Hiina keskpank avaldas äsja uurimuse, mille autorid soovitavad võtta vastu laste saamist maksimaalselt soosiva poliitika, et tagada riigi majanduskasv jätkusuutlikul tasemel. Möödunud põlvkondade poolt võimaldatud ning Hiina majandusime aluseks olnud tööjõu üleküllus on järgneva kümnendi jooksul ammendumas.
Hetkel vaid hiina keeles eksisteeriv dokument väidab, et Hiina peaks kõikide vahenditega motiveerima peresid lapsi saama, vastasel juhul ootab riiki 2050. aastaks tööjõu 15% langus. Lisaks ärgitavad keskpanga analüütikud panema päitsed pähe kinnisvara hindade kontrollimatule kasvule, laiendama majandustegevust Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika turgudel ning olema valmis rakendama märksa avatumat immigratsioonipoliitikat kui seni.
“Meie eesmärk ei ole mitte laste saamise piirangute kaotamine, vaid pere juurdekasvu igakülgne soodustamine,” lausus Chen Hao, Hiina keskpanga uurimusbüroo asedirektor.
Seistes silmitsi kiiresti vananeva elanikkonnaga, otsustas Peking juba 2013. aastal asuda lõdvendama oma kurikuulsat “ühe lapse poliitikat”, tõstes üldkvoodi 2016. aastal kahele lapsele perekonna kohta. Vaatamata laste saamise piirangute leevendamisele, on Hiina sündimus jätkanud neli aastat langemist, kukkudes 2020. aastal dramaatilised 15%.
“Meie eesmärk ei ole mitte laste saamise piirangute kaotamine, vaid pere juurdekasvu igakülgne soodustamine.”
Peking on katsetanud viimased viis aastat sotsiaalmajanduslikult maha jäänud Heilongjiangi provintsis „kolme lapse poliitikat“, ent seni tulemusteta, kuna laste saamisega kaasnevad kulud on heidutanud provintsi elanikke järelkasvu muretsemast.
Viimastel kümnenditel on Hiina plahvatusliku majanduskasvu üheks peamiseks võimaldajaks olnud tööjõu üleküllus, kuna perele pühendumise plaanid on karjääri nimel mitme generatsiooni poolt järjest edasi lükatud. Nüüd on Hiina maksmas “karjäär ja rikkus kõigepealt, pere hiljem” valiku eest kõrget hinda, kuna majandusime korda saatnud põlvkonnad ei oma praeguste demograafiliste trendide jätkudes tulevikus piisavalt järglasi, kes nende eest hoolitseksid.
Hiina “demograafiline dividend” ähvardab otsa lõppeda, kuna mittetöötava elanikkonna (peamiselt pensionäride) osakaal ühiskonnas kasvab ennustuste kohaselt perioodil 2019-2050 17,8% pealt 43,6% peale. Ajavahemikus 1950 – 2019 on Hiina sündimus langenud 6,7% pealt 1,7%-ni, mis on oluliselt rõhtsam langus kui lääneriikides, mille demograafiline loojang on toimunud aeglasemalt.
Demograafiliste tõsiasjade tunnistamine on pannud Hiina võimud tegutsema, et pehmendada langeva tööjõu mõjusid ja kasvatada sündimust. Esmakordselt on hakatud mõtlema ka avatuma immigratsioonipoliitika peale ning kaugemas tulevikus ka idanaabri Jaapani mudeli rakendamisele, mis näeks ette Hiina ettevõtete tootmise paigutamist paremate demograafiliste väljavaadetega riikidesse.
Hiina on maksmas “karjäär ja rikkus kõigepealt, pere hiljem” valiku eest kõrget hinda, kuna majandusime korda saatnud põlvkonnad ei oma praeguste demograafiliste trendide jätkudes tulevikus piisavalt järglasi, kes nende eest hoolitseksid.
Paljuski langeva tööjõubaasi tõttu on Hiina majanduskasvu tormiline 10%-line epohh lõpule jõudmas ning asendumas 5%-lise kasvuga. Kummatigi ei ole avatuma immigratsiooni ning tööstuse välismaale viimise tee garanteeritud edu pant, kuivõrd mitte üksnes Hiina, vaid kogu maailm on sajandi keskpaigaks sisenemas demograafilisse surutisse, mille majandusmõjude leevendamine robotiseerituse abil ei pruugi (vähemasti Jaapani näitel) õnnestuda.