“Mees, kellel ei ole millegi nimel võidelda; midagi, millest ta hooliks rohkem kui enda ohutusest, on õnnetu olend, kellel pole mingit šanssi jääda vabaks, kuni keegi teine – temast parem mees – ei tee pingutusi tema vabaduse säilimise eest.”
John Stuart Mill
Meie ajastule on omistatud küll mitmeid pahesid, ent “argade ajastu” võiks anda ehk parima resümeeringu meie epohhile, arvestades käsitamatut hirmu, ärevuse ja abituse taset, mida enamus kaasaegsetest demonstreerivad isegi kõige argisemate ohtudega silmitsi seistes.
Me pole enam ammu põlvkond, kes liigub uljalt ja heroilisel sammul avastamata tuleviku suunas. Vastupidi, enamus inimesi tänapäeval kardab tulevikku ja eelistab ohutust, mugavust ja elukergust riskidele, eksperimenteerimisele ning vabadusele.
Nagu 21. sajandi sotsioloog Frank Furedi täheldas:
“Noored inimesed tunnevad sotsiaalsete normide mõjul end hapralt ja ülimalt ebakindlalt [ja selle tulemusel] …on 21. sajandi Lääne inimese defineerivaks isiksuseomaduseks haavatavus. Kuigi ühiskond hoiab endiselt üleval enesemääratluse ideaali ja iseseisvust, siis nendega seotud väärtused on järjest enam üle kirjutatud sõnumitest, mis rõhutavad eelkõige inimlikku haprust ja haavatavust. Kui haavatavus on tõesti inimloomuse defineeriv element, siis järelikult on hirmuseisund selle kõige loomulikumaks olekuks.“
Frank Furedi, Kuidas hirm toimib. Hirmukultuur 21. sajandil (eesti keeles 2019; ingl How Fear Works)
Erinevalt argpüksist, kes muretseb eelkõige enda ohutuse pärast ja nõuab kõigilt teistelt enda neurootiliste arusaamade järgimist, on kangelane valmis võtma riske ja asuma väärtuste teenistusse, mis viivad ühiskonda edasi.
Ebakindlusest küllastunud, kartes tulevikku, määratledes end kui haavatav, nõrk ja habras – see pole kindlasti retsept, mis tagaks individuaalse ja sotsiaalse õitsengu. Pigem edendab säärane mõtteviis vaimset tasakaalutust ja loob teed autoritaarse korra juurde, mistõttu vaadelgemgi nüüd lähemalt, kuidas maailm võidaks sellest, kui inimesed elaksid kasvõi pisut riskijulgemalt. Sest ohud ise – kui nad on kõrvalproduktiks tegevuses, saavutamaks väärtuslikke eesmärke või kaitstes väärtusi nagu vabadus, õiglus ja rahu – on iseenesest elu jätkumist soosivad. Nagu Vana-Rooma ajaloolane Tacitus kord sõnastas: “Ihalus ohutuse järele seisab takistusena iga suure ja ülla eesmärgi teel.”
Mitte kõik ühiskonnad pole siiski tõstnud ohutust väärtusskaalal kõige kõrgemale astmele, nagu moodsas Läänes on kombeks. Mitmed õitsvad ühiskonnad on pidanud ohutust teisejärgulisemaks väärtuseks ning näidanud üles märkimisväärset võimet võtta riske ebakindla tuleviku ees, väljendades seejuures esile kerkinud ohtude suhtes julgust ja vaprust.
“Ajalooliselt on mõned kõige edukamad ühiskonnad – Antiik-Ateena, renessansiaegne Itaalia, 19. sajandi Britannia – olnud kõige enam orienteeritud ekperimenteerimisele ja riskide võtmisele.“
Frank Furedi, How Fear Works
Me pole enam ammu põlvkond, kes liigub uljalt ja heroilisel sammul avastamata tuleviku suunas.
Võttes vastupidise hoiaku ja eelistades ohutust riskivõtmisele, ei saa inimese tõeline potentsiaal realiseeruda, vaid kängub. Et areneda nii individuaalsel tasandil kui liigina, on vajalik tundmatu avastamine ja ekperimenteerimine uudsete meetoditega maailmaga suhestudes, mis hõlmab ka riskivõtmist ning ohtudele vastu astumist. Riskimine on hind, mida tuleb paratamatult maksta stagnatsiooni peibutavale alternatiivile – alternatiivile, mis teostub mugavustsooni üha ahtamaks tõmbuvates piirides. See on seisund, millega kaasnevateks nähtudeks on taandarenev keha ja vaim, mis langeb kergesti ärevushäirete, depressiooni ja teiste haiguste ohvriks.
Pikemas perspektiivis on ohutust ülistaval ühiskonnal surmav nõrkus, mis loob viljaka pinnase türanliku või totalitaarse režiimi tekkeks. Nagu Alexander Hamilton kord tõdes: “Olles ohutul pinnal, hoiame end avatuna riskile sattuda tulevikus olukorda, kus oleme vähem vabad.”
21. sajandi Lääne inimese defineerivaks isiksuseomaduseks on haavatavus.
Kui haavatavus on tõesti inimloomuse defineeriv element, siis järelikult on hirmuseisund selle kõige loomulikumaks olekuks.
Kui ühiskond tõstab ohutuse kõige ülimuslikumaks ideaaliks, alandatakse vabadus vajaduste hierarhias paratamatult teise kategooria väärtuseks, millel võivad hõlpsasti trampida türanlike ihalustega valitsejad, maskeerides endi tegelikud taotlused “ohutuma ühiskonna” sildi taha – nagu seda on tehtud läbi ajaloo. Olukorra teeb hullemaks asjaolu, et kui ühiskond on sotsiaalsete normide kaudu häälestatud kartma tulevikku ja on ebakindlusest üleküllastunud, siis tervitab valdav enamus autoritaarseid püüdeid “neid ohtudest kaitsta” avasüli. Nagu Furedi märgib:
“Vabastades inimesed enda vabaduste koormast, selleks et lasta neil end turvaliselt tunda… selline on (türannia tekke) korduv muster läbi ajaloo.”
Ihalus ohutuse järele seisab takistusena iga suure ja ülla eesmärgi teel.
Tacitus
Ühiskond, mis jumaldab ohutust, on ühiskond, mis on küps türanniaks, seetõttu on üksnes vabaduse väärtustajate õlgadel võimalus valida heroilisem tee. Kui autoritarismi tumenevad pilved juba koonduvad horisondil, ilma et suurem hulk inimesi nendele vastu astuks, võttes riske vabaduste, õiguste, rahu ja sotsiaalse koostöö kaitsel, muutub võimurite haare üksnes tugevamaks. Nagu sedastas John Stuart Mill:
“Mees, kellel ei ole millegi nimel võidelda; midagi, millest ta hooliks rohkem kui enda ohutusest, on õnnetu olend, kellel pole mingit šanssi jääda vabaks, kuni keegi teine – temast parem mees – ei tee pingutusi tema vabaduse säilimise eest.
John Stuart Mill, Principles of Political Economy
Riskimine on hind, mida tuleb paratamatult maksta stagnatsiooni peibutavale alternatiivile – alternatiivile, mis teostub mugavustsooni üha ahtamaks tõmbuvates piirides.
Eeskujuna sellest, kuidas juhtida elu heroilisemalt, tasub vaadata Antiik-Kreekat, tsivilisatsiooni, mis hoidis ohutust õigustatult teisejärgulise, mitte peamise väärtusena, ning mis nägi riskivõtmist ja riskidega silmitsi seismist moraalselt kiiduväärsena.
“Oht muudab inimesed klassikaliseks, kuna kogu vägevus saab lõppkokkuvõttes alguse riskist.”
Albert Camus, Resistance, Rebellion and Death
Friedrich Nietzsche, kes oli samuti antiikaja väärtussüsteemi pooldaja, kiitis Periklest, Ateena väejuhti, kes enda kuulsas matusekõnes ülistas ateenlaste surmapõlgust ja ükskõiksust ohutuse suhtes. See on aade, mille vastandiks on meie tänapäeva maailm, milles, parafraseerides Christopher Cocker’it:
“Me kaldume ära võtma julgete riskivõtjate elu täiust, selleks et korvata endi elude väiksust.”
The Warrior Ethos
Kui ühiskond tõstab ohutuse kõige ülimuslikumaks ideaaliks, alandatakse vabadus vajaduste hierarhias paratamatult teise kategooria väärtuseks.
Õnneks ei pea me ootama poliitikuid seaduste vastu võtmiseks, valimaks julgemat lähenemist elule peame me lihtsalt elama vastaval moel. Peame ebakindlale tulevikule vaatama mitte üksnes kui ohuallikale, vaid ka lootuse ja võimaluste allikale, ning käsitlema riskivõtmist õigustatuna, kui kaitseme hinnatud väärtusi või oleme saavutamas suuremaid eesmärke. Taandades ohutuse selle jaoks sobilikule teisele kohale, lakkame olemast abitu ettur, keda juhitakse autoritaarse “Suure Venna” poolt ja taastame võime kujundada enda elukäiku ise. Küpseme ka psühholoogiliselt ja oleme paremini valmis, et toime tulla kõigega, mis elu ette toob. Nietzsche on kord sedastanud:
“Oht ise tutvustab meid enda vaimse kapitaliga: enda tugevuste, soomuse ja relvadega, võitlusvaimuga, ja sunnib meid olema tugev. Mis peamine: inimesel peab olema vajadus saada tugevaks – muidu ei muutu ta kunagi tugevaks.”
Nietzsche, Jumalate Hukk
Vabastades inimesed enda vabaduste koormast, selleks et lasta neil end turvaliselt tunda… selline on (türannia tekke) korduv muster läbi ajaloo.
Furedi
Võttes suuremaid riske ja flirtides ohtudega võime lühendada enda elu, ent tasub meeles hoida, et pikk elu ei ole tingimata hästi elatud elu. Ohutu elu, milles puuduvad tegelikud väljakutsed ja seiklused, on elutu. See viib lõpuks keha ja vaimu seisakusse, kordusesse, igavusse ja stagnatsiooni – mis ei ole enam aga elamine, vaid pelgalt eksisteerimine – nagu Vana-Rooma stoiku Seneca on öelnud:
“…pole mingit põhjust arvata, et iga inimene, kellel on hallid juuksed või kortsud, on kaua elanud – ta on lihtsalt kaua eksisteerinud.”
Seneca, On the Shortness of Life
Me kaldume ära võtma julgete riskivõtjate elu täiust, selleks et korvata endi elude väiksust.
Lisaks sellele, et aidata meid elada täiuslikumat elu, võib täierinnaline riskialdis tegutsemistahe ja uljas ohtudega flirtimine viia igaüht inimkonna suuremate heategijate hulka. Nii kaua, kuni taotletavad eesmärgid ja järgitavad väärtused, mis meid juhivad, on üllad ning elusoosivad, paljastab julgus hooliva suhtumise teiste heaolusse. Erinevalt argpüksist, kes muretseb eelkõige enda ohutuse pärast ja nõuab kõigilt teistelt enda neurootiliste arusaamade järgimist, on kangelane valmis võtma riske ja asuma väärtuste teenistusse, mis viivad ühiskonda edasi. Alasdair MacIntyre on kirjutanud uurimuses After Virtue: A Study in Moral Theory järgnevat:
“Kui keegi ütleb, et hoolib mõnest inimesest, kogukonnast või eesmärgist, aga ei ole ise valmis selle hoolitava eest võtma mingeid riske, tekib küsimus säärase “hoolivuse” või “mure” siirusest. Julgusel ja võimel panna iseennast ohuolukorda on oma koht inimese elus just seose tõttu tõelise hoolimisega.”
Pikk elu ei ole tingimata hästi elatud elu. Ohutu elu, milles puuduvad tegelikud väljakutsed ja seiklused, on elutu.
Niisiis, kui me ihaldame tulevikuootusi rahuldavat elu ja hoolime nii endi vaimsest tervisest kui ka ühiskonna tulevikust, peame tegutsema julgelt, mitte aga jumaldama ohutuse altarit. Me peame võtma riske elu soosivate väärtuste edendamiseks, mitte nõustuma vääritu vaatega, et hea elu on ohutu elu.
” Ja uskuge mind! Eksistentsi viljakamatelt põldudelt suurimate saaduste noppimise saladus: elage ohtlikult! Ehitage oma linnad Vesuuvi nõlvadele! Saatke laevad tundmata meredele! …Peagi on möödas aeg, mil võisid jääda rahule eluga, kus peitusid metsa, nagu arg hirv.”
Nietzsche, Rõõmus teadus
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!