Maailmakuulsa ökoloogilise survegrupi Greenpeace endine president Patrick Moore kirjeldab hiljuti antud intervjuus, kuidas algselt altruistlikel kaalutlustel loodud ühendus kaaperdati misantroopse roheagenda edendajate poolt, kelle agenda keskmes ei ole enam planeedi looduskeskkonna säilitamine, vaid inimkonna kontroll läbi massiivse populatsiooni vähendamise programmi.
Patrick Moore (PM): Greenpeace’i kasvades juhtus kaks asja. Esiteks muutus algselt vabatahtlik kampaaniaorganisatsioon rohkem äriettevõtteks, sest nüüdseks oli meil 2000 töötajat ja me pidime koguma piisavalt raha, et neile palka maksta. Nii et meie algsed prioriteedid hakkasid vaikselt paigast nihkuma. Teiseks võttis Greenpeace hoiaku, mille kohaselt hakati inimesi käsitlema emakese Maa vaenlastena. Alustades oli meil hoopiski tasakaalustatud humanitaarne ja keskkondlik visioon. Rahu organisatsiooni nimes Greenpeace (roheline rahu) viitas algselt püüdele takistada inimesi end tuumasõjaga hävitamast, nii et Greenpeace pidi definitsioonist lähtuvalt inimestest hoolima. Kuid lõpuks otsustas see keskkonnaliikumine hakata inimesi looduse vaenlastena käsitlema. Teisisõnu, me oleme justkui ainus kuri liik sellel planeedil. Kõik teised on olemuslikult head ja see sarnaneb minu jaoks liiga palju õpetusega mingisugusest ökoloogilisest “pärispatust”. Ma ei ole oma loomuse poolest “tule ja mõõgaga” tüüp. Usun, et inimene on samuti osa loodusest. Seetõttu ma usungi, et oleme osa suuremast tervikust ja et maailmas leidub palju rohkem häid kui halbu inimesi. Ma arvan, et on olemas ka halbu loomi, nagu näiteks kurjalt käituvad elevandid ja muu selline.
Greenpeace võttis hoiaku, mille kohaselt hakati inimesi käsitlema emakese Maa vaenlastena. Alustades oli meil hoopiski tasakaalustatud humanitaarne ja keskkondlik visioon. Rahu organisatsiooni nimes Greenpeace (roheline rahu) viitas algselt püüdele takistada inimesi end tuumasõjaga hävitamast.
Patrick Moore
(Saatejuht) Patrick Pet-David: Ma tean isiklikust kogemusest, et pahatahtlikud loomad on tõepoolest olemas. Mul on mõnedega neist kogemusi, kuid läheme tagasi saate juurde. Kas te olite juba lapsena see, kes tahtis planeeti päästa ja puid kallistada? Kas olite üks nendest inimestest, kes kõndis ringi ja nägi puud ja kallistas seda, mõtles, et rikkad inimesed hävitavad planeeti, nad teevad nii halbu asju? Teisisõnu, kas te olite selline laps ja sellepärast liitusitegi Greenpeace`iga?
PM: Ei, minu taust on teistsugune. Mu isa oli elukutse poolest metsatööline ning mina samuti. Kõik inimesed minu ümber olid. Metsatöölised ja kalurid. Nii et me teadsime, et ellujäämiseks tuleb meil paratamatult loodusest võtta ja selles ei olnud üldse küsimust. Ja sellepärast ongi need tänased kampaaniad energia kasutamise lõpetamiseks nii rumalad ja eluvõõrad, kuna ilma energiakandjate kasutamiseta ei ole planeedi 8 miljardil inimesel lihtsalt võimalik elada.
Minu vaade olukorrale on tasakaalustatud, mitte monomaaniliselt ühes vaatenurgas kinni. Loomulikult peab inimkond planeeti kaitsma. Me peame seda tegema juba ainuüksi sellepärast, et maa on see, mis meid toidab ja elus hoiab. Kuid me peame sealjuures ka ennast elus hoidma.
Inimesed tänapäeval ei adu enam, kui kiiresti eluvaim meist lahkub, kui meil peaks üks päev toit otsa lõppema. Me oleme selles küsimuses täiesti ignorantseteks muutunud, sest viimastel aastatel ei ole keegi eriti pidanud seda kogema. Kuid tänaseks seisame silmitsi olukorraga, kus suur hulk väga võimsaid organisatsioone ja rahvusvaheline eliit nõuavad riiklikul tasandil poliitikat, mis on põhimõtteliselt enesetapp. Selle kõige taga on mingi hullumeelne surmatung. Võibolla ei taheta seda valjusti välja öelda, kuid on palju neid, kes arvavad, et inimesi on siin maamunal lihtsalt liiga palju. Minu jaoks on see täiesti naeruväärne. Inimkond on täna üsna heal järjel, meil läheb palju paremini kui vaid 20 aastat tagasi. Meie teadmiste ja tehnoloogiline baas probleemide lahendamiseks on suurem kui kunagi varem ja täiustub edasi.
Tänaseks seisame silmitsi olukorraga, kus suur hulk väga võimsaid organisatsioone ja rahvusvaheline eliit nõuavad riiklikul tasandil poliitikat, mis on põhimõtteliselt enesetapp. Selle kõige taga on mingi hullumeelne surmatung.
Patrick Moore
Saatejuht: Doktor Moore, kui räägite organisatsioonidest või korporatsioonidest, siis kellele te viitate? Kas Maailma Majandusfoorum?
PM: See algab sealt, jah.
Saatejuht: Hüva. Nii et tõenäoliselt on teil Klaua Schwabi jaoks valmis mõned krõbedamad sõnad, ma eeldan.
PM: Jah, see on see tüüp, kes ütles, et te ei oma tulevikus midagi ja olete sellele vaatamata õnnelikud. Nii et jah, see on kurb olukord, kuhu oleme jõudnud. Ma ei uskunud, et see võib kunagi nii hullumeelseks minna, kuna olen jälginud selle mõtteliini arengut juba 45-50 aastat. Kui kliimamuutused esimest korda probleemina esile tõsteti, siis sain sellest aru. Meid tõmmati haneks. See kõik on aga seotud rahaga. 80% kõigist Ameerika Ühendriikide teadusuuringutest tehakse ülikoolides. Ülikoolid on tänaseks päevaks sisuliselt rahamasinateks muutunud. Nad taotlevad grante, valitsuse toetusi, et toota sellist “teadust”, mida võimurid kuulda tahavad. Ning poliitikud tahavad üle kõige lugusid, mis tekitavad inimestes paanikat. Nii ongi võimalik panna inimesed uskuma näiteks seda, et kui sõidad oma maasturiga mööda kiirteed, siis sa tapad sisuliselt oma lapselapsi. See paneb sind end süüdi tundma. See paneb sind oma rahakotti avama ja saatma muuhulgas ka Greenpeace’ile suure tšeki. Poliitikud paisutavad probleemid proportsioonidest välja. Meedia paisutab sõnumit omalt poolt ning samuti teevad seda aktivistid. Teadlased on siin salajasteks süüdlasteks, sest keegi ei näe protsessi, millega raha voolab poliitikutelt teadlastele. See liigub läbi bürokraatide linna, riigi, rahvusvahelisel tasandil. Ja kogu see rahamägi on mõeldud selleks, et hoida inimesi permanentses paanikas, mis omakorda õigustab üha kasvavat kontrolli inimeste elude üle.
Ülikoolid on tänaseks päevaks sisuliselt rahamasinateks muutunud. Nad taotlevad grante, valitsuse toetusi, et toota sellist “teadust”, mida võimurid kuulda tahavad. Ning poliitikud tahavad üle kõige lugusid, mis tekitavad inimestes paanikat.
Patrick Moore
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!