Majandus & raha

Doug Casey: kontrollimatu rahatrükk suurendab vaid jõukuse lõhet ning valitsuse kontrolli

Doug Casey
Doug Casey

Legendaarne anarhokapitalistist investor ja (isetituleeritud) spekulant Doug Casey väidab, et kontrollimatu rahatrükk ei ole majandusajaloos mitte kunagi lõppenud teistmoodi kui sügava majanduskriisiga. “Modernseks rahateooriaks” (Modern Monetary Theory – MMT) nimetatud arusaam, mille kohaselt keskpank võib majandust turgutada peaaegu piiritult raha juurde luues, on majandusteadlaste poolt küll taunitud, ent tänasel päeval faktiliselt praktiseeritud sisuliselt kõikide keskpankade poolt maailmas. Casey hinnangul ei ole sedasi turgutatud majandust, vaid teostatud jõukuse ümberkandmist kõige rahakamate majandussubjektide suunal, kes kannatavad inflatsioonilist efekti “uue raha” esmatarbijatena kõige vähem.

Adrian Bachmann

„Modernne rahateooria“ (ingl k Modern Monetary Theory – MMT)  on ehitatud üles arusaamale, et nii rahandus kui majandus peaksid alluma riigi meelevallale.

Tegemist on kõike muud kui uue ideega – erinevates vormides on see olnud ringluses alates Marxi majandusteooriate esialgsest avaldamisest saati.

MMT põhipostulaadiks on, et tarkade ja moraalsete riigiisade võimuses peaks olema luua täpselt nii palju raha, kui nad ise õigeks arvavad, koos võimega kulutada seda enda parima äranägemise järgi. Ettejuhtuvad probleemid saab aga alati lahendada üha arvukamate seaduste ja regulatsioonidega.

Pole miskit uut siin päikese all. Tegemist ei ole millegi muuga kui kraadi võrra kangema versiooniga (president Roosevelti) “Uue kursi” poliitikast, mis on USAs alates 1930ndatest valitsenud fašistliku maiguga majandusmudel.  Sisuliselt on MMT üksnes uus nimi komplektile teada-tuntud rumalatele majandusideedele, kusjuures “rumala” all pean ma silmas “võimetust näha ette oma tegude kaudseid ja mitte vahetuid tagajärgi”.

Mis peamine – teatud segment ühiskonnas saab enda valdusesse oluliselt suurema osa värskest rahast kui ülejäänud mass. Ning kuna sama seltskond saab raha kasutada ka enne, kui see majanduslikus hierarhias allapoole niriseb, siis tabab inflatsioon neid vähem rängalt.

Mis ei tööta, see ei tööta …

Tänases päevas on poliitikute seas populaarsust kogunud argumendid, mis kiidavad MMT väidetavaid eeliseid. Poliitilised argumendid on võimendatud pseudo-ökonomistide täiesti käsitamatute matemaatiliste mudelite poolt, kuidas rahatrüki poliitika väidetavasti majandusele (soodsalt) mõjub. Kõige selle resultaadina aga usub lihtrahvas muinasjutte, et nemadki saavad midagi mitte millegi eest.

Poliitilised argumendid on võimendatud pseudo-ökonomistide täiesti käsitamatute matemaatiliste mudelite poolt, kuidas rahatrüki poliitika väidetavasti majandusele (soodsalt) mõjub.

Ent küsimus ei ole siinkohal üldsegi selles, kas “modernne rahateooria” töötab või mitte. Ei tööta. Või kui töötab, siis samasuguste järelmitega, mida võime näha Argentiinas, Zimbabwes või Venezuelas. Probleemi fookuspunkt peitub MMT moraalses dimensioonis.

Tegemist on rahapoliitikaga, mis kahandab alati drastiliselt elustandardit ning kutsub esile sellega kaasnevad sotsiaalsed rahutused. Lõppastmes ei kujuta “modernse rahateooria” kesta sisse pakendatud rahatrükk midagi muud, kui riigiaparaadi üha kasvavat kontrolli. Probleemi moraalne tuum peitub seega küsimuses, kas valitsusametnikel tohib olla õigust trükkida raha, et kujundada ümber elukorraldus vastavalt oma nägemusele sellest, kuidas sotsiaalmajanduslik tervik peaks funktsioneerima. 

Mis asi on raha?

Raha kujutab endast selle teenimiseks kulutatud (elu)aega. See on baasprintsiip. Raha on seega justkui elu kontsentraat, kätkedes endas kõike seda, mida soovid teha ning omada nii iseenda kui teiste tarbeks. Need, kelle meelevalla kohaselt hävitatakse raha väärtust, on seega kaudselt süüdi inimeste elude väärtuse kahandamises.

“Inflatsioon” ei ole miskit, mida on esile kutsunud rahamaiad pagarid, lihunikud või naftatöösturid. Inflatsioon tuleneb vaheväärtuseks olevate vekslite üleküllusest. MMT poliitika eesmärgiks on anda riigile täiesti kontrollimatu voli raha kvantiteedi (ja seega selle kvaliteedi) üle.

Juhul kui valitsus suurendab rahamassi, ütleme, et 10 korda, siis on ootuspärane eeldada, et üldine hinnatase kerkib samuti 10-kordselt ning säästude väärtus kahaneb 90% võrra. Ameeriklaste enamikku see ilmselt nii väga ei puudutagi, kuna keskmisel ameeriklasel ei olegi sääste – üksnes võlad.

Mis peamine – teatud segment ühiskonnas saab enda valdusesse oluliselt suurema osa värskest rahast kui ülejäänud mass. Ning kuna sama seltskond saab raha kasutada ka enne, kui see majanduslikus hierarhias allapoole niriseb, siis tabab inflatsioon neid vähem rängalt. Kes see seltskond on? Vastus sellele on alati üks ja sama – rahatrükkijate kambajõmmid.  

Raha kujutab endast selle teenimiseks kulutatud (elu)aega. Need, kelle meelevalla kohaselt hävitatakse raha väärtust, on seega kaudselt süüdi inimeste elude väärtuse kahandamises.

Moraalne küsimus

Igasugune valitsuse sekkumine majandusse, olgu see siis maksude, regulatsioonide või inflatsiooni kujul, soosib alati valitsuse vahetus läheduses seisvaid isikuid. Ning mõistagi kahjustab sedasi ühiskonda tervikuna. Massidele müüakse aga lugulaulu sellest, kuidas erahuvisid teeniv rahatrükk ka nemad haljale oksale aitab. See ei tee seda.

Probleem peitub selles, et “tavaline inimene” ei mõista majanduse toimimismehhaanikat, ent kogeb seda vahetult.

Igasugune valitsuse sekkumine majandusse, olgu see siis maksude, regulatsioonide või inflatsiooni kujul, soosib alati valitsuse vahetus läheduses seisvaid isikuid.

Seega küsimus rahatrükist ei ole põhiolemuses majandusliku efektiivsuse – kas asi töötab või mitte – probleem, vaid moraalne küsimus. Kas valitsusel on moraalne õigus määrata inimeste majanduslikku elusaatust?

Ühendriikides valitsevast kaosest annab ilmekalt tunnistust tõsiasi, et rahatrükipoliitika poliitilist kurssi määravad isikud nagu Alexandria Ocasio-Cortez – moraalselt kompromiteeritud, lootusetult ignorantne Puerto Rico baaridaam. Kogu üritus hakkab päev-päevalt üha enam steroididel sotsiaal-politseiriigi ilmet võtma.

Kas valitsusel on moraalne õigus määrata inimeste majanduslikku elusaatust?

Olen ajapikku õppinud leidma asjades helgemat külge. Juhul kui oled võimeline ennast psühholoogiliselt asetleidvast distantseerima, on tegemist esmaklassilise komöödia materjaliga.

USA poliitiline areen kubiseb nüüdseks suurushullustuse all kannatavast seltskonnast – Bernie Sanders, Donald Trump, Hillary, Kamala, Bolton … nimekiri on lõputu. Ent pööbel elab tsirkusele kirglikult kaasa ning otsib varmalt mingi poliitkamba, kellega ennast samastada.

Ameerika elanikkond maitseb peagi ise enda külvatud vilju. Ometi on mul raske leida endas empaatiat nende tarbetute kannatuste osas – täpselt sama palju, nagu oli keeruline kaasa tunda viienda sajandi roomlastele, kelle impeerium nende endi silme all nende endi süü läbi murenes.

Jaga artiklit sõpradega:

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Required fields are marked *