Enamus inimesi on türanniale kaasa aitavad konformistid – miks?

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Kui me loobume seismast mõistuse ja südametunnistuse poolt ära tuntud tõe ja headuse eest ning võtame valedest läbi imbunud ühiskonnas omaks silmakirjalikkuse kui eluviisi, järgides kuulekalt võimu poliitilisi diktaate, ideoloogiaid ja mandaate, siis ei ole meist saanud mitte üksnes meie ühiskonda üha jõulisemalt lämmatava türannia ohver, vaid ka selle aktiivne toetaja. Valik, kellena elada, seisab meie ees ning tegelikkuses on iga inimese võime valedele üles ehitatud süsteemi muuta oluliselt suurem, kui meile sisendatakse.

“Sõna “julgus” peaks olema reserveeritud selleks, et iseloomustada neid, kes söandavad lahkuda massimeele infantiilsest pühamust.”
Sam Keen, Tuli kõhus (ingl Fire in the Belly)

Oma privaatsetes mõtetes ei nõustu paljud meist tegelikult meie ajastu ideoloogiate, poliitiliste tegevuskavade ja valitsuse mandaatidega, kuid… avalikult me järgime neid sellest hoolimata.

Me teeme seda, mida meile öeldakse, korrutame seda, mis on poliitiliselt korrektne, ja õigustame oma silmakirjalikkust, sisendades endale, et oleme niikuinii võimetud ühiskonda muutma ja seega võime lubada endale rahvamassi osaks sulamist.

Me teeme seda, mida meile öeldakse, korrutame seda, mis on poliitiliselt korrektne, ja õigustame oma silmakirjalikkust, sisendades endale, et oleme niikuinii võimetud ühiskonda muutma ja seega võime lubada endale rahvamassi osaks sulamist.

Käesolevas loos selgitame, miks avalik mugandumine sellega, millega me sisimas ei nõustu, muudab meid türannia kaassüüdlasteks ja miks igaühel meist on tegelikkuses palju rohkem võimu ühiskonda mõjutada, kui meid on uskuma pandud.

1950. aastatel viis sotsiaalpsühholoog Solomon Asch läbi eksperimendi, mis näitas, millisel määral üksikisikud enamusega kooskõlas olemise nimel oma tõeks peetu kõrvale heidavad. Eksperimendis näitas Asch katsealusele kahte kaarti. Esimesel kaardil oli üks joon ja teisel kaardil kolm joont, A, B ja C, kusjuures ainult joon C oli sama pikk kui esimesel kaardil olev joon. Asch palus katses osalejal öelda, milline joon teisel kaardil on sama pikk kui esimesel kaardil olev joon. Kuid enne vastamist nägi katsealune, kuidas 7 (katse sisust teadlikku) isikut väitsid, et mitte joon C, vaid hoopiski joon B on sama pikk kui esimese kaardi joon. Selle asemel, et ilmselget tõde välja öelda, andsid katsealused 37% ajast sama vale vastuse kui rühm ning katses osalenud 123 katsealusest läksid kaks kolmandikku vähemalt korra grupi vastusega kaasa.

Igaühel meist on tegelikkuses palju rohkem võimu ühiskonda mõjutada, kui meid on uskuma pandud.

Aschi eksperiment kinnitas seega empiiriliselt seda, mida filosoofid on tuhandeid aastaid korranud: enamiku inimeste jaoks on ühte sulamine sellega, mida teised ütlevad ja teevad – ükskõik kui objektiivselt vale või absurdne see ka poleks – ülimuslik reaalsusega kohanemise ja tõe avastamise ees.

Aschi eksperimendile mõeldes selgitab psühholoog Todd Rose:
“… meile läheb korda, et kuuluksime arvulisse enamusse isegi siis, kui me tingimata grupist ei hooli ja isegi kui grupi arvamus on vaid illusioon. Instinkti ajel tegutsedes ei vaevu meie aju sotsiaalsetes olukordades tegelikult näivust ja reaalsust eristama… Isegi kui puudub tahtlik surve või stiimulid, meeldib meile minna kaasa sellega, mida peame konsensuseks, sest me lihtsalt oleme bioloogiliselt sedasi üles ehitatud.”
Todd Rose, Kollektiivsed illusioonid (ingl Collective Illusions)

Meie kalduvus minna kaasa sellega, mida me peame “konsensuseks”, muudab meid propaganda suhtes haavatavaks ja kergesti manipuleeritavaks. Üks peamisi viise, kuidas valitsused, ettevõtted ja globaalsed institutsioonid mõjutavad avalikku arvamust ja kujundavad massikäitumist, on konsensuse illusiooni tootmine. Nad kasutavad peavoolumeedia ja sotsiaalmeedia jõudu otsese eesmärgiga jätta mulje, nagu toetaks enamus teatud agendasid, ideoloogiaid ja mandaate. Kallutatud narratiivid, kallutatud aruanded, emotsioonidele apelleeriv retoorika, võltsid “faktikontrollid”, otsesed valed, kahtlased arvamusküsitlused ja sotsiaalsed robotid on vaid mõned relvad, mida psühholoogilise sõjapidamise peenes mängus kasutatakse.

Meie kalduvus minna kaasa sellega, mida me peame “konsensuseks”, muudab meid propaganda suhtes haavatavaks ja kergesti manipuleeritavaks.

Todd Rose juhib organisatsiooni, mis uurib inimeste väärarusaamu selle kohta, milline on konsensus sotsiaalsetes ja poliitilistes küsimustes, ning nagu ta selgitab:

“Nimetage ükskõik mida, mis teile tõeliselt oluline on, ja ma vean kihla, et te eksite kindlalt selles, mida enamik inimesi vähemalt pooltest neist küsimustest tegelikult mõtleb. Ja see on veel helde pakkumine.”
Todd Rose, Kollektiivsed illusioonid

“Konsensuse illusioonid” sunnivad paljusid meist oma tegelikke arvamusi tsenseerima ning järgima sotsiaalselt destruktiivseid tegevuskavasid ja ideoloogiaid. Todd Rose viitab 2020. aasta juulis läbi viidud uuringule, millest selgus, et ligi kaks kolmandikku ameeriklastest ei tunne end oma poliitilisi vaateid avalikult väljendades mugavalt. Kuid asja teeb hullemaks see, et kui teised näevad meid millegagi avalikult kaasa minemas, eeldavad nad, et me nõustume sellega, mille suhtes me konformsust üles näitame, ning see suurendab omakorda ka nende kalduvust konformselt käituda ja avab sedasi ukse kollektiivsete illusioonide tekkele, mis kujunevad ja levivad kogu ühiskonnas.

Kallutatud narratiivid, kallutatud aruanded, emotsioonidele apelleeriv retoorika, võltsid “faktikontrollid”, otsesed valed, kahtlased arvamusküsitlused ja sotsiaalsed robotid on vaid mõned relvad, mida psühholoogilise sõjapidamise peenes mängus kasutatakse.

Või nagu Todd Rose selgitab:
“Kollektiivsed illusioonid on sotsiaalsed valed. Need esinevad olukordades, kus enamus grupi liikmetest lükkab teatud arvamuse sisimas tagasi, kuid läheb sellega avalikult kaasa, eeldades (ekslikult), et enamus teisi inimesi aktsepteerib seda. Tulemuseks on hukatuslik, isetäituv ennustus. Tehes pimedaid ja lõppkokkuvõttes valesid oletusi meid ümbritsevate inimeste arvamuste kohta ja alatasa muretsedes, et oleme vähemuses, põlistame tõenäolisemalt neidsamu vaateid, millega meie ja ka teised tegelikkuses ei nõustu. Mis veelgi hullem, kuna needsamad inimesed, kes ei nõustu status quo‘ga, on need, kes seda jõustavad, muutub illusiooni lammutamine peaaegu võimatuks.”
Todd Rose, Kollektiivsed illusioonid

Kollektiivsed illusioonid mängivad türannia tõusus ja tugevnemises kriitilist rolli. Illustreerimaks, kuidas see dünaamika kujuneb ja kuidas seda peatada saab, võime pöörduda aedviljamüüja allegooria poole Vaclav Haveli raamatust “Jõuetute jõud” (ingl The Power of the Powerless).

Tehes pimedaid ja lõppkokkuvõttes valesid oletusi meid ümbritsevate inimeste arvamuste kohta ja alatasa muretsedes, et oleme vähemuses, põlistame tõenäolisemalt neidsamu vaateid, millega meie ja ka teised tegelikkuses ei nõustu. Mis veelgi hullem, kuna needsamad inimesed, kes ei nõustu status quo’ga, on need, kes seda jõustavad, muutub illusiooni lammutamine peaaegu võimatuks.

Todd Rose, Kollektiivsed illusioonid

Kommunistlikus Tšehhoslovakkias oli mees, kes müüs nurgapoes puu- ja köögivilju. Igal hommikul riputas ta aknale valitsuse poolt heaks kiidetud sildi, millel oli kiri “Maailma töölised, ühinege!”. Müüja ei uskunud sildi sõnumisse – tema jaoks polnud see midagi muud kui klišeelik propaganda. Pärast aastakümneid kestnud karmi poliitilist rõhumist oli talle selge, et valitsuse väidetav mure maailma tööliste pärast oli ideoloogiline rinne võimujanu varjamiseks. Kuigi kaupmees teadis, et silt on propaganda, riputas ta sildi igal hommikul ikkagi üles, sest kõik teised tegid samuti. Valitsuse poolt heaks kiidetud sildid rippusid iga poe aknal; nad moodustasid osa sellest, mida Vaclav Havel nimetas “igapäevaelu panoraamiks”, mis aitas luua ja säilitada kollektiivset illusiooni, et enamus toetas valitsust. Ja just see kollektiivse konsensuse illusioon, rohkem kui ükski teine tegur, tagas massilise konformsuse.

Või nagu Timothy Snyder selgitab teose “Jõuetute jõud” eessõnas:
“Aedviljamüüja riputab oma sildi üles mitte sellepärast, et talt seda nõutakse, vaid seepärast, et ta näeb, et teised teevad samamoodi. Teised omakorda järgivad tema eeskuju. Süsteem on totalitaarne mitte sellepärast, et mõnel inimesel on täielik võim, vaid seepärast, et võim on jagatud täieliku vastutustundetuse tingimustes.”
Timothy Snyder, “Jõuetute jõud” eessõna

Või nagu Havel täiendavalt selgitab:
“… Ilma aedviljamüüja loosungita ei saaks kontoritöötaja loosungit eksisteerida ja vastupidi… Oma loosungeid eksponeerides sunnib kumbki teist aktsepteerima mängureegleid ja kinnitama seeläbi võimu, mis kõigepealt loosungeid nõuab. Lihtsamalt öeldes aitab kumbki teisel olla kuulekas … Totalitaarses süsteemis on igaüks omal moel nii süsteemi ohver kui ka toetaja.”
Václav Havel, Jõuetute jõud

Totalitaarses süsteemis on igaüks omal moel nii süsteemi ohver kui ka toetaja.

Václav Havel, Jõuetute jõud

Ühel päeval otsustas aedviljamüüja, et tal on kõrini autoritaarse valitsuse toetamisest, ja nii lõpetas ta sildi riputamise oma aknale. Veelgi enam, ta lõpetas hääletamise valimistel, mida ta pidas farsiks, lõpetas valitsuse propaganda korrutamise ja hakkas avalikult väljendama oma tegelikke arvamusi. Need pealtnäha lihtsad teod käivitasid märkimisväärse laineefekti, sest nagu Todd Rose kirjutab:

“… Üllataval kombel hakkas aedviljamüüja hämmastava kiirusega toetust koguma sel lihtsal põhjusel, et kõik teised linnas tundsid end täpselt samamoodi nagu tema. Väsinud rõhumise all elamisest, järgisid rätsep ja pagar ning kontoritöötaja tema eeskuju. Sel hetkel, kui aedviljamüüja koostöö lõpetas, saatis ta kõigile teistele signaali, et nad võiksid sama teha.”
Todd Rose, Kollektiivsed illusioonid

Aedviljamüüja lugu on allegooriline isikustamine; ta esindab kõiki kommunistliku Tšehhoslovakkia üksikisikuid, kelle nõuetele mittevastav tegevus aitas hävitada kollektiivse illusiooni konsensuse toetamisest, millele kogu türannia tegelikkuses tugines. Selle kollektiivse illusiooni hävitamine kulmineerus ajaloolise “sametrevolutsiooniga”, mis oli üks rõhuva režiimi kukutanud rahumeelse revolutsiooni juhtumitest ajaloos.

Kuidas sametrevolutsioon sündis ja kuidas see vaid 11 päevaga sedavõrd totaalse poliitilise muutuse saavutas, hämmastab osasid ajaloolasi tänini. Sageli jäetakse aga tähelepanuta asjaolu, et selle revolutsiooni seemned istutati eelnevatel aastatel kõigi Tšehhoslovakkia tundmatute kangelaste poolt, kelle käitumine järgis aedviljamüüja allegooriat. Või nagu Vaclav Havel selgitas:

“[Türannia] mängureegleid rikkudes häiris aedviljamüüja mängu … Ta paljastas selle pelgalt mänguna … Ta ütles, et keiser on alasti. Ja kuna keiser on tegelikult alasti, juhtus midagi äärmiselt ohtlikku: oma tegevusega kaupmees… võimaldas kõigil kardina taha piiluda. Ta näitas kõigile, et on võimalik elada tões.”
Václav Havel, Jõuetute jõud

Meie elusid ühendab tuhat nähtamatut niiti ja mööda neid sümpaatilisi närve kulgevad meie teod põhjustena ning naasevad meie juurde tagajärgedena.

Henry Melvill

Väga sotsiaalsete olenditena mõjutab see, mida me ütleme ja teeme, inimesi, kellega me kokku puutume. Isegi väikestel mittekuuletumise ja mittekonformsuse ilmingutel on võime pulbitseda väljapoole ja algatada liblikaefekt, mis muudab ühiskonda dramaatiliselt. Siit ka põhjus, miks Aleksandr Solženitsõn väitis, et üksainus tõtt rääkiv inimene võib kukutada türannia, või nagu Henry Melvill märgib:

“Meie elusid ühendab tuhat nähtamatut niiti ja mööda neid sümpaatilisi närve kulgevad meie teod põhjustena ning naasevad meie juurde tagajärgedena.”
Henry Melvill

Mõned meist seisavad aga silmitsi majanduslike, sotsiaalsete või füüsiliste tagajärgedega, kuna oleme oma uskumuste osas kompromissitult otsekohesed. Kui täielikult tões elamise tagajärjed on liiga tõsised, soovitab Rose kahtluse seemnete teiste mõtetesse külvamise strateegiat, või nagu ta selgitab:

“Näiteks võite öelda midagi sellist: “Ma pole veel otsustanud” või “Ühelt poolt näen x väärtust, kuid teiselt poolt …” Võite soovitada ka muid võimalusi, öeldes selliseid asju nagu “Mul on sõber, kes …” või “Ma lugesin kuskilt, et…” See annab teile usutava eituse, säilitades samal ajal kontrollitunde. Samuti pakub see põgenemisluuki teistele, kes on kartnud sõna võtta. Sageli on vaja vaid ühte ambivalentsuse või segase arvamuse sädet. Kui te paotate ust, võivad teised saada julgust teile järgneda.”
Todd Rose, Kollektiivsed illusioonid

Teisest küljest, kui me võtame omaks silmakirjalikkuse kui eluviisi ja järgime täielikult poliitilisi diktaate, ideoloogiaid ja mandaate, millega me sisimas ei nõustu, siis ei ole me mitte ainult ühiskonda lämmatava hiiliva türannia ohver, vaid ka selle aktiivne toetaja. Viidates valitsuse poolt heaks kiidetud valedele, mida enamik kommunistliku Tšehhoslovakkia kodanikke järgis, kirjutas Vaclav Havel:

“Inimesed ei pea uskuma kõiki neid müstifikatsioone, kuid nad peavad käituma nii, nagu nad usuks, või nad peavad neid vähemalt vaikides taluma või nendega koostöö tegijatega hästi läbi saama. Sel põhjusel peavad nad aga elama lakkamatus vales. Nad ei pea valega nõustuma. Piisab sellest, kui nad on oma elu koos sellega ja selle sees vastu võtnud. Sest just selle faktiga kinnitavad inimesed süsteemi, täidavad süsteemi, teevad süsteemi, on süsteemi rakkudeks.”
Václav Havel, Jõuetute jõud

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:
Täpselt nii nagu sült võtab paratamatult kausi kuju, ei ole sisemise moraalse selgroota inimene võimeline välja lausuma ebamugavaid või ebameeldivaid tõdesid olukorras, kus teda ümbritsev mass lähtub võimude poolt dikteeritud “kohustuslikest valedest”, ükskõik kui läbinähtavalt mõistusevastased need ka ei oleks.

Ühiskonna kui terviku saatus sõltub seetõttu peamiselt sellest, milline osa selle võtmepositsioonidel olevatest isikutest on arad või sootuks oportunistlikud ning milline osa inimestest omab vaimset konstitutsiooni, mille esimeseks kategooriaks on tõde, teiseks headus ning alles kolmandaks tagajärjed iseenese isikule nende eest välja astudes.

Vana juudi legendi kohaselt elab maailmas igal ajastul vaid 36 tõeliselt õiglast meest, kes hoiavad maailma elus, hoidudes valedest nii teos kui sõnas ning hoides oma olemasoluga maailmas elusana küllaldaselt tõde ja headust, et inimkonda säästetaks tema enda sõgeduse tagajärgede eest.

Kuigi täiuslik tõe ja vapruse kohtumine ühes isikus on ilmselt saavutatav üksnes nendele, kes on selleks kutsutud, on igas inimeses ometi võime olla kui mitte julge, siis vähemasti julgem ning aidata sedasi oma väikese teo ja tegemata jätmisega inimkonda vabaneda suurtest valedest.