fbpx
AudioÜhiskond & Kultuur

Ameerika vabaduse ideaal on asendunud totalitaarsuse reaalsusega – 1. OSA

AUDIOVERSIOON kuulatav lehekülje lõpus

Jim Jatras


Jim Jatras on Ameerika Ühendriikide poliitikaanalüütik ning meedia ja valitsussuhete spetsialist. Jatras on varemalt töötanud USA senati vabariiklaste fraktsiooni nõunikuna ning diplomaadina USA Mehhiko saatkonnas. Samuti ka lobistina USA esindajatekojas ning erapraksist omava juristina. Jatras on pärast erru minekut võtnud sõltumatu analüütikuna sõna nii Ühendriikide sise- kui välispoliitika teemadel, milles avaldab vaatepunkte, mida establishmendi esindajad ametlikult kunagi ei söanda välja lausuda, keskendudes faktidele, mis avalikust diskursusest süstemaatiliselt välja arvatakse.

Järgnevas mitmeosalises arutluses annab Jatras oma nägemuse olukorrast, kuhu Ameerika Ühendriigid on tänaseks moraalselt, poliitiliselt ja kultuuriliselt jõudnud. Järgneva ettekande tegi Jatras USA kuulsa libertaanlasest poliitiku Ron Pauli eestvedamisel loodud mõttekojale.

Lubage mul kohe alustuseks öelda, kui hea meel mul on ja kui üllatunud ma olin, et mind kutsuti teist aastat järjest teile esinema. Ma ei suuda kujutada ette paremat kohta kui Ron Pauli nimeline õpetlaste seminar  (Ron Paul Scholars Seminar),  kus on võimalus kohtuda säravate noorte inimestega, kes annavad isegi minusugusele pahurale vanamehele põhjust rõõmustamiseks. Üllatunud olin ma seetõttu, et nagu mäletan pärast eelmise aasta esitlust, olid korraldajad sunnitud konfiskeerima teie eelkäijate vööd ja kingapaelad ning panema nad ööpäevaringse valve alla. Nagu ma teilt eelmisel aastal küsisin, kuidas ma saaksin võhikulegi arusaadavas keeles selgitada, et epohh, millesse te olete sündinud, saab olema pehmelt öeldes närune?

Kokkuvõttes näib see, mille tunnistajaks tänapäeval oleme, kõigi väljakujunenud inimsuhete kontrollitud lammutamisena.

jim jatras

Vähemalt lähitulevikus on meil siiski lootust ja ma tulen selle teema juurde pisut hiljem tagasi. Minu eelmise aasta kõne kandis nime “Aeg on hilisem, kui te arvate” ja nüüdseks on aeg muidugi veelgi hilisem. Eeldusel, et keegi teist pole seda teksti pähe õppinud, annan lühikokkuvõtte sellest, mida ma toona ütlesin. See kõne lõppes isegi toona tuhmi lootuskiirega. Seejärel vaatame üle, kuidas viimane aasta on minu tollast hinnangut kinnitanud ja mõneti paradoksaalsel kombel ka selle lootuskiire veidi säravamaks muutnud. Kokkuvõttes leian, et meil on põhjust olla ettevaatlikult pessimistlikud.

Lühidalt öeldes oli minu eelmise aasta sõnumiks see, et kogunevad pilved ei olnud ainult poliitilise kriisi ilminguks, mida järgmised valimised suudaksid eeldatavasti lahendada, kui me ainult innukamalt hääletaks, või siis, et kriis, millega me silmitsi seisame, hõlmab endas üksnes finants- ja majandusprobleeme. Kas kaks kvartalit negatiivset SKT kasvu on lihtsalt majanduslangus või osa majandustsükli ameerika mägedest? Need pilved olid minu uskumist mööda midagi oluliselt fundamentaalsemat. Pigem oli Ameerika, millega meie, vanad inimesed, olime üles kasvanud ja mis oli juba aastakümneid alla käinud, viimaks lakanud eksisteerimast. See, mis praegu toimub, on midagi maailmaajalukku minevat, mis väga olulisel moel ei sobitu sellega, mida praegu elavad inimesed on oma eluajal seni kogenud.

Pigem oli Ameerika, millega meie, vanad inimesed, olime üles kasvanud ja mis oli juba aastakümneid alla käinud, viimaks lakanud eksisteerimast.

jim jatras

Muidugi oli ka minu ajal korruptsiooni. Jah, ka siis kaubeldi oma mõjuvõimuga. Tõde ja tavapärast sündsust põlati võimurite poolt ka toona. Kuid vaatamata nendele degeneratsiooni sümptomitele, võis ometi väita, et nende paheliste trendide vahele mahtus põhiseadusele ja õigusriigile rajatud struktuur. See oli midagi, mis veel eksisteeris. Kuid, nagu kõigi inimestega seotud asjade puhul, oli see “miski” täpselt nii hea või halb kui selles tegutsevad inimesed. Toona võis veel tõsimeeli väita, et kui head poisid lõpuks võidavad, kui Föderaalreservis võtavad võimust mõistlikud poliitikad, kui makse kärbitaks, kui lõpetataks meie teiste riikide siseasjadesse tungiv välispoliitika, keelustataks abordid, legaliseeritaks narkootikumid, mis iganes teie prioriteediks on… siis muutuks asi paremuse poole.

Traditsiooniliste vabaduste rikkumine, mida õigustatakse meie kaitsmisega mingisuguse järjekordse „ohu“ eest, tühistamise kultuur… üleüldine piiride hägustamine rõhuva riigi, suurte finantskorporatsioonide, suurte ravimiettevõtete, suurte andmetöötlusettevõtete ja teiste vahel.

jim jatras

Me elasime siis veel endiselt normaalses moraalses universumis, kus voorus ja pahe võitlesid ülekaalu pärast. Me elasime ikka veel Ameerikas. Ent mitte enam. Asi pole ainult selles, kui massiliselt rikutakse tänapäeva Ameerikas seadusi ja põhiseadust. Millal neid ei oleks rikutud? Kuid sellel pole rahva jaoks enam peaaegu mingit tähtsust. Või peaksime pigem viitama “endisele rahvale”, kes meist on saanud.

Siinkohal olgu selgituseks öeldud, et kui ma ütlen sõna “rahvus”, siis pean silmas põhiväärtustele tuginevat riiki ehitavat Ameerika etnost, mida iseloomustavad eurooplastest esivanemad, inglise keel ja kristlik religioon, mis on enamasti protestantlik. Ma pean silmas Ameerika riigiisade poolt kehtestatud põhiseaduslikku korda. Teisisõnu neid samu rassistlikke transfoobe, kes kandsid põlvikuid ja puuderdatud parukaid, seisid enda ja oma järglastele eest, mis on teisejärguline epifenomen. Rajatava etnose eetos, nende rahvalikud viisid ja väärtused. Kõik see omapärane anglosaksi nõuetekohane menetlus, habeas corpus. Süütuse eeldamine. Võimude piiratus.

Esmane fenomen, milleta poleks kunagist Ameerika põhiseaduslikku korda eksisteerinud, on etnos. Sellest etnosest tuletas Ameerika vastloodud riigikord oma väärtused, põhimõtted ja struktuuri. Just see etnos on minu arvates isegi suurema rünnaku all kui Ameerika ühiskonnakord ise – ühiskonnakord, mis on minu arvates tänaseks tegelikult lakanud eksisteerimast.

jim jATRAS

Esmane fenomen, milleta poleks kunagist Ameerika põhiseaduslikku korda eksisteerinud, on etnos. Sellest etnosest tuletas Ameerika vastloodud riigikord oma väärtused, põhimõtted ja struktuuri. Just see etnos on minu arvates isegi suurema rünnaku all kui Ameerika ühiskonnakord ise – ühiskonnakord, mis on minu arvates tänaseks tegelikult lakanud eksisteerimast. Raske on vaadata tagasi annus horribilis 2020 sündmustele ja oodata hullemat, mis on tulemas, aimata, et maailm on lähenemas mingisugusele crescendo`le, gnostilisele tendentsile, mida kirjeldas Eric Vogelin oma 1952. aastal avaldatud väga olulises raamatus „Uus poliitikateadus“ (New Science of Politics). Kasvades aasta-aastalt, iga dekaad, iga sajand, näib, et see uus kord on mõne lühikese kuuga saavutanud enneolematu ja otsustava ülekaalu… ja mitte ainult Ameerikas. Üha raskem on näha ühtki tähist, et uut türanniat saab ohjeldada, veel vähem vana korda taastada. Aasta hiljem ja tagasiteed ei ole.

Üha raskem on näha ühtki tähist, et uut türanniat saab ohjeldada, veel vähem vana korda taastada.

jim jatras

Võib-olla on see crescendo, millega me silmitsi seisame, sarnane varasematele kataklüsmidele: Lääne-Rooma impeeriumi kokkuvarisemine, Ida- Rooma impeeriumi vallutamine moslemite poolt, Ida-Lääne suured ristisõjad, renessansi neopaganlik humanism, reformatsiooniaegsed usutülid, eksitava nime saanud “valgustusajastu”, rohkem nagu pimedusajastu oma pahatahtlike järglaste, “revolutsiooni” ja “progressiga”, 20. sajandi maailmasõjad ja sotsialistlik totalitarism.

Ometi tundub iga näilise rattapöördega – iga tõus ja mõõn korratuse ja osalise taastumise vahel – gnostitsismi lineaarne edasiminek vaieldamatu. COVID-iga ületati ühiskonnas esmakordselt teatud kontrolljoon. Sulgemised, maskid, sotsiaalne distantseerumine, jälgimine, vaktsiinisüstid, eriarvamuste tsensuur, mis oli väidetavalt mõeldud viirusega toimetulemiseks, saavutas kõigest mõne lühikese kuu jooksul seda, mida aastakümneid kestnud kliimahüsteeria ei olnud suutnud korda saata.

COVID-iga ületati ühiskonnas esmakordselt teatud kontrolljoon. Sulgemised, maskid, sotsiaalne distantseerumine, jälgimine, vaktsiinisüstid, eriarvamuste tsensuur, mis oli väidetavalt mõeldud viirusega toimetulemiseks, saavutas kõigest mõne lühikese kuu jooksul seda, mida aastakümneid kestnud kliimahüsteeria ei olnud suutnud korda saata.

jim jatras

Kogu protsess kannab varjunime „Suur Lähtestamine“ ja selle üldlevinud loosungina kõlab „Ehita uueks paremini” (Build back better). Kokkuvõttes näib see, mille tunnistajaks tänapäeval oleme, kõigi väljakujunenud inimsuhete kontrollitud lammutamisena oodates selle asendamist millegi “paremaga”. Vähemalt seda meie võimud meile kinnitavad.

Meie suunas kihutava “uue normaalsuse” ja Ameerika-järgse Ameerika piirjooned on juba nii tuttavaks saanud, et ei vaja palju täpsustamist. Traditsiooniliste vabaduste rikkumine, mida õigustatakse meie kaitsmisega mingisuguse järjekordse „ohu“ eest, tühistamise kultuur… üleüldine piiride hägustamine rõhuva riigi, suurte finantskorporatsioonide, suurte ravimiettevõtete, suurte andmetöötlusettevõtete ja teiste vahel. See tähendab, et korporatsioonid mõjutavad riigi juhtimist, aga mitte väidetavalt vajalike viirusetõrjemeetmete tõttu, vaid selleks, et jälgida valitsuse ja ettevõtete ühiselt levitatavaid sotsiaalselt hävituslikke ideoloogiaid: intersektsionaalsus, LGBTQ+, feminism, multikultuursus ja kriitiline rassiteooria, mille peamiseks sihtmärgiks on lapsed, keda tahavad seksualiseerida ja mõjutada inimesed, keda kunagi peeti haigeteks.

Uued “väärtused” kiirendavad pikaajalisi suundumusi viljatuse ja demograafilise kokkuvarisemise, abielude, pere loomise ja laste sündimise vähenemise suunas, osutades rahvaarvu vähendamisele ja posthumanistliku ühiskonna võidukäigule ühes transhumanismi ja bioinseneeriaga.

jim jatras

Need niinimetatud uued “väärtused” kiirendavad pikaajalisi suundumusi viljatuse ja demograafilise kokkuvarisemise, abielude, pere loomise ja laste sündimise vähenemise suunas, osutades rahvaarvu vähendamisele ja posthumanistliku ühiskonna võidukäigule ühes transhumanismi ja bioinseneeriaga.

Selline “hea uus maailm”, mu noored sõbrad, saab olema teie maailm. Ja see ei ole midagi, mida järgmiste valimiste või mis tahes valimiste või uue erakonna või liikumisega suudetaks parandada. Lõppkokkuvõttes omame me indiviididena vaid kaduvalt väikest mõju maailmaajalugu mõjutavate suundumuste ees, mille ees nii rahvuste kui ka impeeriumide saatused lendavad nagu lehed sügistuules.

Tänapäeva noori ameeriklasi ootavad tulevikus ees sellised raskused, mida oleme harjunud arvama, et seesugused juhtuvad üksnes mingite teiste inimestega, kuskil kaugetes riikides ning mida pole Ameerikas nähtud pärast revolutsiooni ja kodusõda.

jim jatras

Usun, et tänapäeva noori ameeriklasi ootavad tulevikus ees sellised raskused, mida oleme harjunud arvama, et seesugused juhtuvad üksnes mingite teiste inimestega, kuskil kaugetes riikides ning mida pole Ameerikas nähtud pärast revolutsiooni ja kodusõda – kui välja arvata ehk üksikud episoodid millalgi suure depressiooni ajal. Teid ootavad seninägematud finants- ja majandushäired ning mõnedel juhtudel, eriti linnades, majanduste kokkuvarisemine, tarneahelate, kommunaalteenuste ja muude põhiinfrastruktuuri aspektide toimimise lõppemine. Mis juhtub suurlinnades, kui toiduautod nädal aega ei saabu? Teid võib tabada peagi ulatuslik näljahäda, kasvav vägivald nii kuritegevuses kui ka tsiviiltülides. Võimuorganid asuvad üleüldise kaose keskel aga mitte võitlusesse reaalse kuritegevusega, vaid keskenduvad dissidentide alla surumisele. Sihikule võetakse üha sagedamini  mitte mõrvareid, röövleid, vägistajaid, vaid “teaduse eitajaid”, “religioosseid fanaatikuid”, “vihkajaid”, “vandenõuteoreetikuid”, “mässulisi”, “meditsiinilise valeinformatsiooni levitajaid” ja rassistlikke, seksistlikke homofoobe, kristlikke natsionaliste, poolfašistlikke MAGA vabariiklasi ja nii edasi. Mõõdukuse ning sotsiaalse õigluse ja aususe ning moraalsuse poole püüdlemine ei ole tänapäeva Ameerikas enam voorus. See on viis, kuidas Samuel Francise poolt ristitud “anarhilise türannia” õudusunenägu kehastub reaalsuseks.

Eelmisel aastal oleksin siin kohal lõpetanud. Oleme aasta võrra väga pimedas tunnelis edasi liikunud ja minu kui inimlikult eksliku arvamuse kohaselt ei saa keegi enam midagi teha, et peatada kiirenevat sööstu kuristikku.

Sihikule võetakse üha sagedamini  mitte mõrvareid, röövleid, vägistajaid, vaid “teaduse eitajaid”, “religioosseid fanaatikuid”, “vihkajaid”, “vandenõuteoreetikuid”, “mässulisi”, “meditsiinilise valeinformatsiooni levitajaid” ja rassistlikke, seksistlikke homofoobe, kristlikke natsionaliste, poolfašistlikke MAGA vabariiklasi ja nii edasi.

jim jatras

Adrian Bachmanni kommentaar:

Jim Jatras on üks nendest harukordsetest meestest, kes on võimusüsteemi masinavärgi sees töötades säilitanud oma südametunnistuse, mida ei ole subordineeritud “ametlike valede” karjääri edendava, ent isiksust purustava koorma alla. Mehe sõnavõtud on alati kainemõistuslikud, konkreetsed, ausad ning erakordselt hea üldistusvõimega ja väärivad seetõttu tähelepanu.

Mis puudutab Jatrase arusaamu USA tulevikuperspektiividest, siis tänaseks on selge, et 20. sajandi alguses täiesti autonoomselt funktsioneerinud ning toona ennast kaugelt maailma rikkaimaks riigiks töötanud Ameerika on viimase 70 aasta jooksul ehitanud üles sootuks teistsuguse moraalse ja funktsionaalse sisuga majandusmudeli – sisuliselt globaalse andamisüsteemi, mida ei suudetaks pöörata tagasi autarkilisele (suur)riiklikule majandusmudelile ilma ameeriklaste elustandardi radikaalse (NB! kuid pikas perspektiivis mitte pöördumatu) languseta.

Kuna USA ähvardustele, sabotaažile, sõjaväebaasidele, riikide eliidi kuulekaks ostmise ja ähvardamise süsteemile rajatud impeeriumil ei ole tagurpidi käiku, siis on tulevikus vaid kaks realistlikku stsenaariumit, mis määravad ära nii Ühendriikide kui Washingtoni ülemvõimule allutatud rahvaste saatuse…

Kuna USA ähvardustele, sabotaažile, sõjaväebaasidele, riikide eliidi kuulekaks ostmise ja ähvardamise süsteemile rajatud impeeriumil ei ole tagurpidi käiku, siis on tulevikus vaid kaks realistlikku stsenaariumit, mis määravad ära nii Ühendriikide kui Washingtoni ülemvõimule allutatud rahvaste saatuse…

adrian bachmann

Esimene stsenaarium: USA impeerium kukub maailmavalitsemise pretensiooni ja selleks vajaminevate ressursside dispariteetsusest tuleneva pinge all kokku ning toob kaasa USA võimu establishmendi vahetumise seoses impeeriumi lagunemisest tuleneva sotsioökonoomilise kriisiga. Sellele järgneks suure tõenäosusega USA ülemvõimu all olevate riikide poliitiliste establishmentide vahetumine, kuna olemasolevad asehaldurid kaotaks nii oma võimu legitimeerimise allika kui seda toetavad struktuurid.

Teine stsenaarium on esimese stsenaariumi peegelpilt. Vahe traditsioonilisi ameerika väärtusi kandvate, peamiselt sisemaal elavate “põlisameeriklaste” ning valdavalt rannikualade globalistlike, antitraditsioonilise meelelaadiga “võimusüsteemi” inimeste vahel kulmineerub kokkupõrkes, mis kukutab kokku USA globaalse impeeriumi seoses Washingtoni administratiivse ressursi koondumisega emamaa poliitilise kaose haldamisele.

JÄTKUB…

Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangaülekandega järgmistel rekvisiitidel:

MAKSE SAAJA: Adrian Bachmann

KONTO NUMBER: EE271010011832141226

SELGITUS: Annetus

Jaga sõpradega:
Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.