Ühiskond & kultuur

Carl Jungi panus transpersonaalse psühhiaatria kujunemisse

Bruce W. Scotton

Peatükk raamatust “Transpersonaalse psühhiaatria ja psühholoogia tekstikogumik” (2011)

Carl Gustav Jung

Carl Gustav Jung oli esimene kliiniline transpersonaalne psühhiaater ja süvapsühholoog, analüütilise psühholoogia rajaja. Tema töös on tähtis nii kliiniline pool – mis on hindamatu tähtsusega transpersonaalse psühhoteraapia jaoks – kui ka tema seisukohad personaalse/individuaalse ja kultuurilise vastuvõtlikkuse kohta. Jungi lähenemine psühholoogiale spirituaalsest vaatenurgast nii teoreetiku kui praktikuna on akadeemilises maailmas sel alal kõige rohkem tunnustust saanud. Jungi veendumus, et hinges toimuv on olulise tähtsusega, nagu võib lugeda tema 1912. aastal ilmunud kirjutisest „Alateadvuse psühholoogia”1 läks talle endale kalliks maksma. See oli peamine põhjus, miks tekkis lõhe tema ja Freudi vahel, kes toonitas, et jätku Jung spirituaalsed teemad kõrvale ning põhjustas selle, et Jung eemaldus täielikult freudistlikust psühhoanalüütilisest maailmast.2

Jungi tööd transpersonaalses vallas on olnud aluseks paljudele kaasaegsetele seisukohtadele. Lühike nimekiri Jungi panustest:

  1. Tähelepanek, et psühholoogiline areng peab sisaldama püüdlemist kõrgemate teadvustasandite poole ning kestma kogu elu.
  2. Tõdemus, et üleloomulikkus on olemas ja et iga inimene võib sellele ligi pääseda.
  3. Soov uurida iidseid teistest kultuuridest pärit tarkusi ja läänemaailma pärandit, leidmaks tänapäeva kliinilise praktika seisukohast väärtuslikke teadmisi.
  4. Äratundmine, et tervenemine ja areng sõltuvad tihti sümboolse tähendusega kogemustest ning teadvusseisunditest, mida ei saa käsitleda ratsionaalsetena.

Jung oli üks esimestest, kes uurisid erinevaid fenomene – sh transiseisundeis toimuv „kanaliseerimine“, jooga, Ameerika põliselanike spirituaalsus, aafrika šamanism, „Yijing“ („Muutuste raamat“), alkeemia, gnostitsism ja tundmatud lendavad objektid (UFOd) – psühhiaatrilisest seisukohast.

Lühidalt eluloost

Carl Gustav Jung sündis 26. juulil 1875. aastal Šveitsis Kesswilli külas. Tema ema oli filoloog ja isa kirikuõpetaja. Perekonna usuliste tõekspidamiste, aga ka vanemate iseloomu tõttu jäi Jung üsna varakult omapead ning elas oma kujutluste ja unistuste maailmas.

Juba lapsepõlves oli Jungi elus üleloomulikke kogemusi. Näiteks meenutab Jung üht episoodi, kui ta sattus kirjanditeemast niisugusesse vaimustusse, et kirjutas kogemuslikult sellise kirjandi, et õpetaja süüdistas poissi kusagilt mahakirjutamises. Kuigi viimane end söakalt kaitses, ei õnnestunud tal õpetajat veenda ning Jung kannatas sellepärast mitu päeva. Lõpuks ta kirjutas:

„Äkitselt võttis mu sisemuses maad vaikus … nagu oleks mind puudutanud hingus tähtedelt või avakosmosest või nagu oleks mingi nähtamatu vaim äkitselt ruumi sisenenud – kellegi hing, kes on juba ammu surnud, kuid kelle hing sellest hoolimata on kohal, igavesest ajast igavesti.”

See transpersonaalne kogemus andis Jungile emotsionaalset jõudu pettumusest üle olla ning võimaldas tal analüüsida tema enda ning õpetaja iseloomu erinevuse tõttu tekkinud konflikti.3

Zürichi meditsiinikoolis kirjutas Jung lõputöö oma nõo Helene Preiswerkiga transiseisundis toimunud kanaliseerimisest ning dissotsiatiivsetest seisunditest. Pärast lõpetamist 1902. aastal asus ta tööle Burghölzli psühhiaatriakliinikusse, mida juhatas Eugen Bleuler. Seal puutus Jung psühhootiliste patsientidega töötades lähedalt kokku alateadvuse sügavaimate kihtidega. Jungi hämmastas esile kerkivate sümbolite jõulisus ning ta otsis võimalust mõista nende päritolu ja tähendust. On säilinud kirjeldus juhtumist, kus Jung pärast patsiendi loo kuulamist – kes oli näinud kujutlust, et päikesel on peenis – leidis iidse Egiptuse joonistuse, mis vastas väga suures osas patsiendi kirjeldusele. Võrdlus patsiendi kujutluspildi ja vana Egiptuse maskuliinse päikeseenergia sümboli vahel selgitas nii üht kui teist.

Jung oli üks esimesi, kes toetas Freudi psühhoanalüütilist lähenemist alateadvusele. Jung ja Freud kohtusid pärast kirjavahetust ning tegid viis aastat tihedat koostööd. Jung tõusis psühhoanalüütilise liikumise liidri kohale ning temast sai Freudi soovitusel Rahvusvahelise Psühhoanalüütilise Assotsiatsiooni esimene president.

Freudi ja Jungi vaadete lahknevused said aga peagi ilmseks. Jungi visiidi ajal Viini arutlesid kaks meest parapsühholoogiliste fenomenide teemal ning äkitselt kostis raamatukapist mütsatus. Jung lausus, et „See on niinimetatud katalüütiline eksteriosatsiooninähtus“ (mõtete tekitatud nähtus, mis mõjutab reaalsust) ning ennustas, et varsti kõlab veel üks raksatus. Freud tõrjus mõlemad väited, kuid peatselt kostuski veel üks mütsatus. Freud kirjutas hiljem Jungile, et kuna taolisi helisid jäi kostma ka pärast Jungi lahkumist, siis veenas see teda nendele tähendust omistama.4 Jung tõlgendas selletaolisi kogemusi näidetena sünkroonsusest või „tähenduslikest juhustest”, mis sisaldavad tähtsaid sümboleid, kui neid tõsiselt vaadelda.

Jungi lahkhelid Freudiga võisid alguse saada reisi ajal Ühendriikidesse Clarki ülikooli loenguid pidama. Teel tegi Jung ettepaneku, et nad analüüsiksid vastastikku teineteise unenägusid. Freud oli küll nõus analüüsima, kuid mitte ise analüüsitav olema. Viimaseks piisaks karikas sai Jungi veendumus, et spiritualistlikud kogemused on määrava tähtsusega, Freud aga ei soovinud aktsepteerida esmase tähtsusega faktorina midagi muud peale seksuaalsuse.

1909. aastal Clarki Ülikooli ees. Esireas Sigmund Freud, G. Stanley Hall, Carl Jung. Tagareas Abraham Brill, Ernest Jones, Sándor Ferenczi.

Pärast lahkhelisid Freudiga oli Jungil periood, kus ta tegeles intensiivselt eneseanalüüsiga ning andis vaba voli kujutlustele ja unenägudele, mida ta oli kogenud lapsepõlves. Mõned uurijad leiavad, et sel perioodil elas Jung läbi psühhootilisi kogemusi. Jung töötas suurema osaga oma isiklikest kogemustest paljuski samamoodi, kuidas ta oli tegelenud oma patsientidega Burghölzlis, pannes rõhku tervendavatele sümbolistlikele tähendustele. Sel perioodil alustas Jung põhjaliku eneseanalüüsiga, mille ajal ta tegeles puulõike, maalimise, luuletuste kirjutamisega; ehitas oma kätega kivimaja ning meisterdas mullast miniatuurseid tamme, mägesid ja külasid. Viimane on ilmselgelt tema teraapilise liivamängu-tehnika eelkäija, kus patsiendid peavad ehitama „maailma” liivakasti, kasutades sümboolse tähendusega kujukesi ja esemeid,5 ning sarnaneb ka tema aktiivse kujutlusvõime kasutamise tehnikaga. Mõlemad tehnikad sisaldavad suures osas teadlikku unistamist ja mõtisklemist. Sel perioodil valmisid tööd „Transtsendentaalne funktsioon” ja „Seitse jutlust surnutelt” – kaks kirjutist, mis on selgelt transpersonaalse suunitlusega.

Jungi vestlused fantaasiakuju Philemoniga on illustratsiooniks tema aktiivse kujutlusvõime kasutamise tehnikale. Philemon oli „guru”, kuju Egiptuse, Kreeka ja gnostilistest allikatest, kes ilmus Jungile esmakordselt unes. Oma aias Böllingenis ringi jalutades keskendus ta Philemonile ning ootas, mida too teeb või ütleb. Aja jooksul pidas Jung Philemoniga maha palju sisukaid vestlusi, saades temalt teada palju õpetlikku.6

Peatselt asutas Jung Zürichis omaenda analüütilise koolkonna, mille ta nimetas analüütiliseks psühholoogiaks. Ta tunnistas küll Freudi tööd, kuid oli veendunud, et seda on vaja laiendada, lisada sellele ka elu teises pooles toimuv arenemine, mis hõlmas spiritualistlikke küsimusi ning mida Jung ise nimetas individuatsiooniks. Ta tundis sügavat huvi erinevates kultuurides leiduvate sümbolite vastu ning armastas neid omavahel võrrelda. See huvi ning tema saksa päritolu viisid ka mõne natsismiaegse kirjutiseni, mis olid saksa psüühikat ülistavad ning poliitiliselt naiivsed ja mis tõenäoliselt osutasid alateadlikule antisemitismile. Teisest küljest distantseeris Jung end natsidest, kui nende poliitiline suundumus avalikuks tuli ning mõned Jungi juudipäritolu kolleegid, näiteks James Kirsch, Los Angelese Jungi Instituudi rajaja, on öelnud, et Jung tunnistas oma eksimust, palus selle pärast vabandust ning tegi kõik, et judaismi sügavuti mõista.7

Kuigi Jung jätkas praktiseerimist kliinikus ning analüütikute koolitamist, sai temast viimastel eluaastatel midagi rahvusvahelise inimarengu konsultandi taolist. Ta kirjutas palju populaarseid teoseid, näiteks „Inimene ja tema sümbolid” (eesti keeles 2005) ja andis süvaintervjuu Briti Ringhäälingule (BBC).

1944. aastal oli Jungil südameinfarkt ja ta elas üle surmalähedase kogemuse. Ka pärast teadvusele tulekut elas ta haiglavoodis lamades läbi spirituaalseid kogemusi. Kuigi tema prioriteediks oli siiani olnud inimkonna vaimsete kogemuste tõlgendamine ja akadeemilise psühhiaatria seisukohast arusaadavaks tegemine, siis pärast südameatakki vähenes tema huvi akadeemilise tunnustuse suhtes ning ta keskendus rohkem tõe kirjeldamisele nii nagu tema oli seda kogenud. Viimaks andis ta välja transpersonaalselt orienteeritud „Seitse jutlust surnutelt”, kirjutas teosed „Sünkroonsus – põhjuslik ühendav printsiip”, „Vastus Hiiobile” ja „Mysterium Coniunctionis”, kavandas üllatavalt paljastavad memuaarid „Mälestused, unenäod, mõtted” (eesti keeles 2004) ning ütles teda BBC jaoks intervjueerinud ajakirjanikule, kui see küsis Jumala olemasolu kohta, et „Ma ei tea, kas ta on olemas või mitte.” Jung suri 1961. aastal.

Analüütilise psühholoogia põhimõisted

Autonoomsed kompleksid

Kahe uurimistöö mõjul jõudis Jung seisukohani, et on olemas pooleldi sõltumatud psüühe osad, mida ta nimetas autonoomseteks, tunnetele häälestatud kompleksideks. Vaatlused, mida ta tegi oma nõbu Helene Preiswerki transiseisundite ajal, veensid teda, et mõned psüühe osad sisaldavad kindlaid mõttemustreid ning emotsionaalset sisu, jäädes samaaegselt egost eraldi. Jungi assotsiatsioonieksperiment, milles uuriti reaktsioone teatavate sõnade peale, näitas püsivaid seaduspärasusi, mis keerlesid konkreetsete tunnete ja sisu ümber, mis olid iga subjekti puhul individuaalsed. Lisaks ei olnud subjektid kompleksidest ega seostest ise teadlikud.

Jung leidis, et kompleksid on organiseerunud tuumade ümber, mida ta nimetas arhetüüpideks, psühholoogilisteks vormideks, mis on tuttavad igale inimesele kui maailmataju struktuurid. Arhetüübid, paljuski sarnaselt Platoni vormidega, sisaldavad potentsiaali paljudeks võimalikeks ilminguteks ning neid ei saa adekvaatselt edasi anda ühegi ilmingu abil. Näiteks mõiste „ema” kujutluspilt tuleneb arhetüübist, mis sisaldab palju kultuurilisi ja individuaalseid variatsioone, kuid on ometi terviklik tänu teemadele, mis on kultuuriülesed.8 Kui indiviidi suhe oma emaga on kõike muud kui täiuslik ning ego ei tule selle seedimisega enam toime, moodustavad need kogemused kompleksi ema arhetüübi ümber. Kompleksil on seejuures kaitsefunktsioon, mille ülesandeks on tõrjuda egole talumatut valu. Tulemuseks on ühesugune käitumine ka juhul, kui see situatsiooni ei sobi. Indiviid võib kohelda teisi inimesi nii nagu ta kohtleks oma ema. Kompleksid on määrava tähtsusega raskusi tekitavate kujundite replikatsioonid, mis taastoodavad komplitseeritud suhteid.

Hilisemad autorid on välja selgitanud, et kompleksid on oma olemuselt bipolaarsed. Emakompleks annab voli talle vastavale lapsekompleksile.9 Nagu sõnade vahel seoste leidmise eksperiment näitas, panevad kompleksid end delikaatsete sündmuste ja tugevate tunnete tekkides regulaarselt maksma. Mida valusamad haavumised, seda tugevama mõjuga kompleks ja seda sobimatumas olukorras see kipub välja lööma. Kliinilises mõttes tähendab see, et patsiendid kannavad endaga kaasas olulise tähtsusega negatiivselt mõjunud inimkujusid, näiteks ema, ning loovad seetõttu komplitseeritud suhteid. Kuigi komplekside tüübid, raskusastmed ja sisu varieeruvad, on nende olemasolu universaalne.

Psühhoanalüütiline maailm võttis kompleksi mõiste omaks, kuid heitis selle hiljem koos Jungi endaga kõrvale. Kaasaegsed psühhoanalüütilistel teemadel kirjutavad autorid on selle idee uuesti avastanud ning andnud talle nimeks „internaliseeritud objektisuhted”.

Ka psühhedeelsed uuringud on teooriat tõestanud kahe uue, või täpsemalt taasavastusega.

Komplekside käsitlemisel on transpersonaalses töös tähtis roll, sest need näitavad teed mina oluliste osade juurde, mis jäävad teadlikust egost väljapoole. Kui töö kompleksiga jõuab arhetüüpse tuumani, kogetakse tihti esimest korda numinoosset.

Praegused arengud rõhutavad veel üht Jungi olulise tähtsusega panust: psühhopatoloogiline sümptom võib viia tervendava transpersonaalse kogemuseni. Jung oli veendunud, et iga sümptom näitab nii patoloogiat kui ka pakub sellele sobivat lahendust. Näiteks patsiendil, keda on lapsena ära kasutatud, võib olla kalduvus vihapurseteks, aga kui ta jõuab arusaamisele, et tema vihane käitumine tuleneb enesekaitsevajadusest, siis võib ta selle vajaduse tegelikku põhjust endale teadvustades taibata, et ta võib kaitsta ennast sama tõhusalt – kuid vähem raevukalt – ka teistmoodi. Sellise patsiendi numinoosne kogemus sisaldaks tõenäoliselt tugevat turvatunnet.

Vastandite lepitamine

Jung rõhutas psüühika vastandpooli ning see vaatenurk on tihedas seoses kompleksi bipolaarsuse ideega. Jung rõhutas, et inimmõistus ei taju väärtusi üheselt, vaid et väärtused eksisteerivad alati kooskõlas oma vastanditega. Mõlemad vastanditepaari elemendid on patsiendi psüühikas olemas ning kord domineerib üks, kord teine neist. Kui keegi kirjeldab kedagi „julmana”, siis see tähendab, et kirjeldaja teab, mida tähendab „julma” vastand „leebe”. Analüütilises töös nähakse sageli tendentsi, et algul samastutakse ühega vastanditepaarist ning projitseeritakse teine ümbritsevale (nt mina olen leebe ja nemad on julmad) ning seejärel hakatakse võimalikuks pidama mõlema olemasolu nii endas kui ka teistes. Sellised üheülbalised samastumised ei ole alati ülendavad, vaid võivad olla ka alandavad (nt minu ratsionaalsus ja nende elav kujutlusvõime).

Ise (the Self, Selbst)

Jungi ettekujutuse järgi ei koosne teadvus pelgalt egost. Suhteliselt varases arengustaadiumis keskendub teadvus kompleksidele. Ego, kõige tähtsam kompleks, mis on seotud kõige suurema hulga kogemuste ja emotsioonidega, on tavaliselt teadvuse keskmeks. Stressiseisundis aga võtavad keskse positsiooni teised kompleksid.

Ise koosneb simultaanselt psüühe tervikust ning selle tuumast ehk olemusest, see on terviklikkuse arhetüüp, mis on igale inimesele omane. Jung esitas oma visiooni ja mudeli raamatus „Inimene ja tema sümbolid”.10 Ise esindab samaaegselt justkui kera pealispinnal hõljuvaid komplekse (nagu kontinendid Maal) ja kera tuuma. Konstruktiivse analüütilise töö peamiseks eesmärgiks on arendada elu teises pooles Ise-ego telge, ehk arendada välja laiem ja sügavam seos teadliku ego ja Ise tuuma vahel. Selle arengu käigus ei kao ego kuhugi, vaid käitub pigem kui Ise abiline. Selles mudelis on teadvus pindmine ala, mida valgustab taju kui valgus, nii nagu päikesekiired langevad erinevatele kontinentidele Maal. Mõnikord piiravad tajuvalguse levikut kompleksid. Sellistel hetkedel öeldakse, et indiviid langes oma kompleksi võimu alla ning ego ei juhi tema käitumist. Seega, kuigi ego ei ole alati näha, on ta ainus kompleks, millel on teadlik juurdepääs Iseni otse mööda ego–Ise telge.

Ise sisaldab ka teadvustamatust. Peale Freudi individuaalse alateadvuse idee tunnustamist (alateadvuslikud kogemused, mis on indiviidi elus aset leidnud ja mis on väljaspool tajumise piire), kirjeldas Jung kollektiivset alateadvust, milles tema teooria järgi sisalduvad inimese kogemused, mis ei ole võrsunud personaalsest minevikust. Arhetüübid on kollektiivse alateadvuse spetsiifilised elemendid.

Persona

Persona (tuletatud kreekakeelsest sõnast, mis tähistas antiikdraamas kantavaid maske) varjab egot ning on ühtlasi inimese maailma poole pööratud parim nägu. Persona ja kompleksi erinevus seisneb selles, et persona on vähem autonoomne ning allub rohkem Isele ja näitab välist hoiakut. Näiteks teab inimene, millal suruda maha haigutus, et olla viisakas, kuid võib otsustada, et ei varja seda, kui külaline liiga kauaks on jäänud. Selles situatsioonis tähendab persona, et inimene on enamasti viisakas, kuid oskab end maksma panna, saates vaevumärgatavaid signaale väsimusest siis, kui see vajalikuks osutub.

Animus ja anima

Animus ja anima moodustavad kliinilises mõistes psüühe kõige tähtsama osa. Animus on mehelik aspekt, mis on olemas igas naises, temas on mehelikud tunded, väärtushinnangud, kujutluspildid ja seosed. Anima on vastavalt naiselik alge igas mehes. Animus ja anima ilmuvad tihti unenägudes vastassoo esindajana, mis võib toimida teejuhina psüühika varjatud osade juurde. Hilisemad autorid on kritiseerinud Jungi „vastandite” tõlgendusi, et need on liiga 20. sajandi Euroopa kultuuri kesksed ning nad otsivad kõikehõlmavamaid tõlgendusi.11

Vari

Vari on termin, mida Jung seletas kui teadvusest väljaspoole jäävaid Ise aspekte, eriti aga osi, mis on inimese enesemääratlusest oluliselt erinevad ning seetõttu allasurutud. Termin leiab seega kõige rohkem kasutust mina/ego negatiivsete ning kurjade aspektide puhul. Kui inimese minapilt on väga negatiivne või ebareaalselt piiratud, võib vari kanda endas hoopis positiivseid omadusi, mis on egole võõrad. Vari ilmub tihti unenägudes, sageli kurjakuulutaval ja üleloomulikul kujul. Teadlik personaalne kokkupuude oma varjuga võib edendada spirituaalset arengut, pannes inimese taas tunnistama negatiivsete omaduste projitseerimist teistele, millele järgneb loogiline seostamine ja vaimne areng.

Libiido                                                                                       

Jungi libiido definitsioon erineb Freudi omast ning on lähemal Henri Bergsoni väljendile élan vital ning hinduismi praanale. Jungi mõistes on libiido peamine psüühiline energia. See sisaldab muuhulgas ka seksuaalenergiat – Jungi jaoks oli seksuaalenergia vaid üks universaalse olemusega elujõu ilmingutest. Näiteks äärmuslikud energeetilised seisundid, mis võivad tekkida spirituaalsete kogemuste tagajärjel, ei ole pelgalt ümbersuunatud seksuaalenergia, vaid universaalse elujõu rohkem arenenud ilmingud.

Individuatsioon

Jung oli veendunud, et inimese psüühele on omane programmeeritud tendents elu jooksul edasi areneda, mida Jung nimetas teadvustatud diferentseerimisprotsessiks ehk individuatsiooniks. Individuatsiooni käigus „jõuab ühele poole” inimese individuaalsuse teadvustamine, kuid tänu allasurutud või universaalsete potentsiaalidega tegelemisele võib jääda mulje, nagu areneks uus ja täiustatud ego. Näiteks võib tuua inimese, kellel pole avaldunud mingeid märke kunstiandest, enne kui ta keskealisena pintsli kätte võtab ja maalima hakkab. Kui individuatsiooniprotsess edasi kestab, siis hakkab inimene oma võimeid ja soodumusi kasutama mitte isikliku kasu saamise eesmärgil, vaid ühiskonna hüvanguks, maailma parandamiseks või spirituaalsetel eesmärkidel. Indiviid ületab oma ego, et teenida Iset.

Ego ületamise protsessi toetab tähelepanu pööramine ego–Ise telje arendamisele, millest eespool juttu oli. Inimene otsib Iselt juhtnööre ja suunda, mis võib võtta sisevestluse kuju nagu Jungi ja Philemoni vahel, kuid mida sageli vahendatakse transpersonaalsete sümbolite abil. Niisuguste sümbolite juured võivad olla inimese kultuurilises taustsüsteemis või tema psüühe spontaansed sünnitised – nii või teisiti on nende puhul tähtis numinoosne jõud, mida inimene tajub. Otsides oma elust transpersonaalsete sümbolite esinemist ja nende tähendust, võib inimene samastuda nii ego ületavate väljundite kui funktsionaalsete tasanditega. Uste kaudu, mille sümbolid avavad, saab ego anda kõik oma oskused ja võimed Ise kasutusse. Sümboli spetsiifiline sisu on seejuures vähem tähtis kui õudus, rahu, imestus või mistahes muu kogemus, mille ta inimeses esile kutsub – tunne, et tajutakse midagi, mis ületab inimmõistuse piirid. Erilist huvi pakkus Jungile mõnede konkreetsete kujundite – ringide, mandalate, ristide, tähtede ja puude tõlgendamine erinevates kultuurides. Spirituaalsed kogemused, mis on olnud omased alati ja kõikidele kultuuridele, on normaalne osa inimese arengust, nende puudumine annab tunnistust arengu peetumisest.

Analüüsiprotsess

Jungi analüüsi lähtekoha kohta võiks lihtsustatult öelda, et patsienti häirivad eluraskused, mida toidavad tema suurimad kompleksid. Varasemad tööd keskenduvad komplekside identifitseerimisele, nende arengu päritolule ning nende kajastumisele unenägudes ja suhetes. Keskendudes unenägudele, ilmuvad anima-kujud ja patsient töötab probleemidega, mida siiani omistati vastassoole. Varjukujud ilmuvad unenägudesse ja patsient muutub analüütiku suhtes nii usaldavaks, et jagab temaga oma varjule omase käitumise aspekte, mida ühiskonnas ja perekonnas võidakse taunida. Patsient hakkab tunnistama neid osi endast, mille ta on otsustanud kõrvale heita ning õpib nende üle tugevamat kontrolli saavutama. Pärast mitme aasta pikkust analüüsi võib patsient kogeda või talle võib meenuda numinoosne kogemus, suure tõenäosusega läbi mingi sümboli. Sellest kogemusest võib alguse saada ego–Ise telje areng, oma minaga leppimine. Kuna see areng toimub läbi üleloomulikkuse tunnetamise, arenevad patsiendis uued võimed ning ta hakkab järjest rohkem huvi tundma ühiskonna, planeedi ja hingeliste teemade suhtes. Kuid loomulikult ei vasta kõik tegelikkuses aset leidvad juhtumid kirjeldatud lihtsustatud stsenaariumile.

Erinevate kultuuride ja müstikavaldkonna uuringud

Nagu eelnevalt mainitud, oli Jung esimene silmapaistev psühhiaater, kes tõdes, et teiste kultuuride psühholoogias ja läänemaailma müstikasüsteemides võivad peituda määrava tähtsusega teadmised inimmõistuse olemusest. Jung vältis teadlikult kõige tugevama teadusliku kogemustepagasiga vaatlejate vastuväiteid, kes rõhutasid, et pole soovitav psühholoogilis-teaduslikult tõlgendada ebatavalisi kogemusi, mida on kirjeldatud mitteläänelikes kultuurides või mis pärinevad nn ebateadustega tegelejatelt. Jungi ei huvitanud joogi või šamaani visioonide objektiivne hindamine, vaid nende visioonide subjektiivne kogemine ning kogemuse psühholoogilised tagajärjed. Näiteks selle asemel, et tunnistada alkeemia kasutuks kui püüe muuta ükskõik millist metalli kullaks, soovitas Jung võtta kulda kui arenenud Ise sümbolit, mida alkeemikud otsisid. Transpersonaalne psühholoogia püüab rakendada just sellist psühholoogiliselt teadlikku lähenemist kultuuride erinevuste ja müstikatraditsioonide uuringutele.

Jung luges läbi palju alkeemikute käsikirju (mida ta ka kollektsioneeris), otsides informatsiooni arhetüüpide kohta, mis tema jaoks olid psühhoanalüüsi seisukohalt olulised. Näiteks uuris ta alkeemilist kujundit mees- ja naisalge kui vastandite paari ühtsest tervikust. Jung nägi selles kirjelduses animuse või animaga saavutatud terviklikku ühtekuuluvust, mis leiab aset elu teisel poolel toimuva eduka arengu tulemusel.12

Jung andis oma panuse – riskides seeläbi oma reputatsiooniga – ka Euroopa tõlkekirjandusse, mis kajastas müstikavaldkonda. Ta kirjutas eessõnu ja kommentaare Richard Wilhelmi tõlgetele „Yijing“ ja „Kuldse lille saladus”; W. Y. Evans-Wentzi tõlgetele „Tiibeti suur vabanemisraamat” ja „Tiibeti surnuteraamat” ning T. Suzuki teosele „Sissejuhatus zenbudismi”.13 Jung rõhutas, et need müstilised traktaadid suunavad teadust universumi eksisteerimistasanditeni, millest siiani aimugi ei olnud.

Jung oli ise nõus vahetult osalema teiste kultuuride eksperimentides, selle asemel et neid pelgalt kõrvaltvaataja seisukohalt analüüsida. Ta tundis, et nii praktikuna kui teoreetikuna on hädavajalik kogeda, mismoodi teistes kultuurides ja nende keeltes struktureeritakse erinevate kogemuste maailma. Ainult sellise võõramaise kogemuse abil saab õppiv inimene aimu omaenda kultuurilisest hoiakust ja eelarvamustest.14

Jung käis Alžeerias, Tuneesias, Ugandas ja Keenias. Jung vestles põhjalikult Elgoni mäe lähikonnas elavate vanade inimestega ning tuli järeldusele, et nad kasutasid unenägude seletamisel samasugust jaotust nagu ta ise, tehes vahet vähetähtsatel igapäevastel unenägudel ning „suurtel”, harvaesinevatel ennetel, mille võimuses on elu muuta. Samas ei aktsepteerinud Jung teiste kultuuride tarkust tervikuna kriitikavabalt. Mõned tema kommentaarid, eriti kui neid lugeda praeguse aja seisukohalt, näitavad selgelt kultuuride arengu järgi hierarhiasse jaotamist, esikohal Euroopa tsivilisatsioon. Samas, kui Jung külastas Taose küla New Mexicos, tekkis tal pärast kohtumist kohaliku pealikuga selge ja läbinägelik visioon teiste kultuuride seas toime pandavast hävitustööst, millega valged inimesed hakkama said ja saavad, kui mõtlevad ainuüksi mõistuse, mitte südamega.

Jungi sügavaim sulandumine teise kultuuri toimus ilmselt hinduismi puhul; ka tundub see olevat tema kõige ambivalentsem kultuuridevahelise seose märkamine. Ta pidas oma Zürichi kolleegidele mitu loengut joogast ning kirjutas mitu tööd hinduismist ning joogast. Veelkord rajas Jung läänemaailma psühhiaatriale teed nende traditsioonide väärtustamise poole, mida selle ajani oli ignoreeritud kui ebausku ja müüte. Jung tundis samas, et selline rada ei sobi lääne inimestele ning võib isegi ohtlikuks osutuda. Indias olles hoidus Jung püha Šri Ramana Maharshit külastamast.15 Tema märkmetest kajastub, et ka tema polnud teiste kultuuride kogemustele täiesti avatud, ta mainib, et teadmine, et nii püha mees on peaaegu käegakatsutavalt lähedal, tekitab kõhedust.16

Kokkuvõte

Nagu näha tema erinevate kultuuride ja distsipliinide võrdlevast uuringust, nägi Jung teadvuse liikumist mitte niivõrd kaitsva, kuivõrd käesolevat mateeriat võimendavana. Tema arvates ei tegelenud mõistus pidevalt valimatult suvaliste sisutute teemade väljaselekteerimisega, millel ei ole otsest seost reaalsusega. Seega ei olnud vajalik kindlalt paika pandud tõdedest kinni hoida. Õigemini, näiliselt seosetuid teemasid saab püüda kasulikult rakendada. Inimese assotsiatsioone võib usaldada kui teejuhte sügavale kõne all olevasse teemasse. Seda printsiipi järgides uuris Jung psühhiaatriliselt nii teadvuslike kogemuste kui ka müstiliste distsipliinide ja teiste kultuuride seni välditud aspekte.

Alateadvus paistis tihti teadvat, kus asub psüühiline varandus. Jungi teooriad ei püüdnud saavutada kontrolli alateadvuse üle, vaid ta soovis pigem seda tundma õppida ja sellega dialoogi astuda. Kui sellelaadne suhe on kord loodud, võib eeldada, et alateadvus annab abi ja lisab loomingulisust. See inimese isiklike vaimusünnitiste ning teiste kultuuride usaldamise printsiip on tõenäoliselt Jungi suurim panus mõistuse ja hinge uurimisse.


Jaga artiklit sõpradega:

Viited

1 Originaalpealkirjaga Wandlungen und Symbole der Libido. Siin viidatakse 1916 ilmunud ingliskeelsele tõlkele Psychology of the Unconscious: a study of the transformations and symbolisms of the libido, a contribution to the history of the evolution of thought. (Toim.)

2 Vahemärkusena on huvitav nentida, et Freudi Viini kabinet on sõna otseses mõttes tuubil täis jumalakujukesi, mida ta kogus iidsest läänemaailmast. Vastandades seda fakti Freudi vastumeelsusega spirituaalsete küsimuste suhtes (vt ka „Mooses ja monoteism”), tuleb tõdeda, et Jung puudutas Freudis väga konfliktset kohta.

3 Jung, C. 1965. Memories, dreams, reflections (lk 64–66). New York, Random House.

4 Ibid., lk 155–156 ja 361–363.

5 Brodway, K., & Signall, K., jt. 1990. Sandplay studies: Origins, theory and practice. Boston, Sigo Press.

6 Jung, Memories, lk 182–235.

7 Kirsch, J. 1991. Carl Gustav Jung and the Jews: The real story. Teoses: A. Maidenbaum & S. Martin (toimetaja), Lingering shadows. Boston, Shambhala.

8 Vt. Neumann, E. 1983. The great mother. Princeton, NJ, Princeton University Press.

9 Vt. Perry, J. 1970. Emotions and object relations. Journal of Analytical Psychology, nr 15, lk 1–12.

10 Jung, C. (toimetaja). 1964. Man and his symbols. Garden City, NY, Doubleday.

11 Fakt, et Jungil oli afäär vähemalt kahe naisanalüütikuga, kellega ta koos töötas, tõendab paljude meelest tema šovinistlikke eelarvamusi. Tema kaitseks väidavad teised, et sellel ajal ei olnud veel täpselt paigas teraapiat ja töökeskkonda käsitlevad seadusesätted.

12 Jung, C. 1966. Psychology of the transference. Teoses: Collected works of C. G. Jung (16. köide). Princeton NJ, Princeton University Press.

13 Jung, C. 1958. Eessõna teosele I Ching, kommentaar teostele The Tibetan book of great liberation ja The Tibetan book of the dead, ning eessõna teosele Introduction to Zen Buddhism. Teoses: Collected works (11. köide). Princeton NJ, Princeton University Press. Kommentaar teosele The secret of golden flower. Teoses: Collected works (13. köide). Princeton, NJ, Princeton University Press.

14 Jung, C. Memories …, lk 246.

15 Jung, C. 1958. The holy men of India. Collected Works (11. köide, lk 576).

16 Jung, C. Memories …, lk 248.

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Required fields are marked *