Audio leiad artikli lõpust
Alljärgnev arutluskäik USA energeetikaeksperdiga leidis aset enne Vene Föderatsiooni sissetungi Ukrainasse, mis võimendab kõiki alljärgnevas toodud protsesse olulisel määral.
On selge, et meid tabanud energiakriis on kordades suurem, kui meid tahetakse uskuma panna. Viimastel kuudel on kõik traditsioonilised energiaallikad muutunud oluliselt kallimaks, mis on omakorda hoogustanud hinnatõusu üle kogu maailma. Lisaks on globaalne energiakriis otseselt süüdi nii väetiste hüppelises hinnakasvus kui agoonias, mida iga tanklakülastus nüüd esile kutsub. Kuivõrd peaaegu kõike, mida me tarbime, tuleb transportida, on energiakriis kaasa aidanud kogu maailma tabanud inflatsioonilainele. See kõik on paraku vaid jäämäe tipp.
Järgnev arutluskäik on üle kümne aasta naftatööstuses tegutsenud geoloogi selgitus sellest, miks energiakriisile ei ole niipea leevendust oodata…
„Ma olen Ameerika geoloog, kes on naftatööstuses töötanud üle kümne aasta. Minu kooli lõpetamine langes kokku kiltkivi revolutsiooniga USA energeetikakompleksis. Ma töötasin esmalt Bakkeni piirkonnas Denveris Põhja-Dakota osariigis ning seejärel [Texase osariigi] Midlandi Permi basseini juures. Need olid kaks peamist kiltkivi maardlat, mistõttu on mul selle kohta vahetud teadmised. Hetkel õpetan ma Ammanis Jordaanias gümnaasiumiõpilastele keskkonnateadusi.
2015. aastal hakkasid mulle silma analüütikute raportid, mis väitsid, et 2021. aastal saavad naftatööstusel Permis uued kohad puurkaevude puurimiseks otsa. Need aruanded ei öelnud mulle midagi uut, vaid andsid üksnes tõenäolise tähtaja. Kiltkivi puurimine tähendab halva kvaliteediga kivimite puurimist. Enne kiltkivi ei pidanud me puurkaeve hüdrauliliselt frakkima, sest kivimi kvaliteet oli väga hea, kuid me puurisime kogu selle hea kivi üles. See on nagu tünni põhja kraapimine ning juba toona teati, et see ei kesta igavesti. Nafta on piiratud ressurss.
Mõnda aega tasus kiltkivi puurimine end vaevu ära, sest nii kehva kvaliteediga kivi puurimiselt saadav tulu on vaid pisut suurem tänu kvantitatiivse lõdvendamise meetmetele saadavast intressist. Enamik sellega tegelevaid ettevõtteid olid nn Ponzi skeemid, mis läks kogu tööstusele maksma miljardeid. Kuid selline kapitali kaotus tõi kaasa rekordilise tootmismahu. On ütlematagi selge, et Wall Street sai peagi aru, et nad ei teeni (USA kildanafta puurimisest) kasumit, mis on tänaseks tööstusharu investeeringutest ilma jätnud. See on üks probleem. Teine probleem on see, et uusi puurimiskohti ei ole enam. Kõikides heades kohtades on juba puuritud, mistõttu ei ole isegi nafta hinnatõus meelitanud ettevõtteid puurima naasma. Selline investeeringute puudus surub nafta hinda aga üha uutesse kõrgustesse.
Wall Street sai peagi aru, et nad ei teeni (USA kildanafta puurimisest) kasumit, mis on tänaseks tööstusharu investeeringutest ilma jätnud. See on üks probleem. Teine probleem on see, et uusi puurimiskohti ei ole enam.
Väga suur osa USA naftast tuleb praeguseks kiltkivi maardlatest. Kiltkivi puurkaevude probleem on aga selles, et nafta tootmine väheneb nendes palju kiiremini kui „traditsioonilises” kivis puuritud kaevude puhul. Nüüd kus uute puurkaevude puurimine aeglustub, hakkab nafta tootmise langus samuti kiirenema.
Paljudes riikides üle maailma, mis ei ole kiltkivisse investeerinud, on traditsioonilised ressursid samuti vähenema hakanud. Venetsueela, aga ka Kolumbia ja Mehhiko, olid suured nafta eksportijad. Ilmselt järgneb neile peagi ka Saudi Araabia. Need riigid on aastaid valetanud selle kohta, kui suured nende naftavarud tegelikult on.
Kui sellele lisada sõjad ja looduskatastroofid, siis oleme me tõsiselt suures hädas. Nafta on number üks ressurss, millele kogu maailma majandus üles on ehitatud. Kõrged naftahinnad viivad massirahutuste ja valitsuste langemiseni (mõelge Araabia kevade peale). Poliitikud vajavad odavat naftat, aga seda me lähiajal nägema ei saa. Osa inimestest naftatööstuses usuvad, et uus tehnoloogia päästab meid ning aitab arendada uusi naftamaardlaid. Nad eksivad rängalt. “Frakkimise” tehnoloogia (s.t hüdraulilise purustamise teel kivimitest ekstraheeritud nafta ammutamine) töötati välja juba 60ndatel. Ma võin kinnitada, et hetkel ei töötata välja mingit uut tehnoloogiat, mis naftatööstuse päästaks. Isegi kui me suudaksime midagi välja töötada, on füüsika ja geoloogia meie vastu. Ka tuule- ja päikeseenergia ei päästa meid, sest see nõuaks suuremal hulgal materjali ja energiat, kui meil on.
Osa inimestest naftatööstuses usuvad, et uus tehnoloogia päästab meid ning aitab arendada uusi naftamaardlaid. Nad eksivad rängalt. “Frakkimise” (klitkivist nafta ammutamise) tehnoloogia töötati välja juba 60ndatel. Ma võin kinnitada, et hetkel ei töötata välja mingit uut tehnoloogiat, mis naftatööstuse päästaks.
Suurest kriisist ei ole enam võimalik pääseda.”
See tähendab, et oma toa soojaks kütmise eest tuleb hakata palju rohkem maksma. Ning oma auto tankimise eest. Ja loomulikult ka toidu eest.
Oma toa soojaks kütmise eest tuleb hakata palju rohkem maksma. Ning oma auto tankimise eest. Ja loomulikult ka toidu eest.
Tegelikult on toiduhinnad juba hakanud täiesti hullumeelseks muutuma. Kraft Heinz (KHC) teatas jaanuari lõpus, et tõstab peagi mitmete oma populaarseimate toodete hindu kuni 30%.
Kraft Heinz ei ole aga kindlasti ainus – ka teised suured toidutootjad on asunud oma hindu drastiliselt kergitama.
„Kraft Heinz on üksnes viimane tootja, kes on teatanud plaanidest oma toodete hindu tõsta. P&G teatas eelmisel nädalal, et tõstab Tide ja Gain pesuvahendite, Downy kangapehmendaja ja Bounce kuivatipaberite hindu veebruaris kuni 8%. Congra, millele kuuluvad brändid nagu Slim Jim, Marie Callender’s ja Birds Eye, teatas samuti plaanidest käesoleval aastal hindu tõsta.”
Jaanuari lõpus avaldatud uuringu tulemused näitavad, et lausa 79% ameeriklastest ootab lähikuudel veelgi suurenevat inflatsiooni.
Gallupi sõnul on see näitaja viimase 20 aasta suurim.
„Ameeriklased on alati eeldanud pigem inflatsiooni kasvu kui langust, kuid praegused ootused on tavapärasest kõrgemad, tegelikult lausa Gallupi ajaloo kõrgeimad,” kirjutas uuringufirma.
Föderaalreservi „eksperdid” uskusid, et võivad rahandussüsteemi likviidsusega üle ujutada, ilma et sellega kaasneksid tõsised tagajärjed. Samuti arvasid poliitikud Washingtonis, et võivad laenata ja kulutada triljoneid dollareid ilma USA valuutat hävitamata. Nagu nüüd näeme – mõlemad osapooled eksisid.