Kui vaadata Hiina partneri poole, jääb silma, et Venemaa on tagasi Mustal merel ja Läänemerel. Arktikat juba mainisime, aga nüüd on neil ka uus baas Aafrikas, täpsemalt Sudaanis. Mida kujutab endast Venemaa naasmine nendesse piirkondadesse?
Venelastel on oma mereväe arendamisega küllalt palju probleeme. Koheselt meenub nende lennukikandja, mis oli teel Süüriasse, kuid mis tuli siiski tagasi sadamasse pukseerida. Sellegipoolest on nad alates 2014. aastast ja Krimmi okupeerimisest oluliselt tugevdanud oma võimu Mustal merel. Sealt on nad üritanud edasi liikuda Vahemerre, rajades kodusõja ajendusel baasi Tartusi linna Süürias. 2020. aasta detsembris jõuti kokkuleppele ka Sudaaniga, kuhu rajatakse uus 300-pealine sõjasadam, mis tagab Venemaale kohaloleku ka Punasel merel. Ent jällegi, ei paista, et nad niipea saaksid vastu USA mereväele.
Lisaks kavalale investeerimisele väikestesse baasidesse on Venemaal ka mitu allveelaevade arendusprogrammi. Samal ajal kui venelased arendavad hinnanguliselt kuut erinevat allveelaeva-klassi, tegelevad ameeriklased ainult ühe uue klassiga. Niisiis näevad venelased lahendusena peitetehnoloogiaid. Mõnes mõttes ulatuvad selle traditsiooni juured 19. sajandi Prantsusmaa Jeune École’i koolkonnani, kes postuleerisid, et suuremate mereliste jõudude vastu on enim kasu väikestest ja hästi manööverdatavatest alustest. Venemaa investeeringud allveelaevadesse võivad neile selles mõttes palju abiks olla. Ühisõppused, mida Hiina ja Venemaa on korraldanud, on samuti kasuks. Õpitakse üksteise tehnoloogiate kohta, aluste ehituse kohta jne.
Mainite Venemaa ja Hiina koostööd, aga mis neid tegelikult ühendab? Mõned ütlevad, et neid ühendab Lääs kui ühine vaenlane, teised seavad selle koostöö lähedust üldse kahtluse alla. Oma raamatus ütlete, et on võimalik, et tulevikus võivad nende huvid teineteisega vastuollu minna. Kui tugev on nende sünergia? Ja mis on need valupunktid, mis võivad koostööle pulki kodarasse visata?
Doktoriõppes oli üks mu juhendajaid Alan Walkman, kes on nüüdseks meie seast kahjuks lahkunud. Tema võrdles Hiina-Vene suhet muusikas kaanonil põhineva fuuga-vormiga, kus faktuuri mõjul helid kord lähenevad, kord kaugenevad. Seal on teatav muusikaline koreograafia ning Venemaa ja Hiina suhetest mõtlemiseks on see väga lahe analoogia, sest ka neil on olnud hetki, kus seistakse teineteisega silmitsi, ja hetki, kus ollakse rohkem ühte meelt. Praegu ühendab neid huvi seista USA juhitud maailmakorra vastu. Kodaratesse võivad oksi visata erinevad suhtumised USAsse, Euroopasse ja isegi Jaapanisse. Üks hea näide oleks Vietnam. Kuivõrd Hiina tunneb tugevat huvi Lõuna-Hiina mere saarte vastu, on Venemaal Vietnamiga aastatepikkune militaarne läbikäimine. Niisiis pole Venemaa hetkel Lõuna-Hiina merre sekkunud ega poolt valinud, olgugi et seeläbi toetatakse vaikimisi Hiinat. Teiseks piirkonnaks on jällegi Arktika. Siin on murekohaks ÜRO mereõiguse konventsioon (UNCLOS), mille kohaselt leiab jää sulamise järel aset tõlgendamise protsess, mis määratleb vabanenud ala rahvusvaheliste vete või territoriaalvetena. Praegu näeb Venemaa seda ala oma territoriaalvetena, mistõttu kontrollivad nad suurt osa Kirdeväilast. Kuid kui jää ära sulab, võib Hiina tahta neid määratleda rahvusvaheliste vetena, mis ei kuulu tingimata Venemaale ja kuhu neil on vaba ligipääs. Niisiis on selles koostöös valupunkte küll, kuid hetkel jäävad need kaugemasse tulevikku.
Raamatus toote välja ka Maroko strateegilise tähtsuse. Kui ma ei eksi, möödub neist ligi 20% maailma kaubast. Samuti oleme näinud arenguid selle suunas, et tunnustatakse nende õigust Lääne-Sahara aladele. Nad on soojendanud suhteid Iisraeliga ning saanud veerandi miljardi dollarilise laenu Maailmapangalt ja miljardi-dollarise relvatehingu Washingtonist. Seega langeb neile järjest võimalusi kätte. Mainite, kuidas Hiina on neile ligi hiilinud ja kuidas lääneliitlased proovivad sellele vastu seista. Mis on teie arvamus Marokost ja sellest maailmajaost laiemalt?
Gibraltari väin ja teised merelised pudelikaelad on strateegiliselt ülimalt tähtsad. Kui vaadata laiemat konteksti, on Aafrikas väga vähe suuri sadamaid, kus saaks kaupa maha laadida ja kust seda ülejäänud kontinendile edasi müüa. Üks sellistest sadamatest on Tangiers’is Marokos ning see on ka põhjus, miks Hiina sellest huvitub. Huvi tuntakse ka Alžeeria vastu. Mujal Põhja-Aafrikas, eriti Egiptuses, teeb sama ka Venemaa. Loogika selle taga on muidugi see, et veel üks tugev sadam Lääne-Aafrikas ei teeks paha, olgugi et Ida-Aafrikas on Djiboutis juba käsi ukse vahel. Nagu äris ikka, tahetakse siin mitmekesistada seda, kuidas kaupa kõige kiiremini ja odavamalt sihtturuni viia. Mida tõhusam, seda parem. Seetõttu on ka Gibraltari väina ääres asuv Maroko alati tähtis.
Oma teoses ütlete, et lähitulevikus jääb USA kindlasti supervõimuks. Olen varem intervjueerinud akadeemik Michael Beckley’t, kes on sel teemal ka raamatu kirjutanud ning kes usub samuti, et USA ei kao nii pea veel kuhugi. Kuhu asetaksite Ameerika Ühendriigid praeguses multipolaarses maailmas? Kas neid varitseb mõni suurem oht?
Tulevikku ennustada ei saa. Mulle meeldib öelda, et isegi ilmateataja ei tea tormi ajal seda, mis mõne tunni pärast toimub. Seda tasub alati meeles pidada. USA on aga edasi liikumas ning aina enam kirjutatakse USA välispoliitika militariseerumisest. See on ka loogiline, arvestades nende jalajälge maailmas viimase 220 aasta jooksul: nende sekkumine nii Afganistanis kui Iraagis, varasemalt ka Vaikse ookeani ja India ookeani ääres. Kuid arutelu selle üle, kas neid positsioone peaks hoidma, on tuline. Üle 500 sõjaväebaasi ülalpidamine on päris kallis lõbu, kuid samas oleme viimase nelja aasta jooksul näinud, et USA keskendub julgeolekule aina enam.
Kuid nagu ütlen ka raamatus, pole asi ainult julgeolekus, vaid ka majanduses. Pool võitlust seisnebki oma majandusliku positsiooni parandamises ja investeerimisvõimaluste kasutamises. Kui käisin Iisraelis, kuulsin seika Haifa sadamaga toimunust. Tavaliselt peame Ameerika Ühendriike Iisraeli põhiliseks liitlaseks, kuid kui kaubandus oli sadamale liiga koormav ning terminali prooviti laiendada, ei tundnud mitte ükski USA ettevõte selle vastu huvi. Sadama laiendamisse oli nõus panustama hoopiski Hiina ning nii läkski sadam neile. Paar aastat hiljem olevat aga üks USA admiral sadamat külastades kommenteerinud, et sinna oleks ta hea meelega oma laevastiku parkinud. Kuid nüüd kuulub sadam Hiinale ja see valmistab kohati probleeme. Ühtlasi on see hea tõestus sellest, et majanduse seisukohast ei ole USA samavõrd valmis konkureerima. Paljudes riikides peaks aga hoopis tegelema pehmet võimu kasvatavate ja investeerimisvõimalusi avardavate lahenduste otsimisega. Üks number, mida olen korduvalt kuulnud, on 93 mld dollarit, mida plaanitakse tulevastel kümnenditel taristuprojektidesse investeerida. Potentsiaali on.
Teie jutuga seoses meenus mulle kohe ameeriklaste taristuprojekt Blue Dot Network (BDN), millest oli eelmine aasta palju kuulda ning mis näib olevat kui Ameerika vaste hiinlaste Uuele Siiditeele (BRI). Viimasel ajal on sellest jälle vähem kuulda olnud. Mis te sellest arvate?
Ega minagi pole sellest palju kuulnud. Tean, et üks varasem programm, mida selle tarbeks ümber kohandati, oli IDFC (International Financial Development Corporation). Neile anti ligi 6 mld dollarit, millega rohkem USA huvisid edendavaid investeeringuid teha, kuid paistab, et see plaan ei käivitunud nii, nagu loodeti. Seega pole ma USA poolt eriti tegutsemist näinud. Kui vaadata USA välisministeeriumi eelarvet, on ka see viimastel aastatel päris korralikult kahanenud.
On üks küsimus, mida küsin oma külalistelt päris tihti. Ajalooliselt on sõda ja rahu päris tihti vaheldunud. Tahaksin teada, mis on teie hinnang tõenäosusele, et nn Thucydidese lõks vallandub. Graham Allison on sellest pikalt kirjutanud, rõhutades potentsiaali, mis on USAl Hiina ja/või Venemaaga sõtta minemiseks. Kirjutate isegi, kuidas Hiina ja Venemaa tegevuse suurenemine mereteedel ja sellest tulenev tihedam mereliiklus on kasvatanud õnnetuste juhtumise tõenäosust. Sellest võiks ju kujuneda maailmasõjaline olukord: tulgu see siis Taiwanist, Lõuna-Hiina merest või Iraanist. Neid tulipunkte on päris palju. Enamik saatekülalisi, kellelt olen seda küsinud, ei usu, et midagi sellist võiks juhtuda, ning see oleks iseenesest hea uudis. Seega, mis on teie mõtted Thucydidese lõksust?
See küsimus on iseenesest päris põnev. Isiklikult loodan väga, et selline sõda kunagi ei puhke. Viitaksin siinkohal ka oma kolleegidele NDU-s, Jay Parkerile ja Andrew Novole, kes avaldasid just hiljuti raamatu, milles nad Allisoni mõtet natuke robustsemalt analüüsivad. Thucydidese lõksu argument ise on päris põnev ning tulipunkte on tõesti palju. Iraani puhul olen varem kirjutanud sellest, kuidas Iraan ise kannataks Hormuzi väina sulgemisest väga palju, sest see piiraks naftakaubandust Pärsia lahes. Niisiis jääb see jutt enamasti ähvarduse tasandile, kuigi 1980. aastatel oli hetk, kus nad väina mineerisid, kuid päris kinni pole seda kaubateed kunagi pandud. Ma loodan, et nii see ka jääb.
Ka kuulus teoreetik John Mearsheimer kirjutab suurvõimude tõusust ja langusest ning tema sõnul juhtuvad sellised õnnetused just siis, kui ühe võimu taandudes tekib vaakum, mida hakkavad uued jõud täitma. Säärane võimuvaakum toimub praegu ka USA taandudes. Näiteks 2020. aasta viimasel nädalal teatas USA, et tõmbab oma väed välja Somaaliast. Ja mida tähendab see Aafrika Sarve riikide jaoks? Kuidas mõjutab see poliitikat Bab al-Mandebis? Muidugi loodan, et maailmasõda niimoodi ei puhke ja et saame ette kujutada avatud ja vaba India ookeani, kuid samal ajal on Hiina ja Venemaa mereliselt aina agressiivsemad.
Üks kaasahaaravam tsitaat su raamatust pärines intervjuust ühe Euroopa ametnikuga:
„Hiina proovib ehitada uut sajandit, USA ehitas eelmise ning Prantsusmaa ja Ühendkuningriik ehitasid üle-eelmise. Hiina kirjutab omad reeglid ning meie arengud neid ei ohusta, sest maailmamajanduse ohjad on nende käes. Uus Siiditee on rohkemat kui lihtsalt projekt, tegu on ressursside vallutamisega. Nende varade ohutuks tarnimiseks on vaja ka sõjaväebaase. Hiina jaoks pole investeerimine Djiboutisse mitte midagi, see on ainult 1% kogu Uuest Siiditeest.“
Paljud, näiteks Parag Khan, ütlevad, et 21. sajand on Aasia sajand. Mis mõtted teil sellega seoses on?
Tsitaat, mille esitasid, pärineb Prantsuse diplomaadilt. Olles näinud Hiina tõusu, on tema öeldu tema jaoks tõsi. Huvitav on muidugi see, kas Hiina suudab praeguse majandusliku volatiilsusega toime tulla. Bostoni ülikooli andmetel on nad hakanud palju vähem laenama. Samas, kui asi puutub merendusse, siis on sadamavõrgustiku stabiilselt ülal pidamine lihtsam kui finantsturgudega maadlemine. Täheldada võib ka sadamavõrgustikust tuleneva mõju ulatumist muudesse valdkondadesse – näiteks võimaldab sadamate kontrollimine Hiinal tegeleda ka merealuste kommunikatsioonikaablite paigaldamisega. Minnes tagasi Djibouti juurde, siis on riigikeses lausa 9 kaablit. Asi võib alata lihtsalt ühe projektiga, aga kui oled mõnes piirkonnas põhiline tegija, avanevad ka muud võimalused. Iisraeli-USA näite valguses tulebki rohkem mõelda sellele, kuidas Vaikses ja India ookeanis Hiina tegevusele vastukaalu anda. Senikaua, kui seda ei tehta, ongi Hiina paljudes arengumaades põhiliseks mängijaks ning õnneks või kahjuks saavad nad seda positsiooni palju ära kasutada. Nii mõnigi riik on oma tehingutega üsna frustreerunud, kuid alternatiivi pole.
Hakkame jõudma oma vestluse lõpule ning seega tahaksin teada, kas leidub veel mõni küsimus, mida peaksime arutama?
Räägiksin pisut veel küberteemast. Et anda sellele jutule rohkem konteksti kui Djibouti näide, siis on maailmas ligikaudu 200 merealust kaablit. Nendes liigub ligikaudu 95% maailma andmetest, sh internet ja kõik ülejäänud telekommunikatsioon. On päris mõtlemapanev, et kogu maailma ühendamiseks piisab vaid kahesajast kaablist. Kui Djiboutis on kaableid 9, siis Venemaal on neid ainult 4 ning viimanegi neist saadi 2019. aastal koostöös ühe Soome ettevõttega. Huvitavaid raporteid on ilmunud ka Hiina sekkumisest Fääri saarte juures, mis on Taani autonoomne osa. Seega on need kaablid järjekordne huvitav element merelisest konkurentsist.
Praegu tegeleb Hiina Pakistani, Ida-Aafrikat ja Euroopat ühendava nn Rahukaabli paigaldamisega. Samuti on pooleli Kagu-Aasiat, Lähis-Ida ja Lääne-Euroopat läbiva SeaMeWe paigaldamine: nüüdseks on valminud lõik Marseille’st Prantsusmaalt Djiboutini ja sealt viiakse kaabel omakorda läbi Maldiivide Kagu-Aasiani. Ajalootudengina on sellel huvitav paralleel Briti impeeriumit läbinud esimese kontinentidevahelise merekaabliga All Red Line, mis valmis 1902. aastal ning mis oma aja kohta oli äärmiselt oluline läbimurre. Hiina, aga ka rahvusvahelised korporatsioonid nagu Google ja Amazon teevad mõnes mõttes sama asja. Proovitakse aru saada, kuidas rajada vastupidavat kaablivõrgustikku juhuks, kui miski läheb valesti. Küberilm on kindlasti tulevikuteema.
See on tõesti väga huvitav. Olete aktiivne Twitteris, avaldate artikleid erinevates väljaannetes, annate loenguid ning intervjueerite inimesi Youtube’is. Kas on mõni projekt, millest tahaksite meile teada anda?
Raamat on praegu olnud suurim projekt, kuid uusi ettevõtmisi tuleb alati juurde. Mis on raamatu kirjutamise juures hea, on see, et avastad nii palju kõrvalteemasid, millega hiljem saab edasi tegeleda, seda ka merelise ruumi puhul. Nagu mulle meeldib öelda, annab asja soolase vee perspektiivist vaatamine poliitikale väga teise jume.
Soovitan tugevalt lugejatel järgida dr Greshi Twitteris ning lugeda tema raamatut “Euraasia lainetel. Suurvõimude konkurents merel”. Julgen nõnda soovitada ainult materjale, mida olen ise lugenud ja mis on mind veennud, seega see on tõesti hea lugemine. Aitäh, et tulite Geopolitics & Empire saatesse.
Suur aitäh teilegi.
Aita Makroskoobil edasi ilmuda!
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!