Ameerika vabaduse ideaal on asendunud totalitaarsuse reaalsusega – 3. OSA

AUDIOVERSIOON kuulatav lehekülje lõpus

Jim Jatras    

Esimene osa on siin ja teine osa siin.

See, milleks Ameerika on tänaseks degenereerunud, poleks üllatanud ei John Adamsit ega Aristotelest.

jim jatras

Pärast kõike seda, mida olen teile äsja rääkinud endale tervenisti teadvustades, lohutan end lootuses, et mis iganes ka ei juhtuks, võib ees ootav sotsiaalne kollaps teha viimaks lõpu peale ka Davosis pesitsevatele „Suure Lähtestamise” fanaatikutele. Kuid mis sellele kõigele järgneda võiks? Seda ma paraku ei tea.

Kui gei-Sauron kord põrmu variseb, siis kas asendatakse vana hegemoonia süsteem mingi uue Euraasia Sarumaniga? Või pakub kaosejärgne ajastu võimaluse tõeliseks globaalseks pluralismiks ja Ameerika parimaid traditsioone ja väärtusi peegeldava korra siseriiklikuks taaselustamiseks? Võib-olla olen ma lõppastmes siiski optimist.

Usun, et kogu hullumeelsus peaks olema ühele poole saanud umbes 2027. aastaks, hiljemalt aga 2030 aastaks.

jim jatras

Ma loodan siiralt, et kui see katsumus on lõpuks möödas, võiks taastuda mingisugune mõistuspärane Ameerika, mis oleks vähemasti osaliselt selline, nagu ta kunagi oli. Võib eeldada, et see saab olema võrreldav sellega, mida Nõukogude Liidu alla kuulunud riigid elasid läbi 1990-ndatel. Usun, et kogu hullumeelsus peaks olema ühele poole saanud umbes 2027. aastaks, hiljemalt aga 2030 aastaks. Kuid esmalt peame selle hulluse kuidagi üle elama.

See toob mind tagasi eelmisel aastal samas auditooriumis peetud kõnes antud manitsuste juurde, mida ma ei näe paraku mingisugust põhjust muuta ka täna. Ma arvan, et teie võime üldist pilti mõjutada on peaaegu olematu.

Keskenduge kõige rohkem sellele, mis teid ja teile kõige olulisemaid inimesi mõjutab. Olge kõigi suhtes skeptiline, sest kollektiivsete valede ajastul on pinnapealsus hukutav.  Nagu Solženitsõn tabavalt lausus: „See, kes teeb valetamisest oma põhimõtte, teeb vägivallast oma meetodi.”

jim jatras

Peame olema realistid. Ka meie endi võime eristada aja märke sellel gnostitsistlikust vaimust kantud pettuste ajastul, mida võimestavad tehnoloogiad, mida me kõigest mõni aasta tagasi ei suutnud ettegi kujutada, on piiratud. Sellegipoolest annan ma teile 3 praktilist ülesannet, mida tasub kaaluda.

Esiteks… olge valvsad kõikvõimalike pettuste suhtes ajal, mil kurjad inimesed ja petturid muutuvad üha jultunumaks. Tuleb tunnistada, et see on raske ülesanne, arvestades meid kõikjal ümbritsevat illusoorsust. Vaatamata sellele proovige alati tõde valest välja sõeluda. Kuid ärge muutke seda ka oma kinnisideeks, sest paljudel juhtudel ei saa me niikuinii selles kindel olla, mis on tõde.

Kuid kõige olulisem on meeles pidada seda, et peame alustama oma häid tegemisi iseendist. Olgem võimalikult isemajandavad. Osalegem oma kogukondades. Mõelgem küll globaalselt, kuid tegutsegem lokaalselt.

Keskenduge kõige rohkem sellele, mis teid ja teile kõige olulisemaid inimesi mõjutab. Olge kõigi suhtes skeptiline, sest kollektiivsete valede ajastul on pinnapealsus hukutav.  Nagu Solženitsõn tabavalt lausus: „See, kes teeb valetamisest oma põhimõtte, teeb vägivallast oma meetodi.”

Teiseks – me peame olema vastutavad kõigi eest, kes on meile eluteele seatud meie rollides isade, emade, abikaasade, poegade, tütarde, kolleegide, naabrite, patriootide, töötajate ja tööandjatena. Peame tegema nende heaks kõik, mis on meie võimuses, meie piiratud võimete piires. 

Kuid kõige olulisem on meeles pidada seda, et peame alustama oma häid tegemisi iseendist. Olgem võimalikult isemajandavad. Osalegem oma kogukondades. Mõelgem küll globaalselt, kuid tegutsegem lokaalselt.

Mitte keegi ei ole oma surivoodil kunagi lausunud: „Issand, kuidas ma soovin, et oleksin veetnud oma elust rohkem kontoris.“

jim jatras

Looge sidemed oma naabritega. Õppige uusi oskusi – tõelisi oskusi nagu elektriku või torulukksepa tööd, puusepatööd, talumajapidamise oskusi. Ärge jumala eest astuge õigusteaduskonda. Hoidke end füüsiliselt terves ja tugevas vormis. Sööge ja magage korralikult. Koguge hädavajalikke asju: toitu, kütust, kulda, laskemoona. Õppige tulistama. Piirake oma arvutis ja telefonis veedetud (raisatud?) aega. Looge tõelisi ja lähedasi inimlikke suhteid. Ja olgu need tõepoolest päris suhted, mitte virtuaalse maailma meelevalla alla kuuluvad derivaadid.  

Abielluge noorelt ja saage lapsi, eriti käib see naiste kohta. Ärge lubage karjäärisireenil ennast sellelt teelt ära peibutada. Mitte keegi ei ole oma surivoodil kunagi lausunud: „Issand, kuidas ma soovin, et oleksin veetnud oma elust rohkem kontoris.“ Lugege vanu raamatuid. Arendage endas vooruseid (julgus, tarkus, ausus, töökus, jms). Minge kirikusse.  

Rasked ajad sünnitavad tugevaid mehi ning tugevad mehed loovad häid aegu. Head ajad sünnitavad aga nõrkasid mehi ning nõrgad mehed loovad taas rasked ajad.

Kõige lühemalt väljendatuna – olge sellised inimesed, keda varem peeti normaalseks, ning elage head ja produktiivset elu. Lihtsalt normaalseks inimeseks jäämisest on saamas kõige revolutsioonilisem tegu, mida keegi isiklikult teha saab. Seda silmas pidades leidke endas sisemist jõudu olla tõelised revolutsionäärid.

Kas olete näinud meemi sellest, kuidas rasked ajad sünnitavad tugevaid mehi ning tugevad mehed loovad häid aegu. Head ajad sünnitavad aga nõrkasid mehi ning nõrgad mehed loovad taas rasked ajad. Me võtame koheselt saabuvad rasked ajad vastu nõrgalt inimpõlvelt, kes halvad ajad meieni tõi.

Selles, et rasked ajad on tulekul, ei tasu enam kellelgi kahelda.

jim jatras

Ning selles, et rasked ajad on tulekul, ei tasu enam kellelgi kahelda. Kuid rasked ajad ei kesta igavesti. Ja juhul kui te elate üle selle, mis on tulemas – ning mitte kõik teist ei suuda seda kahjuks – avanevad taas võimalused, mis hetkel on lihtsalt võimatud.

Selleks, et jõuda homsesse päeva, peame saama osaks mingist jätkusuutlikust sarnaselt mõtlevate inimeste kogukonnast.

Ja kolmandaks… teie, kes te olete usklikud, eriti pean siinkohal silmas kristlasi, peate tihti palvetama kindlas usus ja meeles pidama, et vaatamata mistahes raskustele on ka juuksekarvad meie peas ära loetud ning tõe lõplik triumf ei ole kogu selle kurjuse ja valede võimutsemise juures vähimalgi määral kahtluse all. Nende mõtetega tahangi lõpetuseks kõiki kuulajaid tänada ning soovida teile tulevikuks edu ja õnne. Teil saab seda vaja minema…

KÜSIMUSED JIM JATRASELE

Ütlesite, et teil on tunne, et see hullus leiab oma lõpu aastal 2027? Kui vaatame näiteks Rooma impeeriumi, siis see laip ei lakanud ometi liigutamast veel mitu sajandit. Miks te ikkagi arvate, et meie maailmakord on lagunemisele sedavõrd lähedal?  

Ma vaatan protsessi lähtuvalt kaasaegsema ajaloo tsüklitest. Viidates taaskord Straussi ja Howe’i teooriale, kui vaadata eelmisi kriise, kestavad need tavaliselt umbes poolteist aastakümmet. Sedasi on see olnud vähemasti Ameerikas iga 80 või 90 aasta tagant.

Võtame näiteks 1850. aastate rahutused, mis kestsid kuni kodusõjani välja. Me võime liikuda ajas tagasi sama mustri järgi kuni inglise kodusõjani välja. Võrrelda seda Rooma impeeriumiga on veidi  eksitav, sest te räägite tegelikult Lääne-Rooma impeeriumi langemisest ja sellest, kui kaua see protsess aega võttis. Samas Ida-Rooma impeerium kestis veel 1000 aastat.  

On erinevad Rooma impeeriumi perioodid: kuningriik, vabariik ja kristluse ajastu, mis kestis isegi kauem kui kõik teised eelnenud perioodid. See ei ole tegelikult seesama muster, millest me praegu räägime. Me räägime teatud mustrist, mis on kujunenud USA-s välja rohkem kui 400 aasta jooksul. Ma arvan, et me võime praeguse kriisi tõeliseks alguseks pidada 2008. aastat. Oleme hetkel kuskil selle kriisitsükli keskel. See on pelgalt minu oletus. See võib juhtuda ka varem – võib-olla oleme me sellele lähemal, kui olen arvanud.

Mida te peate silmas selle all, et 2027. aastal leiab see hullus lõpu? Kas see kataklüsm tähistaks kogu Ameerika impeeriumi lõppu?

Nagu ma ennist ütlesin, ma arvan, et siin on endiselt palju muutujaid mängus. See lugu võib lõppeda ka teisiti. Ei ole üldse välistatud, et me laseme ennast lihtsalt õhku. See on tõepoolest alati üks võimalik variant?

Samas võib USA impeerium olla tulevikus siiski ka võidukas. Ma ei pea seda tõenäoliseks, kuid ma ei saa seda välistada. Pole välistatud, et ameerika globaalimpeerium leiutab viisi, kuidas lüüa ühtaegu nii venelasi kui hiinlasi. Sellisel juhul ootab kogu inimkonda ees palju aastaid poliitkorrektset anormaalsuse ülemvõimu – virgumise (woke) diktatuuri.

Pole välistatud, et ameerika globaalimpeerium leiutab viisi, kuidas lüüa ühtaegu nii venelasi kui hiinlasi. Sellisel juhul ootab kogu inimkonda ees palju aastaid poliitkorrektset anormaalsuse ülemvõimu – virgumise (woke) diktatuuri.

jim jatras

Ilmselt kukub see projekt siiski kokku, kuid ka sellisel juhul võib kollapsijärgne arengustsenaarium erineda sellest, mida ma eelnevalt kirjeldasin.

Ma arvan, et põhiline mõte, mida ma tahtsin öelda, on see, et kui USA globaalne impeerium kokku kukub, siis vallandab see paratamatult Ühendriikide siseriikliku kriisi, mis saab minu hinnangul välja nägema umbes samasugune nagu NSV Liidu lagunemisele järgnenud kaos endistes liiduvabariikides. Tasub meeles pidada, et ka see anarhiline periood kestis täpselt nii kaua, nagu teoreetikud ennustasid – ehk siis umbes 15-20 aastat.

Kui USA globaalne impeerium kokku kukub, siis vallandab see paratamatult Ühendriikide siseriikliku kriisi, mis saab minu hinnangul välja nägema umbes samasugune nagu NSV Liidu lagunemisele järgnenud kaos endistes liiduvabariikides.

jim jatras

Mis teeb teist teie endi arvates ameeriklase?

See on huvitav küsimus, sest ma ei ole inglise-saksi päritolu. Olen assimileerunud ameeriklane. Ameeriklase teeb minust see, et aktsepteerisin kahe või kolme põlvkonna jooksul toimunud assimileerumise kaudu selle riigi asutajate identiteeti, anglosaksi piiratud valitsuse põhimõtteid, nõuetekohase menetluse ideaali ja kõiki muid asju, mis on sellele rahvusele omased. Teisisõnu, minust teevad ameeriklase väärtused, mis olid omased inimestele, kes esmalt USA põhiseaduslikud põhimõtted kirja panid.

Palun määratlege täpselt selle “tõelise Ameerika” allakäigu algust, millega te samastute? Mulle tundub, et see juhtus teie eluea jooksul…

Vaadake… isegi loomuliku elu puhul on normaalne, et suremise protsessi alged on olemas juba vastsündinus, kas pole? Ma ütleksin, et oleme Ameerika ajaloos läbinud kolm perioodi.

Esimesed 80 või 90 aastat kuni kodusõja lõpuni oli Ameerika näol tegu liitvabariigiga. Mäletate, mis kindral Robert E. Lee ütles? „ Homogeenne üleriigiline valitsus (Ameerikas) tooks kaasa despotismi kodumaal ja agressiooni välismaal.“

Homogeenne üleriigiline valitsus (Ameerikas) tooks kaasa despotismi kodumaal ja agressiooni välismaal.

Robert E. Lee

Kas me võime tänase seisuga öelda, et Lee eksis? Pigem mitte… Seega kestis Ameerika liitvabariik vähem kui sajandi. Umbes kodusõja lõpust kuni teise maailmasõja lõpuni kehtis Ameerikas föderaalne demokraatia. Sellest ajast peale oli meil aga üha konsolideeritum demagoogiline riik, mis laskus samm-sammult türanniasse, kuhu me tänase seisuga siis jõudnud oleme.

Kas selline asjade käik peaks kedagi üllatama? Kas see oleks üllatanud näiteks John Adamsit, kes tõdes, et pole kunagi olnud demokraatiat, mis ei sooritaks enesetappu. Seetõttu soovis tema ja ka enamik teisi Ameerika riigiisasid luua algselt kõike muud kui demokraatiat.

Pole kunagi olnud demokraatiat, mis ei sooritaks enesetappu.

John Adams

Võrdleme seda tõsiasja nüüd tänapäevaga ja mõelgem korraks president Bideni peale. Mitu korda korrutas see vana seniilne tola eile õhtul televiisori vahendusel: demokraatia, demokraatia, demokraatia, demokraatia. Kuid selline ongi demokraatia loomulik kulg.

See, milleks Ameerika on tänaseks degenereerunud, poleks üllatanud ei John Adamsit ega Aristotelest. Ma ütleksin, et allakäik oli vabariiklikku riigikontseptsiooni juba algusest peale sisse kirjutatud. Täpsemalt vabariikluse taandareng demokraatiasse ja demokraatiast türanniasse… Ma arvan, et see …on lihtsalt süsteemne ühiskondlik muster.

Vabariikluse taandareng demokraatiasse ja demokraatiast türanniasse… Ma arvan, et see …on lihtsalt süsteemne ühiskondlik muster.

jim jatras

Kas USA tervikuna peab tingimata kokku kukkuma? Kas osariigid võivad end sellest laevahukust veel päästa?

Ma ei tea, kuidas see saaks juhtuda ilma riigi kui terviku kokkuvarisemiseta. Ilmselgelt oleks mõnes osariigis tagajärjed hullemad kui teistes ja võib-olla paneks see aluse sellisele eraldumisele. Ma arvan, et see ei saaks juhtuda riiklikul tasandil. Kui Nõukogude Liit lagunes, olid liiduvabariigid Nõukogude Liidu järeltulijatena palju elujõulisemad üksused kui USA osariigid seda suudaksid olla. On olnud muidugi tõrkeid nagu Ukrainas või Kaukasuse piirkonnas. Ameerika osariigid, Texas on siinkohal võib-olla ainsaks erandiks, ei ole tegelikult elujõulised iseseisvate riikidena. Ja ühiskondlikud lõhed, erinevalt näiteks 1861. aastast, ei jookse tänapäeva Ameerikas osariikide vahel, vaid eksisteerivad osariikide sees – tavaliselt siis suure “punase” (s.o vabariiklasi toetava) maapiirkonna ja suurte “siniste”  (ehk demokraate toetavate) linnade vahel. See on see tõeline lõhe. Ma ei näe, kuidas see riik saaks selgelt jaguneda eri riikideks… Nõukogude Liit võttis eraldumisseaduse vastu 1990. aastal ning lagunemisel järgiti seda enam-vähem. Ameerikas ei ole tegelikult ühtki selgepiirilist viisi, kuidas jõuda millegi muu kui kaoseni.

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:

Jim Jatras on üks nendest harukordsetest meestest, kes on võimusüsteemi masinavärgi sees töötades säilitanud oma südametunnistuse, mida ei ole subordineeritud “ametlike valede” karjääri edendava, ent isiksust purustava koorma alla. Mehe sõnavõtud on alati kainemõistuslikud, konkreetsed, ausad ning erakordselt hea üldistusvõimega ja väärivad seetõttu tähelepanu.

Mis puudutab Jatrase arusaamu USA tulevikuperspektiividest, siis tänaseks on selge, et 20. sajandi alguses täiesti autonoomselt funktsioneerinud ning toona ennast kaugelt maailma rikkaimaks riigiks töötanud Ameerika on viimase 70 aasta jooksul ehitanud üles sootuks teistsuguse moraalse ja funktsionaalse sisuga majandusmudeli – sisuliselt globaalse andamisüsteemi, mida ei suudetaks pöörata tagasi autarkilisele (suur)riiklikule majandusmudelile ilma ameeriklaste elustandardi radikaalse (NB! kuid pikas perspektiivis mitte pöördumatu) languseta.

Kuna USA ähvardustele, sabotaažile, sõjaväebaasidele, riikide eliidi kuulekaks ostmise ja ähvardamise süsteemile rajatud impeeriumil ei ole tagurpidi käiku, siis on tulevikus vaid kaks realistlikku stsenaariumit, mis määravad ära nii Ühendriikide kui Washingtoni ülemvõimule allutatud rahvaste saatuse…

Kuna USA ähvardustele, sabotaažile, sõjaväebaasidele, riikide eliidi kuulekaks ostmise ja ähvardamise süsteemile rajatud impeeriumil ei ole tagurpidi käiku, siis on tulevikus vaid kaks realistlikku stsenaariumit, mis määravad ära nii Ühendriikide kui Washingtoni ülemvõimule allutatud rahvaste saatuse…

adrian bachmann

Esimene stsenaarium: USA impeerium kukub maailmavalitsemise pretensiooni ja selleks vajaminevate ressursside dispariteetsusest tuleneva pinge all kokku ning toob kaasa USA võimu establishmendi vahetumise seoses impeeriumi lagunemisest tuleneva sotsioökonoomilise kriisiga. Sellele järgneks suure tõenäosusega USA ülemvõimu all olevate riikide poliitiliste establishmentide vahetumine, kuna olemasolevad asehaldurid kaotaks nii oma võimu legitimeerimise allika kui seda toetavad struktuurid.

Teine stsenaarium on esimese stsenaariumi peegelpilt. Vahe traditsioonilisi ameerika väärtusi kandvate, peamiselt sisemaal elavate “põlisameeriklaste” ning valdavalt rannikualade globalistlike, antitraditsioonilise meelelaadiga “võimusüsteemi” inimeste vahel kulmineerub kokkupõrkes, mis kukutab kokku USA globaalse impeeriumi seoses Washingtoni administratiivse ressursi koondumisega emamaa poliitilise kaose haldamisele.