hinnati 400 miljardit dollarit. Forbes võttis toona asja kokku järgnevalt: „Jõuvahekordade muutus ähvardab Lääne energiat.“ Iraani president Ebrahim Raisi tegi omalt poolt 2023. aasta veebruaris tähtsa külaskäigu Hiinasse. See oli Iraani presidendi esimene külastus Hiinasse peale 20 aastat.
Kohtumist kokku võttes kinnitas Hiina välisminister: „Hiina näeb alati Iraani ning arendab suhteid Iraaniga strateegilisest vaatepunktist ja ükskõik, kuidas rahvusvaheline või regiooniline situatsioon ei muutuks, püüab Hiina jätkuvalt arendada sõbralikku koostööd Iraaniga ja edendada riikidevahelist kõikehõlmavat strateegilist partnerlust.
Mõistes hukka USA rünnakuid Iraanile rõhutas Xi Jinping, et “Hiina toetab Iraani oma suveräänsuse, iseseisvuse, territoriaalse terviklikuse ja rahvusliku väärikuse hoidmises. Hiina toetab Iraani (USA) ühepoolsele tegutsemisele ja kiusamisele vastu astumises ning on vastu jõududele, mis segavad ennast Iraani siseasjadesse ja õõnestavad riigi julgeolekut ja stabiilsust.“
Hiina ja Venemaa on juba lähedased liitlased, kellel on ulatuslik strateegiline partnerlus, mille kohta mõlemad pooled tavatsevad öelda, et see on koostöö, “millel pole piire”. Isegi kui Lääs seadis 2022. aastal Venemaale enneolematud sanktsioonid, teatas Hiina, et Venemaa on nende „kõige olulisem strateegiline partner“ ja kutsus kahe suurriigi vahelist sõprust „raudkindlaks“. Samal ajal on ka Iraan ja Venemaa süvendamas omavahelisi suhteid ning seda eriti majanduslikult. Riigid ehitavad üha enam ühiseid kaubateid, et hoida kõrvale Lääne piirangutest.
Mitu miljardit dollarit väärt Põhja-Lõuna rahvusvaheline transpordikoridor ühendab omavahel India läänerannikul paikneva Mumbai sadama ning Iraani lõunaranniku sadama Bandar Abbasi, kust kaubad liiguvad raudteevõrgustike abil põhja, möödudes Kaspia merest ja jõudes Venemaale.
Nimetatud transpordikoridor mitte ainult ei kaota ära vajadust vedada kaupu mööda Vahemerd (märkus: kus see on haavatav USA mereväe poolt), vaid vähendab ka kaupade transiidiaega 40-60 päevalt 25-30 päevale, vähendades sedasi kulusid umbes 30% võrra.
Hiina, Venemaa ja Iraan on välja arendamas ka alternatiive ülemaailmsele SWIFT-pangamaksete süsteemile, mida kontrollib sisuliselt USA. Ukraina sõja tõttu eemaldasid USA ja Euroopa Liit mitmed Vene pangad SWIFT-süsteemist. See oli vapustav otsus, mida kõigest mõned aastad tagasi arvati mõeldamatuks finantssõja “tuumalöögiks” . Olles SWIFT süsteemist välja heidetud, tegid Iraani ja Venemaa keskpangad 2023. aasta jaanuaris otsuse ühendada oma pankade vahelised kommunikatsiooni ja ülekande süsteemid, integreerides 52 Iraani harupanka, mis kasutavad riigi SEPAM süsteemi, Venemaa 106 pangaga, mis kasutavad Venemaa SPFS süsteemi.
Tänaseks on isegi Riyad liikumas Moskvale aina lähemale. 2021. aastal allkirjastasid Saudi Araabia ja Venemaa sõjalise koostöö lepingu. Riyad on tänaseks Moskvalt ka märkimisväärsel hulgal sõjalist varustust ostnud. Venemaa suursaadik Saudi Araabias ütles 2023. aastal Vene uudisteagentuurile Sputnik, et Riyad „on regulaarne ja usaldusväärne dialoogipartner kõige kõrgemal tasemel“, lisades, et kahe riigi suhetel on „tõeline väljavaade jõuda strateegilise partnerluse tasemele.“
Hiina diplomaatiline käitumine omab potentsiaali tuua Lähis-Itta viimaks rahu ja stabiilsust, mis oleks tugevaks kontrastiks aastakümnete jagu Ühendriikide poolt korraldatud sõdadele.
Vaatamata Hiina diplomaatilisele edule, ei oota ilmselgelt keegi, et Saudi Araabia monarhiast saab üleöö Iraani sõber ja riik liitub mingi imperialismivastase liikumisega. Aga viis, kuidas Riyad püüab tasakaalus hoida suhteid nii Washingtoni ja Brüsseli kui ka Pekingi ja Moskvaga, peegeldab ometi liikumist multipolaarse maailma suunas.
Riyadi ja Teherani vaheliste suhete normaliseerumine on märk sellest, et kuningriigi vaenulikkus islamivabariigi vastu oli põhjustatud rohkem geopoliitilisest survest, mida avaldas USA, kui religioossetest lahkarvamustest.
Pärsia lahe monarhiad, kes olid pikalt Ameerika Ühendriikide lojaalsed kliendid, on tasapisi liikunud neutraalse välispoliitika suunas. Kindlasti esinevad sügavad ideoloogilised erinevused Vahhabi, ultrakonservatiivsete sunniidide, keda rahastavad Pärsia lahe riigid, ning revolutsiooniliste šiiidide vahel, keda toetab omakorda Iraan. Aga Riyadi ja Teherani vaheliste suhete normaliseerumine on märk sellest, et kuningriigi vaenulikkus islamivabariigi vastu oli põhjustatud rohkem geopoliitilisest survest, mida avaldas USA, kui religioossetest lahkarvamustest. Washington on soovinud võimuvahetust Teheranis sellest ajast saati, kui iraanlaste 1979. aasta revolutsioon kukutas võimult Lääne poolt pukki pandud diktaatori. USA on senini näinud Saudi Araabiat kui tähtsat partnerit, kelle abil on võimalik Iraani vastu läbi viia „maksimaalse surve kampaaniat“.
Washington on proovinud aastakümneid kestnud illegaalsete sanktsioonide, pidevate destabiliseerimise katsete, lõputu informatsioonisõja ja propaganda abil teha Iraanist paariariiki. Hiina on oma äsjase diplomaatilise võiduga USA strateegiale osavalt vee peale tõmmanud, olles rahuvahendaja Lääne-Aasia suurimate rivaalide vahel. Iisraeli nördimus peegeldab kasvavat mõistmist, et Iraan ei ole enam maailmaareenil isoleeritud. Benjamin Netanyahu režiim on aga maruvihane. Tel Aviv näeb Pekingi rahulepet ähvardusena, sest see nurjab Iisraeli plaanid lüüa kiil sunniidide ja šiiidide vahele.
USA on püüdnud aastaid luua Iraani-vastast liitu Iisraeli ja Pärsia lahe riikide vahel. Donald Trumpi valitsus lõi 2020. aastal võidutantsu, kui allkirjastati niinimetatud Aabrahami kokkulepped, mis olid suuresti sümboolsed, aga mis siiski kinnistasid diplomaatilisi suhteid Araabia Ühendemiraatide, Bahreini ja Iisraeli vahel.
Tõsiasi, et USA ja Iisrael näevad rahuläbirääkimisi Saudi Araabia ja Iraani vahel mitte kauaoodatud rahu märgina, vaid ohuna, näitab, kui fundamentaalselt erinevad on Pekingi ja Washingtoni eesmärgid.
Tõsiasi, et USA ja Iisrael näevad rahuläbirääkimisi Saudi Araabia ja Iraani vahel mitte kauaoodatud rahu märgina, vaid ohuna, näitab, kui fundamentaalselt erinevad on Pekingi ja Washingtoni eesmärgid. Hiina huvides on näha Lähis-Ida piirkonnas stabiilsust, et süvendada vastastikku kasulikke majanduslikke ja kaubanduslikke sidemeid. Pekingi avalduses läbirääkimiste kohta ütles diplomaat Wang Yi: „Saudi Araabia ja Iraani suhete paranemine on sillutanud teed rahu ja stabiiluseni Lähis-Idas.“ Wang lisas, et „Hiina toetab Lähis-Ida riike nende püüdlustes hoida strateegilist autonoomiat, tugevdada solidaarsust ja koostööd, saada lahti välistest segajadest ja hoida Lähis-Ida tulevikku regiooni enda riikide kätes.“
Pekingi “rahu ja koostöö” strateegia on USA Lähis-Ida poliitika täpne vastand, sest Washingtoni poliitika on alati põhinenud “jaga ja valitse” printsiibil, kasutades oma geopoliitiliste eesmärkide edendamiseks riikide destabiliseerimist ning riigipöördeid (kuulus plaan korraldada viie aasta jooksul riigipöörded seitsmes Lähis-Ida riigis).
Kõigest viimase kahekümne aasta jooksul, 2001. aasta 11. septembrist saati, on USA sõjad Iraagis, Afganistanis, Liibüas, Süürias ja Jeemenis tapnud miljoneid inimesi, tekitades kümneid miljoneid sõjapõgenikke ja laastades terveid riike. Washington ja tema liitlased toetasid teadlikult sektantlust, lastes esile kerkida ekstremistlikel liikumistel nagu al-Qaeda ja ISIS. Iraak, Süüria ja Liibanon kannatasid nende sektantlike konfliktide tõttu katastroofiliselt.
Nüüd kui Saudi Araabia ja Iraani suhted on rahunemas, saavad need sõjategevusest kurnatud riigid sellest kõige rohkem kasu. See on ka põhipõhjus, miks Iraak püüdis aastaid ise rahuvahendaja rolli etendada. Paraku olid Bagdadi ponnistused nähtud ette luhtuma seoses USA otsusega mõrvata iraanlaste ja saudide lepituskõneluste võtmefiguuriks olnud Quasem Soleimani just ajal, mil Iraani juhtiv kindral oli saudidega läbimurret saavutamas.
Tänu Hiina diplomaatiale võib ka Jeemeni sõda pärast üheksat aastat surma ja hävingut lõpuks lõpu leida. Saudi Araabia võikad pommirünnakud, mida rahastasid nii USA kui Suurbritannia, on tapnud sadu tuhandeid jeemenlasi ja vallandanud kaasaja maailma suurima humanitaarkatastroofi.
Lääne-Aasia on kindlasti esimene piirkond, mis diplomaatilisest läbimurdest Saudi Araabia ja Iraani vahel kasu lõikab. Aga protsessi geopoliitilised ja majanduslikud tagajärjed on oma ulatuselt mitte pelgalt regionaalsed, vaid globaalsed.
Suure tõenäosusega vaadatakse aastakümnete pärast Pekingis saavutatud rahuleppele tagasi kui hetkele, mil Ühendriikide hegemoonia leidis lõpu ning Hiina ajastu kui viimase instantsi rahulepitaja sai alguse.
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!
