Audio leiate artikli lõpust
Peter Hitchens on ligi 50-aastase staažiga Briti uuriva ajakirjanduse ikoon, maailmakuulsa poleemilise ateistist kirjaniku Christopher Hitchensi anglikaanist-traditsionalistist vend. Hitchensi konservatiivne kristlik-protestantlik maailmavaade on teravalt vastuolus tänapäeva Briti ajakirjanduse põhivooluga, millele mees ei karda vastanduda.
Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise hetkel Venemaal korrespondendina töötanud Hitchens kirjutas mõned päevad enne Venemaa Ukraina-invasiooni algust arvamusloo, milles arutleb, kuidas Lääne ülbus ja üleolek NSV Liidu järgselt põlvili langenud Venemaa suhtes tegi Euroopa suurest idanaabrist taas kord Lääne vaenlase.
Me oleme olnud täielikud narrid.
Oleme Venemaad kohelnud hämmastavalt rumalalt. Ja nüüd on viimaks kätte jõudnud aeg, mil meil tuleb selle eest maksta.
Meil oli võimalus teha Venemaast oma liitlane, sõber ja partner. Selle asemel tegime temast vaenlase, solvates suurt ja uhket riiki ahnuse, väljateenimatu üleoleku, küünilisuse, põlguse ja usaldamatusega.
Olen pidanud taluma, sageli mitu korda päevas, muidu täiesti mõistlike ja arukate inimeste Venemaa- ja venelaste vastast raevu.
Kunagi olin ma täpselt samasugune. Mul olid Venemaa-vastased eelarvamused, mis on väga paljude Lääne inimeste jaoks täiesti tavapärased.
Maailmal ei ole alates 1945. aastast avanenud sellist võimalust nagu NSV Liidu kokku varisedes. Tegelikult oli see võimalus isegi parem, sest 1991. aastal ei olnud Stalinit ega Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteid.
Suureks õnneks ei ole ma enam nende moodi. Ma elasin Venemaal, mul olid venelastest sõbrad. Ma õppisin eristama seda, mis on kommunistlik, sellest, mis on vene.
Ning ma nägin midagi, mida paljud inimesed mitte kunagi ei näe – pöördelist hetke ajaloos, mil meil avanes unikaalne võimalus muuta maailm paremaks.
Üks kõige rõõmuküllasemaid hetki minu elus oli päev, mil kommunism Moskvas suri.
Ma võin vanduda, et taevas oli sel päeval selgem ja kirkam, inimesed paistsid rõõmsate, mitte muserdatutena. Isegi vastik ja korrumpeerunud nõukogude liiklusmiilits läks korrakski peitu.
Moskva prügikastid olid täis puna-kuldseid Kommunistliku Partei liikmekaarte, mis hilissuvise päikese paistel rõõmsalt põledes halliks tuhaks pudenesid.
Hetke ülevusest kantuna sõitsin palju kiiremini kui tavaliselt oma punase Volvoga läbi vabastatud linna, uhkelt nähtaval oli minu kollast värvi erinumbrimärk („K” tähistamaks „korrespondenti” ja „001” tähistamaks Suurbritanniat – tippriiki), mis senimaani oli teinud minust sihtmärgi nii altkäemaksuküttidele kui üliagarale miilitsale, kes andsid endast parima, et takistada mind pidamast piknikke Moskvat ümbritsevates rakettidest kubisevates metsades.
Venelaste jaoks, kelle säästud olid NSV Liidu lagunedes haihtunud, kes pättide poolt oma kodudest välja tõsteti, kes kaotasid oma tööd ja pensionid, muutus demokraatia ootuspäraselt sõimusõnaks.
Ma tabasin end isegi oma lapsepõlveaegseid hümne laulmast.
Vaid mõned päevad varem olin ma uppunud kõige kohutavamasse pimedusse. Pärast pikka taandumist oli kommunism andnud vastulöögi.
Reformaatorist Nõukogude Liidu juht Mihhail Gorbatšov rööviti tema Krimmi puhkekodust.
Tankid sõitsid, torud püsti, roomikud asfalti tolmuks jahvatamas, varahommikuses valguses mööda minu majesteetliku Moskva kodutänavat.
See ei olnud mingi igivana uudisklipp. Ma olin seal, kui see kõik minu silme all kogu oma värvikülluses lahti rullus.
Minu eliitkortermajas, mida jagasin illegaalselt kümnete vanade stalinistide, KGB-laste ja Kremlile ustavate inimestega, lahvatas selle jõleda putši puhkedes vaimustus.
Naabrid, keda olin varem pidanud armsateks vanadeks pensionärideks, lõid oma seljad sirgu, kasvasid mitme tolli jagu pikemaks, panid käe ümber karmiinpunased paelad ning seadsid fuajees üles propagandaputka.
Koletis, mis minu arvates oli olnud hinge vaakumas, hakkas taas ellu ärkama.
Need olid inimesed, keda ma vihkasin ning kes olid lüüa saanud Prahas, Bukarestis, Budapestis ja Berliinis.
Ma arvasin, et nendega on kõik. Kas võis olla, et nad olid naasmas, nõnda nagu seda tegid nende kaas-kommunistid Hiinas?
Kas ka nemad, nagu nende Hiina kamraadid, kasutavad tanke, et korraldada Punasel väljakul tapatalgud ja taaskehtestada Partei raudne valitsus? Tol päeval tundus see kõik liigagi võimalikuna.
Asi polnud mitte üksnes selles, et Lääs oli lubanud venelastele NATOt mitte laiendada, nagu arvukad dokumendid tõestavad. Asi oli selles, et see oli läbimõtlematu samm, mis kutsus esile selle sama kriisi, mille eest see väitis meid kaitsvat.
Ning siis, täpselt sama kiiresti, pöörasid tankid otsa ümber ja kadusid, putšistid kaotasid oma julguse ning põgenesid viina ja paanika udus ning kõik oligi läbi.
Mis õnnis tunne oli olla elus sel koidikul, nagu keegi kunagi ekslikult ühe teise pöördelise sündmuse kohta ütles. Ma ei ole sellest kunagi üle saanud.
Kurja impeeriumi südame mustad tuksed olid viimaks lõppenud. Must päike oli taevast kadunud.
Kõik need räpased valed ja repressioonid, mille tunnistajaks ma olin olnud selles lõputus türanniatsoonis, mis ulatus Saksamaa südamest Korea südameni välja, olid oma jõu kaotanud.
Ma arvan, et maailmal ei ole alates 1945. aastast avanenud sellist võimalust nagu NSV Liidu kokku varisedes. Tegelikult oli see võimalus isegi parem, sest 1991. aastal ei olnud Stalinit ega Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteid.
Nagu oma soomusrüü sees surnud rüütel, võisid kunagised võimsad Nõukogude relvajõud eemalt ähvardavatena paista, kuid nad olid mädanenud ja omadega läbi ning üksnes mõne kuu pärast lõplikult kokku kukkumas.
Meil oli võimalus teha Venemaast oma liitlane, sõber ja partner. Selle asemel tegime temast vaenlase, solvates suurt ja uhket riiki ahnuse, väljateenimatu üleoleku, küünilisuse, põlguse ja usaldamatusega.
Tegelikult sai väga kiiresti kõige olulisemaks probleemiks mingigi viisi leidmine selle tohutu riigi valitsemiseks, sest loitsud ja nõiasõnad, mis seda seni olid koos hoidnud, olid kaotanud oma väe.
Milline kordumatu võimalus oli siis rikkale, stabiilsele ja hästi valitsetud Läänele tulla ja pakkuda oma abi.
Kas mitte Marshalli plaani abil ei toimunud teise maailmasõja järel Lääne-Euroopa taaselustamine ja ülesehitamine?
Kas Suurbritannia ja teised okupatsiooniväed ei lubanud tuua demokraatiat, vabadust ja õigusriiklust langenud Saksamaale?
Kas polnud (1991) samasugune hetk näitamaks (venelaste suhtes) ainulaadset heldust ja ettenägelikkust? Ei olnud. Vallandus hoopis Läänest pärit vaibakottide armee, kes asusid propageerima vaba turu fundamentalismi ning kes leidsid kärmelt oma paarikud vene kelmide ja korruptsioonispetsialistide seast, kellest paljud olid kõrged kommunistlikud ametnikud, kes tormasid neid lollitama ja ära kasutama.
Samal ajal seati formaalselt sisse „demokraatia” – see tähendab, et toimusid valimised, mis olid loomulikult suurte rahakottide poolt kallutatud.
Venelaste jaoks, kelle säästud olid NSV Liidu lagunedes haihtunud, kes pättide poolt oma kodudest välja tõsteti, kes kaotasid oma tööd ja pensionid, muutus demokraatia ootuspäraselt sõimusõnaks.
Ma arvan, et see on uue külma sõja algus. Ma usun, et pikas perspektiivis saab venelaste reaktsioon (NATO laienemisele) olema väga vaenulik ning see hakkab kujundama nende poliitikat. Ma usun, et see on kohutav viga. Selleks polnud mitte mingit vajadust. Mitte keegi ei ähvardanud enam mitte kedagi. Selline laienemine paneks Ameerika Ühendriikide asutajaisad end oma haudades ümber keerama.
George F. Kennan – USA diplomaat, NSV Liidu ohjamise strateegia autor (1999)
Inimesed ja valitsused, kes väidavad endid põlgavat Vladimir Putini valitsust tema agressiooni, vabaduste piiramise ja korruptsiooni pärast, ei olnud sellest kõigest sugugi nii häiritud, kui seda tegi tema eelkäija Boriss Jeltsin.
Milline hämmastav kontrast.
Kaugeltki mitte täiusliku minevikuga endine kompartei apartšik Jeltsin andis tankidele korralduse oma parlamendi suunas tuli avada, samal ajal kui tema politsei tulistas meeleavaldajaid.
Ta käitus kui elajas ka Tšetšeenias. Jeltsini enda presidendivalimised lehkasid raha järele.
Korruptsioon Jeltsini valitsemisajal oli sedavõrd räige ja groteskne, et kui ta ametist lahkus, tervitasid paljud venelased kergendusega seda, mida filmitegija Stanislav Govorukhin nimetas „tavaliseks korruptsiooniks”.
Alatasa viinapudelis kinni Jeltsin oli oma piinlikkust tekitavast ja tahumatust käitumisest hoolimata Läänes, isegi Valges Majas, alati teretulnud külaline.
Kuid erinevalt Putinist ei teinud Jeltsin midagi oligarhide kontrolli all hoidmiseks, ta lubas Läänel jätkata karistamatult Venemaa majanduse vägistamist ning, mis kõige olulisem, ei võtnud kõige vähematki ette kaitsmaks oma riiki alandava NATO jätkuva idasuunalise laienemise eest Euroopas.
Jeltsini valitsemisajaks oli selge, et NATO näol on tegemist ühemõtteliselt Venemaa-vastase institutsiooniga (millise teise riigi vastu võiks see sõjaline allianss veel suunatud olla?).
Asi polnud mitte üksnes selles, et Lääs oli lubanud venelastele NATOt mitte laiendada, nagu arvukad dokumendid tõestavad. Asi oli selles, et see oli läbimõtlematu samm, mis kutsus esile selle sama kriisi, mille eest see väitis meid kaitsvat.
Üks kõige rõõmuküllasemaid hetki minu elus oli päev, mil kommunism Moskvas suri.
Huvitaval kombel ei olnud kõige häälekamad NATO laienemise vastased mitte Vene natsionalistid, vaid äärmiselt intelligentsed, kogenud ja sõltumatud venelased.
Üks neist oli liberaalne Vene poliitik Jegor Gaidar, mees, keda Lääne riigijuhid väidavad end olevat imetlenud.
Ta ennustas väga täpselt, et see otsus annab Kremli äärmuslastele ja natsionalistidele ainult jõudu juurde.
Teiseks oli geniaalne USA diplomaatia suurkuju George F. Kennan – mees, keda on võimatu süüdistada liiga leebes suhtumises kommunistidesse.
Kuid erinevalt paljudest teistest suutis Kennan eristada uut Venemaad vanast Nõukogude Liidust.
Kennan oli USA Nõukogude Liidu ohjes hoidmise poliitika arhitektiks. USA diplomaatia suurkuju tuli pensionilt tagasi, et taunida Bill Clintoni toetust NATO laienemisele itta. Ma lisan pika tsitaadi tema ennustusest, sest see on osutunud erakordselt prohvetlikuks.
„Ma arvan, et see on uue külma sõja algus,” ütles Kennan.
„Ma usun, et pikas perspektiivis saab venelaste reaktsioon (NATO laienemisele) olema väga vaenulik ning see hakkab kujundama nende poliitikat.”
„Me pöörasime oma selja nendele samadele inimestele, kes viisid Nõukogude režiimi kukutamiseks ellu ajaloo suurima revolutsiooni ilma verd valamata.”
„Ma usun, et see on kohutav viga. Selleks polnud mitte mingit vajadust. Mitte keegi ei ähvardanud enam mitte kedagi.”
„Selline laienemine paneks Ameerika Ühendriikide asutajaisad end oma haudades ümber keerama.”
„Me oleme võtnud endale kohustuse kaitsta hulka riike, ehkki meil ei ole ei ressursse ega kavatsust seda mingil tõsisel moel teha.”
„[NATO laienemine] oli lihtsalt välispoliitikast tegelikult mitte huvituva Senati kergemeelne otsus.”
„Mis mind häirib, on see, kui pealiskaudne ja asjatundmatu kogu Senati debatt oli.”
Kennan lisas: „Iseäranis häirisid mind viited sellele, et Venemaa on riik, mis ei jõua Lääne-Euroopa ründamist ära oodata.”
„Kas inimesed ei mõista? Meie erinevused külmas sõjas olid Nõukogude kommunistliku režiimiga.”
Kennanil oli õigus.
Paljud Lääne riigijuhid on ühel või teisel põhjusel sedavõrd kergest kaalukategooriast, et nad naudivad võimalust edvistada ja (Venemaad) ähvardada, saamata aru, et mängitakse elu ja surmaga.
Pärast 1991. aastat tekkis Venemaal esimest korda pärast 1917. aasta bolševike putši võimalus ehitada üles uus ja vaba ühiskond.
Nagu Kennan seda väljendas, oli NATO laienemine solvav Vene demokraatidele.
„Me pöörasime oma selja nendele samadele inimestele, kes viisid Nõukogude režiimi kukutamiseks ellu ajaloo suurima revolutsiooni ilma verd valamata.”
Ta küsis, miks peaksid Ida-Lääne suhted „keerlema selle ümber, kes on kelle liitlane, ning seeläbi kaudselt kelle vastane, mingis väljamõeldud, ettenägematus ja täiesti ebatõenäolises tulevases sõjalises konfliktis”.
See küsimus nõudis vastust, kuid ei saanud seda kunagi.
Minu vankumatu arusaam praeguse Putini-vastase hüsteeria keskel on see, et Lääne riigijuhid on täna meie ees seisva kriisi mitte millestki loonud.
Ma juhtumisi arvan ka seda, et paljud Lääne riigijuhid on ühel või teisel põhjusel sedavõrd kergest kaalukategooriast, et nad naudivad võimalust edvistada ja (Venemaad) ähvardada, saamata aru, et mängitakse elu ja surmaga.
Vihjetes, palvetes, avalikes kõnedes ja isiklikes pöördumistes on Venemaa aastaid palunud meilt pelgalt kõige elementaarsemat lugupidamist.
Meie reaktsioon on olnud umbusaldav, kuritarvitav ning täis jultunud katseid halvendada olukorda nii Ukrainas kui Gruusias, kahes eriti plahvatusohtlikus paigas, kus reaalne sõda võib liigagi kergesti puhkeda (märkus: Hitchensi arvamuslugu avaldati 22.02.22).
Olles ise olnud Moskvas sel suvepäeval 1991. aastal, mil kõik oli veel võimalik, ei suuda ma ei andestada ega unustada seda võrratut kasutamata jäänud võimalust luua vaba ja õigusriiklik Venemaa.
Ning ma arvan, et Lääne rahvad peaksid hoolega järele mõtlema, enne kui nad astuvad mööda uut kibedalt lõhestunud Euroopani viivat teed.
See on täielikult välditav. Me ei võida sellest midagi. Aga kaotada võime kõik.