Neil Oliver
AUDIOVERSIOON kuulatav lehekülje lõpus
Neil Oliver on šoti ajaloolane, ühiskonnakriitik ning Ühendkuningriigi mitmete hinnatuimate telesaadete autor ja saatejuht. Olles palju aastaid Briti peavoolumeedias tuntust kogunud, on Oliver viimastel aastatel omandanud kompromissitult julge ja võimukriitilise maailmavaate ning pühendanud oma loomingulise tegevuse suuresti ühiskonna topeltstandardite ja “kohustuslike valede” paljastamisele.
Järgnevas arutelus paljastab Neil Oliver rohepöörde plaani kui mõistusevastase avantüüri, mille taga seisab mitte mingisuguseid ohvreid toova eliidi maniakaalne soov röövida inimestelt vabaduse ja varakuse viimased riismed, ohverdades mitte kunagi saabuva tuleviku nimel oma elude elamisväärsuse tänases päevas…
Mulle valmistab üha rohkem muret, kui vähe on inimelu ühiskonna silmis väärt. Tundub, et inimkonna kui terviku vastu tuntakse üha kasvavat põlgust ja paistab, et planeeti peetakse tänaseks inimkonnast olulisemaks. Inimesed, kes ei ole sündinud, kes võib-olla eksisteerivad järgmistel sajanditel, on asetatud olulisemaks kui inimesed, kes hetkel reaalselt oma elusid elavad. See suhtumine on aga oma põhiolemuses inimvaenulik. Minu arvates on amoraalne anda täna elavatele inimestele mõista, et nad on väärt vähem kui kujuteldavad inimesed, kes elavad mingisuguses tuleviku süsinikneutraalses utoopias. Kui seda hoiakut ei teadvustata, kui seda ei seata küsimuse alla, kui sellele ei hakata vastu, siis ma tõepoolest usun, et miljonite, kui mitte sadade miljonite või isegi miljardite inimeste tulevikud on suures ohus.
Meid hoitakse täna üha rangemalt mingisuguse abstraktse “helge tuleviku” nimel pantvangis. Taaskord töötab eliit mingisuguse utoopia saavutamise nimel. “Utoopia” tähendab teadupärast kohta, mida polegi olemas ja ometi on eliit võtnud suuna järjekordse miraaži poole. Meie valitsejatel on kindel soov haarata kontroll kõigi inimeste üle, et kontrollida peensusteni iga hetke iga inimese elust. Nad soovivad seda saavutada peamiselt läbi täieliku kontrolli inimeste raha üle.
Oleme jõudnud punkti, kus elamist kui sellist on asutud häbistama. Meile sisendatakse, et kui sa oled täna elus, siis sa oled osa probleemist. Tragöödia seisneb selles, et eesmärgid, mis on seatud, ei ole reaalsuses saavutatavad. Säästva arengu eesmärgid aastaks 2030 ja kliimaneutraalsus näevad ette, et ükski riik maailmas ei paiska atmosfääri süsinikdioksiidi, kui siis ehk üksnes läbi hingamise. Joe Bideni administratsioon tunnistas, et kui kõik maailma riikide valitsused peavad määramata ajani tulevikus lepetest kinni, kuluks 200 aastat, et saavutada kliimaneutraalsus.
Kogu rohepöörde luul põhineb “suurel valel”, et süsinikdioksiid on mürk. Ilmselgelt on liigne süsinikdioksiidi kogus kinnises ruumis ohtlik, seda ma ei eitagi. Süsinikdioksiid moodustab atmosfäärist 0,04 protsenti. 78% atmosfäärist on lämmastik, 21% hapnik ning teised gaasid koos süsinikdioksiidiga moodustavad sellest väga väikese osa.
Planeedi atmosfääris sisalduvast 0,04 protsendist süsinikdioksiidist on vaid väga väike osa tekkinud inimkonna tegevuse tagajärjel ning tegelikkuses on süsinikdioksiidi osakaal miljonite aastate jooksul hoopiski langenud.
Inimesed võivad küll süsinikdioksiidi osakaalu atmosfääris imevähe mõjutada ja ka suurendada, aga kindel on see, et ilma süsinikdioksiidita ei toimuks fotosünteesi, ei oleks rohelisi taimi ning roheliste taimedeta ei ole meil ka herbivoore. Kui ei oleks herbivoore, siis poleks meil ka midagi süüa. Lühidalt kokku võetuna – ilma süsinikdioksiidita oleksime me kõik surnud.
Inimesed ägavad tänaseks talumatu maksukoormuse all, neil ei ole talvel enam piisavalt raha, et oma kodusid soojas hoida ega end toita. Ja miks? Aga selleks, et eesmärgiks on seatud vähendada lämmastikühendeid keskkonnas. Hullumeelne lämmastikuühendite vähendamise programm annab Maailma Majandusfoorumi käsilastele riigiaparaatides õigustuse tõmmata põllumajanduse taset 30-50 protsendi võrra koomale, mille resultaadiks saab ootuspäraselt olema see, et arvestatav osa inimesi hakkavad surnuks nälgima.
Kuid mitte ainult. Inimesed ka külmuvad surnuks. Külmast põhjustatud surmasid esineb 20 korda rohkem kui kuumast põhjustatud surmasid. Meditsiiniajakiri Lancet avaldas, et iga aasta sureb 600 000 inimest kuuma tõttu, samas kui külma tõttu heidab hinge 4,5 miljonit inimest. Vaatamata sellele tahetakse olukord tuhandetele inimestele veel hullemaks teha. Imikud, lapsed, haiged, vanurid – kõikide nende elud asetatakse sõgedate kliimaeesmärkide täitmise nimel ohtu ja see on inimsusevastane kuritegu.
Suurbritannia allkirjastas hiljuti lepingu USA-ga, et importida sealt kaks korda rohkem maagaasi, kui seda tehti 2021. aastal. Gaasi toodetakse USA-s hüdraulilise purustamise tehnika ehk “frakkimise” abil. Liz Truss kaalus frakkimise keelu kaotamist Suurbritannias. Suurbritannias leidub hinnanguliselt 50 kuni 100 aasta jagu gaasivarusid, mida frakkimise teel oleks võimalik toota.
See on 50 kuni 100 aasta varu, mille kasutuselevõtt võiks kütte hinna Suurbritannias täiesti alla tuua, aga see… ei ole meile lubatud. Selle asemel ostame me Ühendkuningriigis kallima hinnaga maksumaksja raha eest kaks korda rohkem frakitud gaasi USA-st kui eelmisel aastal, et endal üldse elu sees hoida. Bideni administratsioon tegi väga hea käigu, mis paneb mõtlema Nord Streami sabotaaži peale. Kes loogiliselt võttes kõige rohkem Nord Streami gaasitoru lõhkemisest kasu saab? Ja siis kohe otsa tuleb uudis sellest, et Suurbritannia ostab USA-lt miljardeid kuupmeetreid frakitud gaasi. Samal ajal Suurbritannias on frakkimine keelatud, sest see on keskkonnale kahjulik. Suurbritannia valitsus täidab oma rohepöörde “kohust” ja vähendab CO2 heiteid, lükates saastava tegevuse lihtsalt teise riigi kaela. Me kasutame ju jätkuvalt maagaasi, lihtsalt kellegi teise keskkonda saastava tegevuse tulemusena. Suurbritannia poliitikud võivad seepeale aga oma rinna kummi ajada ja kiidelda, et meie riigis on frakkimine keelatud, sest me hoolime keskkonnast, samas kui me teame, et see on puhas silmakirjalikkus.
Kogu meie ühiskond liigub transhumanismi poole. See siht on eliidil nüüdseks selgesti silme ees, ilma et enamus inimesi sellele mingisugust tähelepanu pööraks. Ideed tavalise inimkeha sidumisest tehnoloogiaga müüakse meile kui midagi, mis aitab halvatutel jälle kõndida, pimedatel jälle näha ja nii edasi. Teoorias võibki see ju sedasi olla, aga uskuge mind, eelkõige on transhumanismi eesmärk sisestada midagi inimkehasse, et selle abil inimest mingil hetkel tulevikus totaalselt kontrollida.
Mõte, et inimesi tuleb tehnoloogia abil täiustada, põhineb eliidi arusaamal, et inimesed pole piisavalt head sellisena, nagu nad on. Maailma majandusfoorumi kõneisik Yuval Noah Harari on öelnud, et suur osa rahvastikust on kasutud parasiidid. Kes otsustab, millised inimesed on kasutud? Ja mis teeb Yuval Noah Hararist endast kasuliku inimese? Mis teeb Klaus Schwabi eriliselt kasulikuks ja kes on võtnud endale õiguse otsustada, millised ülejäänud 8 miljardist on kasutud?
Meile hakatakse sisendama, et enam ei ole piisav, et sa oled inimene ja sa oled elus. Tulevikus peab inimestel olema mingisugune ränikiip kuklasse sisestatud, et sinust tehtaks süsteemi poolt (ja süsteemi jaoks) keegi kasulik või vähemalt keegi mitte kasutu.
Sellistel aegadel meeldib mulle alati heita pilk ajalukku. Kaks ja pool tuhat aastat tagasi kirjutas Sophokles Antigone legendist. Legend ei pärine temalt, aga ta kirjutas selle kohta näidendi. Selles on järgnev lause: „Ei viibi siin koit. Siin käsib olevik. Hoolt tuleviku eest peab see, kel selleks võim.“ (Antigone, M. Under tõlge 1928). Sophokles kirjutas juba kaks ja pool tuhat aastat tagasi, et me peaksime tegelema oleviku probleemidega ja jätma tuleviku, kuhu see kuulub. Seda sama mõtet on ka teisel moel kirja pandud: „Homme on homme. Tuleviku vajadustel on tuleviku lahendused ja me peame pidama silmas tänast.“ (Antigone, Tomorrow is tomorrow. Future cares have future cures and we must mind today.)
Kaks ja pool tuhat aastat tagasi mõisteti, et inimesed, kes täna siin elavad, on tähtsuse järjekorras esimesed. Inimesed, keda pole veel eostatud, peavad ootama, sest esmajärjekorras vajavad toitu, kütet, varjualust, armastust ja austust need, kes on juba olemas.
Ma lugesin hiljuti ka millestki õõvastavast, mis toimus Kanadas eelmine aasta. Kui ma olin noor, siis oli Kanada vabaduse kants. Mul on sugulasi, kes emigreerusid sinna 40-50 aastat tagasi. Tänaseks on neile sündinud lapsi, lapselapsi ja lapselapselapsi. Pikka aega olime meie siin Šotimaal, siin Suurbritannias, veidike kadedad, et nemad olid seal kaugel suurel maal, kus valitseb vabadus. Vabadus teha, mida hing ihaldas, nagu meile tundus. Enam nii ei ole.
Kanada on Justin Trudeau võimul oleku ajal liikunud täieliku totalitarismi suunas. Neokommunism on võtnud võimust. Ma lugesin, et eelmine aasta võeti Kanadas umbes 10 000 inimeselt elu eutanaasia abil, mis on 3% kõikidest surmadest Kanadas. See oli 30% rohkem eutanaasiasurmasid kui eelneval aastal ja see kasvab veelgi. Mulle meenub lugu Kanada sõjaveteranist, kes sai viga ja kellest hiljem sai paraolümplane. Tema nimi on Christine Gauthier ja ta palus endale koju kaldteed ratastooli jaoks. See aidanuks ta elu lihtsamaks teha.
Aastal 2019 kirjutas Gauthierile üks Kanada ametnik ja ütles, et kui ta elu on nii raske, kui ta on meeleheitel, siis valitsus saab tal aidata end ära tappa. Gauthier ütles, et tal on kiri, mis ütleb, et kui te olete nii meeleheitel, proua, siis me saame pakkuda teile meditsiinilist abi suremisel.
Mõelgem selle peale kasvõi hetke. Tegu on paraolümplasega, kes tahtis koju kaldteed. On teisi sarnaseid juhtumeid sõjaveteranidega. Toimub küll veel uurimine, aga The Daily Mail andmetel pakuti veel viiele Kanada sõjaveteranile eutanaasiat. Nüüd läheb Kanadas asi veel hullemaks, sest Kanada valitsus soovib lasta vaimse tervise probleemidega inimestel minna eutanaasia teed. Ma mäletan, kui “dignitas” oli vaid kõige hullemas seisus, surmavalt haigete, kohutavates valudes olevate inimeste jaoks võimalikuks tehtud lahendus. Nüüd lubab Kanada sul surra ka siis, kui sa oled pisut õnnetu. Kujutage ette, et inimesi, kes tunnevad, et neil pole midagi, mille nimel elada, “müksatakse” terviseekspertide poolt eutanaasia suunas.
Mis põhjustab sellist inimelu mitteväärtustavat mõtlemist? Kanada pole seda veel teinud, aga kindlasti pakutakse varsti riiklikult assisteeritud enesetapu võimalust ka alaealistele, alla 18-aastastele. See on rohkem kui hirmutav ja ausalt öeldes võigas. Kõik see, mis on ühiskonnas tänaseks toimumas, pakatab kurjusest ja on osa mustrist, mis ei suuda hinnata inimelu puutumatust.
Hippokratese vannet pidades või mitte, on meditsiin kõige pikemat aega keskendunud inimelu pikendamisele, mitte lühendamisele. Vaatamata sellele oleme järsku jõudnud olukorda, kus kaalutakse vastupidist.
Me tavatseme vaadata minevikku kui aega, mis oli barbaarne. Aga mõelge sellele, et juba Sophokles teadis enam kui kahe tuhande aasta eest, et tulevik jäägu tulevikku, meie kohustus on tegeleda olevikuga. Me peame tegelema nendega, kes elavad puuduses täna ja praegu. Me oleme elutervest mõtteviisist üha enam eemaldunud, sest Maailma Majandusfoorum sosistab meile lakkamatult kõrva, et inimesed ei ole piisavalt head, et nad on asendatavad ja keskenduda tuleb eelkõige tulevikule ja inimestele, kes pole veel sündinud. Ja kui see pole salakavalalt inimvaenulik ja kuri sisendus, siis ma ei suuda enam ette kujutada, mis on.
Adrian Bachmanni kommentaar:
“Meid hoitakse täna üha rangemalt mingisuguse abstraktse “helge tuleviku” nimel pantvangis.” Nende sõnadega resümeerib Neil Oliver tabavalt rohepöörde hullusesse nakatunud Läänemaailma zeitgeist`i. Kommunistliku terrori üle elanud idaeurooplastele kõlab rohepöörde luul väga tuttavlikult, sest kolmveerand sajandit repressioone leidis argise elu tõelisuses samuti õigustust helgema homse nimel, mis üha närusemaks muutuva oleviku rajal tammudes lõppeks ei saabunudki.
Muster proletariaadi diktatuuri klassitu paradiisi ning süsinikuneutraalse shangri-la ülesehitamiseks on sisuliselt identne. Kõik elemendid kattuvad pea täiuslikult – teadlikult esile kutsutud sünteetiline vaesus, inimõiguste pärssimine, kasvav repressiivaparaat, ideoloogiline terror, süvenev sunnismaisus, tsensuur, teisitimõtlejate tagakiusamine ning süsteemi troonil mõnulev läbinisti silmakirjalik sotsiopaatiline eliit, kes luksuses elades ei ole valmis tooma ühtegi ohvrit, mida “helgema tuleviku” nimel inimestest massideks alandatutelt nõutakse.
Rohepöörde mõistusevastast “süsinikuneutraalset” utoopiat ei saabu mõistagi kunagi. Mis ei ole aga selge, on küsimus sellest, kas Lääne inimesed on piisavalt läbinägelikud ja südikad, et loobuda iseendi ja oma laste elamisväärse tuleviku nimel ette määratult katastroofilisest eksperimendist.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: