Humanitaarabi organisatsioonide kinnitusel on Euroopasse lähiajal oodata kuni 3 miljoni Afganistani sõjapõgeniku saabumist.
Vaatamata 2015. aasta pagulaskriisile järgnenud ponnistustele, mis on tehtud Euroopa välispiiride kindlustamiseks, on ebatõenäoline, et need suudavad tagasi hoida Afganistanist liikuma hakanud inimtulva, mis jõudis 30 000 inimeseni nädalas juba enne Talibani võimuhaaramist augustis.
Humanitaarabi töötaja Sybille Schnehage lausus Saksa telekanalile WDR, et oodata on umbes kolme miljoni Afganistani elaniku saabumist Euroopasse.
“Küsin alati nende inimeste käest, miks te ei lähe Saudi-Araabiasse, te olete ju moslemid ning see riik on teile kultuuriliselt lähedasem. Vastus on alati ühene — ei, me tuleme Saksamaale, sest seal on parem,” kommenteeris Schnehage migrantide seas valitsevat meelsust.
Schnehage sõnul soovivad migrandid jätta Lähis-Idaga igaveseks hüvasti ning teha endale uus kodu Euroopas, mille maksumaksjate raha tagab nende ülalpidamise.
“Küsin alati nende inimeste käest, miks te ei lähe Saudi-Araabiasse, te olete ju moslemid ning see riik on teile kultuuriliselt lähedasem. Vastus on alati ühene — ei, me tuleme Saksamaale, sest seal on parem,” kommenteeris Schnehage migrantide seas valitsevat meelsust.
Kabulis paiknev anonüümseks jäänud diplomaat tõdes, et teatud massist alates ei ole migrantide voo peatamisel abi ei kõrgtehnoloogilisest monitooringust ega taradest: “kui rahvamass paisub piisvalt suureks, ei hoia neid tagasi enam mitte miski — isegi tankid.” Nii Prantsusmaa kui Saksamaa liidrid teevad endast parima, et vältida 2015. aasta fiaskot, mil Euroopasse tulvas üle miljoni migrandi. Ent vahendeid stsenaariumi kordumise vältimiseks napib.
Maailma suurima põgenike arvuga riik Türgi, kus peatub hinnanguliselt 4 miljonit migranti, on sõlminud Euroopaga 6 miljardi eurose leppe, mis peaks garanteerima, et viimati nimetatud Euroopasse edasi ei liigu. Samas on Ankara resoluutselt vastu tulevikus täiendavatele põgenikele asüüli pakkumisele. Seda eeskätt tulenevalt türklaste vastumeelsusest afgaanide suhtes, kelle kombed ja kultuur erinevad oluliselt türklaste omadest.
Kui viimane merejalaväelane saab C-17 transportööriga Atlandi taha toimetatud, on Afganistani/Iraagi/Liibüa/Süüria/jne sõda Ameerika jaoks läbi — Euroopa jaoks aga alles algamas ning seda mitte Belutšistanis või Bagdadis, vaid Madridi, Frankfurdi ja Pariisi tänavatel.
Kommenteerib Adrian Bachmann
USA 2001. aastal alanud Afganistani invasiooni toetamine tähendab Euroopa riikidele tulevikus samaväärset etnilis-kultuurilise homogeensuse kadu, kahanenud sisejulgeolekut, kultuurilist lamendumist ning kasvanud sotsiaalkulutusi nagu avantüürid Liibüas, Iraagis ja Süürias. Erinevus Ühendriikide ning Euroopa vahel seisneb sõjapagulaste teemasse puutuvalt kõige kompaktsemalt kokku võetuna selles, et kui sügavas demograafilises kriisis vaevlev Euroopa on Lähis-Ida, Kesk-Aasia ja Põhja-Aafrika põgenike tulva ees kaitsetu, siis transatlantilist liitlast katki tehtud riikidest välja tulvavate inimeste probleem sisuliselt ei puuduta. Sisse lastakse vaid need, keda arvatakse rohelise kaardi vääriliseks. Euroopal sellist valikut paraku ei ole. Küll aga oli valik mitte pakkuda USA külma sõja järgsetele sõjalistele operatsioonidele poliitilis-diplomaatilist katet (ainus, mida Washington reaalselt hädasti vajas, kuna militaarvõimekuse mõttes pole Euroopa riikidel Ühendriikidele praktiliselt midagi pakkuda). See on valik, mis tehti valesti ning mille tagajärjeks võib halvima (ent mitte enam täiesti ebatõenäolise) stsenaariumi korral saada Euroopa etnilis-kultuuriline häving 21. sajandi jooksul. Karmavõlg.
Erinevus Ühendriikide ning Euroopa vahel seisneb sõjapagulaste teemasse puutuvalt kõige kompaktsemalt kokku võetuna selles, et kui sügavas demograafilises kriisis vaevlev Euroopa on Lähis-Ida, Kesk-Aasia ja Põhja-Aafrika põgenike tulva ees kaitsetu, siis transatlantilist liitlast katki tehtud riikidest välja tulvavate inimeste probleem sisuliselt ei puuduta.
Seda kummastavam on jälgida loendamatute USA mõttekodade mõlgutusi, mis toimivad ühest küljest Ühendriikide vallutussõdade väsimatute apologeetidena ning samas noomivad Euroopat võimetuse pärast “islami ohuga” toime tulla.
Kui viimane merejalaväelane saab C-17 transportööriga Atlandi taha toimetatud, on Afganistani/Iraagi/Liibüa/Süüria/jne sõda Ameerika jaoks läbi — Euroopa jaoks aga alles algamas ning seda mitte Belutšistanis või Bagdadis, vaid Madridi, Frankfurdi ja Pariisi tänavatel.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: