Hiina valitsusametniku poolt tehtud avalduse kohaselt on ajastu, mil maailma kurssi sätiti Lääne suurriikide kitsas ringis, pöördumatult lõppenud.
Hiina Londoni suursaatkonna ametniku poolt tehtud avaldus oli mõeldud äsja lõppenud G7 Lääne suurriikide tippkohtumise konteksti. Ühendkuningriigis aset leidnud Lääne juhtivate tööstusriikide riigipeade kokkusaamisel üritasid G7 riigid (USA, Kanada, Ühendkuningriigid, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Jaapan) formuleerida ühtset kurssi maailmapoliitika põhivaldkondades.
Motivatsioon koondada Lääneriikide jõud üheks Hiina-vastaseks formatsiooniks tuleb analüütikute hinnangul USA presidendilt Joe Bidenilt, kelle administratsiooni prioriteetide hulka kuulub võimalikult kärmesti Lääneriikide mobiliseerimine Hiina vastu.
G7 juhtidelt oodatakse arengumaadele täiendava finantsabi andmist ning alternatiivse infrastruktuuri programmi väljatöötamist, et võistelda Hiina ambitsioonika “Vöö ja tee” projektiga, mis tõotab ühendada riigid üle maailma Hiina kesksete transpordisõlmedega.
Motivatsioon koondada Lääneriikide jõud üheks Hiina-vastaseks formatsiooniks tuleb analüütikute hinnangul USA presidendilt Joe Bidenilt, kelle administratsiooni prioriteetide hulka kuulub võimalikult kärmesti Lääneriikide mobiliseerimine Hiina vastu.
President Biden käis tippkohtumisel välja „Ehitame maailma uuesti paremaks“ (ingl k Build Back Better World – B3W) kava, mis kujutaks endast „kõrgema kvaliteediga“ alternatiivi Hiina „Vöö ja tee“ programmile. Hiina poolt 2013. aastal välja kuulutatud hiigelprojekt näeb ette enam kui 70 riigis maanteede, raudteede ning sadamate taristu arendamist. Projekt on viimastel aastatel sattunud Lääneriikide tugeva kriitika alla, kuna see on seotud arengumaade Hiina „võlalõksu“ langemisega [märkus: tegemist on suuresti liialdusega, millest lähemalt saab lugeda järgnevas loos].
Hiina Läänele: Lääneriikide ainuvõim maailmas on lõppenud
Vastuseks Lääneriikide (eeskätt USA) Hiina-vastasele retoorikale, lausus Hiina suursaatkonna pressiesindaja Londonis, et aeg, mil globaalse ulatusega otsuseid dikteeriti kitsas riikide ringis, on ammu lõppenud. Hiina usub, et kõik riigid, sõltumata nende suurusest, võimsusest või rikkusest on võrdsed ning maailma asju tuleb arutada kõikide riikide seisukohti arvesse võttes.
Laupäeval tehtud pöördumises väitsid maailma seitse rikkaimat demokraatiat, et välja käidud alternatiivne infrastruktuuriprogramm pakuks arengumaadele „väärtustepõhist, läbipaistvat ning kvaliteetset“ partnerlust. Samas jäid projekti finantseerimise alused otsustamata.
BBC poliitiline korrespondent Rob Watson sõnas, et G7 tippkohtumisel oli president Bideni missiooniks luua uus kontseptuaalne raamistik maailmapoliitikas, mis heidaks üksteise vastu „demokraatiad“ ja „autokraatiad“. Vaatamata USA presidendi ponnistustele ei suutnud G7 riigid omavahel kokku leppida, kas Hiinat tuleb käsitleda partneri, võistleja või „turvariskina“.
Kommenteerib Adrian Bachmann
Lääneriikide 300-aastane maailmavalitsemine rajanes tööstuslikule ja sõjalisele ülemvõimule, millest kasvas välja kaubanduslik-majanduslik domineerimine, mis omakorda päädis globaalse finantssüsteemi sisuliselt monopoolse kontrolliga. Viimast demonstreerib kõige ehedamalt asjaolu, et maailma kaubandus- ja reservvaluutadest moodustavad üle 90% endiselt USA, eurotsooni, Ühendkuningriigi, Šveitsi ja Jaapani vääringud.
Ainsaks erandiks (ja ainsaks mitte-Lääne G7 riigiks) on siinkohal Jaapan, mille majandusime aluseks oli USA poolt (Washingtoni geostrateegilistes huvides) võimaldatud juurdepääs Lääne toomistehnoloogiatele ning turgudele. Jaapan eksportis ennast rikkaks Lääne patentide ning turgude toel, olles integreeritud G7 riikide klubisse rikka, ent geopoliitiliselt mittesuveräänse riigina (nagu Saksamaagi).
30 aastat pärast külma sõja lõppu on maailma tööstuslikud ja majanduslikud jõuvahekorrad tundmatuseni muutnud. Sellest annab kõige selgemini tunnistust asjaolu, et kui 30 aasta eest võisid kuus juhtivat Lääneriiki ning Jaapan tituleerida ennast „maailma kõige võimsamateks majandusteks“, siis tänapäeval tuleb leppida maailma kõige võimsamate „demokraatiate“ märksa tagasihoidlikuma tiitliga.
Lääne majandusliku esimuslikkuse hääbumise kaskaad järgib selle tõusu peegelpilti. 21. sajandi esimesel kümnendil kaotati Hiinale tööstuslik ülemvõim, mille industriaalne kapatsiteet ületab tänapäeval kõikide Lääneriikide koondatud tööstusliku võimsuse. Ostujõu pariteediga kohaldatud siseriikliku kogutoodangu poolest sai Hiina juba 2014. aastal maailma suurimaks majanduseks ning möödub ka SKT nominaalnäitajas USAst lähiaastatel. Kaubanduseski on Hiina tõusnud maailmas domineerivaks riigiks ning mis peamine – erinevalt Ühendriikidest on see positsioon saavutatud mitte impordile, vaid ekspordile tuginedes.
Kui 30 aasta eest võisid kuus juhtivat Lääneriiki ning Jaapan tituleerida ennast „maailma kõige võimsamateks majandusteks“, siis tänapäeval tuleb leppida maailma kõige võimsamate „demokraatiate“ märksa tagasihoidlikuma tiitliga.
Lääne materiaalse ülemvõimu viimase kantsina on säilinud valitsev positsioon maailma rahaturgudel. Niipea kui antud positsioon minetatakse, langeb mitte üksnes Lääne elustandard, vaid ka võime ülemaailmset rikkuse genereerimist ning lisaväärtuse jaotust suunata – sealhulgas G7 laadsetel kogunemistel vastu võetud otsuste abil.
Mis puudutab Lääne „väärtuspõhisust“, siis siinkohal on tegemist suuresti autosugestiooniga, mille tõsiseltvõetavus on arengumaade silmis suuresti haihtunud, eksisteerides peamiselt Läänest finantseeritud poliitilis-ühiskondlike liikumiste esindajate käsitlustes. Kummatigi võib ka viimaste ideoloogiline truudus lakata koos granti rahade lõppemisega või olles lihtsalt hiinlaste poolt üle makstud.
Kuigi oleks naiivne arvata, et Peking lähtub arengumaades infrastruktuuri programme arendades altruistlikest motiividest, ei ole Lääs viimase 300 aasta praktikaga asetanud ennast sellisesse positsiooni, et hiinlastele moraali lugeda. II maailmasõja järgselt Maailma Valuutafondi (kus USAl on jätkuvalt ainsa riigina de facto vetoõigus) kureerimisel teostatud infrastruktuuriprogrammid on aheldanud arengumaad aastakümneteks tagastamatu võlakoorma ikkesse ning väärtuslikuima vara sundrekvireerimise sundusesse (nn debt for equtiy programmid ehk vara võla vastu) – ehk siis olukorda, mille pealesurumises Lääs Hiinat süüdistab.
II maailmasõja järgselt Maailma Valuutafondi (kus USAl on jätkuvalt ainsa riigina de facto vetoõigus) kureerimisel teostatud infrastruktuuriprogrammid on aheldanud arengumaad aastakümneteks tagastamatu võlakoorma ikkesse ning väärtuslikuima vara sundrekvireerimise sundusesse (nn debt for equtiy programmid ehk vara võla vastu) – ehk siis olukorda, mille pealesurumises Lääs Hiinat süüdistab.
Mis peamine, tööstuslik võimsus ja administratiivne võimekus globaalse ulatusega taristuprogramme teostada ei asu enam Lääneriikides, vaid pigem Hiinas, mille võrreldamatu maanteede, raudteede, sadamate, elektrijaamade jms ehitamise kapatsiteet vajab tulevikus seda enam rakendust, mida rohkem Hiina enda taristu saab „valmis“. Töö vajab tegijaid, ent Hiina tegijad vajavad tööd ka siis, kui palavikulise kiirusega taristuprogrammid on Hiinas endas valmis saanud.
Kuigi G7 riikide maailmavalitsemise pretensioonid ei näi raugevat, siis valitsejate ning valitsetavate jõudude vahekorrad on 30 aastaga muutunud määral, mis muudab maailmavalitsemise ambitsiooni üha vähem teostatavaks. Iroonia peitub selles, et varemalt seitsme maailma suurima majanduse tiitlit kandnud G7 riikidest kuulub tänasel päeval seitsme maailma suurima majanduse hulka vaid kolm – seda vähemasti ostujõu pariteediga korrigeeritud kogutoodangu näitaja alusel. Neli positsiooni on hõivanud Hiina, India, Venemaa ja Indoneesia, kelle majandused mööduvad järgnevatel kümnenditel peaaegu garanteeritult kõikidest G7 riikidest, peale USA.
Kui G7 suuresti enesesisenduslik „moraalne liidripositsioon“ ning finantsiline domineerimine (mis on pikemas perspektiivis ebakindel) välja arvata, siis on Lääne suurimaks trumbiks maailmamajanduse kursi edaspidisel suunamisel asjaolu, et suur osa maailma riikide poliitilist, bürokraatlikku ning majanduslikku eliiti on koolitatud Lääne institutsioonides viisil, mis peab maailmamajanduse toimimise olemasolevat „status quod“ vääramatuks konstandiks ning on seeläbi vastuvõtlik Läänest pärinevatele juhistele. Ent ka see ei jää püsima ning tõenäoliselt õpetatakse Angoola, Brasiilia, Pakistani jmt riikide tuleviku poliitökonomiste välja üha enam Pekingis ja üha vähem Washingtonis või Londonis.
Kuigi G7 riikide maailmavalitsemise pretensioonid ei näi raugevat, siis valitsejate ning valitsetavate jõudude vahekorrad on 30 aastaga muutunud määral, mis muudab maailmavalitsemise ambitsiooni üha vähem teostatavaks. Varemalt seitsme maailma suurima majanduse tiitlit kandnud G7 riikidest kuulub tänasel päeval seitsme maailma suurima majanduse hulka vaid kolm
Ülaltoodut arvesse võttes muutub arusaadavaks Hiina diplomaadi enesekindel väljalausumine Lääneriikide monopoolse maailmavõimu minetusest. Paraku pole maailmas mitte ükski suurvõim oma hegemooniat loovutanud vabatahtlikult ning on ebatõenäoline, et terve elu Ühendriikide ainukordsuse idees kasvanud Washingtoni poliitiline establishment selleks valmis on. Küsimus on vaid selles, kas konfrontatsioon Hiinaga jääb majandusliku mõõduvõtu piiridesse või aimates selle ettevõtmise tagasihoidlikke väljavaateid, eskaleeritakse pinged sõjalise põrkumise tasemeni. Viimase muudab tõenäolisemaks asjaolu, et praegusel trajektooril liikudes kaotab USA Hiinale peagi mitte üksnes majandusliku, vaid ka sõjalise ülekaalu – seda vähemasti Ida-Aasia regioonis.
Vastus küsimusele konflikti iseloomust saab sõltuma peamiselt sellest, kas Washingtoni üleskutsed Hiina vastaseks vastuseisuks leiavad vastuse riigipeade suust, kes lähtuvad oma riikide huvidest või riigipeade suust, kes joonduvad kursivalikul Ühendriikide taotlusest säilitada Washingtoni- ja New Yorgi-keskne maailmakord.
Paraku pole maailmas mitte ükski suurvõim oma hegemooniat loovutanud vabatahtlikult ning on ebatõenäoline, et terve elu Ühendriikide ainukordsuse idees kasvanud Washingtoni poliitiline establishment selleks valmis on. Küsimus on vaid selles, kas konfrontatsioon Hiinaga jääb majandusliku mõõduvõtu piiridesse või aimates selle ettevõtmise tagasihoidlikke väljavaateid, eskaleeritakse pinged sõjalise põrkumise tasemeni.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: