Ameerika Ühendriikide erukolonel Douglas Macgregor (s. 1953) on esimese lahesõja (1991) veteran, viimaste kümnendite tõenäoliselt kõige silmapaistvam USA soomusüksuste komandör. Tema juhitud üksused hävitasid lahesõjas 23 minutiga 70 Iraagi tanki ja lahingsoomukit, kandmata samas ühtegi kaotust.
Macgregori juhtimise all tegutsenud soomusüksused saavutasid ka lahesõja-järgsetel õppustel ülekaalukad võidud vastasmeeskondade üle ning teda on peetud USA armee lahingtaktikate kõige novaatorlikumaks uuendajaks viimase poole sajandi jooksul.
Kolonel Macgregori teos “Transformatsioon tule all” valiti Iisraeli kindralstaabi ülema Aviv Kochavi poolt Iisraeli kaitsevägede ümberkujundamise alustekstiks. 2020. aastal kaalus president Donald Trump Macgregorit Ühendriikide suursaadiku positsioonile Saksamaal ning 2020. aasta novembrist teenis ta kolm kuud USA kaitseministri Christopher Milleri erinõunikuna kuni Trumpi presidentuuri lõpuni 2021. aasta jaanuaris.
Vaatamata esmaklassilistele omadustele sõjakogenud väliohvitseri ja strateegina sai Macgregori riigiteenistuja karjäär pärsitud tänu mehe “halvale kombele” lausuda välja ebamugavaid tõsiasju poliitiliselt ebakorrektsel viisil. Kompromissitu ausus ja otsekohesus, mis “kohustuslikest valedest” üleküllastunud süsteemis legendaarse koloneli vastu töötas, on teinud temast kainemõistuslikkuse hääle maailma militaarsete-geopoliitiliste protsesside mõtestamisel.
Alljärgnevas intervjuus käsitleb kolonel Macgregor Ukraina sõda maailma geostrateegiliste realiteetide laiemas kontekstis… Tegemist on kolmanda osaga 3-osalisest intervjuust. Intervjuu eelnevaid osasid saab lugeda SIIT ja SIIT.
INTERVJUEERIJA: Seega USA on valmis looma vabatahtlike ühenduse ja sõjaliselt sekkuma Ukrainas, ilma et Venemaa oleks sellele tuumarelva kasutamisega ettekäände andnud?
KOLONEL DOUGLAS MACGREGOR: Arusaama, et Venemaa plaanib tuumarünnaku korraldada, on püütud juba pikemat aega fabritseerida. See ei vasta kaugeltki tõele. Putin on korduvalt ja selgelt väljendanud seda, et tuumaarsenal läheb käiku üksnes vastusena nende vastu korraldatud rünnakule. Ühtlasi puuduvad igasugused viited sellele, et Venemaal oleks mõni tuumalõhkepea kasutamiseks valmis.
Pigem kardan ma seda, et kui me viime oma väed Ukrainasse ja seal lüüa saame, mis on minu arvates enam kui tõenäoline, siis Washington võib oma kaotuse varjamiseks pakkuda välja variandi ise vastulöök korraldada. Kui Atlandi ookeani ületamine ei ole Vene allveelaevastiku tõttu võimalik, siis ei pruugi selleks vastulöögiks olla muud valikut kui tuumarelv. Pigem kardan ma seda stsenaariumit, kui seda, et venelased tuumarelva kasutavad.
Kas Ameerika Ühendriigid kasutaksid tuumarelva Mehhiko vastu, teisel pool Texase piiri? Muidugi mitte, sest tuumalõhkepeade tekitatav kuumus ja radioaktiivsed sademed ulatuvad kümnete, kui mitte sadade kilomeetrite kaugusele, sõltuvalt parasjagu puhuva tuule tugevusest ja suunast. USA ei võtaks kunagi sellist riski oma vahetuses naabruses. On naeruväärne arvata, et Venemaa käituks teisiti.
Arusaama, et Venemaa plaanib tuumarünnaku korraldada, on püütud juba pikemat aega fabritseerida. See ei vasta kaugeltki tõele.
KOLONEL DOUGLAS MACGREGOR
Ukrainlased aga kasutaksid võimaluse korral meelsasti tuumarelva, sest nad on meeleheitel, kuna nad on kaotamas. See on ühtlasi põhjus, miks levivad üha sagedasemad jutud niinimetatud “räpastest pommidest”, mis ei ole valmistatud mitte tuumarelvades kasutatava rikastatud plutooniumiga, vaid konventsionaalsetes reaktorites tuumaenergia tootmise jääkidega, mis koostoimel lõhkekehadega muudavad plahvatuspiirkonna keskkonna piisavalt radioaktiivseks, et tekitada inimestes kiiritushaigust, hävitada põllukultuure ja reostada joogivee varud, mis loob illusiooni nagu oleks kasutatud tõelist tuumalõhkepead. Võtab aega, enne kui suudetakse tuvastada, millist lõhkekeha täpselt kasutati. Ma ei ole kindel, kas jutud räpastest pommidest vastavad tõele või mitte, aga venelased on selgelt murelikud ning seda põhjendatult.
Nagu öeldud, kui Ühendriigid peaksid oma väed Ukrainasse viima, siis on selle kõige murettekitavamaks aspektiks inimesed Washingtonis, kes on seni teinud hulganisti strateegiliselt halbu otsuseid. Nad pidasid Venemaad nõrgaks, kehva majanduse ja ebaefektiivse sõjalise võimekusega riigiks, mida on võimalik kaugsõja abil võita. Venemaa on aga taaskord tõestanud, et tal on hulgaliselt ressursse, sealhulgas toitu ja kütust, millest Euroopa aga enam osa ei saa. Erinevalt Euroopast on Venemaa isemajandav, nii et kõik, mis me seni saavutanud oleme, on see, et meie liitlased on äärmiselt täbaras positsioonis ning inimesed on tulnud tänavatele oma meelsust avaldama. Seda muuhulgas ka Rumeenias, kes peaks olema USA liitlane vabatahtlike ühenduses.
Me oleme teinud palju halbu, rumalaid ja täiesti ebavajalikke otsuseid ja mis kõige hullem, me liigume nendega sõgedalt aina kaugemale. Kui me ka oma enda väed mängu paneme, võivad selle tagajärjed osutuda katastroofilisteks.
Ka ükski demokraat ei ole liitunud nende väheste vabariiklastega, kes sellele sõjale vastu on. Keegi ei võitle selle vastu.
Taaskord, ei tohi unustada korruptsiooni, mis selle kõige taga on, sest need summad on tohutud, mis liiguvad Kapitooliumilt Pentagoni ja sealt edasi kaitsetööstusesse, mis on kõik seotud ukrainlaste toetamisega. See toob omakorda sisse kampaaniatoetusi ehk raha jõuab ringiga tagasi Kapitooliumile. See kõik on osa probleemist.
Teine osa probleemist on progressiivsed vabariiklased, niinimetatud ninasarvikud, kes on sisuliselt vabariiklase kuues demokraadid. Enamik neist on senatis. Kui lugeda vabariiklastest senaatorite nimekirja, siis on sealt väga keeruline leida kedagi, kes oleks seda sõda puudutavate otsuste vastu seisnud. Rand Paul kindlasti, Mike Lee aeg-ajalt. Võib olla mõned üksikud veel, aga kokkuvõttes võiksid enamik vabariiklastest ka demokraadid olla.
Seni on Moskva Ukrainasse kohapeale saatnud vaid 20% kogu Vene maaväest. See tähendab, et pidevalt on kohal viibinud ja rindel sõdinud ligikaudu 80 000 meest. See number on tulevikus kasvamas sadadesse tuhandetesse.
Lisaks sellele voolab meie riiki sisse miljoneid inimesi, kelle taustast me mitte midagi ei tea, ning sageli, nagu kogemus on näidanud, lähevad need inimesed valima sõltumata sellest, kas nad on kodanikud või mitte. Paljud neist on kurjategijad, kes on seotud inimkaubandusega või aidanud kaasa fentanüülikriisile, mille tagajärel suri eelmisel aastal hinnanguliselt sada tuhat ameeriklast. Ukraina on kaotanud sama palju inimesi seitse ja pool kuud kestnud sõja vältel. Kas mõni vabariiklane on vaevunud küsima, miks neid vägesid, mida plaanitakse saata Ukrainasse, ei saadeta meie enda lõunapiiri kaitsma?
Kui Ühendriigid võtaksid vastu otsuse oma väed Ukrainasse viia, kuidas mõjutaks see Venemaa käitumist? Kas venelased oleksid rindel veelgi agressiivsemad või tõmbuksid nad tagasi, et end koguda ja ümberorganiseerida?
Me teame, et praegu toimub ulatuslik Vene vägede koondumine rindejoone taga Lõuna-Ukrainas ja Lääne-Venemaal. Novembri keskpaigaks on ilmselt 700 000 Vene sõdurit rindevalmis. Veel kord, seni on Moskva Ukrainasse kohapeale saatnud vaid 20% kogu Vene maaväest. See tähendab, et pidevalt on kohal viibinud ja rindel sõdinud ligikaudu 80 000 meest. See number on tulevikus kasvamas sadadesse tuhandetesse.
Lisaks sellele on Venemaa poolel tohututes kogustes rakette ja muud tehnikat, mis toetab edukat sõjapidamist, ning äärmiselt tõhus õhukaitsesüsteem. Vene õhuvägi, vastupidiselt sellele, mida sellest räägitakse, on oma maavägede toetuseks teinud seni üle 70 000 õhurünnaku ning rindele on liikumas ka täiendavad pommituslennukid ja droonid. See kõik jõuab rindele ilmselt novembri keskpaigas.
Faktiliselt on Ukraina tegelikult juba lõhenenud, sest riigi kaguosa, ligikaudu 22% kogu territooriumist, mida me kutsume Ukrainaks, on Vene okupatsiooni all. Inimesed, kes seal elavad, on valdavas osas venelased ja räägivad vene keelt, mis on ka üks põhjustest, miks Venemaa nendele aladele sisse tungis.
Venemaa eesmärk on hävitada see, mis Ukraina vägedest veel alles on, ning lõpetada see sõda, sest keegi ei ole nõus Moskvaga läbirääkimisi pidama. Neil ei ole muud valikut, sest kui nendega ei olda nõus läbirääkima, peab Venemaa selle sõja lõpetama oma meetoditega ja sellistel tingimustel, mis nende riikliku julgeoleku perspektiivist sobilikud on.
Sellega paralleelselt oleme meie rääkinud USA, Poola ja Rumeenia vägede liitmisest. Ennekõike on just poolakad need, kes tahavad Venemaa vastu minna, kuid see on kohutav plaan, sest meie väed lihtsalt ei ole selleks valmis. Meil puudub seal tugevalt integreeritud õhu- ja raketitõrjesüsteem, mis muudab sellise operatsiooni äärmiselt ohtlikuks. Inimestel paistab olevat väga vale ettekujutus venelastest; arvatakse, et nad tunnevad ameeriklaste ees aukartust ja meil õnnestub nad ära hirmutada. Nad eksivad rängalt ja mind hämmastab see, et keegi sellest aru ei saa.
Washingtonis ei paista olevat kedagi, kelle sõnavaras eksisteeriks fraas „aitab küll.“
Väga õige, ma ei oleks ise osanud seda paremini väljendada.
Kas vahevalimistel on mõni kandidaat, kelle võit annaks märku sellest, et rahu ja terve mõistus on jõudnud tagasi meie välispoliitikasse? (Märkus – intervjuu kolonel Macgregoriga leidis aset vahetult enne USA vahevalimisi.)
See on keeruline küsimus. Ma tahaksin loota, et kui vabariiklased on nii edukad, nagu neile ennustatakse, siis nad hakkavad üheskoos lõpuks küsima neid ebamugavaid küsimusi, mida oleks tulnud esitada juba mitu kuud tagasi, selle kohta, mis Ukrainas tegelikult toimub. Just praegu on see olulisem kui eales varem ning seda kahel põhjusel.
Esiteks, Joe Bideni riikliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan tunnistas äsja, et ta on olnud venelastega ühenduses ja arutanud nendega niinimetatud “punaseid jooni” ning seda, kuidas seda konflikti ohjes hoida. Ühtlasi olevat nad rääkinud pisut ka tuumarelvadest, ehkki ma ei pea nende kasutamist praegusel hetkel tõenäoliseks. Sullivan ei laskunud detailidesse, aga me teame tänu teistele allikatele, et ta vihjamisi ähvardas, et kui venelased peaksid „konflikti eskaleerima“ ja Ukraina väed hävitama, siis me võime ise sekkuda, sest me ei suudaks aktsepteerida Venemaa võitu, mis Ukraina lõhestaks.
Inimestel paistab olevat väga vale ettekujutus venelastest; arvatakse, et nad tunnevad ameeriklaste ees aukartust ja meil õnnestub nad ära hirmutada. Nad eksivad rängalt ja mind hämmastab see, et keegi sellest aru ei saa.
Loomulikult me teame, et Venemaa plaanib laiaulatuslikku pealetungi lootuses sõda lõpetada, kuid see ei juhtu enne, kui maa külmub, tagades nende poolt kasutada plaanitavale suurele vägede hulgale vajaliku liikumiskindluse. Teisalt teame me ka seda, et see niinimetatud vabatahtlike ühendus hõlmaks endas kokku ehk 90 000 sõdurit, kellest 40 000 oleksid ameeriklased, 30 000 poolakad ning võib-olla 20 000 rumeenlased.
Ähvardus sekkuda on ohtlik seisukoht, mida me mingil juhul ei tohiks toetada, iseäranis kuna Sullivan kohtus äsja ka Zelenskiga, püüdes teda veenda venelastega vähemalt rääkima. Zelenski vastas sellele ühe ööpäeva jooksul ning keeldus kategooriliselt, öeldes, et ta ei pea venelastega mitte mingeid läbirääkimisi enne, kui nad ei ole praeguselt Ukraina territooriumilt täielikult taandnud, mida loomulikult ei juhtu.
Seega on meie parim lootus, et vabariiklased ärkavad pärast valimisi ning mõistavad, et on nende võimuses see sõda lõpetada ning nõuda Ukraina valitsuselt, et nad hakkaksid Moskvaga läbirääkimisi pidama, või nad ei saa enam Ühendriikidelt rahalist toetust, sest kui läbirääkimisi ei peeta, võib see sõda laieneda. Mitte küll tuumasõja mõõtmetesse, aga Washingtonis on kahjuks piisavalt inimesi, kes on sedavõrd rumalad, et arvata, et 90 000 meest, kellest vaid 40 000 on ameeriklased, on piisav, et aidata Ukrainat ja meid endid.
Saksamaa ja Prantsusmaa, aga ka Belgia ja Lõuna-Euroopa riigid ei tunne mingit huvi selle sõja pikemale venitamise vastu, sest majanduslikult on see kordades laastavam nende jaoks, kui see on Venemaale endale.
Mida tähendab lõhenenud Ukraina? Milline see välja näeb?
Faktiliselt on Ukraina tegelikult juba lõhenenud, sest riigi kaguosa, ligikaudu 22% kogu territooriumist, mida me kutsume Ukrainaks, on Vene okupatsiooni all. Inimesed, kes seal elavad, on valdavas osas venelased ja räägivad vene keelt, mis on ka üks põhjustest, miks Venemaa nendele aladele sisse tungis. Moskva tahtis, et Ukrainas elavaid venelasi koheldaks võrdväärselt ukrainlastega, et neil oleksid samad õigused ja nad oleksid seaduse ees võrdsed, et neil oleks õigus rääkida omas keeles ja pidada oma koole, mida nad on seal teinud juba sadu aastaid.
See sõda on jõudnud punkti, kus tohutu hulk inimesi on hukkunud või haavata saanud, see on kaasa toonud miljoneid põgenikke ning olukord läheb aina hullemaks, kui ukrainlased ei suuda endale tunnistada, et nad ei saa sundida Venemaad sellest territooriumist loobuma, ning tulla laua taha ja heas usus läbirääkimisi pidada.
Praeguseks hingitseb Ukraina majandus täielikult selle raha toel, mida USA ja Euroopa sinna suunavad, aga see ei saa kesta igavesti.
Üks Bideni administratsiooni kõrge ametnik ütles, et nad tegelikult ei taha, et Ukraina ja Venemaa praegu läbirääkimisi peaksid, sest nende arvates ei ole selle jaoks praegu õige aeg.
Meil on Washingtonis äärmiselt kahepalgeline valitsus, mis meie jaoks ei tähenda muud kui täielikku katastroofi. Me räägime kahest tohutu tuumaarsenaliga suurriigist. Parim, mis me praegu tahta võiksime, on see, et need kaks räägivad teineteisega otsekoheselt ning jõuavad selge arusaamiseni, mida kumbki teeb või ei tee. Selleks peavad nad olema teineteisega ausad. Kui seda ei juhtu, siis ühel hetkel miski annab järele ning me jõuame tõsise konfliktini.
Väidetavalt on Washington arvamusel, et see sõda kestab veel aastaid ning plaanib järgmise aasta alguseks Saksamaal üles seada juhtimispunkti, mille ülesandeks saab olema Ukrainasse saadetud relvastuse kasutamise koordineerimine. Kas sõda kestab tõesti veel aastaid?
Kindlasti mitte. Enamik majandusteadlasi on ennustanud Ukraina praeguse olukorra põhjal, et heal juhul suudavad nad oma majandust elus hoida veel võib olla paar kuud. Juba enne aasta lõppu võib Ukraina majandus täielikult kokku kukkuda. Praeguseks hingitseb Ukraina majandus täielikult selle raha toel, mida USA ja Euroopa sinna suunavad, aga see ei saa kesta igavesti.
Ka kogu NATO allianss kannatab “Ukraina väsimuse” all ning on hakanud küsima, kui kaua see kõik veel kestab, sest ka neil on omad põhjused tahta, et see sõda võimalikult kiiresti lõppeks. See aga tähendab, et kui Zelenski soovib endiselt saada NATO-lt tuge, peab ta vähemalt üritama välja paista, nagu ta püüaks läbirääkimisi pidada. Vastasel juhul võib ta toetusest ilma jääda. Ma arvan, et iseäranis just Saksamaa ja Prantsusmaa, aga ka Belgia ja Lõuna-Euroopa riigid ei tunne mingit huvi selle sõja pikemale venitamise vastu, sest majanduslikult on see kordades laastavam nende jaoks, kui see on Venemaale endale.
Venemaa majandus on tegelikult saanud isegi tänu sellele sõjale tugevamaks. Venemaal ei ole energiakriisi, neil ei ole toidupuudust, neil ei ole puudust ka toorainest. Euroopas on praegu mitmeid riike, kaasa arvatud näiteks Ühendkuningriik, kus toidudpoodide riiulid on kohati tühjad. Sama on olukord Saksamaal, kui on kohati raskusi isegi kuuma duši võtmisega. Talve edenedes see kõik ainult süveneb, mistõttu pole mingit põhjust arvata, et see olukord võiks veel aastaid kesta.
Venemaal puudub absoluutselt igasugune huvi praegu Euroopasse tungida. Venelased ei ole praegu positsioonis, mis lubaks neil Euroopat rünnata ja see pole niikuinii nende huvides.
Kas Saksamaal on üldse mingit sõnaõigust selles, et USA oma juhtimispunkti sinna rajab, või on praeguseks tegemist täielikult USA vasallriigiga?
Tegelikult nähakse Washingtonis Saksamaad vasallriigina. On isegi huvitav, et te just seda sõna kasutasite, sest seda sama sõna on hakatud üha enam ja enam kasutatama ka Prantsuse meedias, kus paljud inimesed on seisukohal, et Euroopast on saanud Ameerika vasall ja Euroopa riigid on kaotanud igasuguse iseseisvuse. Eurooplased on end ise USA tallaaluseks teinud, muutes end nii sõjaliselt kui ka majanduslikult Ameerika Ühendriikide jooksupoisteks. Nad läksid sellega natukene üle piiri, sest see valik lubas neil üles ehitada sotsiaalse heaolu riigi, sest nad ei ole pidanud tegema peaaegu mitte mingeid kulutusi oma riigikaitseks.
Aga ma usun, et see olukord on muutumas, iseäranis Saksamaal, sest Saksamaa on Euroopa tõeline gigant. Kui teised Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigid on sisuliselt kääbused, siis Saksamaa on nendega võrreldes hiiglane. Ma usun, et Saksamaa on lõpuks ärkamas ning aru saamas, et nad tegutsevad iseenda huvide vastu, ning see lammutab lõpuks USA aastakümneid püsinud suhte Saksamaaga.
Tegelikult nähakse Washingtonis Saksamaad vasallriigina.
Euroopast on saanud Ameerika vasall ja Euroopa riigid on kaotanud igasuguse iseseisvuse. Eurooplased on end ise USA tallaaluseks teinud, muutes end nii sõjaliselt kui ka majanduslikult Ameerika Ühendriikide jooksupoisteks.
Mida peab Saksamaa selleks tegema, et taas jalule tõusta, et pääseda sellest alandavast positsioonist Washingtoni vasallina?
Ma usun, et Saksamaa pöördub meist ära iseseisvalt, aga ma olen kindel, et teised riigid lähevad sellega lõpuks kaasa. Tõenäoliselt toob see lõpuks kaasa Põhja-Euroopa julgeolekutsooni kujunemise, aga mis veelgi olulisem, ma arvan, et Euroopa tervikuna saab lõpuks aru, et Venemaa ei kujuta endast neile ohtu vahetu sissetungi mõttes, sest Venemaal puudub absoluutselt igasugune huvi praegu Euroopasse tungida. Nad on pidanud oma väed mobiliserima ja oma sõjalist võimekust märkimisväärselt suurendama üksnes selleks, et tulla toime sõjaga Ukrainas. Venelased ei ole praegu positsioonis, mis lubaks neil Euroopat rünnata ja see pole niikuinii nende huvides.
Mida venelased soovivad, on hoopiski Euroopa riikidega äri ajada, eelkõige just Saksamaaga, sest sakslastel on sellised tehnoloogiad ja inseneriteadmised, mida Venemaal endal ei leidu. Saksamaa aga vajab hädasti nii Venemaa energiat kui toidukaupu. See ei ole mitte midagi uut, ehkki inimesed on püüdnud pikka aega kujutada Venemaad Nõukogude Liidu sarnase moodustisena, mis on müüt. Neil ei ole enam mitte midagi ühist. Võiks väita, et Venemaa on praeguseks oma sisemiste struktuuride ja rahva suhtumise poolest isegi demokraatlikum kui Ukraina. Ma arvan, et sakslased on hakanud sellest ka läbi nägema ja lõpuks lõppeb kogu asi ikkagi sellega, et sakslased ja venelased leiavad ühise keele.