See lugu on ka kuulatav (link artikli lõpus)
Naftaturul on võimatu asendada Venemaa naftat, mis moodustab 10% kõigist maailma naftatarnetest, ütles rahvusvahelise krediidireitingu agentuuri “Fitch” loodusvarade ja toorainete vanemdirektor Dmitri Marintšenko vahetult enne Vene vägede Ukraina invasiooni, 22. veebruaril Vene meediale.
Fitchi eksperdi sõnul võib Vene-Ukraina kriisi arenedes nafta hind tõusta üle 100 USA dollari barreli kohta.
Vahetult enne sõja algust, 22. veebruari varahommikul, kerkis nafta hind 100 USA dollari lähedale barreli kohta ning Brenti toornafta hind saavutas uue seitsme aasta kõrgeima taseme, 99 dollarit, langedes seejärel 97 dollarile barreli kohta, kui Venemaa president Vladimir Putin tunnustas Donetski ja Luhanski rahvavabariikide iseseisvust ning otsustas sinna oma väed saata.
Konflikti eskaleerumine toob kaasa Venemaa naftaeksporti piiravad sanktsioonid, mis „võib viia energiakriisini”, ennustas Marintšenko, nagu vahendas ajaleht Kommersant.
Venemaa osa globaalsest naftaturust on üle 10% ja lähitulevikus pole ühtegi tarnijat, kes sellist kogust asendada suudaks. Tootmisvõimsus on piiratud, eriti nõudluse järkjärgulise taastumisega arvestades, ning seda isegi juhul, kui lähiajal Iraanile kehtestatud sanktsioonid tühistatakse, ütles Marintšenko.
Venemaa osa globaalsest naftaturust on üle 10% ja lähitulevikus pole ühtegi tarnijat, kes sellist kogust asendada suudaks.
Venemaa, maailma suuruselt teine naftaeksportija Saudi Araabia järel, ekspordib umbes 5 miljonit barrelit toornaftat päevas. Peaaegu pool sellest ehk 48% läks 2020. aastal Euroopa riikidesse, selgub USA energiateabe administratsiooni (Energy Information Administration – EIA) andmetest. 2021. aastal oli Venemaa endiselt EL-i suurimaks maagaasi ja naftaga varustajaks.
Analüütikute hinnangul tõstaks Venemaa nafta ekspordi vähenemine Euroopasse oluliselt nafta hindu, mis võivad Ukraina konflikti arenedes ületada oluliselt 100 dollarit barreli kohta.
Katari energiaminister Saad al-Kaabi ütles enne Venemaa sissetungi Ukrainasse, et Venemaa maagaasi tarnete asendamine Euroopasse oleks lähituleviku perspektiivis „peaaegu võimatu”.
Kommenteerib Adrian Bachmann
Vahetult enne Venemaa Ukraina invasiooni algust tehtud ennustus on tõeks osutunud ning hetkeseisuga lõikab Venemaa isegi alla maailmaturu hinna müüdavalt naftalt rekordilisi kasumeid. Juhul kui seni sanktsioonidest puutumata jäänud Vene naftatarned Lääne poolt blokeeritaks või Moskva enda algatusel seisataks, tähendaks see naftahindade plahvatuslikku kasvu, millele lähimat pretsedenti tasub otsida 1970ndate aastate naftakriisist.
Kui Vene pangad peaks täielikult ja pöördumatult eraldatama Lääne finantssüsteemist ning Lääne hüviste eksport Venemaale seiskuma, puudub Venemaal igasugune põhjus naftatarneid Läände jätkata. Venemaa nafta-, gaasi-, teravilja-, väetiste, metallide ning eriotstarbeliste mineraalainete embargo tähendaks Euroopa majanduse jaoks lööki, millel puudub II maailmasõja järgses ajaloos pretsedent.
Venemaa nafta-, gaasi-, teravilja-, väetiste, metallide ning eriotstarbeliste mineraalainete embargo tähendaks Euroopa majanduse jaoks lööki, millel puudub II maailmasõja järgses ajaloos pretsedent.
Moskva põhjused energiakandjate ja toorainete ekspordi kaudu Euroopa tööstust jätkuvalt käimas hoida on kahetised. Esiteks annab see Venemaale strateegilise eelise majandussõjas Läänega, kuna Lääs on oma hoovad Venemaa mõjutamiseks peaaegu ammendanud, samas kui Venemaa ei ole samaväärse kaaluga vastumeetmeid veel rakendama asunudki. Kui Vene populatsioon kannatab Lääne sanktsioonidest tingitud majandusliku surutise välja, võimaldab see Venemaal hakata survet Läänele samm-sammult suurendama.
Teine põhjus järskudest sammudest hoidumiseks tuleneb lihtsast tõsiasjast, et aastakümnete jooksul valdavalt Lääne turgudele suunatud energia ja toorme Aasiasse ümbersuunamise projekti lõpule viimine võtab veel aastaid. Senikaua kuni kasvõi üks Lääne panga korrespondentkonto võimaldab Venemaal oma naftaekspordi eest tasustatud saada ning strateegiline huvi Euroopa tööstuse halvamiseks ei kaalu üles huvi teenida (tänaseni veel) maailmaturgudel valitsevaid (Lääne) kõvasid valuutasid, jätkab Moskva tarnetega.
Lääs on oma hoovad Venemaa mõjutamiseks peaaegu ammendanud, samas kui Venemaa ei ole samaväärse kaaluga vastumeetmeid veel rakendama asunudki.
Pikas perspektiivis seevastu on Venemaa huvides kindlasti suunata nafta, gaasi ja toorme eksport Euroopast valdavalt Aasiasse ning nõuda mitte üksnes gaasi, vaid ka nafta eest tasumist rublades. Viimase stsenaariumi realiseerumise korral muutuks maailma kaugelt kõige suuremate toorainevarudega Venemaa valuuta üheks maailma reservvaluutadest turuloogika alusel, mis ületaks ilmselt USA rahandusministeeriumi võimalused Vene energia tarbijaid (eeskätt Hiinat ja Indiat) sekundaarsanktsioonide abil Vene energiakandjatest, viljast ja toorainetest eemal hoida.
Kirjeldatud finantsmajanduslikel süvaprotsessidel on potentsiaalselt kolossaalsed geopoliitilised implikatsioonid. Kombinatsioonis täieliku sõltumatuse saavutamisega Lääne tööstustehnoloogiatest ja turgudest annaks finantsiline autonoomia Moskvale teoreetiliselt vabad käed USA külma sõja järgse globaalse ülemvõimu lammutamiseks. Seda kättemaksuna USA poolt Moskvale, Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise järgselt antud julgeolekutagatiste murdmise eest.
Antud stsenaarium tundub tänasel päeval kui mitte veel täiesti paratamatu, siis ometi kõige tõenäolisem, sest Venemaa raev tema NSV Liidu lagunemisele järgnenud nõrkuse ärakasutamise eest jookseb väga sügaval nii vene rahva kui võimuladviku (geo)poliitilises eneseteadvuses.
Kombinatsioonis täieliku sõltumatuse saavutamisega Lääne tööstustehnoloogiatest ja turgudest annaks finantsiline autonoomia Moskvale teoreetiliselt vabad käed USA külma sõja järgse globaalse ülemvõimu lammutamiseks. Seda kättemaksuna USA poolt Moskvale, Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise järgselt antud julgeolekutagatiste murdmise eest.
Olles likvideerinud oma haavatavuse Lääne finantsiliste ja tehnoloogiliste embargode suhtes, kasutaks Moskva tulevikus tõenäoliselt oma positsiooni maailma suurima tuumarelvade arsenali omanikuna, et lammutada tuumasõja ähvardusel kõik Euroopa riigid, mis baseerivad oma territooriumil Venemaale potentsiaalselt ohtu kujutavat USA relvastust ja militaarformatsioone. Moskva pikaajaliste ambitsioonide piir saab suure tõenäosusega aga kulgema mööda selle riigi piiri, mille nimel Washington on valmis riskima tuumasõjaga.
Kuula artiklit:
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: