Hollandi teadlaste andmed – Adrian Bachmanni analüüs
Valetajate tabamiseks on olemas üks väga lihtne tehnika, mis on efektiivne 80% juhtudest, näitavad uued uuringud.
Kui inimene on võimeline pakkuma detailseid kirjeldusi selle kohta, kes, mis, millal, kuidas ja miks…, siis on tõenäoline, et ta räägib tõtt. Kui kõneleja aga antud detailidest üle libiseb, siis ta ilmselt valetab.
Kasutades seda väga lihtsat testi ja mitte midagi muud, saavad inimesed ligi 80-protsendilise täpsusega tõde valedest eristada, leidsid Amsterdami ülikooli teadlased hiljuti avaldatud uurimuses.
Valetajate tabamiseks püüame me tavaliselt oma hinnangus toetuda võimalikult paljudele märguannetele. Kas kõneleja näeb rahutu välja? Kas ta on ärevil? Miks ta niheleb?
Pärast 9/11 terrorirünnakuid koolitati USA lennujaamade turvatöötajaid otsima 92 käitumuslikku vihjet, mis viitaks sellele, et inimene valetab. Polügraafid, rahvapärases keeles tuntud ka kui valedetektorid, töötavad selle kaudu, et ühendavad võimalike valede tuvastamiseks kontrollitava subjekti füsioloogilisi sisendeid nagu vererõhk, pulss ja hingamissagedus.
Kuid uuringud on näidanud, et isegi koolitatud spetsialistide edukus tõe valedest eraldamisel on sageli üksnes juhuslik.
Osa klassikaliste valedetektorite usaldusväärsuse piiratusest peitub asjaolus, et paljude vastuoluliste andmepunktide reaalajas integreerimine ning teisendamine lihtsaks lõpptulemiks – binaarseks otsuseks selle kohta, kas testitav valetab või räägib tõtt – on äärmiselt keeruline.
“See on võimatu ülesanne,” ütleb Bruno Verschuere, kohtuekspertiisi psühholoog ja uuringu juhtiv autor.
“Inimesed ei saa kõiki neid signaale lühikese aja jooksul hinnata, rääkimata mitme signaali integreerimisest täpseks ja tõeseks otsuseks.”
Teine probleem peitub selles, et inimestel on olemas stereotüübid selle kohta, kuidas süütud ja süüdi olevad inimesed peaksid välja nägema – paraku ei ole need tõe rääkimise ja valetamisega reaalsuses kuigipalju seotud.
Probleem peitub selles, et inimestel on olemas stereotüübid selle kohta, kuidas süütud ja süüdi olevad inimesed peaksid välja nägema – paraku ei ole need tõe rääkimise ja valetamisega reaalsuses kuigipalju seotud.
Osundatud probleemide lahendamiseks otsustasid Verschuere ja tema kolleegid Amsterdami ülikoolis proovida “radikaalset alternatiivi“. Nad juhendasid uuringus osalejaid keskenduma ainult ühele vihjele – inimese loo detailsuse astmele – ja ignoreerima kõike muud.
“Tõde võib leida lihtsuses ja me tegime ettepaneku pettuse avastamiseks vihjetest pigem loobuda kui vihjeid juurde lisada,” ütlevad teadlased.
Üheksast uuringust koosnevas seerias juhendati 1445 inimest ära arvama, kas käsitsi kirjutatud avaldused, videotranskriptsioonid, videointervjuud või otseintervjuud üliõpilase tegevuse kohta ülikoolilinnakus olid tõesed või valed.
Lood pärinesid õpilastelt, kes olid kas etendanud eksamimaterjalide vargust kapist ja selle kohta valetanud või uidanud süütult ülikoolilinnakus ringi ja rääkinud oma tegevuse kohta tõtt.
Uuringus osalejad, kes tuginesid valede avastamisel intuitsioonile või kes kasutasid otsuse tegemiseks paljusid tegureid, osutusid valede tuvastamisel vähe edukaks.
Samas need, kel kästi fokusseeruda üksnes lugude detailsuse tasemele, suutsid tõe ja valed eraldada 59- kuni lausa 79-protsendilise täpsusega.
Neil osalejatel kästi uurida, “kui palju sisaldab sõnum üksikasju, näiteks inimeste, kohtade, tegevuste, objektide, sündmuste kirjeldused ja sündmuste ajastus”, ning “millisel määral tundus sõnum täielik, konkreetne, silmatorkav või detailide poolest rikas”.
“Meie andmed näitavad, et ühele heale vihjele tuginemine võib olla kasulikum kui paljude vihjete kasutamine,” tõdesid teadlased.
Teadlaste rusikareegel “kasuta parimat (ja ignoreeri ülejäänut)” osutus paremaks valetuvastusmeetodiks, olenemata sellest, kas osalejad teadsid, et eesmärk oli valede avastamine, või mitte.
Leid viitab sellele, et varasemad stereotüübid süü ja süütuse kohta ei takistanud detailsuse taseme kasutamist valetuvastusvahendina.
Samas peab meeles pidama, et olukorras, kus valetamise edukusest või edutusest sõltub palju, on inimesed suurema tõenäosusega valmis oma valesid detailidega rikastama, et suurendada nende usaldusväärsust, seega on võimalik, et valede tuvastamise rusikareeglid sõltuvad ka kontekstist, ütlevad teadlased.
Teadlased väidavad ka seda, et rohkemate vihjete – või isegi suurte andmehulkade ja masinõppe – kasutamine ei paranda tingimata valede tuvastamise täpsust.
Eelmises uuringus, milles valede tuvastamiseks kasutati 11 erinevat kriteeriumi, hindasid inimesed üksikasjade taset õigesti, kuid lisanduv kasutu teave hägustas nende üldist hinnangut.
“Üks vastupidine viis teabe üleküllusega toimetulemiseks on lihtsalt ignoreerida enamikku olemasolevast teabest … Mõnikord saab vähemaga saavutada rohkem,” ütlevad teadlased.
Artikkel ilmus varem ajakirjas Nature Human Behaviour.
Adrian Bachmanni kommentaar…
Kes on valetaja ja kes on tõe rääkija? Aristoteles defineeris tõerääkija ja valetaja juba enam kui kahe tuhande aasta eest viisil, mis on oma lihtsuses ja loogilisuses jäänud ületamatuks tänini. Tõe rääkimise ja valetamise võttis filosoof kokku aga järgnevalt:
“Kui keegi ütleb selle kohta, mis on, et see on ja selle kohta, mida ei ole, et seda ei ole… siis ta kõneleb tõtt. Kui keegi ütleb selle kohta, mis on, et seda ei ole ning selle kohta, mida ei ole, et see on… siis ta kõneleb valet.”
“Kui keegi ütleb selle kohta, mis on, et see on ja selle kohta, mida ei ole, et seda ei ole… siis ta kõneleb tõtt. Kui keegi ütleb selle kohta, mis on, et seda ei ole ning selle kohta, mida ei ole, et see on… siis ta kõneleb valet.”
ARISTOTELES
Aristotelese tõe ja vale lausumise definitsioonist ei ole võimalik midagi eemalda ega lisada, kuna tegemist on loogilisuse ja kainemõistuslikkuse konstruktsiooniga, mis on iseeneses terviklik. See on definitsioon, mida tasub elus kõikvõimalike arutelude tarbeks aga meelde jätta.
Lisaks tasub tähelepanu juhtida veel ühele asjaolule, mis aitab peaaegu eksimatult eristada siiraid inimesi petistest. Nimelt sellele, et tõerääkijale on omane viidata sõltumata käsitletavast teemast või väidete iseloomust diskussiooni käigus pidevalt Tõele kui sellisele. Tõe rääkija armastab tõe mõistet ning apelleerib enda väidete põhistamisel kas ainult või peamiselt tõele – väites, et tema poolt väidetu on tõene või vähemasti tõele lähemal kui vastaspoole poolt esitatu. Valetajale on seevastu omane tõe mõistest kas alateadlikult või taotluslikult pidevalt kõrvale hiilida ning apelleerida mingisugustele sootuks teistele motiividele.
Tõe rääkija armastab tõe mõistet ning apelleerib enda väidete põhistamisel kas ainult või peamiselt tõele – väites, et tema poolt väidetu on tõene või tõele lähemal kui vastaspoole poolt esitatu. Valetajale on seevastu omane tõe mõistest kas alateadlikult või taotluslikult pidevalt kõrvale hiilida ning apelleerida mingisugusele sootuks teisele motiivile.
ADRIAN BACHMANN
Reeglina on valetaja peamiseks relvaks eufemismi rüütatud süüdistus, et valetaja poolt väidetu on selline jutt, mida räägivad kõik “õiged inimesed” ning juhul kui tõe rääkija “õigete inimestega” (s.o valetajatega) ei liitu, märgistatakse ta avalikult “valede inimeste” leeri, koos sellele järgnevate tagajärgedega. Teisisõnu arvatakse karjast välja. Seega ei apelleeri valetaja faktilisele ja loogilisele tõele, vaid võimule ja vägivallale, mille toonitamise mõte on esitada tõerääkija suunas mitte tõeväärtusele apelleeriv vastuväide, vaid rohkemal või vähemal määral looritatud ähvardus.
Looritatud ähvardust lahutab vaid üks samm sildistamisest, mille näiteid on kaugelt liiga arvukalt, et neid üksipulgi üles loetleda (teaduse-eitaja, vandenõuteoreetik, äärmuslane, putinist, venemeelne, vastanduja, radikaal, jne). Sildistamisest järgmiseks sammuks on üksiku tõerääkija karistamine kollektiivsetes “kohustuslikes valedes” osalejate poolt. See on tegevus, mille eest tõerääkijast karistatu võib teinekord maksta oma ihu ja eluga, valetajast karistaja seevastu alati oma hingega.
Reeglina on valetaja peamiseks relvaks eufemismi rüütatud süüdistus, et valetaja poolt väidetu on selline jutt, mida räägivad kõik “õiged inimesed” ning juhul kui tõe rääkija “õigete inimestega” (s.o valetajatega) ei liitu, märgistatakse ta avalikult “valede inimeste” leeri, koos sellele järgnevate tagajärgedega. Teisisõnu arvatakse karjast välja. Seega ei apelleeri valetaja faktilisele ja loogilisele tõele, vaid võimule ja vägivallale, mille toonitamise mõte on esitada tõerääkija suunas mitte tõeväärtusele apelleeriv vastuväide, vaid rohkemal või vähemal määral looritatud ähvardus.
ADRIAN BACHMANN
Ultimatiivselt on valetaja küünik, oportunist ning moraalitu inimene, kes oma tegevusega vastab Platoni poolt kirjeldatud karakterile, kelle jaoks “tõde ei ole midagi enamat kui võimukate huvi”. Kui petis varjab vastavat motiivi pseudoeetilisse leksikasse, siis jätis mõnuleb juba varjamatult oma küünilises vaimses dispositsioonis.
Samuti on tõe rääkijaks peaaegu alati osapool, kes soovib mistahes teemal vaba diskussiooni võrdsetel alustel, kus mitte ühegi osapoole ühtegi väidet ei hinnata mitte mingi teise kriteeriumi alusel kui selle tõeväärtus. Kes soovib vaba diskussiooni mistahes teemal keelustada või teatud argumente ja fakte lubamatuks tunnistada, on ennast sisuliselt paljastanud “ametlike narratiivide” või “kohustuslike valede” teenrina.
Samuti on tõe rääkijaks peaaegu alati osapool, kes soovib mistahes teemal vaba diskussiooni võrdsetel alustel, kus mitte ühegi osapoole ühtegi väidet ei hinnata mitte mingi teise kriteeriumi alusel kui selle tõeväärtus. Kes soovib vaba diskussiooni mistahes teemal keelustada või teatud argumente ja fakte lubamatuks tunnistada, on ennast sisuliselt paljastanud “ametlike narratiivide” või “kohustuslike valede” teenrina.
adrian bachmann
Sedasi sulandub antud valiku teinud isik ja ühiskond lõppastmes tribalismi, mille liikumapanevaks jõuks ei ole pürgimus tõe järgi, vaid animaalne ja amoraalne alalhoiuinstinkt, mis on valmis iseenese alalhoiu nimel tõrjuma tõe enesest ja enese tõest. Ent tõest loobumine iseenese alalhoiu nimel on valik, mille läbi ei kaota inimene ja rahvas üksnes tõde, vaid ka iseenda – esmalt hingelisel, seejärel füüsilisel tasandil.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: