Alex Krainer on horvaatia päritolu investor, ökonomist, globaalse haardega geoökonoomiliste ja geopoliitiliste trendide analüütik ning mitmete maailmamajandust ja geostrateegiat käsitlevate raamatute autor. Olles töötanud mitmetes Euroopa ja Ühendriikide finantsinstitutsioonides, omab Krainer sisevaadet nii ülemaailmse majandussüsteemi metatrendidesse kui geopoliitilistesse süvahoovustesse, mis mõjutavad sotsiaalmajanduslikke protsesse globaalsel skaalal. Järgnevas intervjuus esitab Krainer oma nägemuse hetkel aset leidvatest geopoliitilistest protsessidest pärast mastaapse sõja vallandumist 2022. aasta veebruaris. Krainerit usutleb taskuhäälingu saatejuht Ricky Varandas.
RICKY VARANDAS: Kuulame järgnevalt Alexi vaatenurka selle kohta, mis tema arvates (Ukrainas ja maailmas) hetkel toimumas on.
ALEX KRAINER: Olen kujunenud olukorda üsna pikka aega jälginud. Ma leian, et see, mis hetkel aset leiab, on märksa tõsisem kui pelgalt “karu torkimine”. Jätame siinkohal kõrvale juba korduvalt käsitlust leidnud küsimuse sellest, kuidas nii USA, Briti kui ka Saksa Liiduvabariigi ametnikud andsid venelastele külma sõja lõppedes ühemõttelisi lubadusi, et NATO ei laiene kaugemale Saksamaast, rääkimata neljateistkümnest teisest riigist Venemaa kõhu all. Toimuva suuremasse ajaloolisesse konteksti asetamiseks tasub meenutada hoopiski seda, et ajaloo jooksul on Venemaa elanud üle neli erinevat Läänesuunalt aset leidnud sissetungi: Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia ja mitmete teiste Lääneriikide poolt.
Ka 1854. aastal toimus Ukrainas sõda – Krimmi sõda, mis oli geograafiliselt siiski suhteliselt piiratud ulatusega. 100 000 prantslast, 100 000 türklast ja 20 000 Briti sõdurit tungisid Krimmi ja käivitasid relvakonflikti, mis läks venelastele maksma kokku 600 000 surnut ja mille venelased lõpuks kaotasid. Nad kaotasid seeläbi ka oma mereväebaasi Sevastopolis. Sellele järgnevalt toimus 1941. aastal operatsioon Barbarossa, mille käigus Hitler käivitas kõigi aegade suurima sissetungi Venemaale. See oli massiline invasioon. Unustasin veel mainimata 1922. aasta. Veel üks Läänest orkestreeritud sõjaline jõud – 100 000 Briti, 70 000 Jaapani ja Tšehhi sõdurit – suur koalitsioon, kuhu kuulusid muuhulgas ka USA väed, tungis toona Venemaale. Näiliselt tehti seda selleks, et aidata valgetel bolševike üle võitu saada, kuid tegelikult oli operatsioon käiku lastud hoopis bolševike toetamiseks.
Alati kui Lääneriigid koondavad Vene piiride ääres militaarset jõudu ei ole venelastel selles osas ajaloolistel põhjustel huumorimeelt.
alex krainer
Seega, alati kui Lääneriigid koondavad Vene piiride ääres militaarset jõudu ei ole venelastel selles osas ajaloolistel põhjustel huumorimeelt. Põhimõtteliselt paluti venelastel uskuda USA ja NATO lubadust, et kõik, mis nende piiride kõrval tehakse, pole mõeldud nende vastu. Tegu olevat vaid kaitseliiduga, mis ei kujutavat endast venelastele vähimatki ohtu. Aga tegelikult, kui tõmmata paralleele selle vahele, mis toimub Ukrainas täna ja mis toimus Saksamaal 70-80 aastat tagasi, märkame midagi väga iseäralikku. Ukrainas leidis (pärast 2013 Maidani riigipööret) aset riigi süstemaatiline “marurahvustamine” nagu Saksamaalgi 1930-ndatel aastatel. Kusjuures mõlemad protsessid said algatatud samade inimeste poolt. Wall Streeti ja London City pankurid, sekka mõned Hollandi pankurid ja Rootsi finantsistid olid nendeks, kes rahastasid NSDAP-d ja Saksa sõjamasina üles ehitamist 1930-ndatel. Tänasel päeval näeme aga, kuidas taas kord on platsis Lääne pankurid ja oligarhid, kes rahastavad seekord Ukrainat. Siin pole enam tegu pelgalt oportunistliku karu “torkimisega”.
Lugesin hiljuti ühe militaaranalüütiku poolt 2014. aastal tehtud avaldust. Ta ütles, et Poolasse ja Rumeeniasse ehitatud ballistiliste rakettide rajatistel on üks ja ainult üks militaartehniline funktsioon, milleks on peatada massilise tuumarünnaku alla langenud Venemaa tuumavastulöök. See aga tähendab, et kuskil valmistutakse strateegiliseks tuumalöögiks Venemaa vastu, ning seda on hiljuti kinnitanud ka mitmed teised asjaga kursis olevad allikad – sealhulgas üks endine Ukraina peaminister.
Lugesin hiljuti ühe militaaranalüütiku poolt 2014. aastal tehtud avaldust. Ta ütles, et Poolasse ja Rumeeniasse ehitatud ballistiliste rakettide rajatistel on üks ja ainult üks militaartehniline funktsioon, milleks on peatada massilise tuumarünnaku alla langenud Venemaa tuumavastulöök. See aga tähendab, et kuskil valmistutakse strateegiliseks tuumalöögiks Venemaa vastu, ning seda on hiljuti kinnitanud ka mitmed teised asjaga kursis olevad allikad – sealhulgas üks endine Ukraina peaminister.
alex krainer
Igatahes on venelased selle kõige üle juba väga pikka aega kurtnud. Nad on teinud diplomaatilisi avanguid olukorra adresseerimiseks. 2021. aasta detsembris esitasid venelased kaks väga resoluutset lepingut: ühe NATO-le, teise USA-le. Nendes dokumentides selgitatakse detailselt, millised on Venemaa julgeolekualased mured, miks neil need julgeolekumured on ja millised on nende nõudmised Läänele.
Üks Moskva peamisi nõudmisi oli, et Ukrainat ei tohi NATO-sse võtta. Lääneriigid polnud sellega nõus ja ütlesid, et lasevad Ukrainal NATO-ga liituda, kui see üksnes seda soovib. Siinkohal peavad inimesed mõistma, et ükski rahvas pole monoliit. Kui inimesed ütlevad, et “Ukraina” tahab NATO-ga liituda, siis pole see päris täpne. See väike grupp oligarhe, kes võimul istuvad, nendele on NATO-ga liitumine tõepoolest nende huvides. Kui Ukraina sellesse oma 44 miljoni elanikuga siseneb, müüakse palju relvi ja palju relvasüsteeme. Seal liigub raha ja investeeringuid. See kõik on vägagi tulus ja kellegi huvides. NATO sõjalised koolitajad on seevastu Ukrainas kohal olnud juba vähemalt 2013. aastast – isegi varem. Koolitatud pole üksnes Ukraina sõjalist kaadrit, vaid ka poliitikakujundajaid, diplomaate ja pressiesindajaid. Kui need inimesed kaamerate ette ilmuvad, teavad nad täpselt, kuidas rääkida ja mida öelda.
Kõige lihtsamalt kokku võetuna on tegemist võrgustikuga, mida rahastab Lääs – kõige peamiselt aga USA, Ühendkuningriik ja NATO – ning see võrgustik toetab kõiki selliseid Ukraina poliitikuid, kes ütlevad: „Jah, me peame NATO-ga liituma. See on hädavajalik. See on Ukraina jaoks elulise tähtsusega küsimus.“ Samas tavaliste ukrainlaste käest pole keegi kunagi midagi küsinud…
Mäletan, kui Horvaatiast sai 2009. aastal NATO liige. See ei juhtunud üleöö, nagu oleks Horvaatia ühtäkki mõistnud oma ajaloolist püüdlust liituda selle Lääne riikide klubiga selles üksnes kaitseotstarbelises liidus. Tegelikkuses kulutati aastaid lobitööle ja võrgustike loomisele. Üks esimesi asju, mida tehakse, ammu enne seda, kui riik NATO-ga liitub, on see, et see organisatsioon võtab üle riigi riikliku julgeoleku funktsiooni ja sõjaväeluure operatsioonid. Horvaatias, enne seda, kui meie NATO-ga liitusime, räägiti palju referendumist, sest iga rahva jaoks on omamoodi kogu rahva saatust määrav otsus saada sellise klubi liikmeks, mille puhul, kui üht liiget rünnatakse, tuleb kõigil liikmetel nende nimel sõtta minna. Kui inimesed ütlesid toona, et võib-olla peaksime korraldama rahvahääletuse, siis viidi läbi küsitlusi ja selgus, et enamik horvaate ei pooldagi NATO-ga liitumist. Niipea kui see tõsiasi selgeks sai, otsustati referendum koheselt ära jätta. Horvaatia valitsus võttis otsuse kogu rahva nimel vastu omavoliliselt ja sellekohase mandaadita.
Horvaatias, enne seda, kui meie NATO-ga liitusime, räägiti palju referendumist, sest iga rahva jaoks on omamoodi kogu rahva saatust määrav otsus saada sellise klubi liikmeks, mille puhul, kui üht liiget rünnatakse, tuleb kõigil liikmetel nende nimel sõtta minna. Kui inimesed ütlesid toona, et võib-olla peaksime korraldama rahvahääletuse, siis viidi läbi küsitlusi ja selgus, et enamik horvaate ei pooldagi NATO-ga liitumist. Niipea kui see tõsiasi selgeks sai, otsustati referendum koheselt ära jätta.
alex krainer
Sama asja näeme ka täna Ukrainas. See ei ole tegelikkuses demokraatlik protsess, kus üks vaba rahvas otsustab ühineda sõjalise liiduga, sest see samm teenib nende huve. Venemaa püüdis mitmeid aastaid seda kõike diplomaatilistel viisidel tagasi lükata nii USA ja Venemaa bilateraalsetes kõnelustes, NATO ja Venemaa vahelistes kõnelustes kui ka Venemaa ja Euroopa suurriikide vahelistes kõnelustes. Ent venelasi ignoreeriti kõikidel juhtudel.
Ma olen uurinud väga põhjalikult, kuidas asjad kulgesid enne II maailmasõda 1938. ja 1939. aastatel. Ilmselt mäletate ajalooõpikutest tollast “lepituspoliitikat”. Üks asi, mis silma jääb, on see, et Saksamaa ei olnud 1938. aastal sõjaliselt veel kuigi tugev riik. Sel ajal oli Euroopas sõjaliselt kõige tugevam riik Prantsusmaa ning seejärel Tšehhoslovakkia. Saksamaal polnud nendel aastatel mingit lootust Tšehhoslovakkiale vastu saada. Veel üheks suureks jõuks oli toona mõistagi Nõukogude Liit. Ja kõik need riigid mõistsid täpselt, mida Hitler endast kujutab. Nõukogude Liit, Tšehhoslovakkia ja Prantsusmaa olid toona liitlased. Nad olid pühendunud üksteise sõjalisele toetamisele juhul, kui üht neist rünnatakse. Kuid Briti diplomaatia palus neil alati asja rahulikult võtta. Nad ütlesid, et ärge minge sõtta. Ärge provotseerige sakslasi. Ärge mobiliseerige oma armeed, sest seda peetaks provokatsiooniks. Vastasel juhul olete vastutavad järjekordse maailmasõja valla päästmise eest Euroopas. Seega keegi ei tohi rünnata natse ega demilitariseerida Saksamaad. Keegi ei julgenud seda teha.
Kui tehti neid järeleandmisi, kui sakslased võtsid üle Tšehhoslovakkia ja liikusid peaaegu kohe edasi Poola suunas, oli aga juba hilja. Sakslased võtsid muuhulgas üle Tšehhi sõjalise arsenali, mis oli tohutu. Tšehhide sõjatööstus on arenenud. Kui nad võtsid üle Tšehhoslovakkia ja Poola ning lõid teatud liidud Ungari, Rumeenia ja Ukrainaga, siis oli juba hilja. Hitler oli nüüd juba liiga võimas. Kõik muu oli aga tühine. Peamine eesmärk oli sissetung Venemaale.
Kui Prantsusmaa või Tšehhi või Nõukogude Liit oleks otsustanud natside desarmeerimiseks Saksamaa relvajõudusid vähendada ja kehtestada riigis väekeelu, poleks teist maailmasõda kunagi toimunud. Tasub meeles pidada, et Nõukogude Liit kaotas teises maailmasõjas 27 miljonit inimest. Seega pole tänasel päeval venelastel Ukrainas toimuva ja NATO sissetungi suhtes mingisugust huumorimeelt. Ja tegu pole ainult sissetungiga. See on kõigile teada, et NATO on aastaid täiesti avalikult koondanud oma vägesid idas, Venemaa piiride suunas. Ka Stoltenberg ise tunnistab, et NATO on kolmekordistanud relvastuse ja vägede hulka Venemaa piiride läheduses. See kõik kujutab endast aga suurimat Lääneriikide militaarjõudude koondamist pärast teist maailmasõda.
JÄTKUB…
2. osa:
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!