Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Rahvusvaheliste suhete analüütik Gilbert Doctorow arutleb Daniel Davisele antud intervjuus Venemaa-Ukraina sõja lõpetamise võimalike stsenaariumite ning järjest suurenevate pingete üle. Doctorow väidab, et Trump soovib tegelikult, et Putin Ukrainas sõja kiiresti lõpule viiks ükskõik mis meetoditega, ent see ei ole positsioon, mida oleks võimalik avalikult välja öelda.
Venemaa seevastu oleks võimeline sõja koheselt lõpetama, likvideerides raketilöökidega Ukraina juhtkonna. Doctorowi hinnangul on Kremli arglikus Ukrainas otsustavaid samme astuda sättinud Euroopa kursile, kus 3-4 aasta pärast on oodata üleeuroopalist sõda.
Daniel Davis: Rääkisime sellest, kuidas Venemaa “punased jooned” on aja jooksul pidevalt nihkunud. Lääne kommentaatorid on korduvalt väitnud, et Venemaa kuulutas oma punased jooned esmalt välja tankide ja suurtükkide, seejärel HIMARS-i ja ATACMS-i rakettide ning seejärel ka F-16 hävituslennukite osas, kuid mitte ühelgi korral, mil Lääs Venemaa punaseid jooni on ületanud, ei ole tegelikult midagi juhtunud. On vaieldud sellegi üle, kas Venemaa üldse pidas neid reaalseteks punasteks joonteks. Kõige hiljutisemalt on arutletud Ukrainale Tomahawk-tiibrakettide saatmise üle, kusjuures on väidetud, et venelased on seadnud uue punase joone kohta, kus seda varem ei olnud. Kuidas kommenteerite?
Venemaa “punased jooned” on aja jooksul pidevalt nihkunud. Lääne kommentaatorid on korduvalt väitnud, et Venemaa kuulutas oma punased jooned esmalt välja tankide ja suurtükkide, seejärel HIMARS-i ja ATACMS-i rakettide ning seejärel ka F-16 hävituslennukite osas, kuid mitte ühelgi korral, mil Lääs Venemaa punaseid jooni on ületanud, ei ole tegelikult midagi juhtunud.
Daniel Davis
Gilbert Doctorow: Antud küsimus kerkis esile möödunud aasta juunis või juulis, mil Putin kuulutas välja oma järjekordse “punase joone”. Venemaa riigitelevisiooni ajakirjanik Pavel Zarubin küsis toona Putinilt, mida Ameerika Ühendriikidest Ukrainale kaugmaarakettide saatmise võimalus tähendab. Putin väitis, et kõnealuseid kaugmaarakette saavad reaalselt kasutada ainult ameeriklased ehk kogu programmeerimise teeks ära ameeriklased ja Ukraina ainsaks ülesandeks jääks nupule vajutada. Ja kui selline stsenaarium aset leiaks, siis reageeriks Venemaa sõjaliselt rünnakule, lähtudes raketi päritolukohast, mitte sellest, kust rakett välja tulistati.
Seega oli olukord toona veidi tõsisem kui Teie poolt praegu mainitu, sest Te nimetasite Venemaa võimalikku rünnakut raketiheitjale, mis asuks ilmselt kusagil Ukrainas, kuid aasta tagasi rääkis Putin põhimõtteliselt Ameerika Ühendriikide ründamisest.
Putin väitis, et kõnealuseid kaugmaarakette saavad reaalselt kasutada ainult ameeriklased ehk kogu programmeerimise teeks ära ameeriklased ja Ukraina ainsaks ülesandeks jääks nupule vajutada. Ja kui selline stsenaarium aset leiaks, siis reageeriks Venemaa sõjaliselt rünnakule, lähtudes raketi päritolukohast, mitte sellest, kust rakett välja tulistati.
Gilbert Doctorow
Hiljuti Sotšis aset leidnud Valdai aruteluklubi kohtumisel küsiti Putinilt täpsemalt Tomahawk rakettide kohta ja tema esimene vastus oli, et Tomahawkide tarnimine Ukrainasse kahjustaks Ameerika Ühendriikide ja Venemaa suhteid, milles näis alles hiljuti tunneli lõpus valgus paistvat. Kui Putin pärast oma neljatunnist esinemist lavalt lahkus, peatas teda taas kord Pavel Zarubin sama küsimusega.
Seekord väitis Putin esmalt, et nende rakettide tarnimine Ukrainasse hävitaks Ameerika ja Venemaa vahelised suhted. Suhete hävitamine tähendab aga sisuliselt sõda. Kuid hetke pärast võttis Vene riigipea oma sõnad tagasi ja täpsustas: „Ma tahtsin öelda, et kahjustaks suhteid.”
Sellepeale on loogiline küsida: hästi, härra Putin, kummast te siis räägite, kas suhete “hävitamisest” või pelgalt kahjustamisest? Venemaa riikliku julgeoleku jaoks sedavõrd olulise küsimuse juures ei ole see sugugi triviaalne vahetegu, mis omakorda paneb mõtlema, kas Putin tegelikult omab enam täit kontrolli vastuste üle, mida Venemaa peaks andma oma punaste joonte rikkumise korral.
Davis: Peatume siis pikemalt nendel punastel joontel… Kas Venemaal on need kurikuulsad “punased jooned” üldse reaalselt olemas? Olgu need siis Vene juhtkonna endi seatud või siis kellegi teise poolt Kremlile omistatud… Kui keeruline oleks Venemaal päriselt jõustada mõnda punast joont?
Doctorow: Sõltub sellest, kelle suhtes neil neid jooni jõustada on vaja. Ilmselgelt on venelased USA kui tuumariigi suhtes punaste joonte kehtestamise ning seejärel kaitsmise osas üsna kõhkleval positsioonil. Kuid see ei tähenda, et Venemaal puuduvad sellised punased jooned, mille suhtes nad on valmis midagi ette võtma.
Ilmselgelt on venelased USA kui tuumariigi suhtes punaste joonte kehtestamise ning seejärel kaitsmise osas üsna kõhkleval positsioonil. Kuid see ei tähenda, et Venemaal puuduvad sellised punased jooned, mille suhtes nad on valmis midagi ette võtma.
Gilbert Doctorow
Kui Tomahawkide juurde tagasi tulla, siis minu hinnangul on tegemist eksitava tähelepanu kõrvale juhtimisega põhiküsimuselt. Tuletame meelde, et Saksamaa praegune kantsler Friedrich Merz pooldas juba enne valimisi Ukrainale TAURUS rakettide saatmist, mis erinevalt Tomahawkidest ei ole 30-40 aastat vanad süsteemid, vaid on kaasaegsed suure laskeraadiusega raketid, millega venelastel puudub siiani kokkupuude. Venelastel on endi sõnul olemas hästi toimivad kaitseraketid just Tomahawkide vastu, mille omadustega nad juba hästi tuttavad on. Ligikaudu 500 km laskeraadiusega TAURUS rakettide puhul Vene õhutõrjeüksustel vahetuid lahingkogemusi veel pole.
Kuid nii Saksamaa eelmine kantsler Olaf Scholtz kui ka hetkel ametis olev Merz on end tagasi hoidnud, sest kumbki ei tahtnud teha Saksamaast riiki, kes esimesena kaugmaarakettidega Venemaad ründab. Pigem ootasid nad, et USA oleks osapool, kes astuks esimese sammu. Ja just seda Trump ongi teha ähvardanud. Siinjuures ei oma peaaegu üldse tähtsust, kas ta tegelikult ühegi Tomahawki Ukrainale saadab – Merzi jaoks avavad Trumpi lubadused ukse TAURUS rakettide kasutamiseks.
Nii Saksamaa eelmine kantsler Olaf Scholtz kui ka hetkel ametis olev Merz on end tagasi hoidnud, sest kumbki ei tahtnud teha Saksamaast riiki, kes esimesena kaugmaarakettidega Venemaad ründab.
Gilbert Doctorow
Punaste joonte juurde tagasi tulles võib öelda, et Venemaa ründab sellisel juhul kindlasti Saksamaad ning täpsemalt TAURUS rakette valmistavaid tehaseid. Antud punase joone rakendamise osas võib kindel olla seetõttu, et Saksamaa ei ole Ameerika Ühendriigid… .
Venelaste loogika kõlab siinjuures nõnda, et teised NATO riigid ei rakendaks Saksamaa suhtes artiklis 5 lubatud kaitsekohustust, kui Saksamaa ise rikuks esmalt rahvusvahelist seadust, sest Venemaa ründamisega muudaks Saksamaa end sõja osapooleks ning just sakslaste, mitte NATO, vastu oleks suunatud ka venelaste kättemaks. Eriti vettpidavalt kõlab selline loogika juhul, kui Venemaa ründab raketitehaseid, mitte Berliini…
Davis: Mainisite varem, et Putin avaldab Trumpi suhtes liiga suurt lugupidamist. Mida Te sellega silmas pidasite?
Doctorow: Minus tekitas hämmastust Putini käitumine Valdai kohtumisel. Ta kulutas palju aega Ühendriikide ja Trumpi meelitamisele, sh kiitis Trumpi vestlusosavust ja avaldas poolehoidu Trumpi Gaza rahuplaanile ning tunnustust Tony Blairi kaasamisele Donald Trumpi juhtimisel tegutsevasse “rahunõukokku”, mis peaks administreerima Gazas toimuvat Hamasi sealt lahkumise järel seni, kuni palestiinlasi hinnatakse suutelisteks ise endi üle valitsema.
Kogu see Trumpile osaks saanud meelituste tulv tuli üllatusena ning minu hinnangul seadis Putini selline käitumine Venemaa suveräänsuse küsimuse alla. Ja kuigi Putin ei läinud päris nii kaugele nagu NATO peasekretär Mark Rutte, kes nimetas Donald Trumpi “issiks”, jättis selline suhtlusviis ometi vaenujalal olevate riikide suhteid arvestades kohatu mulje.
Davis: Kuidas Vene meedia seda intsidenti käsitleb?
Doctorow: Vene riigitelevisioonis ei ole Putini meelituste aspekti puudutatud, kuid suhtumine Donald Trumpi varieerub seal tugevalt. Kõige tõsiseltvõetavam kommentaar on olnud, et Trumpil on süda põhimõtteliselt õige koha peal, aga ta ei suuda oma lubadusi täita, sest Washingtoni poliitiliste jõudude tasakaal on Trumpi vastu. Ja see ongi asjaolu, millega Putin ei arvesta. Tundub, et ta on teinud liiga suured panused oma isiklikele suhetele Trumpiga, mis eriti Alaska kohtumisel välja paistis, kuid Venemaa riiklike huvide seisukohast on see väheoluline.
Enamik inimesi eeldas, et Venemaa ründab Ukrainat samal moel, nagu Ameerika seda tegi, kui ta Iraagile kallale tungis, vallutades selle mõne nädalaga. Kuid see polnud algusest peale loogiline, kuna Venemaa sisenes Ukrainasse vägedega, mis olid mitte kolmekordses ülekaalus, nagu klassikaline sõjastrateegia ründavalt poolelt nõuab, vaid mis olid kolm korda väiksemad kui Ukraina armee.
Gilbert Doctorow
Kuid vaatame lähemalt sõnumit, mida Trump püüab edastada. Minu arusaam Trumpi sõnumist erineb enamiku teiste kommentaatorite omast ning ma olen valmis oma seisukohta kaitsma. Trump on nimelt üritanud aega võita peaaegu samast hetkest alates, kui ta Ovaalkabineti oma valdusse sai. Mille jaoks ta siis aega vajab? Trump püüab aega võita selleks, et Putin saaks oma sõjaga ühele poole, kuid Putinile ei jõua Trumpi sõnum kohale.
Meenutame korraks Venemaa sõjalise operatsiooni algust. Enamik inimesi eeldas, et Venemaa ründab Ukrainat samal moel, nagu Ameerika seda tegi, kui ta Iraagile kallale tungis, vallutades selle mõne nädalaga. Kuid see polnud algusest peale loogiline, kuna Venemaa sisenes Ukrainasse vägedega, mis olid mitte kolmekordses ülekaalus, nagu klassikaline sõjastrateegia ründavalt poolelt nõuab, vaid mis olid kolm korda väiksemad kui Ukraina armee.
See asjaolu selgitab, miks Venemaa erioperatsioon nii aneemiliselt algas, ning kuigi Trump ei ütle seda otse välja, teab ka tema väga hästi, et Putin võiks soovi korral sellele sõjale juba homme lõpu teha, kuna venelased teavad, kus asuvad Ukraina valitsushooned, ning neil on Orešnik raketid, millega oleks võimalik Ukraina riigi juhtkond ühe päevaga minema pühkida. Kuid… millegipärast ei ole seda senini juhtunud.
Kuigi Trump ei ütle seda otse välja, teab ka tema väga hästi, et Putin võiks soovi korral sellele sõjale juba homme lõpu teha, kuna venelased teavad, kus asuvad Ukraina valitsushooned, ning neil on Orešnik raketid, millega oleks võimalik Ukraina riigi juhtkond ühe päevaga minema pühkida.
Gilbert Doctorow
Davis: Mis põhjusel Venemaa Teie hinnangul ei ole seda sammu astunud?
Doctorow: Esiteks mängib siin rolli Putini otsustamatus ja soovimatus võtta riske. Millest Putin aru ei näi saavat, on see, et Ukraina juhtkonna likvideerimine oleks suures pildis oluliselt väiksema riskiga manööver kui Venemaa praegune kurss, mis lubab konfliktil Läänega üha edasi eskaleeruda. Seda olukorras, kus Euroopa juhtkond on lõpuks aru saanud, et Ukraina on seda sõda katastroofiliselt kaotamas, mis on eurooplasi viinud üha meeleheitlikumate provokatsioonideni Venemaa suunal, mis viivad meid samm sammult üha lähemale kolmanda maailmasõja puhkemisele.
Davis: Üks argument, mida venelaste aeglase edasiliikumise põhjendusena välja tuuakse, on ettevalmistused, mida tehakse peagi puhkevaks sõjaks kogu NATO-ga. See tähendab, et Venemaa kogub praegu võtmetähtsusega sõjavarusid ja koolitab välja lisajõude juhuks, kui see sõda peaks puhkema. Milline on Teie seisukoht sellise väite suhtes?
Millest Putin aru ei näi saavat, on see, et Ukraina juhtkonna likvideerimine oleks suures pildis oluliselt väiksema riskiga manööver kui Venemaa praegune kurss, mis lubab konfliktil Läänega üha edasi eskaleeruda. Seda olukorras, kus Euroopa juhtkond on lõpuks aru saanud, et Ukraina on seda sõda katastroofiliselt kaotamas, mis on eurooplasi viinud üha meeleheitlikumate provokatsioonideni Venemaa suunal, mis viivad meid samm sammult üha lähemale kolmanda maailmasõja puhkemisele.
Gilbert Doctorow
Doctorow: See on hea tähelepanek. Sõjapidamise meetodid on selle sõja esimese kolme aasta jooksul drastiliselt muutunud. Alguses oli Venemaal Ukraina suhtes kümnekordne ülekaal nii suurtükkides kui lahingmoonas. Sõja esimene faas kujutas endast eeskätt kurnamissõja iseloomuga suurtükivägede mõõduvõttu, kuid tänaseks on klassikalistel maaplatvormidel selles sõjas oluliselt väiksem roll. Ma ei pea siinjuures silmas, et need tähtsusetud oleks, kuid sõja iseloomu määramisel on suurtükkidel, tankidel ja soomukitel nüüdseks varasemast vähem kaalu, sest täna on meil põhimõtteliselt tegemist droonisõjaga.
Paljud kommentaatorid, kes räägivad venelaste strateegiast selles sõjas, ei ole paraku mõelnud sellele, kas nende väidetavad allikad Vene sõjaväes tõesti julgeksid neile edastada tõelist konfidentsiaalset informatsiooni – kui sellega kaasneb vastutus riigisaladuste reetmise eest.
Jah… Mina vaatan tõepoolest regulaarselt, mis sõnumeid Vene telekanalites edastatakse ning mind on selle eest ka hurjutatud. Kuid kogu Nõukogude televisioon oli külma sõja ajal sellisele teabele üles ehitatud. Sovjetoloogid lugesid Pravdat ja kui keegi küsis, miks sellist propagandat üldse lugeda, siis vastus sellele on lihtne: seal sisaldub signaale, millest on võimalik välja lugeda, mis tegelikult on toimumas Kremli kulisside taga.
Tegelikult on Vene televisioon palju otsekohesem, kui inimesed ette kujutavad. Siinjuures ei pea ma silmas RT-d (Russia Today), see ei ole autentne Vene televisioon, vaid Ameerika publikule suunatud meediatoode, mille mõte on kajastada süstemaatiliselt Ameerika pahesid. Tõelises Vene televisioonis intervjueeritakse korrespondente. Vaatan neid igapäevaselt ja see on tõesti informatiivne.
Sõja suur pilt on selline, et venelased liiguvad pidevalt edasi, ent nad teevad seda ettevaatlikult ja niivõrd tagasihoidliku tempoga, et antud kursil jätkates kestaks see sõda veel 10 aastat.
Gilbert Doctorow
Praegu räägivad venelased valdavalt droonidest. Siinkohal peab meeles pidama, et ukrainlased on venelastega selles mõttes sarnased, et mõlemad rahvad on tehniliselt väga nutikad ning erakordselt oskuslikud kõiges, mis puudutab arvuteid, videokonsoole ja teleopereeritud süsteeme. Antud asjaolu on lahinguvälja võrdsustanud selles mõttes, et ukrainlaste droonivõimekus on aidanud korvata nende tugeva allajäämise suurtükivõimekuses.
Davis: Kuidas on see asjaolu mõjutanud lahinguvälja dünaamikat?
Doctorow: See sõda leiab aset väikeste sammude kaupa. Kuid samas ma ei nõustu Macroni väitega, et venelased on aasta jooksul vallutanud vaid 1% Ukrainast. Selles puudub igasugune loogika. Sõja alguses oli venelaste kontrolli all ehk 70% Luganski ja 50% Donetski oblastist, tänaseks on see suurenenud 99%-ni Luganskist ja 70%-ni Donetskist. Seega härra Macron kas ei tea, millest ta räägib, või siis lihtsalt levitab propagandat. Sõja suur pilt on selline, et venelased liiguvad pidevalt edasi, ent nad teevad seda ettevaatlikult ja niivõrd tagasihoidliku tempoga, et antud kursil jätkates kestaks see sõda veel 10 aastat.
Davis: Kas Venemaa liigub nii aeglaselt seetõttu, et see on kõik, milleks nad suutelised on, või on põhjuseks pigem nende riskipelglikkus, mis hoiab neid kogu oma tegelikku võimekust rakendamast?
Doctorow: Venelased peavad seda sõda viisil, mis vastab täpselt saksa klassikaliste sõjateoreetikute õpetusele ning selle õpetuse keskmes on tähelepanek, et sõjapidamise esmaseks eesmärgiks ei ole mitte territooriumi hõivamine, vaid esmalt vastase relvajõudude ja elavjõu likvideerimine. Ning täpselt seda loogikat silmas pidades venelased toimivadki, põhjustades ukrainlastele nüüdseks kümme korda suuremaid kaotusi kui nad ise kannavad. Metoodika selleks on välja töötatud ja toimib järgnevalt – selle asemel, et suurte kaotustega peale tormata, edenevad venelased väikeste sammudena edasi, ootavad ukrainlaste vastupealetungi, taanduvad pisut ning hävitavad nad metoodiliselt, et seejärel jälle vaikselt edasi liikuda.
Venelased peavad seda sõda viisil, mis vastab täpselt saksa klassikaliste sõjateoreetikute õpetusele ning selle õpetuse keskmes on tähelepanek, et sõjapidamise esmaseks eesmärgiks ei ole mitte territooriumi hõivamine, vaid esmalt vastase relvajõudude ja elavjõu likvideerimine.
Gilbert Doctorow
Tänaseks on Ukraina elanikkond kahanenud sõja-eelselt umbes 40 miljonilt hinnanguliselt 25 miljonini. Vaatamata tohututele kaotustele ja sadadele tuhandetele desertööridele ei ole Ukraina armee aga kokku kukkunud ega kohe-kohe kokku kukkumas, nagu mitmed Vene poole peatset võitu kuulutavad kommentaatorid on väitnud. On kahtlane, et see sõda lõppeb venelaste otsustava murranguga lahinguväljal – pigem on tõenäolisem, et see sõda saab lõpu Ukraina poliitilise kokkuvarisemise näol. Ja see ongi võtmemoment, mida piisavalt ei hinnata.
Davis: Tahtsingi järgmiseks selle punktini jõuda… sest kui Vene sõjavägi oleks tegelikult võimeline palju kiiremini edasi liikuma ja sõda Ukraina vägede hävitamise ja territooriumi vallutamisega võidukalt lõpetama, siis aeglasema tempo abil võivad nad Ukraina vägede võimekust vähehaaval kahandada, hoides samal ajal alal lootust, et ei, me suudame palju kauem vastu pidada. Ursula von der Leyen väljendas hiljuti põhimõtteliselt sama mõtet, väites, et meie oleme Venemaaga sõjas ja et meil on võimalik seda sõda võita.
Milline on Teie seisukoht selles küsimuses? Kas von der Leyenil on õigus või ei ole venelased huvitatud sõja eskaleerumisest Euroopasse?
Vaatamata tohututele kaotustele ja sadadele tuhandetele desertööridele ei ole Ukraina armee aga kokku kukkunud ega kohe-kohe kokku kukkumas, nagu mitmed Vene poole peatset võitu kuulutavad kommentaatorid on väitnud. On kahtlane, et see sõda lõppeb venelaste otsustava murranguga lahinguväljal – pigem on tõenäolisem, et see sõda saab lõpu Ukraina poliitilise kokkuvarisemise näol.
Gilbert Doctorow
Doctorow: Ursula von der Leyen on võimumaias pistrik, kes tahab võimul püsida ja tema jutt ei ole enamat kui hunnik valesid. Ta on krabanud omale Euroopa institutsioonides nii palju võimu, kui on saanud, mis ei olnudki eriti keeruline, sest teda ümbritsevad 27 argpüksi, kes kardavad tema tiibu kärpida. Võib küll juhtuda, et von der Leyenile avaldatakse umbusaldust ja tema tegevusele seatakse piirid, kuid kogu tema jutu mõte seisneb selles, et Euroopat ähvardab oht ja sel on vaja tugevat juhti, kes Liidu kaitsekorralduse tema valvsa pilgu all föderaliseerib. Ja see kõik teenib von der Leyeni enda huve.
Mis puudutab õhuruumi rikkumisi Eestis, siis vaadake maakaarti ning Te näete, et kõik Läänemere-äärsed suveräänsed territooriumid kuuluvad NATO-sse ning ainus erand on siin Venemaale kuuluv Kaliningrad. Merega piirnevate riikide territooriumid ulatuvad merre ning rahvusvaheliste vete osakaal läheneb seal nullile. Seega ei ole siin tegemist mitte Venemaa agressiooni, vaid NATO provokatsiooniga Venemaa vastu ning katsega kehtestada Läänemerel Venemaa suhtes nii õhu- kui mereblokaad. Nagu Soome ja Rootsi NATO-ga liitumisel märgiti, muutis see samm Läänemere sisuliselt NATO järveks. Ent kui venelastele Läänemerel liikumise blokaad kehtestada, siis võivad eurooplased sellel kursil innukalt edasi sammuda… ent selge on see, et selle tagajärjeks on kolmas maailmasõda.
Kui venelastele Läänemerel liikumise blokaad kehtestada, siis võivad eurooplased sellel kursil innukalt edasi sammuda… ent selge on see, et selle tagajärjeks on kolmas maailmasõda.
Gilbert Doctorow
Mis puudutab droonirünnakute narratiivi, siis see on veel absurdsem, mille eesmärgiks on luua kuvand, nagu ründaks venelased massiliselt juba riikide tagahoove. See jutt on sama mõistusevastane nagu Trumpi 2016. aasta valimisvõidu ennetamise ning hiljem tema süüdi mõistmise nimel levitatud jutud. Olen kindel, et räpaste trikkide meistrid Briti luureteenistuses koordineerivad neid hüsteeriapuhanguid Londonist, samas kui von der Leyen kasutab kõike toimuvat soodsa võimalusena Euroopa Liidu oma kindlasse haardesse painutamiseks.
Davis: Ma ei kujuta küll ette, mis head saab tulla võimu haaramisest, kui võimu haaraja oma teod vallandavad ülemaailmse sõja… Loodame, et see jääb vaid retoorika valda.
Mainisite, et Venemaa võib liikuda kuni Dnepri jõeni, ent siiski mitte veel edasitungi lõpetada. See haakub Putini hiljuti Venemaa eesmärkide kohta öelduga. Tema sõnul täituvad kõik tema plaanid Novarossia osas, mis tähendaks nelja lisaoblasti omale haaramist peale nende nelja, mis väidetavalt hetkel küsimuse all on. Kuid Teie väidate, et ka sellest ei pruugi venelastele piisata.
Doctorow: Jah. Seda sellepärast, et sellelt pildilt puudub Odessa. Prantslaste ja brittide huvi Ukraina vastu on seotud suuresti just Odessaga, kuna kaarti vaadates näeme, et see on suurepäraseks platsdarmiks rünnakuteks Krimmi vastu. Ühtlasi on tegemist Ukraina jaoks olulise sadamaga, mis võimaldab ligipääsu merele ja omab kriitilist rolli riigi majanduses. Brittide ja prantslaste seisukohast on Odessa suurepäraseks sõjaväesadamaks läheduse tõttu Krimmile. Venelased saavad sellest aru ning ka Vene televisioonis kutsutakse praegu üles lisama Odessa vallutamist viimaseks eesmärgiks enne sõjategevuse lõpetamist Ukrainas.
Brittide ja prantslaste seisukohast on Odessa suurepäraseks sõjaväesadamaks läheduse tõttu Krimmile. Venelased saavad sellest aru ning ka Vene televisioonis kutsutakse praegu üles lisama Odessa vallutamist viimaseks eesmärgiks enne sõjategevuse lõpetamist Ukrainas.
Gilbert Doctorow
Davis: Kuidas see olukord Teie hinnangul laheneb?
Doctorow: Nagu ma juba mainisin, saavutaks Venemaa poliitilise võidu ühe päevaga, kui Putin otsustaks rünnata valitsushooneid ning kasutaks Orešniku raketilööke Zelinski ja tema meeskonna maa-aluste peidupaikade hävitamiseks. Neil on selleks vajalikud raketid olemas ja see lõpetaks sõja momentaanselt. Euroopa oleks võimetu midagi selle peale tegema ja oleks lihtsalt passiivne kõrvalseisja. Ameeriklased eesotsas Trumpiga avaldaks kaastunnet, kuna nii on kombekohane, ent jätkaks peatselt äri tegemist venelastega, mis on olnud Trumpi soov juba algusest peale.
Davis: Aga kui see kiirversioon ei realiseeru, siis kuidas võiks olukord kuue kuu pärast ehk 2026. aasta esimesel kvartalil välja näha?
Doctorow: Selle tuleviku nägemiseks tuleb minna ajas neli aastat edasi ja vaadata lähemalt uut laenu, mida eurooplased praegu ukrainlastele anda tahavad. Mida see uusim eurooplaste poolt ukrainlastele kavandatav laen endast täpsemalt kujutab? Selle rahasüsti eesmärk on hoida ukrainlasi veel kolm-neli aastat elus… Miks just kolm või neli aastat? Selleks tuleb vaadata programmi teisi osi. Eurooplased on äsja käivitanud sadadesse miljarditesse ulatuva programmi oma sõjatööstuse käima tõmbamiseks. Saksamaa juhib mängu triljoni euro suuruse võlaga, mille nad võtsid oma sõjaväe ülesehitamiseks ning, nagu Merz ka avalikult kuulutas, Saksamaast Euroopa suurima sõjalise jõu vormimiseks.
Mainitud plaanid on mõeldud täituma 2029. aastaks, mil venelased Merzi väidete kohaselt Euroopat ründavad. Kuid nimetagem asju jätkuvalt õigete nimedega – Merz pidas silmas, et 2029. aasta peab olema tärmin, mil Saksamaa oleks võimeline ründama Venemaad, uskudes olevat Euroopa võimelise Venemaad sõjaliselt seljatama. Mina seda ei usu ja ka Vene eksperdid mitte, ent Saksamaa tööstuspotentsiaal on veel piisavalt suur, et seda tasub tõsiselt võtta. Kui sellesse kanaliseerida tohututes kogustes raha, on see võimeline väga korralike relvi tootma.
Seega ei ole hetkel Ukrainas käimas olevat võimalik mõista kuue kuu perspektiivis – Euroopa teeb otsuseid, pidades silmas nelja aasta pikkust perspektiivi, mil käib ettevalmistumine sõjaks Venemaaga. Antud strateegilises plaanis on aga Putini “tasa ja targu” ettevaatlik lähenemine üha ilmsemalt ajale jalgu jäänud.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Glibert Doctorow on üks kõige tasakaalukamaid, kogenumaid ning nüansitundlikumaid rahvusvaheliste suhete analüütikuid, kes omab unikaalset positsiooni tulenevalt asjaolust, et meest ei peeta “omaks” ei Lääne ega Vene poole kokkuleppelisi narratiive (ehk teisisõnu propagandat) jutlustavate kommentaatorite poolt.
Need on leerid, keda võiks anekdootlikus võtmes jagada “Venemaal on kohe raketid otsa lõppemas” ning “pärast järgmise küla langemist kukuvad Ukraina kaitseliinid peagi kokku” gruppidesse. Kumbki pool ei ole enam kui kolme aasta jooksul oma positsioone redigeerinud, vaatamata esitatud ennustuste mittepaikapidavusele.
Massiivse strateegilise kommunikatsiooni poolt võimaldatuna jätkub juba neljandat aastat meedia üleküllastamine Ukraina sõja kajastustega, mille eesmärgiks on elanikkonna hoiakute vormimine, ent mis ei kätke endas enamasti kas üldse, või kui, siis üksnes valikuliselt kõige kõnekamaid tõsiasju. Tõsiasju, mis võimaldaksid mõista Euroopa kolmveerandsajandi suurima relvakonflikti kulgu ning sõja geostrateegilist konteksti. Konteksti, milleks on angloameerika võimueliidi eesmärk likvideerida Venemaa kui geostrateegiline subjekt – vajaduse korral Ukraina, aga kui vaja, siis Euroopa või vähemasti Ida-Euroopa rahvaste eksistentsi hinnaga.
Doctorow mõistab seevastu hästi Vene Föderatsiooni suure sõjalise kapatsiteedi ning Kremli juhtkonna väga tagasihoidliku poliitilise riskitaluvuse vahelistest kääridest tulenevat sõjalis-poliitilist realiteeti – realiteeti, mis on Vene vägede ülimalt aeglase edasi liikumise üheks kahest aluspõhjusest. Mis nendest on teine, selleni kohe jõuame.
Doctorow mõistab seevastu hästi Vene Föderatsiooni suure sõjalise kapatsiteedi ning Kremli juhtkonna väga tagasihoidliku poliitilise riskitaluvuse vahelistest kääridest tulenevat sõjalis-poliitilist realiteeti – realiteeti, mis on Vene vägede ülimalt aeglase edasi liikumise üheks kahest aluspõhjusest.
Adrian Bachmann
Suures pildis on tänaseks selge, et Doctorowi põhitees Kremli kartlikkusest viia läbi Ukraina stiilis massmobilisatsioon ning lõpetada sõda kiiresti (ent Vene relvajõududele senisest kordades suuremate ohvrite hinnaga) vastab tõele.
Siinkohal jõuame punktini, kus peame juhtima tähelepanu keskse tähtsusega faktile, millele siinkirjutaja ei ole terve sõja vältel kuulnud ühtegi analüütikut tähelepanu juhtivat, ent mis pakub võtit Vene juhtkonna eesmärkide mõistmiseks. Ning selleks faktiks on asjaolu, et Vene relvajõud ei ole pärast ligi 4 aastat väldanud sõjategevust endiselt hävitanud Dneprit ületavaid sildu. See on ülesanne, mis on Vene raketi- ja lennuvägede poolt kindlasti tehniliselt teostatav ning millele järgneks kiiresti Ukraina armee varustusliinide kokkuvarisemine ning armee lahingvõime kadu rindel. Fakt, et antud ülesannet ei ole täidetud, on vastuolus igasuguse sõjapidamise loogikaga, juhul kui venelaste eesmärgiks oleks tegelikkuses ukrainlaste kiire alistamine. Samuti on Vene relvajõudude võimuses likvideerida Kiievi juhtkond raketilöökidega administratiivsetesse keskustesse ja juhtimispunktidesse.
Vene relvajõud ei ole pärast ligi 4 aastat väldanud sõjategevust endiselt hävitanud Dneprit ületavaid sildu. See on ülesanne, mis on Vene raketi- ja lennuvägede poolt kindlasti tehniliselt teostatav ning millele järgneks kiiresti Ukraina armee varustusliinide kokkuvarisemine ning armee lahingvõime kadu rindel. Fakt, et antud ülesannet ei ole täidetud, on vastuolus igasuguse sõjapidamise loogikaga, juhul kui venelaste eesmärgiks oleks tegelikkuses ukrainlaste kiire alistamine. Samuti on Vene relvajõudude võimuses likvideerida Kiievi juhtkond raketilöökidega administratiivsetesse keskustesse ja juhtimispunktidesse.
Adrian Bachmann
Kuna kumbagi sõda lõpetavat sammu ei ole ligi 4 aasta jooksul astutud, on ilmne, et sõja loogika, kus Donbassi lahinguväljadel ammendatakse samaaegselt nii Ukraina elavjõud kui Lääneriikide sõjavarud, on Venemaale suuremas geostrateegilises kontekstis aktsepteeritav stsenaarium.
Kuivõrd ammenduva elavjõu ning sõjaväsimuses elanikkonnaga Ukraina ei suuda sõda võita lahinguväljal, on Lääneriikide sisuliselt ainsaks Venemaa-vastaseks meetmeks jäänud üha sügavamal Vene Föderatsiooni territooriumil paiknevate strateegiliste objektide vastaste löökide andmine kas erioperatsioonide või Kiievile üha suurema laskeraadiusega relvastuse tarnimise kaudu.
Kõigest mõne aasta eest mõeldamatult provokatiivseteks peetud sammudest kõige ohtlikumateks on tänini olnud Vene strateegiliste pommitajate baaside ning tuumaseire eelhoiatusradarite vastased rünnakud. Mõlemad kujutavad endast aktsioone, millele oleks pidanud Vene poolelt järgnema – julgema juhkonna olemasolu korral – kas taktikaliste tuumalöökide andmine, üldmobilisatsioon koos sõja välja kuulutamisega või mõlemad korraga.
Lääneriikide valmidus tarnida Ukrainale relvasüsteeme ning operatsioonilist tuge strateegiliselt üha tundlikumate sihtmärkide ründamiseks Venemaal kujutab endast tänaseks aga kõige suuremat riski kolmanda maailmasõja vallandumisel alates II maailmasõja lõpust. Tulevikku vaadates on tõenäoline, et Venemaa punaste joonte testimine jätkub Lääneriikide (tänaseks selgesti mõistuse kaotanud või suitsidaalsuse piirini šantažeeritud) juhtkonna poolt kuni punktini, mil strateegilise vastulöögi andmine muutub alalhoidliku natuuriga Vene juhtkonna jaoks vähem riskantseks valikuks, kui jätta kasvava siseriikliku ärritatuse tingimustes löök andmata. Sedasi toimides mängitakse kui mitte Euroopa, siis kindlasti vähemasti Ida-Euroopa riikide ja rahvaste eksistentsiga.
Lääneriikide valmidus tarnida Ukrainale relvasüsteeme ning operatsioonilist tuge strateegiliselt üha tundlikumate sihtmärkide ründamiseks Venemaal kujutab endast tänaseks aga kõige suuremat riski kolmanda maailmasõja vallandumisel alates II maailmasõja lõpust.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: Sasa Dzambic Photography/Shutterstock.com