Charles Hugh Smith
AUDIOLUGU kuulatav lehekülje lõpus
Kui majanduslikelt kataklüsmidelt kraapida maha segadust tekitav pinnavirvendus ning keskenduda üksnes peamisele, siis jõuame tõdemuseni, et kõikide suurte finantskollapside taga on tagatiste ning tagatiste vastu võetud ebakindlate laenude asümmeetria, mis kokku varisedes kogu majanduse kaosesse pöörab.
See ongi täpselt nii lihtne.
Kerge krediidi ajastul saavad nii krediidivõimelised isikud kui ka krediidiasutused rohkem laenata. Pankade poolt paisutatava laenumulli käigus loodud kuum raha õhutab nõudlust “turvalisteks investeeringuteks” peetavate traditsiooniliste varaklasside järele (kinnisvara, stabiilsete ja usaldusväärsete ettevõtete aktsiad ja võlakirjad). Arvestades “turvaliste” varade piiratud pakkumist tõstab anormaalne nõudlus nende turuväärtuse taevani.
Pankade poolt paisutatava laenumulli käigus loodud kuum raha õhutab nõudlust “turvalisteks investeeringuteks” peetavate traditsiooniliste varaklasside järele (kinnisvara, stabiilsete ja usaldusväärsete ettevõtete aktsiad ja võlakirjad). Arvestades “turvaliste” varade piiratud pakkumist tõstab anormaalne nõudlus nende turuväärtuse taevani.
Charles Hugh Smith
Eufoorilises õhkkonnas, mille tekitavad kergelt saadavad laenud ja varade hüppeline hinnatõus, liigub osa lihtsalt saadud laenurahast vähem kindlatesse investeeringutesse (näiteks põllumaa, mis toodab saaki vaid lühiajaliselt või ainult siis, kui on piisavalt sademeid), aga ka kõrge riskiga spekulatiivsetesse ettevõtmistesse ja selgetesse pettustesse, mida peetakse pahaaimamatute turuosaliste poolt reaalselt “kindlaks võimaluseks” rikkaks saada.
Hind, mida inimesed on nõus kõigi nende varade eest maksma, tõuseb sedasi hüppeliselt, kuna odavast laenurahast tulenevalt nõudlus suureneb. Kuid miks võlakoorem jätkab kasvamist? Varad, mille väärtus tõuseb, kasvatavad ka võlgade katteks antud tagatiste väärtust, mis omakorda toetab veelgi suurema krediidi saamist. Ja sedasi mull paisub.
Laienemisfaasis paistab see kõik väga kasulik. Kui vilja kasvatamiseks ostetud karjamaa väärtus tõusis äsja kahekordseks, saavad omanikud veel rohkem laenata ja kasutada raha, et osta veelgi rohkem karjamaid. Sama mehhanism toimib analoogselt iga vara puhul: kodud, ärikinnisvara, aktsiad ja võlakirjad. Mida rohkem vara väärtus tõuseb, seda suurem on tagatis, mis omakorda võimaldab väljastada uusi laene.
Mida rohkem vara väärtus tõuseb, seda suurem on tagatis, mis omakorda võimaldab väljastada uusi laene.
Charles Hugh Smith
Ohutuse illusioon
Kuna uutel laenudel on palju tagatisi, peavad nii laenuvõtjad kui ka laenuandjad laenu kasumlikku laiendamist “ohutuks”. See ohutus on aga petlik, kuna see toetub ultimatiivselt ebastabiilsele liivahunnikule: ülepaisutatud hinnangutele varade väärtusele, mis põhinevad kõik kergesti saadud krediidil.
Me kõik teame, et turuhinna määrab see, mida keegi mingi vara eest on nõus maksma. Vähem tähelepanu pälvib aga asjaolu, et hinna määrab ka see, kui palju keegi saab vara ostmiseks laenu võtta. Kui laenuvõtja on oma laenuvõime maksimaalselt ära kasutanud (st tema sissetulek ja omandis olevad varad ei suuda rohkem võlga teenindada) või laenutingimused muutuvad karmimaks, ei saa need, kes oleksid olnud valmis varade eest veelgi kõrgemat hinda maksma, enam piisavalt laenata, et varale kõrgemat pakkumist teha.
Kuna hind on määratud marginaali (st viimaste müükide) põhjal, piisab müügitehingute vähenemisest, et vara hinnatav väärtus allapoole suruda. Alguses ei oma langus üldisele eufooriale mõju, kuid kui laenutingimused muutuvad karmimaks (intressimäärad tõusevad ja ka laenustandardid lähevad karmimaks, vähendades riskialteid ostjaid ja riskantsemaid ettevõtmisi), hakkab ostjaid väheks jääma ja närvilisi müüjaid hakkab üha rohkem juurde tekkima. Varade tegelik väärtus seatakse küsimärgi alla ning leitakse, et taevakõrgustesse ulatuvad hinnad ei pea paika, kui laenu saamise karmistamine vähendab käivet, tulusid ja kasumit. Kui “lõputu kasvu“ lugu üha väheveenvamaks muutub, haihtuvad ka väited, nagu kajastaksid hinnamullid “õiglast väärtust”.
Vältimatu maalihe
Maksejõuetuse suurenedes on laenuandjad sunnitud laenu andmise tingimusi aga veelgi karmimaks muutma. Esimesi kukkuvaid kive eiratakse, kuid lõpuks vallandab vohav maksejõuetus laviini ja laenurahaga ülepaisutatud varaklassid kaotavad suure osa oma väärtusest. Kui varade hinnangulised väärtused langevad, väheneb omakorda kogu seda uut võlga toetavate tagatiste väärtus. Võlg, mis näis alles eile “turvaline”, tuleb välja, oli potentsiaalselt selleks tõukeks, mis viis maksejõuetuseni.
Maksejõuetuse suurenedes on laenuandjad sunnitud laenu andmise tingimusi aga veelgi karmimaks muutma. Esimesi kukkuvaid kivisid eiratakse, kuid lõpuks vallandab vohav maksejõuetus laviini ja laenurahaga ülepaisutatud varaklassid kaotavad suure osa oma väärtusest.
Charles Hugh Smith
Kui suvemaja väärtus kahekordistus 500 000 dollarilt 1 miljonile dollarile, tundus väärtuse kasvu trajektoor arusaadavalt väga roosiline. Igal kümnendil tõusid eluasemehinnad 30% võrra või rohkem.
Võtta 800 000 dollarit laenu majale, mis mõne aasta pärast peaks olema väärt 1,3 miljonit dollarit, tundus äärmiselt turvaline valik. Kuid 1 miljon dollarit väärt maja oli mull, mis põhines ultimatiivselt rikkalikult ja madala hinnaga saadaval laenul. Krediiditingimuste karmistamise tagajärjel hinnatakse kodu aeglaselt, kuid kindlalt ümber selle mullieelse väärtuse juurde (milleks oli 500 000 dollarit), võib-olla isegi palju madalamale.
Nüüd on tagatis 300 000 dollari võrra väiksem kui kodulaen. Omanik, kes tegi 200 000 dollari suuruse sissemakse, tehakse 500 000 dollarise sundmüügiga pihuks ja põrmuks ning laenuandja (või laenuvõtja) kannab 300 000 dollari suurust kahju. Arvestades, et pangandussüsteem on loodud toime tulema vaid tagasihoidlike kahjudega, muudab sellise ulatusega kahju ka laenuandja maksejõuetuks. Laenuandja kapitalibaas väheneb esmalt kahjumite tõttu nullini ja edasised kahjud viivad laenuandja netoväärtuse negatiivseks. Kui mullid lõhkevad, siis tagatise väärtus kukub kokku, kuid võlg, mis nüüdseks fantoomtagatiseks saanud vara vastu välja võeti, jääb alles, jättes laenuvõtja hammasrataste vahele.
Kui mullid lõhkevad, siis tagatise väärtus kukub kokku, kuid võlg, mis nüüdseks fantoomtagatiseks saanud vara vastu välja võeti, jääb alles, jättes laenuvõtja hammasrataste vahele.
Charles Hugh Smith
Lihtsalt “metoodika viga”
See on sisuliselt lugu suurest depressioonist. See on ka looks, mida üldse ei armastata, sest see seab kahtluse alla praegused krediidiga täis pumbatud mullid ja sellest tulenevad finantskriisid. Seega muudetakse kole lugu millekski meeldivamaks, kasutades eufemisme nagu “Föderaalreserv tegi metoodilise vea”. See omakorda julgustab fantaasiat, et kui keskpangad valivad “õiged tegutsemisviisid”, võivad nii krediidimullid kui ka tegelikkusest lahutatud hinnangud igavesti laieneda. Reaalsus on see, et krediidimullid tekivad alati, kuna laenuvõtmise laienemine ületab lõpuks laenuvõtjate sissetuleku ja tagatise ning see raha tsunami jõuab viimaks kõrge riskiga spekulatiivsete ettevõtmisteni, mis kukuvad läbi.
Krediidimullid tekivad alati, kuna laenuvõtmise laienemine ületab lõpuks laenuvõtjate sissetuleku ja tagatise ning see raha tsunami jõuab viimaks kõrge riskiga spekulatiivsete ettevõtmisteni, mis kukuvad läbi.
Charles Hugh Smith
Paljude erinevate huvidega osapoolte virrvarris on võimatu navigeerida, seega näib, et krediidivaramullid ei lõhke kunagi. Ometi oleme siin ja näeme, kuidas globaalne “kõikide asjade mull” hakkab lõpuks kokku kukkuma, garanteerides tagatise ja kogu sellel tagatisel väljastatud võla kokkuvarisemise, samal ajal kui asjade olemusest mitte aru saav rahvas vaidleb selle üle, milliseid poliitilisi muudatusi on vaja, et mull taas täis puhuda ja maailmamajandust pankrotist päästa.
Sellest pole aga mingisugust kasu, kuna ülemaailmne pankrot on juba kindel. Elame maailmas, kus liiga palju võlgu on kuhjatud fantoomtagatistele ning liiga palju tulusid teenitakse jätkuvalt kasvavate mullivarade abil.
Asümmeetria on tänaseks saanud sedavõrd äärmuslikuks, et isegi tagasihoidlik langus varade/tagatiste väärtuses, mis on tingitud tüüpilisest majandustsüklitele omasest mõõnaperioodist ja sellega kaasnevatest karmimatest finantstingimusest, kutsub esile kõigis sektorites esinevate mullide ja fantoomtagatisel põhineva globaalse võlakoorma kokku varisemise.
Asümmeetria on tänaseks saanud sedavõrd äärmuslikuks, et isegi tagasihoidlik langus varade/tagatiste väärtuses, mis on tingitud tüüpilisest majandustsüklitele omasest mõõnaperioodist ja sellega kaasnevatest karmimatest finantstingimusest, kutsub esile kõigis sektorites esinevate mullide ja fantoomtagatisel põhineva globaalse võlakoorma kokku varisemise.
Charles Hugh Smith
On veenvaid põhjusi kahtlustada, et ülemaailmne võlg ületab tegelikkuses oluliselt ametlikku taset, milleks arvatakse olevat hinnanguliselt 300 triljonit dollarit. Kõige silmatorkavamaks põhjuseks on suures osas läbipaistmatu varipangandussüsteem. Kui varade väärtus mõne aasta jooksul ligikaudu kahekordistub, viitab mulli sümmeetria sellele, et hinnad langevad ligikaudu sama aja jooksul tagasi mulli alguspunkti.
Sellega kaasnev tagatiste väärtuste vähenemine lõhkab aga viimaks kogu globaalse krediidimulli. Toimub süsteemne varade ümberhindamine, mis viib nii maailmamajanduse kui globaalse finantssüsteemi pankrotini.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Protsessid, mis ei saa jätkuda… lõppevad. Jätkuda ei saa ka võlapõhine rahasüsteem, mis on krediidiraha maagia abil loonud hoomamatu müriaadi finantsvarasid, mille bilansiline väärtus ületab tänaseks kogu planeedi kinnisvara (280 triljonit dollarit) ja vallasvara väärtuse.
Tootlikkusest pidevalt kiiremini kasvav võlakoorem jõuab alati vääramatult punkti, kus süsteem peab murduma ning paljude kümnendite jooksul välja kujunenud omandisuhted ja varalised hierarhiad varisevad osaliselt või täielikult kokku.
Adrian Bachmann
Tootlikkusest pidevalt kiiremini kasvav võlakoorem jõuab alati vääramatult punkti, kus süsteem peab murduma ning paljude kümnendite jooksul välja kujunenud omandisuhted ja varalised hierarhiad varisevad osaliselt või täielikult kokku. Märgiks sellest on ka asjaolu, et kasvav osa maailma rikastest liigutavad üha rohkem varandusest finantsvaradest reaalvaradesse (kuld, kunstiesemed, turvatud kinnistud jne). Tegemist on sammuga, mille eesmärgiks on selgesti garanteerida materiaalne hüveolu ka olukorras, kus finantsvarade väärtus ongi kas täielikult või suures osas hävinenud.
Milline saab olema “kõrs”, mis murrab globaalset võlakoormat kandva rahaturu selgroo, on võimatu prognoosida. Paljude analüütikute hinnangul oleks 2008. aasta võlakriisile järgnenud ajalooliselt pretsedenditu rahatrükk pidanud kaasa tooma nii dollari kui ka euro väärtuse tugeva kokkuvarisemise. Ent tänu asjaolule, et uus raha jäi n-ö “pangadussüsteemi sisse”, piirdus sündmustik finantsapokalüpsise asemel globaalse majanduskriisiga ning suurimate pankade finantspoliitilise võimu võimendumisega. Järgmine kord ei pruugi nii “hästi” minna – eriti kuna hiilgav võimalus rahasüsteemi reformiks jäi 2008-2010 kasutamata. Investeerimis- ja kommertspangandust ei lahutatud, pankade reservimäärasid ei tõstetud ning Maailmapanga juhi “skandaalset” ettepanekut stabiliseerida rahasüsteem kullastandardi läbi ei võetud ammugi tõsiselt.
Paljude analüütikute hinnangul oleks 2008. aasta võlakriisile järgnenud ajalooliselt pretsedenditu rahatrükk pidanud kaasa tooma nii dollari kui ka euro väärtuse tugeva kokkuvarisemise. Ent tänu asjaolule, et uus raha jäi n-ö “pangadussüsteemi sisse”, piirdus sündmustik finantsapokalüpsise asemel globaalse majanduskriisiga ning suurimate pankade finantspoliitilise võimu võimendumisega.
Adrian Bachmann
Kuigi tulevase võlakriisi aeg, iseloom ja ulatus on prognoosimatu, on selle aset leidmine võlapõhise rahasüsteemi süsteemisisese loogika tõttu paratamatu. Kas kriis võiks kaasa tuua rahasüsteemi reformi või isegi kullastandardi mingisugusel kujul taaskehtestamise, sõltub selle intensiivsusest ning sellest, mis positsiooni erinevad huvigrupid finantspoliitilises võitluses endale kätte suudavad võidelda.
Suured kriisid (ka võlakriisid) nihutavad võimalikkuse piire. Ootuspärane on see, et kõike ja kõiki hõlmava finantskriisi puhul on kõige kindlamas positsioonis riigid, mis on energeetiliselt ja põllumajanduslikult maksimaalselt autonoomsed ja/või mille kullareservid on piisavalt suured, et katta kriitilisi tarneid välisriikidest. Sama printsiip kehtib rahasüsteemi kokkuvarisedes miniatuurse mudelina ka eraisikute tasemel, kus kuldmündid seifis või marjapõõsa all (või moonavarud sahvris) on ainus osa varaportfellist, mis jääb alles, kui investeerimiskonto väärtpaberid rahaturgude pöörlemise lõppedes oma väärtuse minetavad.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: