fbpx
Maailmavõim & GeopoliitikaSuur lugu

Geoffrey Gresh: Hiina ja Venemaa heidavad angloameerika globaalsele dominantsile kinda 1. osa

Täna on Geopolitics & Empire’i saates külas dr Geoffrey Gresh, kes on rahvusvaheliste julgeoleku-uuringute professor Rahvuslikus Kaitsekõrgkoolis (National Defense University) Washington DC-s. Rõhutan täna ka seda, et dr Gresh esitab täna oma isiklikke seisukohti ning ei esinda USA valitsust, kaitseministeeriumi ega Rahvuslikku Kaitsekõrgkooli. Arutluse all on täna tema meisterlik uus raamat “Euraasia lainetel. Suurvõimude konkurents merel” (“To Rule Eurasia’s Waves: the New Great Power Competition at Sea”). Kuidas teil läheb, dr Gresh?

Mul läheb hästi ning tänan kutsumast. Ootan põnevusega meie vestlust.

Tänan teid tulemast. Nii muljetavaldava renomeega akadeemikuid pole mul siin päris pikalt olnud. Niisiis – Euraasia on tõusuteel. Tean seda ise hästi, sest olen viimastel aastatel elanud selle geograafilises keskmes, Kasahstanis. Palju juttu on Vene-Hiina draakon-karust, mis kujutab endast John Halford Mackinderi õudusunenäo realiseerumist – seda, et Euraasias tekib jõud, mis võtab enda kätte kogu nn Maailma-saare ning (nagu ütles Nicholas J. Spykman) mis juhib seeläbi kogu maailma saatust. Oma raamatus tsiteerite 16. sajandil elanud Sir Walter Raleigh’d:

„See, kes juhib meresid, juhib ka maailma kaubandust ja rikkuseid ning seega ka maailma ennast.“

Teoses juhite tähelepanu eriti sellele, et Venemaa ja Hiina on heas positsioonis, et kontrollida Euraasia ehk nn Maailma-saare ümbruses paiknevaid strateegilisi mereteid. Viimastel aastatel on konkurents meredel tihenenud, seda eriti kontinendi põhirivaalide Hiina, India ja Venemaa vahel. Kas saaksite meile teha väikese sissejuhatuse ja anda Euraasias toimuvale konteksti?

Mulle valmistab rõõmu, et viitad Halford Mackinderile ja Nicholas Spykmanile. Oma merelisemast maailmavaatest lähtuvalt lisaksin sinna nimekirja ka Alfred Thayer Mahani. Kuid alustada tuleks Euraasia geopoliitikale perspektiivi andmisest. Olles Kasahstanis, mõistad ilmselt seda, miks Mackinder nägi Euraasiat kui Maailma-saart. Kui uurida aga teise maailmasõja ajal kirjutanud Spykmani mõtteid, siis tema nägi asja Natsi-Saksamaa laienemise valguses. Oma põhiteosed kirjutas ta vahemikus 1940-42 ning seal uuris ta just Jaapani keisririiki, millest ta järeldas, et Euraasia tuumikalade hõivamiseks tuleb liikuda väljast sisse, äärealadelt tuumiku poole. Huvitav on aga see, et kumbki neist ei mõelnud Arktika peale.

Nagu teame, on Arktika lahti sulamas. Muidugi võib vaielda selle üle, kui kiiresti see toimub, aga tõsiasi on see, et sulamine toimub. Kõige rohkem võiks sellest kasu lõigata Venemaa. Raamatus ei lähene ma sellele niivõrd Mackinderi nurga alt, vaid pigem nagu Spykman ja Mahan, kes rääkisid merelise võimu olulisusest (eriti Briti impeeriumi valguses). Kui jutt on aga Arktika sulamisest, tahan ma rõhutada, et peaksime jälgima nii Euraasia lääneserva kui ka idaserva, eriti Hiinat, olgugi et nende jaoks põhilised mered on Ida-Aasias. Hiljuti viitasin ka ühele artiklile, mis uuris nende koostööd venelastega: 2015. aastal tegid nad esimesed ühisõppused Vahemeres, 2017. aastal Läänemeres. Hiina poolt vaadatuna on need mered ikka väga kaugel ning sellist õppuste korraldamine eeldab teatavat logilistilist võimekust. 

Mainite Arktika olulisuse kasvamist, sellest olen varem teinud saate Klaus Doddsiga. Nagu ütlesid, siis Arktika on avanemas ning tehnoloogia, mis seal tegutsemist võimaldab, on samuti arenenud. Olen kuulnud, et Venemaa ja Hiina ehitavad hullumoodi tuumajäälõhkujaid, hiinlastel on neid vist juba kaks, ning et nad on kuulutanud avatuks ka nn Polaar-Siiditee. See jääb Hiinast aga päris kaugele. Oma raamatus mainite, et USA tundub Arktikast aga puudu olevat. Seega – mis Arktikas täpsemalt toimub?

Arktika on tulevikurinne. Nagu mainisin, on sellest päris palju võita Venemaal, mis praegu kontrollib üle 50% Arktikast. Väärib märkimist ka see, et Arktikat saab läbida kahel viisil. Esimene võimalus on minna läbi Loodeväila, mis möödub Kanadast ja Alaskast. See on jätkuvalt päris jäine ja ohtlik. Teine variant on Kirdeväil, mis jääb suuresti Vene territoriaalvetesse, kuid mida Hiina ja Venemaa aina enam uurivad. Jäälõhkujaid on venelastel praeguseks 40 ringis ning teised jäävad sellele kõvasti alla. Ameerika Ühendriikidel on ametlikult kolm jäälõhkujat, tegelikkuses on neid umbes kaks ning ainult ühte kasutakse. Kuivõrd ollakse huvitatud sellesse tulevikus investeerimisest, pole me praegu Arktikas eriti pildis, olgugi et kaks Alaska senaatorit on proovinud selles osas rohkem huvi äratada. Mainisid ka Polaar-Siiditeed, millest mõtlen ma rohkem kui signaalist, millega Hiina oma huvi väljendab. See on ka põhjus, miks Venemaaga aina enam koostööd tehakse. 

Üks keskne idee minu raamatus oli geomajandusliku olukorra uurimine. Arktika on ressursside mõttes väga külluslik. Et seda kokku võtta: ligikaudu 90% Vene maagaasi ja 60% nafta reservidest paiknevad Arktikas. Lisaks sellele on seal palju haruldasi metalle nagu teemandid, nikkel ja pallaadium. Venemaa võidab sellest väga palju. Mis puutub aga Hiinasse, siis on proovitud investeerida maagaasi, kuid see pole eriti õnnestunud. Samuti jätkatakse Arktika laevateena kasutamist. Kusjuures on tähelepanuväärne, et 2020. aastal oli Loodeväil jäävaba rekordilised 120 päeva järjest. Tulevikus see periood ilmselt pikeneb, sest tegu on tsüklilise protsessiga: mida rohkem laevu Arktikas liigub, seda rohkem on seal tahma ja õhusaastet, mis langetavad jää albeedot, s.o jää peegelduvust, ja kiirendavad seega sulamist. Mainimata on veel kalandus. Praegu on Arktikas ligi 240 erinevat kalaliiki ning vee soojenedes liiguvad ka teised liigid põhja poole. Niisiis ei seisne sealne rikkus ainult maavarades, vaid ka kalavarudes. Sellel piirkonnal tasub kindlasti silma peal hoida.

Mainite geoökonoomikat ja Hiinat. Viimasele olete pühendanud oma raamatust suure osa ning Hiina on teie jaoks uus tõusev täht. Väidate, et praegu tegeleb Hiina oma geomajanduslike investeeringute muutmisega geostrateegilisteks varadeks nagu sõjaväebaasid ja uued sadamad. Sääraseid projekte leidub nii Aafrikas, Djiboutis ja Rwandas kui ka India ookeani ääres, Pakistanis ja nn Pärlikee riikides. Hiinlaste kaubasadamaid võiks tulevikus kasutada ka sõjaväelisel otstarbel. Oma raamatus keskendute täpsemalt Piraeuse sadamale Kreekas, millest Hiina on kaks kolmandikku ära ostnud. Kirjutate ka sellest, kuidas pärast sadama ostmist toodi sisse madalapalgaline Hiina tööjõud, mis tõrjus kohalikud välja, ning tõsteti sadamamaksu, mis tegi Euroopa laevatööstuse elu raskemaks. Mis on teie mõtted Hiina laienemisest Euroopasse, Aafrikasse ja mujale?

On tõsi, et Hiina riigiettevõtted on oma Mere-Siiditeega väga eesrindlikud. Kuid kui kaubandusest laiemalt mõelda, on põhiliseks eesmärgiks ikka kasum. Enne rääkisime Arktikast – kui läbida Põhja-Jäämerd, langevad kulud ligi 30% ning üheotsareisil võib see säästa kuni pool miljonit dollarit. See võit on väga märkimisväärne. Kui liigelda lõunapoolsetel mereteedel, on üheks kasvavaks hiiglaseks Hiina riigiettevõte COSCO (China Ocean Shipping Company Ltd.), mis on näinud palju vaeva, et oma positsiooni tugevdada ja investeerida väiksematesse laevanduslogistika firmadesse. Sellest on aja jooksul välja kasvanud väga robustne meredeülene kaubandusvõrgustik, millele saab juba toetuda teema julgeolekuline aspekt. Hiina pole kaugeltki ainus, kes nii teeb, kuid igatahes peavad nad järgima oma majanduslikke huve. 

Toon veel ühe näite. 2011. aastal toimus Liibüas riigipööre, millega Gaddafi võimult tõugati. Samal ajal töötas riigis ligi 36 000 Hiina võõrtöölist. Aga kuidas neid sealt ära tuua? Lennukeid oleks vaja läinud terve sõjaväe jagu, seega kõige loogilisem lahendus oli kasutada selleks laevu. Tollal olid nad seotud piraatlusevastase tegevusega Djiboutis, aga baas ehitati sinna alles 2017. aastal. Niisiis polnud neil sellise operatsiooni läbiviimiseks piisavalt tõhusat võrgustikku ning nüüd proovitakse sellise olukorra kordumist vältida. Tookord lahendati probleem aga sellega, et renditi Kreekalt kruiisilaevu, millega siis oma inimesed ära tuua. See sündmus on Hiinat kindlasti tegutsema ajendanud.

Samas tasub meeles pidada, et hiinlastel on hetkel ainult üks meredetagune sõjaväebaas. Jaapanlastel on sama lugu, kusjuures nendegi baas on Djiboutis, mis kasvab päris tempokalt. Ka üldiselt on Djibouti huvitav paik ning seal käies sain näha kõiki võõrvõime, kes seal toimetavad: Prantsusmaa, kelle koloonia nad enne olid, USA, kelle Camp Lemonnier on ameeriklaste suuremaid baase Aafrikas, samuti on baasid Hiinal, Jaapanil ja Itaalial, Saksamaa ja Ühendkuningriik on ka platsis. Säärase koondumise on tinginud asjaolu, et Djibouti asub otse Punase mere peamise pudelikaela, ülitähtsa Bab al-Mandebi väina („Pisarate värava“) ääres. Hiina jaoks on baas ka poole tee peal Euroopasse. Kuid tulles tagasi perspektiivi rõhutamise juurde, siis 2018. aastal oli Ameerikal 512 baasi. Sõltuvalt baasi definitsioonist võiks see number ka oluliselt suurem olla, aga igatahes pole Hiinal sellele eriti midagi vastu panna. Niisiis pole suurt vahet sellest, kas Hiinal on siin-seal mõni uus baas. Küll aga on nad kavalad olnud selle osas, et nende baasidel on nii kaubanduslik kui julgeolekuline otstarve. Kui räägin kolleegidega sellest, et mis Djiboutis toimub, ütlevad nad tihti, et tegemist on logistika- ja varustusbaasiga. See on igati loogilline, kuid 2017. aastal rajasid nad ka merebaasi. Praegu spekuleeritakse, et sama võiks korduda Gwadari linnas Pakistanis, ent jääb vaieldavaks, mil määral on Pakistani tuumikaladelt Xinjiangi provintsi ulatuv Hiina-Pakistani Majanduskoridor (CPEC) olnud edukas. Kuid Hiina seisukohast pole üldse paha omada veel üht ühenduslüli.

Võrdlesite just USA ja Hiina sõjaväebaase. Kui ma ei eksi, oli venelastel baase kaheksa, kui Sevastoopol kõrvale jätta. Kas arvate, et aastaks 2030 võiks Hiinal olla rohkem mereväealuseid kui USA-l?

Laevade loendamise kohta on tehtud palju head uurimistööd. Fookus on kindlasti sellel, et kui palju neid laevu on, ning sul on õigus, et Hiinal on ligikaudu 300 laeva ja et nad tahavad järgmise kümnendi vältel 330-ni jõuda. Viimastel loendamistel on USA laevade arvuks saanud umbes 289 ning tulevikus loodetakse see number viia 500 peale. Selles mõttes peabki julgeoleku valdkonnas planeerima mitu kümnendit ette. Samas peavad nii USA kui Venemaa kui teised riigid ootama COVID-19 möödumist ning see seab kindlasti teatavad finantsilised piirangud. 

Tulles tagasi laevade arvu juurde, oleks ehk parem hoopis mõelda sellele, milliseid olukordi tahetakse vältida, missuguseid laevu oleks vaja rahuajal ning millised laevandustehnoloogiad muutuvad ajas tähtsamaks. Kui vaadata riike nagu India, mis parasjagu arendab ja ehitab oma kolmandat lennukikandjat, siis on suurimateks takistusteks bürokraatia ja ebatõhusus. Samas peavad riigid jääma paindlikeks, sest säärased projektid on väga kulukad ja pikaajalised. See on midagi, millele peaksid mõtlema nii USA kui teised. 

Räägimegi natuke rohkem Indiast. Näib, et nad on otsustanud astuda Läänega ühte leeri ja ühinenud Quadi julgeolekudialoogiga (QSD), kuhu kuuluvad ka Austraalia, Jaapan ja USA. Hiinlaste Uue Siiditeega  nad ühineda ei tahtnud. Oma raamatus ütlete, et India jääb tihti virelema multipolaarse maailma ja USA liitlaskonna vahel ning et nad tajuvad Hiinat selge ohuna, eriti kuna nad ei suuda merenduses nendega sammu pidada. Pakuksin, et see on ka majanduslik probleem, sest neil lihtsalt pole Hiina-sugust jõudlust. Mida oskate meile India kohta öelda?

India on päris põnev juhtum. Nad on üsna pikalt hoidnud eemale igasugustest koalitsioonidest ning ka täna pole nad varmad USA juhitud projektidega ühinema. Niisiis liiguvad nad omas tempos ning USA peab sellega tulevikus arvestama ja seda toetama. QSD on selle koha pealt hea näide. Samuti jääb silma iga-aastane Malabari mereõppus, mida korraldasid esmalt India ja USA ning kuhu on 2015. aastal liitunud Jaapan ja 2020. aastal ka Austraalia. Niisiis tegi QSD ka esimest korda ühise mereõppuse, mis kujutab endast vastust Hiina esilekerkimisele. Seega jätkatakse kindlasti koostööd erinevate India ookeani riikidega.

Indial on ka teine mure. Nimelt on nad maismaal põhja poolt üsna ümber piiratud, kusjuures Pakistani ja Indiaga on väiksemaid kokkupõrkeid olnud viimastel aastatel päris mitu. India on nii maismaal kui ka meredel jäänud oma naabritest veidi maha, olgugi et nüüd proovitakse arengut kiirendada. Seda illustreerib hästi Andamani ja Nicobari saarte arendamine: sinna on paigutatud A2/AD-relvastus (Anti-Access/Area Denial), investeeritud on radaritesse ja panustatakse teabe jagamisse teiste India ookeani riikidega. Nad tegutsevad sellel rindel üsnagi iseseisvalt ja samas proovib USA neid enda hõlma alla tuua. Unustada ei tasu ka seda, et India on küllaltki lähedane ka Venemaaga ning peaminister Narendra Modi tegutseb ka Hiinaga suhete tasakaalustamise nimel.

JÄTKUB

Aita Makroskoobil edasi ilmuda!

Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.   

Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:

ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop

KONTO NUMBER: EE687700771007683571

SELGITUS: Makroskoobi annetus

Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.

Aitäh!

Jaga sõpradega:
Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.