2022. aasta 24. veebruaril tungisid Vene relvajõudude väed Ukrainasse. Tänaseks on pärast II maailmasõda kõige intensiivsemaks relvakonfliktiks kujunenud sõda väldanud üle aasta.
Ameerika Ühendriikide viimase sajandi üks mõjuvõimsamaid politolooge, rahvusvaheliste suhete “realistliku” koolkonna esindaja John Mearsheimer annab järgnevas ülevaate Ukraina sõja lähiajaloolistest põhjustest ning leiab, et Ukraina hävingukeerisesse tirinud ning maailma tuumasõjaga ähvardava konflikti saatus otsustati ära juba 2008. aastal seoses Ühendriikide plaaniga nihutada NATO eesliin Ukraina idapiirile. Mearsheimer näeb sõja väljavaateid väga süngetes toonides, pidades tõenäoliseks konflikti eskaleerumist, võimalik, et tuumasõjani, mis ähvardab likvideerida kõik selle osapooled.
Kus oleme me praegu ja kuhu siit edasi?
Ukraina sõda on praeguseks kestnud kuid ning ma tahaksin sellega seoses esitada kolme mõtet. Esiteks tahan ma rääkida selle konflikti tagajärgedest Ukrainale, teiseks räägiksin võimaliku konflikti eskaleerumise mõjudest ning kolmandaks peatuksin võimalustel, mis lubaksid meil lähiajal selle sõja lõpetada.
Alustame Ukrainast. Selle sõja mõju Ukraina riigile on olnud katastroofiline. Nagu ma ennist märkisin, väljendas Putin 2008. aastal väga selgelt, et Venemaa on valmis NATO-ga liitumise ohu tõrjumiseks Ukraina hävitama, ja Putin peab oma sõna. Vene väed on vallutanud vähemalt 20% kogu riigi territooriumist ning põhjustanud ulatuslikku kahju paljudele Ukraina linnadele. Enam kui kuus ja pool miljonit inimest on pidanud riigist põgenema, veel kaheksal miljonil inimesel on tulnud riigisiseselt ümberpaigutuda. Tuhanded tsiviilelanikud on hukkunud või saanud vigastada ning riigi majandus on kokku kukkumise äärel. Maailmapanga hinnangul teeb Ukraina majandus 2022. aastal läbi vähemalt 50-protsendilise languse. Juba praeguseks on riigis tekitatud ligikaudu 100 miljardi USA dollari väärtuses kahju ning riigi ülesehitamine võib kokku maksma minna kuni triljon USA dollarit.
Selle sõja mõju Ukraina riigile on olnud katastroofiline. Nagu ma ennist märkisin, väljendas Putin 2008. aastal väga selgelt, et Venemaa on valmis NATO-ga liitumise ohu tõrjumiseks Ukraina hävitama, ja Putin peab oma sõna.
Samal ajal on Kiievil vaja iga kuu ligi viit miljardit dollarit üksnes selleks, et oma riiki töös hoida. Lootus, et ukrainlased suudavad oma Musta mere sadamad lähiajal taas enda kontrolli alla saada, on iga päevaga aina väiksem. Enne sõda toimus ligi 70% kogu Ukraina kaubavahetusest läbi Musta mere sadamate ning 98% kogu riigi teraviljaekspordist läks teele sealt samast. Kui vaid mõned kuud kestnud sõda on Ukrainat sedasi laastanud, on õudusttekitav mõelda, milline näeb Ukraina välja siis, kui see sõda peaks kestma veel aastaid.
See toob meid järgmise mõtte juurde, mida tahaksin jagada – kui tõenäoline on, et pooled suudavad sõlmida rahulepingu, mis lõpetaks selle sõja juba lähikuudel? Mul on kurb seda tõdeda, kuid ma ei näe varianti see sõda lähiajal lõpetada. Kahjuks on nii Vene kui lääneriikide välispoliitika kujundajad minuga sama meelt. Minu pessimism on ennekõike tingitud sellest, et nii Venemaa kui Ameerika Ühendriigid on täielikult pühendunud selle sõja võitmisele ning on võimatu jõuda sellise kokkuleppeni, mille tulemusena mõlemad pooled võidaksid.
Nii Venemaa kui Ameerika Ühendriigid on täielikult pühendunud selle sõja võitmisele ning on võimatu jõuda sellise kokkuleppeni, mille tulemusena mõlemad pooled võidaksid.
Kokkulepe, mida Venemaa aktsepteeriks, hõlmaks tingimust, et Ukraina on neutraalne riik, mis tähendab täielikku eraldumist Läänest, iseäranis Ühendriikidest, aga selline tulemus oleks Bideni administratsioonile vastuvõetamatu, sest see tähendaks, et Venemaa on selle sõja ikkagi võitnud. Loomulikult on ka Ukraina riigijuhtidel selles küsimuses sõnaõigus ning arvestades, kuidas see sõda nende riiki laastanud on, võib hellitada lootust, et nad valivad ise neutraliteedi. Zelenski isegi mainis seda võimalust vahetult pärast sõja puhkemist, kuid ei ole seni sellega tõsisemalt tegelenud. Siiski ei ole see kuigi tõenäoline, et Kiiev on ise valmis jääma neutraalseks, sest seal on piisavalt marurahvuslasi, kes ei ole nõus tegema mitte mingeid järeleandmisi Venemaa nõudmistele, iseäranis siis, kui see puudutab nende välispoliitilisi otsuseid. Nii Bideni administratsioon kui ka NATO idatiib, täpsemalt Poola ja Baltimaad, toetavad suure tõenäosusega Ukraina rahvuslaste otsust keelduda neutraalseks jäämisest.
Olukorra muudab omakorda veelgi keerulisemaks küsimus, mida hakata peale nende Ukraina aladega, mille Venemaa on sõja käigus vallutanud. On raske uskuda, et Venemaa võiks olla valmis nendest aladest lähiajal loobuma, sest Venemaa territoriaalsed eesmärgid ei ole tänaseks enam ilmselt samad, mis nad olid sõja alguspäevil. Samas on raske ettekujutada, et Ukraina riigijuhid oleksid valmis aktsepteerima kokkulepet, mille kohaselt Venemaa säilitab võimu mingi osa üle nende territooriumist. Ainsaks erandiks on siin võib olla Krimmi poolsaar.
Ma tõepoolest loodan, et ma eksin, aga ma ei suuda näha viisi, kuidas see sõda lähiajal lõpetada. Mis toob meid viimase mõtte juurde, millel ma tahtsin peatuda. Rahvusvahelistele suhetele spetsialseerunud akadeemikute seas on levinud arusaam, et pikaleveninud sõdadel on tugev kalduvus eskaleeruda. Teised riigid tiritakse sõtta ning need muutuvad aja jooksul aina verisemaks. On vägagi tõenäoline, et just see juhtub ka Ukrainas.
Ukraina liitumine Läänega kujutab endast eksistentsiaalset ohtu Venemaale, mistõttu peavad venelased võimaluse, et see võib juhtuda, lõplikult elimineerima. Teisisõnu tähendab see seda, et Venemaa peab selle sõja Ukrainas võitma, sest kaotus on neile vastuvõetamatu.
Ühendriigid ja nende NATO liitlased võidakse reaalsesse sõjategevusse kaasata, ehkki seni on nad suutnud seda vältida, hoolimata tõsiasjast, et tehniliselt me juba oleme sellesse sõtta kaasatud. Lisaks on tõenäoline ka see, et ühel hetkel võidakse Ukrainas käiku lasta tuumarelvad, mis omakorda võib viia Venemaa ja USA vahelise tuumasõjani. See kõik taandub ühele aluspõhjusele: mõlema poole jaoks on panused selles sõjas sedavõrd kõrged, et nad lihtsalt ei saa endale kaotust lubada. Nagu ma olen korduvalt toonitanud, on nii Putin kui tema väejuhatus veendunud, et Ukraina liitumine Läänega kujutab endast eksistentsiaalset ohtu Venemaale, mistõttu peavad venelased võimaluse, et see võib juhtuda, lõplikult elimineerima. Teisisõnu tähendab see seda, et Venemaa peab selle sõja Ukrainas võitma, sest kaotus on neile vastuvõetamatu.
Bideni administratsioon on aga korduvalt rõhutanud, et nende eesmärk on Venemaa Ukrainas põlvili suruda ning sanktsioonide abil ka nende riigi majandus kokku kukutada. Ühendriikide kaitseminister Lloyd Austin on rõhutanud, et Lääne eesmärk on muuta Venemaa sedavõrd nõrgaks, et nad ei ole lihtsalt võimelised Ukrainat uuesti ründama. Sisuliselt on Bideni administratsioon otsustanud Venemaa maailma suurvõimude ridadest välja lüüa. Samal ajal on president Biden tembeldanud Venemaa sõja Ukrainas genotsiidiks ja süüdistanud Putinit sõjakuritegudes. Selline retoorika jätab väga vähe ruumi läbirääkimisteks, sest kuidas on võimalik õigustada läbirääkimiste pidamist genotsiidi toimepanemises süüdistatud riigiga?
Ameerika Ühendriikide poliitikal on kaks olulist tagajärge. Esiteks on see ainult suurendanud eksistentsiaalset ohtu, mida see sõda Venemaale endast kujutab, mistõttu on venelaste jaoks olulisem kui eales varem see sõda võita. Samal ajal kinnitab see ka tõsiasja, et Ühendriigid võtavad väga tõsiselt endale seatud eesmärki tuua kaasa Venemaa lüüasaamine.
Ameerika Ühendriikide poliitikal on kaks olulist tagajärge. Esiteks on see ainult suurendanud eksistentsiaalset ohtu, mida see sõda Venemaale endast kujutab, mistõttu on venelaste jaoks olulisem kui eales varem see sõda võita. Samal ajal kinnitab see ka tõsiasja, et Ühendriigid võtavad väga tõsiselt endale seatud eesmärki tuua kaasa Venemaa lüüasaamine. Bideni administratsioon on sellesse sõtta nii palju panustanud, nii materiaalselt kui retooriliselt, et Venemaa võit sümboliseeriks ühtlasi Washingtoni kaotust.
Aga nagu juba öeldud, mõlemad pooled ei saa võita. Lisaks eksisteerib ka variant, et üks pool hakkab ühel hetkel sõjas tõsiselt alla jääma. Sellisel juhul on äärmiselt tõenäoline, et kui Ühendriigid osutuvad edukaks ja venelased on lahinguväljal ukrainlastele kaotamas, võib Putin olukorra päästmiseks käiku lasta oma tuumaarsenali. Ameerika Ühendriikide riikliku luure ülem Avril Haines ütles maikuus senatile, et see võib olla üks kahest olukorrast, mil Putin võib langetada valiku tuumarelvade kasuks.
Mõni teist võib arvata, et on väga ebatõenäoline, et Putin püüaks end Ukrainas kaotusseisust tuumarelvade abil välja mängida. Neile tahaksin ma meenutada, et NATO-l oli külma sõja ajal täpselt sama plaan.
Mõni teist võib arvata, et on väga ebatõenäoline, et Putin püüaks end Ukrainas kaotusseisust tuumarelvade abil välja mängida. Neile tahaksin ma meenutada, et NATO-l oli külma sõja ajal täpselt sama plaan. Nimelt kaaluti võimalust kasutada tuumarelvi juhul, kui Varssavi Lepingu riigid peaksid Lääne-Saksamaale tungima. Kui me oleksime nende riikide vastu Lääne-Saksamaal kaotusseisu jäänud, oli meil kavas olukord päästa tuumalõhkepeade abil. Sama otsuse võib langetada ka Putin. Arvate, et ta ei teeks seda? Mina sellele oma raha ei panustaks.
On keeruline ennustada, kuidas Bideni administratsioon reageeriks sellele, kui Venemaa peaks Ukrainas tuumarelva kasutama, aga kahtlemata oleksid nad tugeva surve all sellele vastata, mis suurendab märkimisväärselt tuumasõja puhkemise tõenäosust. Tegemist on perversse mõttemänguga, kui sellest mõelda nii, et mida edukamad on Ühendriigid ja nende liitlased oma eesmärkide saavutamises, seda tõenäolisem on, et Ukraina sõda kasvab üle tuumasõjaks.
Mida edukamad on Ühendriigid ja nende liitlased oma eesmärkide saavutamises, seda tõenäolisem on, et Ukraina sõda kasvab üle tuumasõjaks.
Keerakem see sama stsenaarium nüüd teistpidi: Ühendriigid ja NATO liitlased on kaotamas ning Venemaa on saavutanud edu Ukraina vägede üle, sundides Kiievi rahukõneluste pidamiseks läbirääkimistelaua taha, et säilitada nii palju kui vähegi võimalik oma riigi territoriaalsest terviklikkusest. Ka selles olukorras oleks Washington tugeva surve all sekkuda veelgi rohkem sõjategevusse. See ei ole just kuigi tõenäoline, aga võib juhtuda, et Ühendriikide või näiteks Poola väed kaasatakse lahingutesse, mis tähendab, et NATO poleks mitte enam tehniliselt, vaid faktiliselt, sõna otseses mõttes sõjas Venemaa vastu. See on teine võimalik tuumastsenaarium, mida Avril Haines senatile kirjeldas.
Mõistagi on keeruline ennustada, kuidas see konflikt täpselt kulgeb, aga pole mingit kahtlust, et sõja eskaleerumine tuumarelvade kasutamiseni on tänaseks saanud vägagi tõenäoliseks stsenaariumiks. Juba üksi tõsiasi, et see võimalus eksisteerib, peaks inimestes judinaid tekitama.
Pole mingit kahtlust, et sõja eskaleerumine tuumarelvade kasutamiseni on tänaseks saanud vägagi tõenäoliseks stsenaariumiks.
Sellel sõjal on palju teisigi kohutavaid tagajärgi, millel mul ei ole aega pikemalt peatuda, aga on vägagi võimalik, et sõjast tingitud toidupuudus toob kaasa miljonite inimeste surma. Venemaa ja Lääne vaheliste suhete taastumine võib võtta aastaid, kui mitte aastakümneid. Samal ajal destabiliseerib see sõda olukorda kogu maailmas, iseäranis Euroopas.
Siiski on sellel kõigel ka üks positiivne külg: lääneriikidevahelised suhted on märkimisväärselt paranenud, sama võib öelda atlandiüleste suhete kohta, ning NATO ja Euroopa Liit on ühtsemad kui eales varem. Nii on see vähemalt praegu, aga pinna all on tekkimas praod, mis endast varem või hiljem märku annavad. Tõenäoliselt on oodata Ida-Euroopa ja Lääne-Euroopa riikide vaheliste suhete hapnemist, kui see sõda peaks pikalt edasi kestma.
Lisaks on see sõda juba avaldanud suurt mõju kogu maailma majandusele ning konflikti pikale venides muutub olukord üha halvemaks. (USA ühe suurima panga) JP Morgan Chase’i tegevjuht Jamie Dimon ütles, et me peaksime valmistuma majanduslikuks orkaaniks. Majandusmõjud hakkavad ühel hetkel aga paratamatult õõnestama ka lääneriikide liberaalse demokraatia põhimõtete jalgealust ning andma hoogu juurde nende nii skaala paremal kui ka vasakul otsas paiknevatele oponentidele.
Kokkuvõtteks, nagu alguses sai öeldud, on Ukraina konflikt tohutu katastroof, mis paneb paratamatult inimesi üle kogu maailma otsima selle algpõhjuseid. Need, kes usuvad faktidesse ja loogikasse, avastavad varem või hiljem, et Ameerika Ühendriigid ja nende liitlased on selle sõja peamised süüdlased. 2008. aasta aprillis tehtud otsus võtta Ukraina ja Gruusia NATO liikmeteks oli juba ette määratud tooma kaasa konflikti Venemaaga.
Bushi administratsioon oli küll selle saatusliku otsuse taga, kuid Obama, Trumpi ja Bideni administratsioonid on seda igal võimalusel oma poliitiliste otsustega edasi kandnud ning nende liitlased on sellele ustavalt järgnenud. Hoolimata sellest, et Vene riigijuhid on korduvalt ja selgesõnaliselt öelnud, et Ukraina astumine NATO-sse ületab kõige erksamat värvi punase joone, on Ühendriigid keeldunud võtmast arvesse Venemaa julgeolekut ning selle asemel sõgedalt liikunud edasi oma plaanidega muuta Ukraina Lääne taraaniks Vene piiri ääres.
Kõige aset leidnu juures on kõige traagilisem see, et kui Lääs ei oleks otsustanud NATO Ukrainasse laienemise kasuks, siis oleks väga ebatõenäoline, et ukrainlased peaksid täna oma kodus sõdima, ning ka Krimm oleks endiselt osa Ukraina territooriumist.
Kõige aset leidnu juures on kõige traagilisem see, et kui Lääs ei oleks otsustanud NATO Ukrainasse laienemise kasuks, siis oleks väga ebatõenäoline, et ukrainlased peaksid täna oma kodus sõdima, ning ka Krimm oleks endiselt osa Ukraina territooriumist. Sedasi mängis Washington Ukraina hukatusse saatmises keskse tähtsusega rolli ning tulevik mõistab Ameerika Ühendriikide ja nende liitlaste üle nende uskumatult rumalate otsuste eest kohut.
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!