Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Täna tahan arutelda sellest, miks on naised sotsiaalmeediast sedavõrd suures sõltuvuses.
Naised on tegelikkuses need, kes jäävad sotsiaalmeediast sõltuvusse. Miks? Naised on loomult prosotsiaalsemad kui mehed. Naistel on suurem empaatiavõime kui meestel. Nad on meestest leplikumad. Naistel on suurem sotsiaalne ärevus kui meestel.
Mind inspireeris teemat avama üks huvitav Netflixi dokumentaalfilm nimega “Sotsiaalne dilemma”. Esmalt aga pöörame korraks pilgu minevikku… Kui suitsetamine algselt massideni jõudis, suitsetasid üksnes mehed ja peeti sotsiaalselt vastuvõetamatuks, et naised seda teevad. 1920ndateks asuti propageerima ideed, et suitsetamine on sotsiaalselt aktsepteeritav ka naistele. Programm osutus edukaks ning lõpuks muutusid naised sigarettidest rohkem sõltuvaks ja suitsetasid tõenäolisemalt enam kui mehed.
Kogu sotsiaalmeedia süsteem kasutab ära inimpsühholoogia loomuomaseid aspekte, et tekitada meis äärmist sõltuvust.
Nüüd on naised samamoodi sõltuvuses interneti teatud aspektidest ja eriti sotsiaalmeediast ja seega ka nutitelefonidest, mis võimaldavad neil pidevalt sotsiaalmeedias toimuvaga kursis olla. Dokumentaalfilm “Sotsiaalne dilemma” illustreerib ilmekalt, et sotsiaalmeedia keskkonnad on teadlikult üles ehitatud selliselt, et inimesed tahaksid sotsiaalmeedias võimalikult aktiivsed olla ja seeläbi vaataksid pidevalt erinevaid reklaame, mis teenivad sotsiaalmeediaettevõtetele raha. Kogu sotsiaalmeedia süsteem kasutab ära inimpsühholoogia loomuomaseid aspekte, et tekitada meis äärmist sõltuvust. See tekitab samasugust sõltuvust nagu sigaretid. See asendab paljuski sigarette, eriti seetõttu, et lubame ka oma lastel sellest sõltuvusse jääda. Algoritmid töötavad sedasi, et need rehkendavad aina kasvava täpsusega välja, mida inimesed soovivad näha ning söödavad neile seda üha jõulisemalt ette.
Selle tagajärjel seostatakse sotsiaalmeedia lehekülgi, olgu selleks YouTube või Twitter või mis iganes, alateadlikult positiivsete tunnetega ja jäädakse endale märkamatult sõltuvusse. Sotsiaalmeedia programmid märkavad, kui inimene pole pikka aega aktiivne olnud ja saadavad automatiseeritult midagi uut mõnelt sõbralt – olgu selleks mõni foto, millel sind on märgitud, või midagi sellist, et inimene uuesti sotsiaalmeediakanalisse tuua. Kogu süsteemi eesmärk on hoida teid “võrgus”, hoida teid sõltuvuses, genereerida endorfiine.
Inimkond on arenenud olema sotsiaalsete võrgustike liikmed. Oleme loomult karjaloomad. Me tahame teada, mida teised meie karjas olevad inimesed teevad.
Üks asi, mida sotsiaalmeedia platvormid ära kasutavad, on inimeste teadvusesse kodeeritud vajadus saada pidevalt uut teavet. Eelkõige on siin ohvrid mehed, kes on omamoodi autistlikumad kui naised, ihaldavad struktuuri ja korda. Meestele meeldib maailma enda jaoks mõtestada ja neile meeldib informatsioon. Sellele tõsiasjale tuginedes loodi süsteem, mille kohaselt niipea kui inimesed saavad teavet ühe asja kohta, genereerib see neile automaatselt rohkem sarnast teavet. Dokumentaalfilmis seda ei käsitleta, kuid isegi kui nad kasutavad meetmeid, et takistada teil juurdepääsu parempoolse maailmavaatega teabele, saadavad nad teid siiski minu saidile või soovitavad Jordan Petersoni. Probleem on selles, et algoritm on programmeeritud viisil, mis premeerib tõhusat teabe jagamist. See ei sobi, kui inimesele jagatakse teavet, millele ta lihtsalt ei klõpsa.
Seega õpib algoritm andma teile teavet, millel te ka klõpsate, isegi kui see on programmeeritud nii, et see ei annaks teile teatud veebilehti, mistõttu leiate te need lõpuks ikkagi üles. Võrdluseks võib tuua olukorra, kus lähete poodi, kus müüakse puu- ja köögivilju. Sa oled laps ja poe tagumistel riiulitel on kokaiin. Leiad kokaiini ja ütled poemüüjale: “Ma tahaksin kokaiini osta, palun.” Ta ei saa sellest alguses aru. Ta on programmeeritud sulle puu- ja juurvilju müüma, kuid ta on programmeeritud ka raha teenima. Ja sedasi müüb ta lõpuks sulle kokaiini , kuigi talle on öeldud, et ta seda ei teeks. Algoritm õpib, et saab tasu kokaiini müümise eest ja lõpuks leiab viisi seda teha.
Inimeste psüühika on sotsiaalmeediaga evolutsiooniliselt kokkusobimatu, mis tähendab, et saame pidevalt kursis olla karjas toimuvaga ja oleme sellest loomuomaselt sedavõrd huvitatud, et võtame selle kinnisideeks ja seetõttu ei tee me enam midagi muud.
Mida algoritm veel teeb? See kasutab ära asjaolu, et inimesed on väga sotsiaalsed olendid. Inimkond on arenenud olema sotsiaalsete võrgustike liikmed. Oleme loomult karjaloomad. Me tahame teada, mida teised meie karjas olevad inimesed teevad. Me tahame võistelda ja olla hierarhia tipus. Me tahame teistele karjas olevatele inimestele meeldida, et meil oleks karjas turvaline sotsiaalne staatus. Ning me tahame olla pidevalt kursis sellega, mis meie karjas toimub. Sotsiaalmeedia kasutab seda kõike ära, pommitades meid teabega meie karja kohta, millele me lihtsalt ei suuda vastu panna. See on täielik evolutsiooniline mittevastavus. Varem olime osa karjast, kuid oli perioode, mil olime kodus, üksinda. See oli “ise-aeg”, mil meid ei mõjutanud karjas toimuv. Me olime teabest ära lõigatud. Meile saadeti maksimaalselt kord päevas kiri, kust saime uut infot ja see oli täitsa tore. Või meile helistati aeg-ajalt või me vaatasime teleuudiseid ja üritasime karjaga toimuvast aru saada. Meid ei pommitatud pidevalt karjas toimuvaga.
Inimeste psüühika on sotsiaalmeediaga evolutsiooniliselt kokkusobimatu, mis tähendab, et saame pidevalt kursis olla karjas toimuvaga ja oleme sellest loomuomaselt sedavõrd huvitatud, et võtame selle kinnisideeks ja seetõttu ei tee me enam midagi muud. Sotsiaalmeedia kasutab ära meie kalduvust saada emotsionaalselt kasu teadmisest, mis meie karjas toimub. Mida rohkem me saame vastavat infot, seda suurem on sellest saadav nauding ja seetõttu otsime veel rohkem informatsiooni ning jääme sellest täiesti sõltuvusse, veetes lõpuks iga vaba hetke nutitelefonis.
Mehed on vähem sotsiaalsed olendid kui naised. Nad on küll staatusest, hierarhiast ja seksist rohkem huvitatud kui naised, kuid nad on samas vähem sotsiaalsed olendid. Mehed on vähem mures selle pärast, mida teised neist arvavad.
Internet avaldab mõju kahel moel ja need mõjud on üpriski erinevad, kui võrrelda sotsiaalmeedia mõju meestele ja naistele. Mehed on vähem sotsiaalsed olendid kui naised. Nad on küll staatusest, hierarhiast ja seksist rohkem huvitatud kui naised, kuid nad on samas vähem sotsiaalsed olendid. Mehed on vähem mures selle pärast, mida teised neist arvavad. Internetis võib neid tõmmata pornograafia, sest see annab neile väga realistlikke seksuaalseid pilte ja videosid, mis rahuldavad nende väga suuri seksuaalseid ihasid. Seega võivad mehed jääda kergesti seksisõltuvusse, sest nad on arenenud elama kiiresti, surema noorelt ja palju seksima, et anda oma geenid edasi nii kiiresti kui võimalik. Eelkõige on mehed arenenud soovima seksida noorte, viljakate ja ilusate naistega. Intenet pakub neile seda äärmiselt realistlikul viisil. Siin tekib aga evolutsiooniline mittevastavus ning meestel võib hõlpsasti tekkida pornosõltuvus. Samuti pakub internet meestele arvutimänge – simulatsiooni, kus nad saavad jahti pidada, tappa ja kakelda, mis on veel üks asi, millest mehed on varmalt sõltuvuses. Seda jällegi evolutsioonilistel põhjustel, sest mehed, kes olid nendes tegevustes parimad, jõuavad sedasi hierarhia tippu ja saavad suurema tõenäosusega naisi. On taas kord evolutsiooniline mittevastavus, et neid tegevusi tehakse sellisel virtuaalsel moel. See tõmbab mehi ligi, tekitab neis sõltuvust ja paneb neid reaalsusest eemalduma. Mehed ei jää enamasti sõltuvusse mitte sotsiaalmeediast, vaid pornograafiast ja arvutimängudest, mis pakuvad neile paaritumise ja võitlemise aseainet. Jällegi, dokumentaalfilm sellele ei keskendu. See kujutab mehi sotsiaalmeediast sõltuvana ja reaalsuses ei ole nii. Selle kõige kohta on üksikasjalikke uuringud.
Mehed ei jää enamasti sõltuvusse mitte sotsiaalmeediast, vaid pornograafiast ja arvutimängudest, mis pakuvad neile paaritumise ja võitlemise aseainet.
Naised on tegelikkuses need, kes jäävad sotsiaalmeediast sõltuvusse. Miks? Naised on loomult prosotsiaalsemad kui mehed. Naistel on suurem empaatiavõime kui meestel. Nad on meestest leplikumad. Naistel on suurem sotsiaalne ärevus kui meestel. Selle põhjuseks on asjaolu, et naised pidid kokku tulema ja koos töötama, et korilusega tegeleda, üksteise lapsi kasvatada, üksteise eest hoolitseda, üksteist vägivaldsete meeste eest kaitsta polügaamses paaritumissüsteemis, oma laste eest hoolitseda ja seetõttu olema sotsiaalselt teadlikud oma lastest ja kõigest muust sellisest.
Naistel on suurem suhtlemisvajadus kui meestel. Kui mehed tõmbuvad virtuaalses arvutimaailmas reaalsusest eemale, siis sotsiaalmeedia sunnib naisi vastupidiselt reaalsusest liialt teadlikud olema. Naised on kogu aeg huvitatud sellest, mis nende sõpruskonnas toimub. Nad vajavad pidevalt kinnitust, et neid ei jäeta grupist välja. Nad tahavad teada, mida kõik nende sõbrad neist arvavad ja mida kõik nende sõbrad üksteisest arvavad ning sotsiaalmeedia võimaldab seda. Mis peamine… sotsiaalmeedia võimaldab seda kogu aeg.
Kui mehed tõmbuvad virtuaalses arvutimaailmas reaalsusest eemale, siis sotsiaalmeedia sunnib naisi vastupidiselt reaalsusest liialt teadlikud olema. Naised on kogu aeg huvitatud sellest, mis nende sõpruskonnas toimub. Nad vajavad pidevalt kinnitust, et neid ei jäeta grupist välja. Nad tahavad teada, mida kõik nende sõbrad neist arvavad ja mida kõik nende sõbrad üksteisest arvavad ning sotsiaalmeedia võimaldab seda.
Võite seega mõista, kuidas sotsiaalmeedia tekitab naistes ülimat sõltuvust. Sotsiaalmeedia võimendab naiste jaoks reaalsust. On ilmselge, et nad on kogu aeg sotsiaalmeedias aktiivsed. Asjaolu, et nutitelefonid teevad häält, kui keegi teie pildile südame paneb või kui keegi teid fotol ära märgib, muudab kogu kogemuse naiste jaoks veelgi intensiivsemaks.
Mida sotsiaalmeedia veel selle kaudu teeb, et naised on kogu aeg võrgus? Sotsiaalmeedia võimendab naistevahelist konkurentsi. Kuidas käib konkurents naiste vahel? Ühest küljest soovitakse olla tunnustatud teiste naiste poolt ja neile meeldida. Seega soovitakse teha postitusi, mis panevad teid kõigile meeldima ja inimesi teie postitustele meeldimise embleeme lisama. Kuidas seda teha? Seda saavutatakse läbi selle, et saadetakse välja “vooruuslikkuse signaale”. Postitad selliseid asju nagu „Black Lives Matter“ või „Pagulased on teretulnud“, „Palvetage Pariisi eest“ või „Palvetage Afganistani eest“. See loob omamoodi spiraali, kus teed seda üha rohkem. Ja see omakorda süvendab seda, kui paljusid naisi tõmbab selliste asjade poole nagu oma vooruslikkusest märku andmine.
Sotsiaalmeedia võimendab naistevahelist konkurentsi.
Ja nüüd jõuame teise viisini, kuidas naised võistlevad. Loomulikult on naised arenenud tõmbama ligi mehi läbi oma hea välimuse. Nähes välja noor, seksikas, seksuaalselt atraktiivne. Sedasi konkureerivad naised üksteisega, saamaks endale parim võimalik mees. Ja sedasi sünnib selfide maania. Aina rohkem on naisi, kes teevad pidevalt selfisid ja kes pingutavad maksimaalselt, et maksimaalselt atraktiivsed välja näha. Endast postitatakse üha uusi pilte ja loodetakse, et teised naised kommenteerivad, kui ilusad ja kenad nad on. Sedasi loodetakse, et ka mehed peavad neid ilusateks ja kenadeks. Nii jõutakse naiste hierarhias kõrgemale staatusele. Ja jällegi on ootuspärane, et see kõik on ekstreemselt sõltuvust tekitav. Järjest rohkem postitatakse selfisid Facebooki ja Instagrami ning kõik sellised sotsiaalmeediakanalid julgustavad seda oma algoritmide kaudu veelgi.
Seksikate selfide maania muudab naised aga üha enam äärmiselt sotsiaalselt ärevaks, sest nad ei saa kunagi välja lülituda. Nad võistlevad alati teiste naistega, et hea välja näha, et prosotsiaalne välja näha ja alati kõigile meeldida. Nad ei saa kunagi välja lülituda ja nad on alati teadlikud sellest, et teised naised on neist paremad. See muudab naised üliärevaks ja õnnetuks ning üha enam tehnoloogiast sõltuvaks.
Seksikate selfide maania muudab naised aga üha enam äärmiselt sotsiaalselt ärevaks, sest nad ei saa kunagi välja lülituda. Nad võistlevad alati teiste naistega, et hea välja näha, et prosotsiaalne välja näha ja alati kõigile meeldida. Nad ei saa kunagi välja lülituda ja nad on alati teadlikud sellest, et teised naised on neist paremad. See muudab naised üliärevaks ja õnnetuks ning üha enam tehnoloogiast sõltuvaks.
Sest olgem realistid… Lõpuks, mis juhtub, kui sa natukene vanemaks saad? Naised, kes on tõeliselt hea välimusega, jätkavad arvatavasti endast piltide postitamist ja iluhierarhias võistlemist. Uuringud näitavad, et ilusad naised on keskmiselt parempoolsete vaadetega. Miks see nii on? Sest me oleme arenenud rühmakeskseks. See tähendab, et konservatiivsed parempoolsed, me oleme arenenud olema terved. Hea välimus on madala mutatsioonikoormuse ja seega geneetiliselt terve olemise väljendus. Seetõttu on need kaks asja omavahel seotud. Inimesed, kes on nägusad, on pigem parempoolsed. Uurimistulemused on selles osas selged. Seetõttu ka need nägusad naised, kes domineerivad sotsiaalmeedias, need tradthot-id, need traditsioonilised koduperenaised, kes postitavad pilte oma imelisest elust. Mõned neist on mind oma sotsiaalmeediakanalites intervjueerinud. Kuid enamik naisi langeb konkurentsist välja. Enamik naisi mõistab, et nad ei suuda iluhierarhias võistelda, mistõttu peavad nad leidma konkureerimiseks teisi võimalusi.
Ja millised need viisid olla võiksid? Naised võistlevad põhimõtteliselt kohusetundlikkuses reeglite järgimises. Naistele meeldib reeglite järgimine. Neile meeldib kohusetundlikkus. Neile meeldib olla “hea tüdruk”. Seega võistlevad vähem atraktiivsed naised peamiselt vooruslike signaalide välja saatmise teel.
Uuringud näitavad, et ilusad naised on keskmiselt parempoolsete vaadetega.
See tähendab, et nad langevad iluhierarhiast välja ja võistlevad enda voorusi toonitavas kohetundlikkuse hierarhias. See tõmbab nad muidugi akadeemilisse maailma, kus, kui sa oled peatüdruk, oled sa paratamatult meeldiv ja kohusetundlik. Kuna sa oled natuke ilmetu, siis sa ei saa võistelda kõige ahvatlevamas naiste hierarhias, milleks on olla seksuaalselt atraktiivne ja ilus. Selle asemel pöördutakse traditsiooniliselt meeste hierarhiate poole. Akadeemilisse maailma ja mujale sellistesse kohtadesse.
Ja teil läheb nendes hierarhiates meestest paremini, sest kui on aeg tööintervjuudeks, siis kellele te selle töö annate? Enam-vähem normaalse välimusega ülikohusetundlikule, väga töökale, väga leplikule, väga heade sotsiaalsete oskustega naisele või autistlikule veidrikust meesgeeniusele?
Naised võistlevad põhimõtteliselt kohusetundlikkuses reeglite järgimises. Naistele meeldib reeglite järgimine. Neile meeldib kohusetundlikkus. Neile meeldib olla “hea tüdruk”. Seega võistlevad vähem atraktiivsed naised peamiselt vooruslike signaalide välja saatmise teel.
Teame, et geniaalsus on kombinatsioon ebatavaliselt kõrgest IQ-st, madalast leplikkusest ning madalast kohusetundlikkusest, mis võimaldab mõelda raamidest väljapoole ja mitte hoolida sellest, kui solvad inimesi oma uute ideedega. Seega kas annate töö geeniusele, kes tuleks sinna oma säravate ideedega? Ei, te annate selle naistele. Seega hakkavad naised akadeemilist maailma samm-sammult üle võtma ja nad nihutavad akadeemilise maailma üha enam eemale autistlikest meestest, kes keskenduvad tõe otsimisele, ja asendavad selle naiste muredega.
Fookus suunatakse sellele, et kõik saaks omavahel läbi, et kõik oleksid rahul ja toonitaksid oma voorusi. Sellised naised pöörduvad varmalt Twitteri poole, kus nad annavad lakkamatult oma “voorustest” kogu maailmale märku. Nad ründavad innukalt ka traditsioonilist hierarhiat. Nad ründavad traditsioonilise ilu mõisteid. Nad ründavad kõiki asju, mis annavad naistele, kelle suhtes nad on armukadedad, nende ühiskondliku staatuse. Põhimõtteliselt pöörduvad nad nende naiste vastu, kes võisid neid koolis natuke kiusata. Nad kasutavad segu moraalsusest ja oma vooruste toonitamisest ning pseudointellektuaalsetest argumentidest, et püüda neid kontseptsioone õõnestada ja kahtluse alla seada. Sealhulgas seada kahtluse alla ka arusaamad sellest, mis on sugu ja mis on soolised erinevused. See tähendab, et nad võistlevad sel viisil naistevahelises mängus ja saavutavad staatuse ühiskonnas üldisemalt ja ka teiste naiste seas, sest neid peetakse väga “vooruslikeks”.
Geniaalsus on kombinatsioon ebatavaliselt kõrgest IQ-st, madalast leplikkusest ning madalast kohusetundlikkusest, mis võimaldab mõelda raamidest väljapoole ja mitte hoolida sellest, kui solvad inimesi oma uute ideedega.
Ühiskondlik aktsepteeritavus on midagi, mida naised peavad tähtsamaks kui mehed – seda, et sa oled meeldiv inimene, et sa oled lahke inimene. Muidugi ei ole seesugused indiviidid vähimalgi määral lahked inimesed. Nad võivad olla äärmiselt ebameeldivad inimesed ja on veenvaid tõendeid, et vasakpoolsete vaadetega inimeste vaimne ebastabiilsus on parempoolsete inimestega võrreldes väga kõrge ja nende empaatiatase on tegelikkuses madal. Neil on madal kohusetundlikkus, nad on machiavellilikud ning nad kalduvad vägivallale. Põhimõtteliselt on nad lihtsalt väga ebameeldivad inimesed, kuid nad toonitavad oma vooruslikkust ja see tagab neile staatuse. Ja nad teevad seda kõike täistuuridel sotsiaalmeedias. Neid premeeritakse selle eest südamete, linnukeste ja muuga. Seega muutuvad nad sotsiaalmeediast veelgi enam sõltuvaks.
Oma uues raamatus “Nõiad, feminism ja Läänemaailma langus” vaatlen, kes olid nõiad ajalooliselt. Valdavalt olid nad koledad, ebaatraktiivsed, mitte eriti meeldivad naised, kes ründasid seetõttu patriarhaalset ususüsteemi ja õõnestasid seda ning seetõttu kiusati neid ka taga. Nad lõid oma religiooni maagiast või ründasid sotsiaalset süsteemi ja olid üleüldiselt ebameeldivad. Ning neid kiusati selle eest taga.
On veenvaid tõendeid, et vasakpoolsete vaadetega inimeste vaimne ebastabiilsus on parempoolsete inimestega võrreldes väga kõrge ja nende empaatiatase on tegelikkuses madal.
See, mida tänapäeva feminist teeb, on pisut osavam. Need naised ei tundu olevat esmapilgul vastikud. Nad ponnistavad selle nimel, et paista toredad enda vooruslikkust toonitavad inimesed, kuid sisimas on nende psühholoogiline tüpaaž samasuguune. Nad on individualistid, kes on füüsiliselt ebaatraktiivsed, kelle kinnisideeks on staatus ja kes ei suuda konkureerida normaalses patriarhaalses hierarhias. Hierarhias , kus naised on arenenud konkureerima pika aja jooksul, sest naised, kes ei olnud patriarhaalsed, oleks välja jäetud ja poleks abiellunud. Seega leiavad nad end võistlemast staatuse nimel teistel viisidel. Nad ei kuulu ilusamate tüdrukute hulka. Nad ei kuulu nende tüdrukute hulka, kes meestele meeldivad. Ja nad peavad oma ebaatraktiivset välimust ja ebameeldivust ning tõsiasja, et nad meestele ei meeldi, kompenseerima, rünnates süsteemi, mis neid tõrjub.
Selline on siis kokkuvõte põhjustest, miks arvan, et naised on sotsiaalmeediast sõltuvuses. Naistele on sotsiaalmeedia äärmiselt kahjulik. Arvan, et sotsiaalmeedia piiramise ja selle kasutamise piiramise alustamiseks leidub häid argumente. Madal intelligentsus, mis on seotud asjadest sõltuvaks jäämisega, on ühiskonnas kiirel tõusuteel. Madal kohusetundlikkus, mida samuti seostatakse lihtsamalt sõltlaseks jäämisega, on tõusuteel. On aeg teha korrektuure.
Madal intelligentsus, mis on seotud asjadest sõltuvaks jäämisega, on ühiskonnas kiirel tõusuteel. Madal kohusetundlikkus, mida samuti seostatakse lihtsamalt sõltlaseks jäämisega, on tõusuteel.
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!