Ronald Stein
AUDIOLUGU kuulatav lehekülje lõpus
Samal ajal kui USA ja mitmete teiste Lääneriikide liidrid jätkavad tuuleturbiinide ja päikesepaneelide abil “ebausaldusväärse elektri” tootmise poole püüdlemist, on Venemaa ja Hiina tõusnud maailma tuumaenergia tootmise liidriteks.
Viimaste andmete kohaselt on Venemaa ja Hiina hetkel maailmas juhtpositsioonil tuumaenergia tootmises, mis kujutab endast pidevat, katkematut ja muuhulgas ka heitevaba elektrit.
Tänase seisuga ehitatakse maailmas 60 tuumareaktorit kokku 15 riigis – peamiselt Hiinas, Indias ja Venemaal. Hiinas ja Venemaal asuvad sealjuures kokku 70 protsenti kõikidest uutest valmimisjärgus tuumajaamadest maailmas.
Tänase seisuga ehitatakse maailmas 60 tuumareaktorit kokku 15 riigis – peamiselt Hiinas, Indias ja Venemaal. Hiinas ja Venemaal asuvad sealjuures kokku 70 protsenti kõikidest uutest valmimisjärgus tuumajaamadest maailmas.
Ronald Stein
Mitte väga kauges minevikus tuumaenergia valdkonnas teerajajaks olnud Ameerika Ühendriigid on tänaseks jäänud liidritest maha üksnes üksikute uute valmimisjärgus reaktoritega. Venemaa ja Hiina domineerimine maailma tuumaenergeetika turul jätkub tõenäoliselt ka lähitulevikus, kuna nii Peking kui Moskva on võtnud strateegiliseks prioriteediks tuumaenergeetika sektori arendamise.
Järgmise põlvkonna kompaktsed tuumajaamad töötavad uut tüüpi rikastatud uraani põhjal, mida nimetatakse koondnimega HALEU – High-Assay, Low-enriched uranium ehk kõrgkvaliteetne, väherikastatud uraan. Paraku on uue generatsiooni tuumareaktorites kasutatava nn HALEU tuumakütuse tootmise monopol maailmas Venemaal, mis põhjustab USA riikliku julgeoleku jaoks potentsiaalselt omajagu probleeme.
Ülemaailmne nõudlus taskukohase, usaldusväärse, turvalise ja puhta elektri järele tõuseb hüppeliselt kasvavate julgeolekuprobleemide ja ambitsioonikate kliimakohustuste tõttu. Täna edestavad nii Venemaa kui ka Hiina USA-d tuumaenergia süsteemide tarnelepingute osas. Seega on Ameerika kaks peamist konkurenti nullemissiooniga energia tootmises muuhulgas ka Washingtoni peamised geostrateegilised rivaalid.
Venemaa ja Hiina jaoks ei ole tuumaeksport mitte üksnes tulus äri, vaid ka tõhus vahend sõltuvuse tekitamiseks ja geopoliitilise mõju avaldamiseks tuumaenergeetikaalastele partnerriikidele. Kui Venemaa ja Hiina riigile kuuluvad tuumaettevõtted ekspordivad tuumariistvara ja -seadmeid, saavad nad kehtestada ohutuse, julgeoleku ja tuumarelva leviku tõkestamise standardid.
Ronald Stein
Venemaa ja Hiina jaoks ei ole tuumaeksport mitte üksnes tulus äri, vaid ka tõhus vahend sõltuvuse tekitamiseks ja geopoliitilise mõju avaldamiseks tuumaenergeetikaalastele partnerriikidele. Kui Venemaa ja Hiina riigile kuuluvad tuumaettevõtted ekspordivad tuumariistvara ja -seadmeid, saavad nad kehtestada ohutuse, julgeoleku ja tuumarelva leviku tõkestamise standardid. Samuti struktureerivad Venemaa ja Hiina oma lepingud tavaliselt pikaajalise rahastamise ja tuumakütuse tarnimise klauslite ümber, luues sedasi võimaluse pikaajaliste sidemete tugevdamiseks ja ka oma väärtuste eksportimiseks.
USA domineeris ajalooliselt tsiviilotstarbeliste tuumatehnoloogiate ülemaailmse tarnijana, kuid see turupositsioon on drastiliselt nõrgenenud ja tekitanud ruumi uute tarnijate esile kerkimiseks, kellest peamised on Venemaa ja Hiina.
Washingtonil pole alternatiive… Ameerika peab paratamatult sisenema taas globaalsele tuumaenergeetika turule, et kindlustada oma riiklikke huve, kas ta soovib seda või mitte. Tegemist on turuga, millel on kaalul kaubandussidemed, kliimapoliitika, energia- ja riiklik julgeolek, geopoliitika ning tuumarelvade leviku tõkestamine.
Tuumakaubanduse geopoliitiline kaal tähendab, et Moskva ja Peking abistavad oma riigiettevõtteid reaktoriehitusprojektide võitmiseks välismaal, kasutades selleks laias spektris diplomaatilisi vahendeid alates vastastikuse mõistmise memorandumitest kuni märksa laiaulatuslikumate koostöölepeteni.
Moskva ja Peking kasutavad programmiliselt teadus- ja arendustegevuse koostöökokkuleppeid, et tutvustada partneritele oma tehnoloogiaid. Nende kokkulepete raames kutsuvad Venemaa ja Hiina partnerriikide üliõpilasi oma ülikoolidesse ja instituutidesse õppima. Lõppkokkuvõttes võivad Moskva ja Pekingi jõupingutused mõjutada klientriikide otsust kriitilisel hetkel, mil tsiviilotstarbeliste tuumatehnoloogiate hanked reaalselt algavad.
Venemaa ja Hiina omavad maailmaturul liidripositsioone konkreetsete kokkulepete sõlmimises ning nende kohalolek rahvusvahelistel turgudel kasvab. Uusimad andmed näitavad üheselt, et Venemaa on kavandatud ja ehitatavate reaktorite poolest tõusnud ülekaalukalt maailma juhtivaks tuumaelektrijaamade eksportijaks. Tänase seisuga on Moskva taskus tuumatehnoloogiaalased vastastikuse mõistmise memorandumid 45 erineva riigiga ning Vene Föderatsiooni haare tuumaenergiaga kauplemisel ainult tugevneb.
Kuigi Hiina esile kerkimine ülemaailmse tuumatarnijana on suhteliselt hiljutine areng, on isegi Hiinal tänase seisuga 13 konkreetset tuumajaamade rajamise kokkulepet enam kui USA-l. Hiina teostab parasjagu ka ambitsioonikat siseriiklikku tuumaenergiavõrgustiku väljaehitamist, mis annab Pekingi käsutusse märkimisväärse tööstusliku ekspordibaasi.
Üha arvukamalt riike on valmis tuumaenergiast toodetud elektri kasutuselevõtuks, ning nõudlus tuumaenergia järele on kõikjal kasvamas, kuna elektrijulgeolekuga seotud mured muutuvad esmatähtsaks eriti olukorras, kus riigid on võtnud endale kohustuse oma energiataristud “dekarboniseerida”.
Konkurents rahvusvahelisel tuumaenergia turul on julgeolekupoliitika paratamatuks osaks. Rivaalidele järele jõudmiseks vajab Ameerika terviklikku strateegilist visiooni, mis suunaks tsiviilotstarbelise tuumatehnoloogia ekspordipoliitikat, võtmaks sihikule Hiina ja Venemaa.
Paraku keskenduvad nii USA kui Euroopa riigid jätkuvalt maailma vabastamisele fossiilkütustest, pannes oma energeetika taristud toimima tuule ja päikese armust, jättes monomaanilise programmi kõrvalproduktina maailma tuumaenergeetika arendamise Venemaa ja Hiina hooleks.
Ronald Stein
Paraku keskenduvad nii USA kui Euroopa riigid jätkuvalt maailma vabastamisele fossiilkütustest, pannes oma energeetika taristud toimima tuule ja päikese armust, jättes monomaanilise programmi kõrvalproduktina maailma tuumaenergeetika arendamise Venemaa ja Hiina hooleks.
Ameerika tulevik näib ülaltoodu valguses üha tumedam. Allakäigu aluspõhjused ei peitu üksnes tuulte ja päikese hoolde usaldatud elektritootmises, vaid sellega kaasnevas distantseerumises toornaftast ning sellega seotud toodetest, mis on olnud kogu inimkonna infrastruktuuri alustalaks ning ilma milleta oleks edusammud meditsiinis, sides, elektroonikas, sõjanduses ning kosmonautikas olnud mõeldamatud.
Ronald Stein on insener, Heartlandi energiaalase kirjaoskuse vanempoliitikanõunik ja Pulitzeri auhinnale nomineeritud raamatu “Puhta energia ekspluateerimine” (Clean Energy Exploitations) kaasautor.
Allikas
Adrian Bachmanni kommentaar:
Lääneriikide pühendumine “roheenergia” juurutamisele mis tahes hinnaga omab kaugele ulatuvaid mõjusid maailma geoökonoomiliste ja geopoliitiliste jõujoonte ümberjoonistamisel 21. sajandil, vähendades oluliselt Lääne jõuõlga maailma arengumaade üle.
On üsna selge, et enamus “globaalse lõuna” uusi tööstusriike otsustavad teha ennast sõltuvaks pigem Pekingi ja Moskva tuumatehnoloogiatest kui lähevad kaasa Lääne poolt pealesurutud “rohepöördega”.
adrian bachmann
Seistes silmitsi valikuga, kas lasta Hiina või Vene kontsernidel rajada odavat ja stabiilset energiat tootvad tuumareaktorid või sulgeda Washingtoni ja endiste koloniaalmaade survel fossiilkütustel põhinevad soojuselektrijaamad, osta Lääneriikidelt “süsinikukvoote” ning panna oma energiataristu tööle tuulegeneraatorite ja päikesepaneelide abil, on üsna selge, et enamus “globaalse lõuna” uusi tööstusriike otsustavad teha ennast sõltuvaks pigem Pekingi ja Moskva tuumatehnoloogiatest kui lähevad kaasa Lääne poolt pealesurutud “rohepöördega”. Seda eriti olukorras, kus Peking ja Moskva ei sekku ajalooliselt oma tööstus- ja kaubanduspartnerite sisepoliitikasse, pühendudes üksnes merkantiilsel motiivil tegutsemisele.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: gorid photo/Shutterstock.com