Audio leiad artikli lõpust
USA diplomaatia suurkuju Henry Kissinger analüüsib Vene-Ukraina sõja mõju maailma jõuvahekordade ümberkujundamisele. 1970ndatel USA välisministrina Ühendriikide-Hiina suhted avanud Kissingeri hinnangul on oht tuumasõja puhkemiseks muutunud reaalseks ning USA globaalse strateegia prioriteediks saab olema olukordade loomine, mis ei soodustaks Hiina ja Venemaa jätkuvat lähenemist.
Kas me oleme tänaseks Hiinaga uues külmas sõjas?
Perioodil, mil me end Hiinale avasime (s.o Kissingeri osalusel läbi viidud Hiina-USA suhete avamine 1970ndatel, millele järgnesid järgnevatel kümnenditel ajaloo suurimad kapitaliinvesteeringud tööstusettevõtete tootmise ulatusliku kolimisega USAst Hiinasse – tõlk), oli Venemaa meie peamiseks vaenlaseks. Aga meie suhted Hiinaga olid toona peaaegu nii halvad, kui need üldse olla said, sest me olime hiljuti (1950ndatel) Korea sõjas hiinlaste vastu sõdinud.
End Hiinale avades oli USA lähtepositsiooniks, et oleks ebamõistlik, kui sul on kaks vaenlast, keda koheldakse täpselt ühetaoliselt ning et seetõttu oleks vaja luua vähemalt võimalus mis tahes erimeelsusteks, mis nende vahel võivad esineda, või anda võimalus sellele… . Ja see on põhjus, miks me hakkasime vaevaliselt Hiinale lähenema.
Põhimõtteliselt on tänaseks loodud (Venemaa ja Hiina vaheline) liit, mis on vastupidine Lääne huvidele. Kuid mulle ei tundu, nagu see suhe oleks olemuslikult püsiv.
Meile andis selleks võimaluse pinge, mis oli meist sõltumatult Venemaa ja Hiina vahel selleks ajaks tekkinud ning mis puudutas olulisi küsimusi, millele me arvasime hiinlasi olevat ideoloogiliselt rohkem pühendunud. Seetõttu uskusime, et (Hiina ja NSV Liidu vahelised) intsidendid olid hiinlased initsieerinud. Kuid see ei vastanud tõele. Venelased olid toona need, kes tahtsid Hiinale õppetunni anda. Kuid Venemaa ei suutnud toona (1970ndatel) ette kujutada seda, et Hiina ja Ameerika Ühendriigid võiksid koostööd teha. Ning Mao, hoolimata oma ideoloogilisest vaenulikkusest USA suhtes, oli valmis astuma meiega dialoogi.
Põhimõtteliselt on tänaseks loodud (Venemaa ja Hiina vaheline) liit, mis on vastupidine Lääne huvidele. Kuid mulle ei tundu, nagu see suhe oleks olemuslikult püsiv. Geograafiliselt, demograafiliselt – 80% Venemaa populatsioonist elab riigi Euroopa-osas. Suur osa Venemaa Aasia-territooriumist – enamik Siberist – omandati alles hiljaaegu. Selle ajalugu on mõõdetav alates 19. sajandi teisest poolest.
Ma saan Teie vastusest aru, et Ameerika [Ühendriikide] geopoliitilistes huvides oleks innustada Venemaa ja Hiina kaugenemist teineteisest. Ja Te mainisite suurt Siberit, suurt tühja ala tihedalt asustatud Hiinast põhjas. Ma arvan, et te oleksite võinud mainida ka Hiina „Vöö ja tee” initsiatiivi, mis jääb kohe Venemaa piiri taha. Kas Venemaa staatus “noorema partnerina” (Vene-Hiina liidus) on avatud ekspluateerimisele, mis teeb selle haavatavaks? Või ei vasta see tõele?
Ma arvan, et maailma geopoliitiline olukord teeb pärast Ukraina sõja lõppu läbi suured muutused. See olukord ei ole loomulik, kus Hiinal ja Venemaal on kõigi ettenähtavate probleemidega seoses identsed huvid. Ma ei arva, et me suudame võimaliku erimeelsuse Venemaa ja Hiina vahele tekitada, aga ma arvan, et Ukraina sõja järgsetes oludes peab Venemaa ümber hindama oma suhted vähemalt Euroopaga ja oma üldise suhtumise NATO-sse. Sama peavad tegema ka Ameerika Ühendriigid ja Euroopa, kui selle perioodi õppetunnid on jõudnud settida.
Maailma geopoliitiline olukord teeb pärast Ukraina sõja lõppu läbi suured muutused.
Ma pean ebamõistlikuks võtta vaenulik positsioon kahe vaenlase vastu viisil, mis neid kokku viib. Ja kui me viimaks lähtume sellest põhimõttest oma suhetes Euroopaga ja oma sisemistes diskussioonides, ma arvan, et ajalugu pakub võimalusi diferentseeriva lähenemise rakendamiseks. See ei tähenda, et Venemaa või Hiina saaks Lääne lähedaseks sõbraks. See tähendab vaid, et konkreetsetes küsimustes, vastavalt sellele, kuidas need tõusetuvad, pakume me võimaluse valikule, et lähenemine võib erineda.
Me oleme valmis avastama erisusi seoses oma suhetega ilma abstraktselt arutamata, milline nende suhe teineteisega võib olla, sest see on sõltuv nende endi huvidest ja nende endi siseriiklikust olukorrast. Üldise strateegia mõttes ei peaks me Venemaad ja Hiinat käsitlema ühtse ja lahutamatu tervikuna.
Me peame juba praegu mõtlema sellele, kuidas reageerida, kui (tuumarelvade käiku laskmine) peaks juhtuma.
Ma saan aru, lugedes Teie märkuste ridade vahelt, et Bideni administratsiooni poolne suure geopoliitilise väljakutse defineerimine demokraatia ja autokraatia vahelise vastasseisuna ei pälvi teie toetust – tajun kaudset vihjet sellele, et Te peate sellist piiritlemist põhimõtteliselt valeks.
Ma ei nõustu vaenuliku positsiooni sisestamisega riikidevahelise suhte fundamentaalse elemendina. Kuid loomulikult peame me olema teadlikud olemasolevatest ideoloogilistest ja tõlgenduslikest erinevustest. Aga me peaksime kasutama seda teadlikkust analüüsides küsimuste olulisust, kui need tõusetuvad, mitte muutma neid vastasseisu keskseteks küsimusteks.
Kui me ei ole just valmis teostama režiimivahetusi, siis meie välispoliitika peamised eesmärgid, ma arvan, arvestades tehnoloogia arengu ja tänapäeval eksisteerivate relvade hävitusvõimekusega, võidakse meile tulevikus paratamatusena peale sundida. Kuid me peaksime hoiduma hoiakutest, mis sellise stsenaariumi esile võiks kutsuda.
Relvastus muutub võimsamaks mõlemal poolel ja selle keerukus kasvab sõna otseses mõttes iga aastaga… . Samas puuduvad peaaegu täielikult rahvusvahelised diskussioonid teemal, mis juhtuks, kui keegi neid moodsaid relvi reaalselt kasutaks.
Liigume edasi tänase päeva spetsiifikasse. Teie nimi sai tuntuks 1950. aastatel seoses tuumateooria ja -strateegia uurimisega. Ning hiljem, tegutsedes 70ndatel riikliku julgeoleku nõuniku ja riigisekretärina, on teil ilmselt rohkem kui ühelgi teisel täna elus oleval inimesel kogemusi kahe suure tuumaarsenaliga üliriigi vahelise vastasseisuga toime tulemisega. Teil olid mõned DEFCON 3 või 2 hetked (DEFCON – USA strateegilise ohuhinnagu erinevad tasemed – tõlk). Ma ei mäleta täpselt, millised DEFCON-i tasemed need olid. Kuid üks neist leidis aset siis, kui Nõukogude Liit tahtis saata oma rahuvalveväed Siinai kõrbe. Ärme sellesse hetkel siiski lasku… Samas tuumaalaseid sõnavõtte tuleb tänasel päeval palju ja kiiresti nii Putinilt kui teda ümbritsevatelt inimestelt. Kuhu asetaksite antud tõsiasja nende ohtude kontekstis, mida kogesime Kuuba raketikriisi, 1983. aasta valehoiatuse jms tõttu? Kuhu asetaksite tänase tuumaalase keelekasutuse seoses ohuga, millega potentsiaalselt silmitsi seisame?
Teades tehnoloogiat ja selle muutumise kiirust, võivad osavad leiutised põhjustada sellise ulatusega katastroofe, mida ei olnud võimalik ettegi kujutada perioodil, millest me rääkisime. Praeguse olukorra kummaline aspekt on see, et relvastus muutub võimsamaks mõlemal poolel ja selle keerukus kasvab sõna otseses mõttes iga aastaga… . Samas puuduvad peaaegu täielikult rahvusvahelised diskussioonid teemal, mis juhtuks, kui keegi neid moodsaid relvi reaalselt kasutaks.
Ma rõhutan peaaegu kõigis oma diskussioonides, et me peame mõistma seda, et elame tänaseks täiesti uuel ajastul… . Kuivõrd see tehnoloogia on aga levinud üle kogu maailma, vajavad diplomaatia ja sõda teistsugust sisu. Ning see saab olema lähituleviku väljakutseks.
Te olete kohtunud Vladimir Putiniga ligikaudu 20-25 korda?
Jah.
Venemaa militaardoktriin näeb ette, et nad annavad tuumavastuse või kaaluvad tuumarelvade kasutamist, kui nad tunnevad, et nende riik on eksistentsiaalses ohus. Ent loomulikult on sõna „eksistentsiaalne” vaataja silmades. Mis Te arvate, kus jookseb Putini jaoks “punane joon”, mil ta arvab Venemaa olevat piisvas eksistentsiaalses ohus, et lasta käiku tuumarelvad?
Ma kohtusin Putini kui rahvusvaheliste suhete õpilasega umbes kord aastas võib-olla 15 aasta vältel puhtalt akadeemilisteks ja strateegilisteks aruteludeks, et proovida vestluse arenedes õppida tundma tema mõtlemist ning vahendada talle omi mõtteid. Mulle näis, et tema peamised veendumused tuginesid müstilisele usule Venemaa ajalukku, nii nagu tema seda tajus, ning et ta oli selles mõttes solvunud, mitte mingi konkreetse käigu tõttu, mida me ennist tegime, vaid kogu selle tohutu lõhe pärast, mis oli Euroopa ja Ida vahel tekkinud, kui piirid nihkusid Elbest esialgu tundmatu tuleviku poole.
Kus jookseb Putini jaoks “punane joon”, mil ta arvab Venemaa olevat piisvas eksistentsiaalses ohus, et lasta käiku tuumarelvad?
Putin oli solvunud ja tundis end ähvardatuna – ta tundis kogu Venemaad olevat ohustatud pärast seda, kui NATO kogu selle (varemalt Vene mõjusfääris olnud) territooriumi endasse neelas. See ei ole vabandus ja ma ei oleks osanud ennustada rünnakut ulatuses, mis hõlmab kavatsust võtta üle rahvusvaheliselt tunnustatud riik, millega on sõlmitud erinevaid mittesõjalisi lepinguid.
Putin tegi valearvestuse olukorra osas, millega ta rahvusvaheliselt nüüd silmitsi seisab. Ja ilmselgelt tegi ta valearvestuse ka Venemaa võimekuse osas taolist suurt ettevõtmist toetada.
Ent kui tuleb aeg hakata kokkuleppeid sõlmima, siis peavad kõik pooled võtma arvesse ka seda, et me ei naase enam varasema suhte juurde, kuna Venemaa saab olema positsioonis, mis on selle kõige tõttu muutunud. Ning mitte seetõttu, et me seda nõuame, vaid seetõttu, et Moskva ise on selle esile kutsunud.
Putin peab hetkel hindama, mis punktis hakkab Ukraina sõja jätkuv eskaleerimine pärssima Venemaa võimekust tulevikus suurvõimuna rahvusvahelist poliitikat suunata.
Te ütlete, et Putin tegi valearvestuse. Võiks isegi öelda, et tegi suure valearvestuse oma ootustes Ukraina kiiresti vallutada ning pälvida ukrainlaste toetus sellele aktsioonile. Suur osa tuumateooriast ja strateegilisest teooriast, mille kallal Te töötasite, eeldab, et inimestel on hea teave ja et nad suudavad sellest teabest lähtuvalt ratsonaalselt käituda. Kas Te arvate, et Putin hindab praegu kogu situatsiooni ümber? Olles teinud valearvestuse, kas Te arvate, et ta saab nüüd head teavet? Ja kui ei, siis millisteks edasisteks valearvestusteks peaksime me valmistuma?
Kõigis kriisides tuleb püüda mõista, mis on vastaspoole jaoks sisemiseks punaseks jooneks. Kui me oleksime kohtunud kuus kuud tagasi, siis ma ei oleks osanud arvata, et Putin alustab sellises ulatuses sõda Euroopas. Seega on peamine küsimus nüüd, kui kaua olukorra eskaleerumine jätkub? Ja kui palju on Putinil võimekusi edasiseks eskaleerumiseks? Või on Venemaa jõudnud oma võimekuse piirile?
Putin peab hetkel hindama, mis punktis hakkab Ukraina sõja jätkuv eskaleerimine pärssima Venemaa võimekust tulevikus suurvõimuna rahvusvahelist poliitikat suunata. Ma ei anna hinnangut, millal ta sinna punkti jõuab.
Teine tasand on see, kas sinna punkti jõudes lastakse käiku relvad, mida pole nende 70-aastase olemasolu vältel kordagi kasutatud. Tuumariigid on ka varem tunnistanud oma lüüasaamist mittetuumariikidelt – seda on teinud nii Venemaa kui USA Afganistanis, hoidudes kasutamast tuumarelvastust, mis oleks puhtalt tehnilisest aspektist vaadatuna konflikti lõpetanud.
Putin oli solvunud ja tundis end ähvardatuna – ta tundis kogu Venemaad olevat ohustatud pärast seda, kui NATO kogu selle (varemalt Vene mõjusfääris olnud) territooriumi endasse neelas.
Nii et kui (tuumarelvade käiku laskmise) joon ületatakse, oleks tegemist erakordselt pöördelise sündmusega. Me ei ole globaalselt läbi mõelnud seda, millised saaksid seejärel olema järgmised eraldusjooned. Ja me peame juba praegu mõtlema sellele, kuidas reageerida, kui (tuumarelvade käiku laskmine) peaks juhtuma. Kuid üks asi, mida me minu arvates teha ei saa, on leppida sellega kui paratamatusega, sest see annaks võimaluse uut tüüpi väljapressimiseks.
Kõigis kriisides tuleb püüda mõista, mis on vastaspoole jaoks sisemiseks punaseks jooneks.
Te olete kohtunud korduvalt ka Xi Jinpingi ja tema eelkäijatega ning tunnete Hiinat hästi. Mis õppetunni Hiina praegu aset leidvast kaasa võtab?
Iga Hiina liider mõtleb selle peale, kuidas vältida sattumist sellesse olukorda, millesse Putin on end asetanud. Nende eesmärk on olla olukorras, kus mis tahes kriisi puhkemisel ei pöörduks enamus maailma Hiina vastu.
Oluline otsus, mis Ameerika Ühendriikidel ja Hiinal tuleb langetada, puudutab seda, kas nende suhted on muutunud sedavõrd lepitamatult vaenulikuks, et välistada tulevikus igasugune koostöö? Vastus sellele küsimusele sõltub omakorda sellest, kas on võimalik valida hoiak, mis käsitleb erinevaid küsimusi relatiivsest positsioonist lähtuvalt. Meie parimaks lootuseks paremale tulevikule on vaoshoitus, mida mõlema poole liidrid peavad tulevikus enam praktiseerima.