Hiina välisministeerium hoiatas pärast USA kliimasaadiku Hiinasuunalist märkust Washingtoni, et poliitika on vaja globaalse soojenemise küsimustest välja jätta, ning juhtis tähelepanu asjaolule, et Hiina kliimasoojenemisealased eesmärgid seatakse Pekingis ja mitte Washingtonis.
Hiina välisministeeriumi pressiesindaja Wang Wenbin andis USA-le ja tema kliimasaadik John Kerryle vastulöögi pärast seda, kui viimane oli Pekingile öelnud, et globaalne soojenemine on tähtsam kui poliitika.
Wang ütles, et Hiina ei vaja, et teised käseksid tal kliimamuutuse eesmärkidele pühenduda, sest see on midagi, mida Hiina teeb ise. „2020. aastal teatas Hiina süsiniku emissiooni tipust, süsinikuneutraalsest visioonist ning uuest üleriigilise panustamise eesmärgist. Me teeme, mida me ütlesime,” lausus kõneisik ajakirjanikele.
Kõneisiku väitel on Hiina(l) eesmärgid kõige ambitsioonikamad, sest neil on plaanis süsiniku emissiooni tipust süsinikuneutraalsusele üle minna 30 aastaga, mis on märkimisväärselt lühem aeg kui arenenud riikides nagu USA ja Jaapan.
USA peaks ise võtma endale seadusest tulenevad kohustused, märkis Wang, lisades, et Peking loodab, et Washington teeb kliimamuutuste osas täielikku koostööd ja edendab mõlema poole koordineeritud jõupingutusi. Wangi arvates saavutaksid mõlemad riigid palju enamat, kui nad jääksid vastastikuse austuse ja võrdsuse põhimõtete juurde.
Hiina(l) on plaanis süsiniku emissiooni tipust süsinikuneutraalsusele üle minna 30 aastaga, mis on märkimisväärselt lühem aeg kui arenenud riikides nagu USA ja Jaapan.
Neljapäeval, 2. septembril ütles Kerry, kes osales Hiina kolleegidega kliimamuutuste küsimustes ühisosa leidmiseks peetavatel kõnelustel, et globaalne soojenemine „ei ole ideoloogiline, ei ole parteiline ja ei ole ka geostrateegiline relv” ning kutsus Pekingit üles asju mitte politiseerima.
Kliimasaadik vastas Hiina välisministri Wang Yi märkustele, kes hoiatas, et kahe riigi vahelise pinge tõttu võivad dialoog ja riikide koostöö globaalse soojenemise teemal rööbastelt maha sõita. Kaks suurriiki loodavad leida selles küsimuses rohkem ühisosa enne käesoleva aasta novembris Glasgow’s toimuvat ÜRO kliimamuutuste konverentsi.
Kommenteerib Adrian Bachmann
Mõte sellest, nagu poleks kliimapoliitika osa poliitikast, sealhulgas geopoliitikast, on mõistagi manifestselt ebaloogiline ning ei kujuta endast enamat kui diplomaatilist visiiri, millega varjestada kõige fundamentaalsemate geoökonoomiliste jõujoonte paika panemist vägagi jõuliste reaalpoliitiliste meetmetega.
Küsimus sellest, milliseid energiakandjaid tohivad erinevad riigid kasutada kogu oma materiaalse eluolu alalhoidmiseks, on kõige kesksema tähtsusega küsimuseks, mis paneb paika tootmisprotsesside efektiivsuse ning sellest tulenevalt ka riigis toodetud hüviste konkurentsivõime maailmaturgudel.
Eesti on üks riikidest, millel on välisjõudude poolt de facto keelatud oma energeetilist ressurssi kasutada, kuna kõige kesksemalt tähendab erinevate kliimalepete osapooleks olemine nõusolekut maksustada siseriiklikku vara (st. põlevkivi) välismaiste instantside poolt. Riik, mis on sunnitud küsima välismaalt luba oma füüsilise eksistentsi kõige fundamentaalsemate ressursside ekspluateerimiseks, ei oma aga enam sisulist-funktsionaalset riiklikku iseseisvust. Antud tõsiasi oligi Pekingi Washingtonisuunalise torke aluspõhjuseks, kujutades endast meeldetuletust, et Hiina ei ole Lääne vasall.
Riik, mis on sunnitud küsima välismaalt luba oma füüsilise eksistentsi kõige fundamentaalsemate ressursside ekspluateerimiseks, ei oma aga enam sisulist-funktsionaalset riiklikku iseseisvust.
Ultimatiivselt sõltub vastusest küsimusele, milliseid energiakandjaid Hiina tulevikus kasutab, suuresti ka vastus küsimusele, kas viimastel sajanditel tekkinud “maailmaturg” jääb püsima või asendub see regionaalsete turgudega, kus omavahel kauplevad riigid, mille tootmis- ja tarbimistaristud funktsioneerivad sama ökoloogilis-ideoloogilise mudeli alusel.
Kui unifitseeritud maailmaturg (sh kõikvõimalikud Lääne poolt domineeritud süsihappegaasi kauplemise skeemid) koost laguneb, siis on oodata Hiinakeskse Euraasia de-orbiteerimist Lääne institutsionaalsetest võrgustikest, mille jõud dikteerida maailma riikidele “rohepöörde” ettekäändel industriaalpoliitikat kuivab kokku seda kiiremini, mida varmamalt on Hiina valmis pakkuma töötavat alternatiivi.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: