AUDIOVERSIOON LOOST LEHEKÜLJE LÕPUS
Mõtiskledes 20. sajandi keskel Nõukogude Liidu totalitaarse süsteemi tekke ning totalitaarsete süsteemide ennetamise võimalikkuse üle, kirjutas Aleksandr Solženitsõn järgnevat:
„Me ei armastanud vabadust piisavalt. Veelgi enam – meil puudus arusaam oma tõelisest olukorrast… me tõttasime innukalt alluma. Me allusime rõõmuga! … Seejärel väärisime lihtsalt kõike, mis meile hiljem osaks sai.“
Aleksandr Solženitsõn, Gulagi arhipelaag (The Gulag Archipelago, eesti keeles avaldatud 1990)
XX sajand näitab selgelt, et totalitarism ei ole lahendus ühelegi probleemile, vaid kõige õudsemat sorti sotsiaalne pahe. XX sajandi totalitaarsed režiimid on tapnud rohkem süütuid mehi, naisi ja lapsi kui loodusõnnetused, pandeemiad või isegi kaks maailmasõda… Seega, kui meid on tabanud halb õnn elada maailmas, mis flirdib järjekordselt totalitarismi vaimuhaigusega, siis mida me saame põgenemiseks teha?
Järgnevas tutvume totalitaarset valitsemisvormi kogenute ja uurinute läbinägelikkusele toetudes “ettepoole põgenemiseks” nimetatud reaktsiooni võimalusega, et põgeneda potentsiaalsete totalitaristide haiglasest maailmapildist.
Passiivsuse ja lõõgastumise kultus on meie aja üks kõige ohtlikumaid arenguid.
“Ette põgenemistüübi” olemuse mõistmiseks vastandame seda kahe teistsuguse viisiga põgeneda totalitaarse võimuletuleku katse üle elamisega seotud raskuste eest: “tagasilangev põgenemine” ja tavaline füüsiline põgenemine.
Tagasilangev põgenemine on reaktsioon totalitaarsuse vastu, mis sisaldab oma olukorra reaalsuse ja ebakindluse taju teadlikku tuimendamist narkootikumide ja alkoholi tarvitamise või ekraanide abil teostatud virtuaaleskapismi kaudu. Tagasilangev põgenemine võib pakkuda küll lühiajalist leevendust ärevuse, depressiooni ja igavuse tunnetele, kuid mida rohkem inimene toetub sellistele tegevustele, seda enam tema vaimne tervis kannatab. Veelgi enam, tagasilangev põgenemine ei tee vähimatki totalitarismi esile kerkimise tõkestamiseks, kuna soodustab kuulekust, passiivsust ja apaatiat. Need on kõik psüühilised omadused, mis muudavad inimese kergesti manipuleeritavaks ja kontrollitavaks. Nagu dr Joost Meerloo tõdeb oma raamatus totalitarismist:
„Passiivsuse ja lõõgastumise kultus on meie aja üks kõige ohtlikumaid arenguid. Põhimõtteliselt esindab see peitemustrit, topeltsoovi mitte näha elu ohte ja väljakutseid ning mitte olla märgatud. … Vaikne, üksildane lõõgastumine alkoholi, maiustuste [või] teleekraaniga … võib rahustada meele passiivsusesse, mis võib aja jooksul teha selle vastuvõtlikuks mõne kardetud vaenlase peibutavale ideoloogiale. Totalitarismiohu eitamine passiivsuse läbi võib pikapeale olla peibutav ka nendele, kes türannia teket varemalt kartsid.“
Joost Meerloo, Meele vägistamine (The Rape of the Mind)
Tagasilangev põgenemine on reaktsioon totalitaarsuse vastu, mis sisaldab oma olukorra reaalsuse ja ebakindluse taju teadlikku tuimendamist narkootikumide ja alkoholi tarvitamise või ekraanide abil teostatud virtuaaleskapismi kaudu.
Alternatiiv tagasilangevale põgenemisele on füüsiline põgenemine, see tähendab kolimine kohta, kus pakutakse rohkem vabadust. Sellel põgenemise vormil on mitmeid eeliseid. Arvestades, et meil on vaid üks võimalus elada, siis miks mitte elada kusagil, kus pole korrumpeerunud ja võimuahnete poliitikute ja bürokraatide lämmatavat kontrolli. Kuid selle põgenemisvormiga kaasnevad probleemid. Esiteks ei ole paljude jaoks teostatav asjad kokku pakkida ja uuele maale kolida. Lisaks väheneb füüsilise põgenemise mõttekus veelgi, kuna me elame ajal, mil türannia esile kerkimine on globaalne fenomen ning igatsetud vabaduse oaasid on muutunud väga haruldasteks. Pealegi kui totalitarismil lubatakse kontrollimatult vohada, ei pruugi praegu veel vabad paigad kauaks sellisteks jääda. Füüsiline jalga laskmine, nagu tagasilangev põgeneminegi, ei ole ideaalne lahendus totalitarismi esile kerkimise vastu. Pigem on lahenduseks vastupidine strateegia – põgeneda ette uude ja paremasse reaalsusesse.
Mida see “ette põgenemine” siis täpsemalt tähendab? Küsimusele vastamiseks on meil vaja vabaneda kujutlusest, et totalitarismi on võimalik võita kuuletumisega. Massid tulevad alati vastu totalitaristideks püüdlejate nõudmistele, kuna nad usuvad, et sedasi toimimine on kiireim viis naasta millegi normaalsusele sarnaneva juurde. Kuid see on argpükslik ja küündimatu käitumisviis. Kuuletumine üksnes julgustab totalitaarseid režiime, nagu rõhutab poliitikafilosoof Hannah Arendt oma raamatus Totalitarismi lätted (The Origins of Totalitarianism):
„… totalitaarse terrori kõige iseloomulikum aspekt on see, et see päästetakse valla siis, kui igasugune organiseeritud vastupanu on vaibunud ning totalitaristlik valitseja tunnetab, et ei pea enam kedagi kartma… Stalin ei alustanud oma tohutuid puhastusi 1928, mil ta teatas, „Meil on sisevaenlased,“ … vaid 1934, kui kõik endised oponendid olid „tunnistanud oma eksimusi“ ning Stalin ise kuulutas seitsmeteistkümnendal partei kongressil, „… ei ole enam midagi tõestada ja tundub, et mitte kellegagi võidelda.““
Hannah Arendt, Totalitarismi lätted (The Origins of Totalitarianism)
Viga, mida kõikides 20. sajandi totalitaarsetes riikides tehti, oli see, et inimesed ei tegutsenud tärkava totalitarismi vastu piisavalt vara.
Kuuletumine toidab totalitariste. Kuuletumine ei ole ega saa kunagi olema tagasiteeks mingi normaalsuse vormi juurde. Pigem on mittekuuletumine ja kodanikuallumatus üliolulised totalitaarse režiimi esilekerkimise nurjamiseks. Kuid lisaks vastupanule eeldab ilma totalitaarse režiimi haiguseta reaalsusesse ette põgenemine “paralleelse ühiskonna” rajamist. Paralleelne ühiskond täidab kahte peamist otstarvet: see pakub vabaduse lapikesi neile, kelle totalitaarne süsteem on kõrvale heitnud või kes keelduvad selles osalemast, ning see paneb aluse uuele ühiskonnale, mis saab kerkida hiljem, totalitaristide tehtud hävitustöö tuhast. Või nagu Václav Havel, Tšehhoslovakkia kommunistliku režiimi dissident, selgitab:
„Kui neil, kes on otsustanud elada tões, on keelatud omada mingitki otsest mõju olemasolevatele sotsiaalsetele struktuuridele, rääkimata võimalusest neis osaleda, ja kui need inimesed hakkavad looma seda, mida ma olen nimetanud sõltumatuks ühiskonnaeluks, hakkab see sõltumatu elu iseenesest teatud moel struktureeruma… [need] paralleelsed struktuurid ei kerki … mingisugusest abstraktsest süsteemi muutuse visioonist (poliitilised rühmitused ei ole kaasatud), vaid reaalsete inimeste elusihtidest ja ehtsatest vajadustest.“
Václav Havel, Jõuetute jõud (The Power of the Powerless)
Massid tulevad alati vastu totalitaristideks püüdlejate nõudmistele, kuna nad usuvad, et sedasi toimimine on kiireim viis naasta millegi normaalsusele sarnaneva juurde.
On olemas loendamatu hulk võimalusi panustada paralleelse ühiskonna rajamisse. Võib luua tehnoloogiaid, mis toetavad vabadust, või agoristlikke majandusinstitutsioone, mis edendavad vabatahtlikul vahetusel põhinemist. Võib juhtida äri, mis keeldub täitmast ebaõiglasi seadusi või korraldusi, või luua meedia- või haridusasutusi, mis astuvad vastu riigi valedele ja propagandale. Võib luua ka muusikat, kirjandust või kunstiteoseid, mis vastanduvad totalitaarse kultuuri luitumisele. Paralleelne ühiskond on oma põhiolemuses detsentraliseeritud ja vabatahtlik alternatiiv tsentraliseeritud ja sunnil põhinevale totalitaarse ühiskonna kontrollile. Nagu Havel selgitab:
„Üks „dissidentlike liikumiste“ kõige tähtsamaid endile seatud ülesandeid on [paralleelsete sotsiaalsete struktuuride] toetamine ja arendamine… . Mida muud on need esialgsed katsed sotsiaalses iseorganiseerumises, kui teatud ühiskonnaosa püüded … vabastada end totalitarismi ennast alal hoidvatest aspektidest ja seega eraldada end radikaalselt [totalitaarses] süsteemis osalemisest?“
Václav Havel, Jõuetute jõud (The Power of the Powerless)
Totalitaarse terrori kõige iseloomulikum aspekt on see, et see päästetakse valla siis, kui igasugune organiseeritud vastupanu on vaibunud ning totalitaristlik valitseja tunnetab, et ei pea enam kedagi kartma.
Havel arendab oma mõtteid edasi veel järgnevalt:
„Oleks täiesti vale vaadelda paralleelseid struktuure ja paralleelset [ühiskonda] kui getosse taandumist ja isoleerumist, kus pööratakse tähelepanu üksnes nende heaolule, kes on sellise tee valinud. … Selle protsessi lõplik faas on olukord, kus ametlikud struktuurid … lihtsalt hakkavad närbuma ja välja surema ning asenduvad uute struktuuridega, mis on kasvanud „alt“ ning mis on fundamentaalselt teistsugusel moel kokku pandud.“
Václav Havel, Tões elamine (Living in Truth)
Paralleelse ühiskonna rajamine ei ole mitte üksnes lahendus totalitaarsele hävitusele, vaid aitab ka totalitaarse režiimi esile kerkimist ära hoida. Paralleelsete sotsiaalsete struktuuride ehitamine näitab, et mitte kõik ei heida maha ega allu totaalsele riiklikule kontrollile. Nagu Hannah Arendt märkis, aitab see totalitaristiks pürgijaid vaos hoida.
Kuuletumine ei ole ega saa kunagi olema tagasiteeks mingi normaalsuse vormi juurde.
See protsess astub vastu ka totalitaarse režiimiga kaasnevale sotsiaalsele “atomiseerimisele”, toetades vabatahtlikke kogukondlikke sidemeid nende vahel, kes peavad endiselt vabadust kalliks. Veelgi enam… see võib selles protsessis osalejate jaoks toimida… ärevuse, igavuse ja depressiooni tunnetest põgenemise vahendina. Sest kui me võtame eesmärgiks aidata kaasa paralleelse ühiskonna rajamisele ja töötame selle nimel distsiplineeritud ja keskendunud moel, anname oma elule rohkem tähendust ja avame endid “vooseisundi” ja joovastuse (saksa k Rausch) saavutamise võimalusele.
Vooseisund on optimaalne teadvuse seisund, „milles tähelepanu on nii kitsalt keskendunud tegevusele, et ajataju kaob koos igapäevaelu murede ja raskustega“ (Natasha Dow Schüll, Sõltuvus sisse kodeeritud (Addiction by Design)). Rausch on aga termin, mida Nietzsche kasutas vooseisundiga sarnaneva kognitiivse tippseisundi tähistamiseks.
„Rausch`i (joovastuse) juures on keskse tähtsusega kasvanud jõu ja täielikkuse tunne.“
Nietzsche, Iidolite videvik (Twilight of the Idols)
Pelga ebamäärase lootuse asemel, et asjad iseenesest kuidagi laabuvad, on tarvis nii paljude inimeste vaprat tegutsemist kui vähegi võimalik, et ennetada totalitaarse režiimi kehtestumist.
Rausch on reaalses maailmas muutuste loomisele keskendunud katsetest tärkav kõrvalprodukt. Rausch`is olles on meie sooritus kõrgeimal tasemel, või nagu John Richardson Nietzsche uues darwinismis (Nietzsche’s New Darwinism) selgitab:
„Rausch`is tunneb organism end oma võimete tipul ja naudib seda kõrgenenud suutlikkust. Need võimed ajendavad maailma kallal töötama ja Rausch`is tunneb inimene neid ülevoolaval määral, lõhkedes soovist asju endaga kohandada.“
John Richardson, Nietzsche uus darwinism (Nietzsche’s New Darwinism)
Nii vooseisund kui Rausch on tervislikud viisid põgenemaks igapäevastest haiges ja korrumpeerunud ühiskonnas elamise vaevadest. Erinevalt tuimestavatest tagasilangeva põgenemise kogemuslikest tsoonidest, mis nõrgestavad meid kehas ja vaimus, tugevdavad vooseisund ja Rausch meid ja meie jõu omamise tunnet. Mida rohkem inimesi kogevad vooseisundit ja Rausch`i, seda keerulisem on võimulolijatel karjatada rahvast totalitaarse orjuse ahelaisse. Nagu Aleksandr Solženitsõn hoiatas:
„Ühedki relvad, ükskõik kui võimsad, ei saa Läänt aidata enne, kui see saab üle oma tahtejõu kaotusest.“
Aleksandr Solženitsõn, Lõhestatud maailm (A World Split Apart)
Püüdega põgeneda ettepoole paralleelse ühiskonna rajamisse panustamise ja protsessi käigus vooseisundi ning Rausch`i saavutamisega kaasnevad riskid ning edu ei ole garanteeritud. Ometi on see oluliselt etem valik, kui vegeteerida passiivselt ja loota, et asjad lähevad kuidagi iseenesest paremaks.
„Lootus on reaalsuses kõige suurem kurjus, sest see pikendab inimese piinu.“
Nietzsche, Human all too Human
Paralleelne ühiskond on oma põhiolemuses detsentraliseeritud ja vabatahtlik alternatiiv tsentraliseeritud ja sunnil põhinevale totalitaarse ühiskonna kontrollile.
Pelga ebamäärase lootuse asemel, et asjad iseenesest kuidagi laabuvad, on tarvis nii paljude inimeste vaprat tegutsemist kui vähegi võimalik, et ennetada totalitaarse režiimi kehtestumist. Ja mida varem inimesed tegutsevad totalitaristiks pürgijaid trotsides, seda suurem on tõenäosus, et ettevõtmist troonib edu. Sest viga, mida kõikides 20. sajandi totalitaarsetes riikides tehti, oli see, et inimesed ei tegutsenud tärkava totalitarismi vastu piisavalt vara. Milton Mayer intervjueerib oma raamatus „Nad arvasid, et olid vabad“ (They Thought They Were Free) inimest, kes elas Hitleri valitsuse all. Tema sõnad peaksid olema hoiatuseks kõigile, kes elavad totalitaarse režiimi elu hävitava masinavärgi poolt alla neelamisest ohustatud maailmas:
„Sa ootad “ühte suurt šokeerivat sündmust”, mõeldes, et sellise šoki saabudes ühinevad massid sinuga vastupanus… . Kuid ühte suurt šokeerivat sündmust, mil kümned või sajad või tuhanded sinuga ühinevad, ei saabu kunagi… . Kui kogu režiimi viimane ja kõige hullem tegu oleks tulnud kohe pärast esimest ja väikseimat, tuhanded, jah, miljonid oleksid olnud piisavalt šokeeritud… . Kuid kurjus ei võta võimust sedasi. Vahepeal astutakse sada väikest sammu, mõned neist mittetajutavad, ent nad kõik on sind tasahilju ette valmistamas, et sa ei oleks šokeeritud järgmisest… . Ja ühel päeval, kui on juba liiga hilja, jõuavad tormates kohale su põhimõtted, kui sul üldse oli kunagi head õnne neid omada… ja sa näed, et kõik – kõik – on muutunud… . Nüüd elad sa vihkamise ja hirmu maailmas ja inimesed, kes vihkavad ja kardavad, ei teadvusta oma hirmu ja vihkamist, sest kui kõik on muutunud, ei tundu keegi olevat muutunud… .„
Milton Mayer, Nad arvasid, et olid vabad (They Thought They Were Free)
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!