Ameerika vabaduse ideaal on asendunud totalitaarsuse reaalsusega – 2. OSA

Jim Jatras   

AUDIOVERSIOON kuulatav lehekülje lõpus

Esimene osa on siin.

Aasta tagasi arvasin, et Ameerika või maailma muinasjutu õnnelik lõpp on väga ebatõenäoline. Washingtoni kurss on selge… Piiramatu türannia kodus. Lõputu sõda välismaal.

jim jatras

Aasta tagasi arvasin, et Ameerika või maailma muinasjutu õnnelik lõpp on väga ebatõenäoline. Washingtoni kurss on selge… Piiramatu türannia kodus. Lõputu sõda välismaal. George Orwelli kujutatud saapad trambivad igavesti inimeste nägudel, kuid on kaunistatud seejuures vikerkaaresädeluses sulgedega, lõikudes samal ajal teie laste seksuaalorganeid. Ameerika libiseb vaikselt virgumise lainete alla, ja me ei näe teda enam kunagi, samal ajal kui ta ülejäänud maailmale endasse doseeritud mürki peale surub. Nagu Craig Murray Kloun Boris Johnsoni  peaministriameti kokkuvarisemise kohta meeldejäävalt märkis, võime eeldada, et Ameerika ei lõppe mitte paugu, vaid peeruga. Kuigi see on peer, mis tekitaks kogu maailmas orkaanijõulisi tuuli.

Võime eeldada, et Ameerika ei lõppe mitte paugu, vaid peeruga. Kuigi see on peer, mis tekitaks kogu maailmas orkaanijõulisi tuuli.

jim jatras

Minu hinnang muutus aga radikaalselt 24. veebruaril 2022, kui Venemaa alustas sõjalist operatsiooni Ukrainas. Laskumata sõja enda ja selle põhjuste üksikasjadesse, usun, et selle sõja järelkajadel on edaspidigi tõsine mõju sujuvale unustuse hõlma vajumisele, mis oli seni olnud meie kõige tõenäolisem hukatus. Lühidalt öeldes puudutab Ukraina sõda kogu globalistlikku “Ehita tagasi paremini programmi” ja mis tahes Bideni plaane taastuvenergiale toetuvaks energiamajanduseks.

Kas võib juhtuda, et see teine külm sõda lõppeb rahumeelselt? Kas võib olla, et USA juhitud niinimetatud “reeglitel põhinev rahvusvaheline kord” võib lahustuda suhteliselt sama rahumeelselt nagu Varssavi pakt NSV Liidu lagunedes? Kas sellise mastaabiga imesid juhtub kaks korda ühe eluea jooksul? Teisisõnu, mida me praegu näeme, on tegelikult kolmas maailmasõda globaalse Ameerika impeeriumi geide ning Venemaa ja Hiina juhitud riikide vahel. Vaid väike osa sellest sõjast on vahetult militaarse iseloomuga ning hetkel piirdub see Ukrainaga – kuid on oht, et see levib. On oht, et see levib ka Vaikse ookeani lääneosas paikeva Taiwani kohale, rääkimata teistest püssirohutünniks olevatest piirkondadest nagu Iraan ja Põhja-Korea.

Suurem osa praegu käimas olevast ülemaailmsest sõjast on aga iseloomult rahaline ja majanduslik ning seda peetakse loomulikult ka info- ja propagandavaldkonnas.

jim jatras

Suurem osa praegu käimas olevast ülemaailmsest sõjast on aga iseloomult rahaline ja majanduslik ning seda peetakse loomulikult ka info- ja propagandavaldkonnas. Kokkuvõttes ei näe ma ühest küljest, et USA-l ja selle satelliitidel oleks mingit võimalust seda sõda võita, ent samas ma ei näe ka võimalust, et selle liidritel oleks võimalik selle kaotusega leppida. On oht, et see eskaleerub õnnetu juhuse tõttu tuumatulekahjuks, aga on ka võimalus, nn Simsoni variant, et kogu tsivilisatsioon lükatakse sihilikult kokku, purustades kõik selle rusude alla jääv. Kui tuumasõda siiski aset leiab, ei pea me selle pärast, mis edasi saab, ülemäära muretsema, sest me oleme surnud. Aga kui seda ei juhtu, siis see, mis selle asemel tuleb, ei saa olema ilus.

Kui tuumasõda siiski aset leiab, ei pea me selle pärast, mis edasi saab, ülemäära muretsema, sest me oleme surnud.

jim jatras

Meie tulevik saab olema kombinatsioon inflatsioonist ja deflatsioonist. Igapäevased vajadused, toit ja kütus muutuvad iga päevaga aina kallimaks. Säästudeks olevad varad: aktsiad, võlakirjad, krüpto, kinnisvara, võib-olla ka metallid, kestvuskaubad ja mitte esmatähtsad kaubad on odavamad, sest inimesed lihtsalt ei saa neid endale lubada, kuna kogu nende raha kulub toidule, gaasile ja elektrile.

Säästudeks olevad varad: aktsiad, võlakirjad, krüpto, kinnisvara, võib-olla ka metallid, kestvuskaubad ja mitte esmatähtsad kaubad on odavamad, sest inimesed lihtsalt ei saa neid endale lubada, kuna kogu nende raha kulub toidule, gaasile ja elektrile.

jim jatras

Lühiajaliselt on sularaha kuningas, kuid lõpuks, võib-olla aasta või kahe pärast, läheb ka USA dollar solgitorust alla. Praegusel hetkel on raske näha, mis selle asemele tuleb, kuid päris kindlasti pole selleks naelsterling ega euro. Meie postindustriaalses võlapõhises virtuaalmajanduses saame valusa õppetunni selle kohta, kui palju meie võime osta Walmartist või Amazonist alandatud hinnaga imporditud kraami, sõltub lõppastmes dollari ülemvõimust, mis omakorda sõltub ülemaailmsest sisendusest Ameerika sõjalise paremuse kohta.

Nagu New York Timesi ajakirjanik Thomas Friedman kunagi ütles: „McDonald’s ei saa õitseda ilma McDonnell Douglaseta” (s.o USA suur sõjalennukite tootja). Nagu NSV Liidu impeeriumi rahvusvaheline positsioon oli lahutamatult seotud tema sisemise stabiilsusega, toidab meie impeeriumi nähtav läbikukkumine legitiimsuse kriisi USA-siseselt ja meie sõltlasriikides. USA külma sõja järgne sõge ja tarbetu ideoloogiline maailmavalitsemise püüdlus on programm, mida peeti 1920. aastate enamlastele omase manihheliku ja messialiku innuga. See maja on aga ehitatud liivale.

Nagu NSV Liidu impeeriumi rahvusvaheline positsioon oli lahutamatult seotud tema sisemise stabiilsusega, toidab meie impeeriumi nähtav läbikukkumine legitiimsuse kriisi USA-siseselt ja meie sõltlasriikides.

jim jatras

Tsiteerides Piiblit: “Ja vihma sadas ja tulid üleujutused ja tuuled puhusid ja lõid vastu maja ja see kukkus. Ja selle kukkumine oli suurejooneline.” Küsimus, millele ma aga vastust ei tea, on see, millal me lõpetame sujuva allapoole libisemise ja allakäigust saab järsk langus? Kindlasti tabab kollaps Euroopat esimesena. Tõtt-öelda on see juba juhtumas, kuna oleme jõudnud punkti, kus kasimata  sakslastele öeldakse valitsuse poolt, et nad ei tohi duši all käia, vaid peavad pesema end märja kaltsuga ning asuma talveks küttepuid koguma.

Vallanduvad tsiviilrahutused ja valitsusi kukutatakse mittepõhiseaduslike vahenditega, nagu nägime juba mõnda aega tagasi Sri Lankal. Kuid erinevalt astroturflikest värvirevolutsioonidest USA-s ja meie satelliitriikides, ehk protsessist, millele Ameerika on aastakümneid spetsialiseerunud, on nende rahutuste puhul tegu tõelise meeleheite levimisega rahvaste rohujuuretasandil.

Mõnel riigil, nagu Prantsusmaa ja Itaalia, on selliste asjadega palju kogemust. Teistel, näiteks Saksamaal, mitte nii väga. Aga USA? Võib-olla on Ameerikas järel liialt palju anglosaksi seaduskuulekust ja esineb liiga suur oht karmideks repressioonideks, nagu näitasid 6. jaanuari ülestõus, valgete rühmituste nagu Proud Boys ja Patriot Front maha surumine, õiguskaitse politiseerimine ja nii edasi. Asjad hakkavad liikuma alles siis, kui linnad lahustuvad kaosesse ja inimesed väljaspool maapiirkondi hakkavad mõtlema, kes saab täna süüa ja kes mitte. Kuid ma ei tea, kui kiiresti see kõik kätte jõub. Kui halvaks võib see olukord minna?

Kaks minu endist kolleegi senatis, kes on nüüd kanda kinnitanud ühes suures Washingtoni mõttekojas, kutsusid meid hiljutises taskuhäälingusaates meeles pidama üht tsitaati konkreetselt pärast Dobbsi otsust Roe versus Wade’i ümberlükkamise kohta. See tsitaat kõlas järgmiselt: „Me oleme ameeriklased. Me oleme kaaskodanikud. Me ei ole vaenlased.“ Tsiteerides Lincolni, kes ütleb oma esimeses inauguratsioonikõnes: „Me pole vaenlased, vaid sõbrad. Me ei tohi kunagi olla vaenlased.“ See on tore mõte ja see on vaga soov. Aga kas see on ka tõsi? Kas see oli tõsi juba Lincolni ajal?

Pidage meeles, et nii põhja- kui ka lõunaosariiklased kummardasid ajaloolise Ameerika kodusõja ajal 1861. aastal siiski veel sama Jumalat, lugesid sama Piiblit, austasid samu asutajaisasid, kinnitasid truudust samale põhiseadusele. Tänapäeva Ameerikas, nagu ka ülejäänud “virgunud” Läänes, ei suuda me kokku leppida isegi oma asesõnades ega selles, mida naine endast kujutab.

jim jatras

Pidage meeles, et nii põhja- kui ka lõunaosariiklased kummardasid ajaloolise Ameerika kodusõja ajal 1861. aastal siiski veel sama Jumalat, lugesid sama Piiblit, austasid samu asutajaisasid, kinnitasid truudust samale põhiseadusele. Tänapäeva Ameerikas, nagu ka ülejäänud “virgunud” Läänes, ei suuda me kokku leppida isegi oma asesõnades ega selles, mida naine endast kujutab. Oleme saanud üksteisele moraalseteks tulnukateks. Me ei ole üksteisele enam mitte keegi, välja arvatud kõige pealiskaudsemal formaalsel moel. Mõiste “külm kodusõda” – sõda, mis võib muutuda ka kuumaks – on Ameerika diskursuses nüüd tavapäraseks muutunud.

See ei tohiks tulla üllatusena, kui meenutame enamlaste võimuhaaramist Venemaal sajand tagasi, millega paljud tõmbavad paralleele tänapäeva Ameerikaga, ja kuidas see ei osutunud edukaks ilma rahva metsikut vastupanu veriselt maha surumata. Vikerkaaregnostitsismi tõusulaine Ameerikas, olgu see siis edukas või mitte, võib osutuda sama hävitavaks. Pidagem meeles ka seda, et Strauss-Howe’i teooria kohaselt oleme alles umbes poolel teel kriisis, mis muudab Ameerikat täielikult, eeldusel, et selle lõpuks riik üldse enam eksisteerib.

Strauss-Howe’i teooria kohaselt oleme alles umbes poolel teel kriisis, mis muudab Ameerikat täielikult, eeldusel, et selle lõpuks riik üldse enam eksisteerib.

jim jatras

Siin on ka etniline tegur, millele ma varem viitasin. Lisaks oma lõputule seaduskuulekusele on ameeriklastel halb arusaam oma identiteedist. Kui küsida keskmiselt ameeriklaselt, kes ei kuulu mõnda “sidekriipsuga” rahvusrühma, nagu Aafrika-, Aasia-, Ladina- või konkreetselt -poolakas, -itaallane, -juut, -kreeklane, -kuubalane, -haitilane, -jaapanlane, mis teeb sinust ameeriklase? Milline on ameeriklane? Kes ja mis sa oled? Keskmisel ameeriklasel poleks aimugi, millest sa räägid. Vastus oleks umbes selline : „Minu põhiseadus, minu demokraatia. Ma olen vist valge. Ma arvan, et mu vanaisa oli hollandlane. Või hoopis taanlane? Ma arvan, et mu ema on presbüterlane.“

Ajal, mil ma olin alles laps, rohkem kui pool sajandit tagasi, suhteliselt hiljuti randunud immigrandi päritolu perekonnas, kui keegi oleks toona keskmisele ilma sidekriipsuta ameeriklasele öelnud, et ameeriklased polegi rahvus, oleks ta selle peale ütlejale rusikaga vastu nina löönud ja seda põhjusega. Tänaseks oleme kogenud aga aastakümneid kestnud multikultipropagandat, mis põhineb kahel suurel valel. Esimene nendest on, et Ameerika on “kodanikuriik”, mitte etniline riik ja teine, et Ameerika on immigrantidest koosnev rahvus.

Teisisõnu – me ei tea, kes või mis me oleme. See on ka üks põhjus, miks, nagu ütles lahkunud Samuel Huntington: „Meie suhted maailmaga on nii segased ning seda juhivad välismaalased ja ettevõtete lobitöö. Kui sa ei tea isegi seda, kes sa oled, siis kuidas sa mõistad, millised on sinu huvid?”

Pidage siinkohal meeles, ma ei väida sellega, et põhiseadus ei oleks tähtis, kuid nagu ma mainisin, see on ometi epifenomen – see ei ole meie riigi aluspõhi, vaid millegi põhjapanevama väljendus. Ameerika põhiseadus on nende inimeste eneseväljendus, kes selle lõid. Ja need inimesed olid inglased, kes olid võidelnud oma õiguste eest inglastena ja eraldunud seetõttu Briti kroonist. See on ka põhjus, miks meil üldse eksisteerib põhiseadus ja miks me kõneleme endiselt inglise keeles.

See on identiteet, mille need meist, kes ei ole anglosaksi päritolu, võtsid omaks, enne kui assimilatsiooni hakati pidama vihkamiskontseptsiooniks. USA ülemkohtu esimene esimees John Jay märkis tabavalt: “Jumalal on olnud hea meel anda meile see üks ühendatud riik ühe ühendatud rahva ja samadest esivanematest pärinevate inimeste jaoks, kes räägivad sama keelt ja tunnistavad sama usutunnistust, kes on seotud samade valitsemispõhimõtetega, kes on väga sarnased oma kommete ja tavade poolest.“ Samuel Huntington aga kirjutas: „Sisserändajate tulevased põlvkonnad assimileeriti Ameerika esmaste asunike rajatud esmasesse kultuuri, seda muudeti seeläbi küll natuke, kuid samas muutmata selle alustalasid.“ Kas Ameerika oleks see, mis ta on täna, kui 17. ja 18. sajandil ei oleks selle asutanud mitte Briti protestandid, vaid Prantsuse, Hispaania või Portugali katoliiklased? Vastus on ei. See poleks Ameerika. See oleks Quebec, Mehhiko või Brasiilia.

Etnos teeb põhiseaduse, mitte vastupidi.

jim jatras

Etnos teeb põhiseaduse, mitte vastupidi. Meil on olnud ainult kaks põhiseadust. Esimene nendest oli konföderatsiooni põhikiri, mis kehtis vaid paar aastat. Mitu põhiseadust on aga näiteks Prantsusmaal olnud? Siinkohal väike vihje. Alates 1958. aastast kutsutakse praegust Prantsuse riiki Viiendaks vabariigiks. Sinna patta on segatud palju monarhiat ja mõned Napoleonid.  Ometi jäi vaatamata konstitutsioonide kaskaadile Prantsusmaa ometi Prantsusmaaks, sest seal elavad need inimesed ja etnos, keda nimetatakse prantslasteks – ehk siis ainulaadne ajalooline segu germaani frankidest, sellest ka nende nimi, ja romaani keltidest. Muidugi, juba enne hiljutist migrantide sissevoolu Lähis-Idast ja Aafrikast on Prantsusmaal elanud ka teisi põlisrahvaid: baskid, bretoonid, saksa keelt kõnelevad elsaslased. Nagu ütles kunagi Napoleon Bonaparte, kes oli pärit Korsikalt: „Las elsaslased kõnelevad pealegi saksa keeles, peaasi, et nende mõõk vehib prantslaste huvides.”

Kuid ükski neist ei olnud riiki loov rahvus, nagu seda poliitilises teoorias tuntakse. Seetõttu me ei nimeta Prantsusmaad Alsaatsiaks ega Korsikaanaks või Britooniaks. Me nimetame seda Prantsusmaaks, sest prantslased ehitasid selle riigi üles, mitte need teised rahvad. Minu jutt siin ei puuduta tegelikult Prantsusmaad, millel on oma eliitpatoloogiad. Praegune naeruväärne president, Mini Makro, nagu mulle meeldib teda kutsuda, ütles kunagi, et prantsuse kultuuri pole olemas, hoolimata miljonitest inimestest üle maailma, kes prantsuse kultuuri nii teavad, kui ka hindavad.

Riigid ja nende põhiseaduslikud korrad sõltuvad selle riigi loonud inimeste eneseteadvusest ja nende soovist suveräänse sõltumatu poliitilise väljenduse järele.

Jutu mõte on see, et riigid ja nende põhiseaduslikud korrad sõltuvad selle riigi loonud inimeste eneseteadvusest ja nende soovist suveräänse sõltumatu poliitilise väljenduse järele, isegi kui me räägime piiratud minimalistlikust riigist, mida enamik meist eelistaks näha. Seda eneseteadvust  leidub suuremal või vähemal määral veel mõnes Euroopa riigis, eriti paradoksaalsel kombel just endistes kommunistlikes riikides ja veelgi enam väljaspool Euroopat. Ameerikas on see eneseteadlikkus küsitavam. See tähendab, et paljud prantslased teavad endiselt, et nad on prantslased. Venelased teavad, et nad on venelased, poolakad, et on poolakad, jaapanlased, et on jaapanlased. Ameeriklaste puhul on tegu lahtise küsimusega.

Minu arvates ei tõota Ameerika põhitrendid meie pikaajalise tuleviku mõistes head, kui oleme astumas eksistentsiaalse rahutuse perioodi. Lühiajalises perspektiivis peame arvestama ähvardava režiimikriisiga. Onu Joe Biden on ebakompetentne ja kõik näevad, et ta peab töö maha panema, kuid keegi pole võimeline teda asendama. Kindlasti mitte see lõhverdav debiilik, kes peaks võtma tagasi astumise korral tema koha ovaalkabinetis.

„Tänapäeva Ameerika on nagu laip, mida tõugud söövad. Liberaalid toetavad tõuke. Konservatiivid toetavad laipa.“

Samal ajal pole ka vabariiklik partei, väga väheste eranditega, palju etem demokraatidest… Igal juhul ei hääleta me end sellest olukorrast välja. Nagu keegi Twitteri kasutaja kunagi ütles: „Tänapäeva Ameerika on nagu laip, mida tõugud söövad. Liberaalid toetavad tõuke. Konservatiivid toetavad laipa.“ Kokkuvõttes on tegemist tõelise tormiga, mis seisab silmitsi paljude tundmatutega, informatsiooni puudujääkidega, millest oleme teadlikud, aga kahtlemata ka hulga meile tundmatute tundmatutega. Oleme olukorras, kus sa ei tea, mida sa ei tea. Oleme olukorras, kus on liiga palju muutujaid, liiga vähe konstante.

Adrian Bachmanni kommentaar:

Jim Jatras on üks nendest harukordsetest meestest, kes on võimusüsteemi masinavärgi sees töötades säilitanud oma südametunnistuse, mida ei ole subordineeritud “ametlike valede” karjääri edendava, ent isiksust purustava koorma alla. Mehe sõnavõtud on alati kainemõistuslikud, konkreetsed, ausad ning erakordselt hea üldistusvõimega ja väärivad seetõttu tähelepanu.

Mis puudutab Jatrase arusaamu USA tulevikuperspektiividest, siis tänaseks on selge, et 20. sajandi alguses täiesti autonoomselt funktsioneerinud ning toona ennast kaugelt maailma rikkaimaks riigiks töötanud Ameerika on viimase 70 aasta jooksul ehitanud üles sootuks teistsuguse moraalse ja funktsionaalse sisuga majandusmudeli – sisuliselt globaalse andamisüsteemi, mida ei suudetaks pöörata tagasi autarkilisele (suur)riiklikule majandusmudelile ilma ameeriklaste elustandardi radikaalse (NB! kuid pikas perspektiivis mitte pöördumatu) languseta.

Kuna USA ähvardustele, sabotaažile, sõjaväebaasidele, riikide eliidi kuulekaks ostmise ja ähvardamise süsteemile rajatud impeeriumil ei ole tagurpidi käiku, siis on tulevikus vaid kaks realistlikku stsenaariumit, mis määravad ära nii Ühendriikide kui Washingtoni ülemvõimule allutatud rahvaste saatuse…

Kuna USA ähvardustele, sabotaažile, sõjaväebaasidele, riikide eliidi kuulekaks ostmise ja ähvardamise süsteemile rajatud impeeriumil ei ole tagurpidi käiku, siis on tulevikus vaid kaks realistlikku stsenaariumit, mis määravad ära nii Ühendriikide kui Washingtoni ülemvõimule allutatud rahvaste saatuse…

adrian bachmann

Esimene stsenaarium: USA impeerium kukub maailmavalitsemise pretensiooni ja selleks vajaminevate ressursside dispariteetsusest tuleneva pinge all kokku ning toob kaasa USA võimu establishmendi vahetumise seoses impeeriumi lagunemisest tuleneva sotsioökonoomilise kriisiga. Sellele järgneks suure tõenäosusega USA ülemvõimu all olevate riikide poliitiliste establishmentide vahetumine, kuna olemasolevad asehaldurid kaotaks nii oma võimu legitimeerimise allika kui seda toetavad struktuurid.

Teine stsenaarium on esimese stsenaariumi peegelpilt. Vahe traditsioonilisi ameerika väärtusi kandvate, peamiselt sisemaal elavate “põlisameeriklaste” ning valdavalt rannikualade globalistlike, antitraditsioonilise meelelaadiga “võimusüsteemi” inimeste vahel kulmineerub kokkupõrkes, mis kukutab kokku USA globaalse impeeriumi seoses Washingtoni administratiivse ressursi koondumisega emamaa poliitilise kaose haldamisele.

JÄTKUB…