SUUR LUGU – Impeeriumide huku finantsiline muster

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Felix Abt

Impeeriumid ei varise kokku välisvaenlaste, võõrvallutuste ega revolutsioonide surve all. Nad murenevad aegamisi seestpoolt sedamööda, kuidas taandub usaldus nende raha vastu. See juhatab meid küsimuseni – kas täna on saabunud Ameerika impeeriumi aeg minevikku kaduda?

Väide, justkui oleks raha väärtuse langus impeeriumite huku ainus põhjus, on mõsitagi lihtsustus – impeeriumite kokkuvarisemine on üksnes harva omistatav vaid ühele põhjusele. Oma rolli mängivad pea aegu alati ka poliitiline korruptsioon, ühiskondlik roiskumine, sõjad ja looduskatastroofid. Ometi leiavd kõik nimetatud kriisid reeglina aset eelarve defitsiidi ja valuuta devalveerimise kontekstis, mis õõnestab tsivilisatsiooni koos hoidva liimina toimivat finantsilist usaldust.

Impeeriumi valuuta väärtuse kadu kätkeb endas midagi enamat kui pelgalt majanduslikku sündmust – tegemist on fundamentaalsema usalduse kriisiga impeeriumi kui terviku vastu.

Felix Abt

Impeeriumi valuuta väärtuse kadu kätkeb endas midagi enamat kui pelgalt majanduslikku sündmust – tegemist on fundamentaalsema usalduse kriisiga impeeriumi kui terviku vastu. Kätte jõuab aeg, mil riigi lubadusi ei tajuta enam tõsiseltvõetavaina mistõttu kogu arusaam väärtusest kui sellisest minetab oma tähenduse. Lõppastmes väljendab raha alati materiaalse vormi võtnud usaldust ehk ühiselt jagatud veendumust, et rahana aktsepteeritud sümbol esindab reaalset väärtust. Kord juba purunenuna ei suuda kaotatud usaldust taaselustada ükski sõjavägi ega bürokraatia.

Ajaloolane Niall Ferguson on tõdenud oma teoses “Raha tekkimisest” („The Ascent of Money“, 2008) järgnevat: „Raha on usalduse kirjalik tähis. Kui see usaldus sureb, siis sureb ka raha – ja kui raha sureb, surevad koos sellega impeeriumid.“

Raha on usalduse kirjalik tähis. Kui see usaldus sureb, siis sureb ka raha – ja kui raha sureb, surevad koos sellega impeeriumid.

Niall Ferguson

Rooma kui esimene näide valuuta kokkuvarisemisest
Umbes aastal 211 eKr kasutusele võetud Rooma denaar oli algselt peaaegu puhta hõbemündina kunagi üks kogu ajaloo usaldusväärsemaid valuutasid. Rohkem kui kahe sajandi vältel tagas denaar kaubanduse ja maksunduse toimimise terves impeeriumis ning sellega ühes mõistagi ka impeeriumit üleval hoidnud leegionäride palgad.

Kolmel kontinendil laiuva, sadadesse tuhandetesse ulatuva sõjaväe ning pidevalt kasvavate halduskuludega impeeriumi ülalpidamine oli mõistagi kolossaalselt kulukas ettevõtmine. Kui maksutulud kord enam kuludega sammu pidada ei suutnud, otsustasid keisrid mündi reaalset väärtust vähendada. Nero (54–68 pKr) valitsemisajal langes denaari hõbedasisaldus ligi 100%-lt umbes 90%-ni, mis toimis näiliselt väikese, kuid samas sõdu ja monumentaalseid ehitusprojekte finantseerida aidanud muudatusena. Seevastu Caracalla valitsemisajaks (211–217 pKr) oli denaari hõbedasisaldus langenud umbes 50%-ni ning Gallienuse (253–268 pKr) ajaks sisaldas münt vähem kui 5% hõbedat, mis moodustas veel üksnes õhukese katte alusmetalli peal. (Allikad: Michael Rostovtzeff “The Social and Economic History of the Roman Empire”, Peter Temin “The Roman Market Economy”, 2013.)

Denaari hõbedasisalduse langedes tõusid hinnad terves impeeriumis hüppeliselt. Aastaks 300 pKr võis varem ühe denaari maksnud kaup maksta ligikaudu viiskümmend denaari. Sõdurid nõudsid oma palka üha enam kullas või natuuras samas kui talupojad keeldusid devalveeritud münte vastu võtmast. Majandus mõranes, kuid mitte sissetungi tagajärjel – see kõik tuli alles hiljem. Nagu märkis antropoloog ja ajaloolane Joseph Tainter raamatus “Keerukate ühiskondade kokkuvarisemisest” ( „The Collapse of Complex Societies” , 1988), kujunes Rooma tegelikuks hukatuseks üle oma võimete ulatuvate kohustuste võtmine ning suutmatus rajatud keerukat süsteemi alal hoida. Raha devalveerimine oli sealjuures nii lagunemise sümptomiks kui ka põhjuseks. Rooma valuuta kokku varisedes varises kokku ka impeeriumi võime maksta oma sõjaväele, ehitada teid ja säilitada kogutud lojaalsust. Seega võib öelda, et Rooma impeerium ei kukkunud lihtsalt kokku, vaid lagunes seestpoolt.

Rooma valuuta kokku varisedes varises kokku ka impeeriumi võime maksta oma sõjaväele, ehitada teid ja säilitada kogutud lojaalsust. Seega võib öelda, et Rooma impeerium ei kukkunud lihtsalt kokku, vaid lagunes seestpoolt.

Felix Abt

Hispaania: ilma tootmiseta saavutatud jõukuse ohud
Tuhat aastat hiljem kordas Hispaania sarnast mustrit, ent seekord pigem hõbeda ülejäägi kui selle puuduse tõttu. Potosí hõbedamaardlate avastamine tänapäeva Boliivia aladel 1545. aastal ujutas Uue Maailma üle väärismetallidega ulatuses, kus ligi pool maailma hõbedavarudest pärines sealsetest kaevandustest. Esialgu tundus, et saavutatud on piiramatu küllus. Kuid nagu majandusteadlane Earl J. Hamilton oma uurimustes selgitas, osutus see küllus illusiooniks.

Euroopat tabanud hõbeda sissevool vallandas peagi tohutu inflatsiooni. Väärib märkimist, et Hispaanias tõusid hinnad aastatel 1500–1600 ligikaudu kuus korda. Paradoks seisnes selles, et mida rohkem impeerium hõbedat kaevandas, seda vähem oli see väärt. Kuningakoda kulutas leitud küllust lahtise käega sõdadele nii osmanite, Hollandi kui ka Inglismaa vastu, jättes samal ajal kodumaise tööstuse unarusse. Selle asemel importis Hispaania Põhja-Euroopast laevu, relvi ja tekstiile ning maksis nende eest hõbedaga.

16. sajandi teisel poolel oli kuningas Felipe II rohkem kui 36 miljoni dukatini ulatuvatesse võlgadessse uppumas, kuulutades aastatel 1557–1596 neli korda välja pankroti. Iga järgnev maksejõuetuse periood õõnestas aga täiendavalt Hispaania krediidivõimekust ning sundis veelgi sügavamalt valuutat devalveerima. Nagu kirjutas ajaloolane J. H. Elliott teoses “Hispaania impeerium aastatel 1469-1716” „Hispaania võimu paradoks seisnes selles, et riigi rikkus õõnestas selle enda alustalasid.”

Hispaania impeerium ei haihtunud üleöö, kuid aastaks 1700 oli see seest õõnes – rikas veel üksnes ajaloo poolest, kuid vaene tootlikkuse mõistes, vaarumas inflatsiooni koorma all ning olles kaotanud täielikult finantsilise usalduse.

Suurbritannia: krediidile rajatud impeerium
Oma kõrghetkel valitses Briti impeerium veerandi üle kogu maailma pindalast ja elanikkonnast. Sealjuures on oluline mõista, et Briti impeeriumi võim ei rajanenud erinevalt Hispaaniast algselt mitte niivõrd kokku kuhjatud varandusel kuivõrd standardiks seatud usaldusel. Kullaga tagatud naelsterling oli ülemaailmne reservvaluuta ning nagu märkis majandusteadlane Barry Eichengreen raamatus “Kapitali globaliseerumine” („Globalizing Capital”, 1996) : „Kullastandard oli liim, mis hoidis koos brittide juhitud globaalset süsteemi.”

Kullastandard oli liim, mis hoidis koos brittide juhitud globaalset süsteemi.

Barry Eichengreen

Kuid 20. sajandi saabudes hakkas selle liimi mõju nõrgenema. Nimelt sundis Esimene maailmasõda Suurbritanniat loobuma valuuta ja kulla omavahelisest konverteeritavusest ja sõja finantseerimiseks raha juurde trükkima. Selle tagajärjena tõusis Ühendkuningriigi riigivõlg 1914. aasta 650 miljonilt naelalt 1919. aastaks enam kui 7 miljardi naelani, läbides vaid viie aasta jooksul kümnekordse kasvu.

Kui Winston Churchill kehtestas 1925. aastal rahandusministrina kullastandardile taas sõjaeelse pariteedi, lämmatas ülehinnatud naelsterling eksporti ja süvendas töötust. 1931. aastal loobus Suurbritannia kullastandardist taas kord, seekord lõplikult.

Pärast Teist maailmasõda ületas Suurbritannia võla suhe SKP-sse 270% ning Bretton Woodsi kokkuleppe (1944) järgselt võttis USA dollar üle naelsterlingi positsiooni ülemaailmse finantssüsteemi ankruna. Nael devalveeriti 1949. ja uuesti 1967. aastal, õõnestades mõlemal korral usaldust saareriigi valuuta vastu veelgi.

Nagu kirjutas ajaloolane Kenneth O. Morgan „Suurbritannia kaotas impeeriumi mitte lahingus lüüasaamise, vaid oma krediidi ammendumise tõttu.” Impeeriumi tagasitõmbumine, alustades Indiast 1947. aastal ning lõpetades Suessi kanaliga 1956. aastal üksnes järgnes selle rahanduslikule kollapsile. Kui valuuta kaotas kulla näol oma alussamba, hääbus peagi ka impeeriumi mõjuvõim.

Suurbritannia kaotas impeeriumi mitte lahingus lüüasaamise, vaid oma krediidi ammendumise tõttu.

Kenneth O. Morgan

Rahanduslik ebastabiilsus Vene impeeriumides
Idapoolsete impeeriumide juurde liikudes võime täheldada, et ka Vene impeeriumid varisesid kokku rahandusliku ja eelarvelise ebastabiilsuse tõttu. Vene impeeriumi lõpuperioodil õõnestasid kroonilised eelarvepuudujäägid, sõjakulud ja inflatsioonisurve avalikkuse usaldust ning süvendasid ühiskondlikke pingeid, aidates sedasi kaasa 1917. aasta revolutsiooni puhkemisele ja tsaar Nikolai II troonist loobuma sundimisele.

Nõukogude Liit seisis silmitsi tõsiste valuuta- ja fiskaalprobleemidega. Kodusõjajärgne hüperinflatsioon tingis 1921. aastal uue majanduspoliitika rakendamise ning aastakümneid kestnud keskne planeerimine, kunstlikult kehtestatud valuuta vahetuskursid ja eelarve tasakaalustamatused nõrgestasid majandust krooniliselt. 1980. aastatel süvendasid kasvav inflatsioon, mittekonverteeritav valuuta ja ohtrad vead eelarve haldamises poliitilisi ja ühiskondlikke kriise, kiirendades sedasi NSV Liidu lagunemist 1991. aastal.

Kummalgi juhul ei leidnud majanduslik ebastabiilsus aset isolatsioonis, vaid võimendas olemasolevaid poliitilisi ja sotsiaalseid lõhesid, järgides taas kord tuttavat ajaloolist mustrit, mille järgi impeeriumide langusele eelnevad pea aegu alati valuutakriisid.

Kas Hiina on erandiks?
Kuigi Hiina on üks maailma vanimaid tsivilisatsioone, mis on viimase kolme aastakümne jooksul pärast kaks sajandit kestnud kaost oma positsiooni maailmaareenil jõuliselt taastanud, on ka Hiina pidanud terve oma ajaloo vältel korduvalt monetaarpoliitiliste väljakutsetega silmitsi seisma. Nimelt oli Hiina dünastiate saatus olnud läbi aegade eriliselt tihedalt seotud nende kontrolliga raha, krediidi ja riigi rahanduse üle.

Kuigi Hiina on üks maailma vanimaid tsivilisatsioone, mis on viimase kolme aastakümne jooksul pärast kaks sajandit kestnud kaost oma positsiooni maailmaareenil jõuliselt taastanud, on ka Hiina pidanud terve oma ajaloo vältel korduvalt monetaarpoliitiliste väljakutsetega silmitsi seisma. Nimelt oli Hiina dünastiate saatus olnud läbi aegade eriliselt tihedalt seotud nende kontrolliga raha, krediidi ja riigi rahanduse üle.

Felix Abt

Tangi dünastia ajal vallandus An Lushani mäss otseses vaates küll poliitilistel ja sõjalistel põhjustel – sh võimuhimu, intriigid ja etnilised pinged –, kuid rahandusprobleemid ja valuuta osaline kokkuvarisemine lõid keskkonna, milles mässul oli võimalik juurduda, ning mis ülestõusu puhkedes võimendasid selle fiskaalseid ja sotsiaalseid tagajärgi. An Lushani mäss kestis ligi kaheksa aastat (755–763) ja nõudis hinnanguliselt 13–36 miljonit inimelu.

Songi dünastiat, mis 11. sajandi alguses võttis kasutusele maailma esimese paberraha, tabasid kriisid seoses inflatsiooni ja usalduse kaotusega liigselt emiteeritud pangatähtede vastu. Yuani valitsemisajal kordasid mongolid taas kord sama viga, ujutades majanduse üle ilma tagatiseta paberrahaga, mis viis hüperinflatsiooni ja riigi kokkuvarisemiseni. Mingi dünastia tugevdas omalt poolt valuutat hõbedapõhisele majandusele üleminekuga, kuid kui hõbeda sissevool riiki 17. sajandil kokku kuivas, vähendas ootamatu puudus maksutulusid ja aitas olulisel määral kaasa dünastia langusele.

Songi dünastiat, mis 11. sajandi alguses võttis kasutusele maailma esimese paberraha, tabasid kriisid seoses inflatsiooni ja usalduse kaotusega liigselt emiteeritud pangatähtede vastu. Yuani valitsemisajal kordasid mongolid taas kord sama viga, ujutades majanduse üle ilma tagatiseta paberrahaga, mis viis hüperinflatsiooni ja riigi kokkuvarisemiseni.

Felix Abt

Isegi Qingid, kes olid säilitanud pikalt stabiilsust kahe metalli süsteemi raames, seisid 19. sajandil silmitsi survega, kui hõbe voolas välismaale oopiumi ostmiseks ja sõjaliste lüüasaamiste järel Lääne koloniaalvõimude poolt kehtestatud nn „hüvitiste” tasumiseks. Hõbeda väljavool raputas impeeriumi finantsaluseid, nõrgendas riigi kontrolli maksude ja rahanduse üle ning võimendas poliitilist ebastabiilsust.

Aasiamaades ei ole ajalugu kaugeks arhiividesse kuuluvaks nähtuseks, vaid elavaks standardiks, mille alusel hinnatakse nii olevikku kui tulevikku. Hiina impeerium omandas juba sajandeid tagasi oma olulisima õppetunni, mille kohaselt järgneb poliitilise keskuse nõrgenemisele kaos ehk kodusõda, riigi kokkuvarisemine ning miljonite inimeste surm. See ajalooline teadlikkus kujundab Hiina poliitikat tugevasti ka tänapäeval, mistõttu kogub riik isukalt kullareserve, vähendab järk-järgult oma sõltuvust dollarist ning hajutab riske mitmekesisteks stsenaariumiteks ettevalmistudes. Nimetatud sammud ei lähtu lühiajalisest pragmatismist, vaid sügavale juurdunud instinktist, mis teab, et stabiilsus vundamenteerib otseselt riigi ellujäämist. Usaldus riigi valuuta vastu, poliitiline ühtekuuluvus ja strateegiline ettenägelikkus – lähtuvad ühtviisi kogemusest, mitte unustamisest.

Me ei tea, kas sellest piisab enese ajaloo tsüklite eest kaitsmiseks. Kuid üks asi on selge: tänane Hiina ei ole unustanud minevikus valitsenud impeeriumide õppetunde. Need on sügaval tasemel lähtepunktidesse integreeritud ja praktilisel tegutsemisel aluseks võetud.

Roomast Ameerikani: majandusliku languse muster
Rooma, Hispaania ja Suurbritannia valitsesid kõik eri epohhidel suure osa maailma üle, nende käsutuses olid oma aja parimad tehnoloogiad ning nende vastas erinevad vaenlased, ent nende impeeriumide eluetappide järjekord on olnud märkimisväärselt sarnane. Nad kõik kordasid sama mustrit, laienedes väljapoole oma jätkusuutlikke piire, tekitasid eelarvepuudujääke ning devalveerisid laienemise alal hoidmiseks valuutat või tootsid puudujääkide katmiseks juurde liiga palju raha. Seetõttu tabas kõiki kolme inflatsioon, millele järgnesid ühiskondlikud rahutused ja usalduse kaotus nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt. Protsessi lõppfaasis seisid kõik ühtviisi silmitsi hiiglaslike domeenide pöördumatu kokkuvarisemisega.

Kirjeldatud muster ei kordu juhuslikult, vaid järgib ranget majanduslikku loogikat. Nagu märkis Ray Dalio viidates üheselt Ameerika Ühendriikidele kui tänapäeva suurimale, ent juba hääbuvale impeeriumile: „Impeeriumi langusfaasiga kaasnevad alati raha juurde trükkimine, võla suurenemine, sisekonfliktid ja reservvaluuta staatuse kaotus.“

Sõjalised lüüasaamised ja poliitilised kriisid järgnevad kaskaadina rahanduslikule kollapsile, mitte ei eelne sellele. Sõjaväed, kellele ei suudeta palka maksta, kaotavad sõdu. Kodanikud, kelle säästud haihtuvad õhku, kaotavad usu. Ning valitsused, kelle lubadused on väärt vähem kui paber, millele need on trükitud, kaotavad legitiimsuse.

Sõjalised lüüasaamised ja poliitilised kriisid järgnevad kaskaadina rahanduslikule kollapsile, mitte ei eelne sellele. Sõjaväed, kellele ei suudeta palka maksta, kaotavad sõdu. Kodanikud, kelle säästud haihtuvad õhku, kaotavad usu. Ning valitsused, kelle lubadused on väärt vähem kui paber, millele need on trükitud, kaotavad legitiimsuse.

Felix Abt

Miks valuuta kokkuvarisemine on kriitilise tähtsusega
Impeeriumid võivad üle elada sõjalisi katastroofe, loodusõnnetusi ja isegi kodusõdu – ent üksnes senikaua, kuni säilib usaldus nende raha suhtes. Kuid kui valuuta kokku kukub, ei saa püsima jääda ükski väärtuse minetanud vääringule ehitatud struktuur, sh maksusüsteem, sõjavägi, majandus ega ühiskondlik lepe.

Seetõttu ei tähista rahaline kokkuvarisemine lihtsalt impeeriumi lõppu – see paljastab, kui kaugele mädanik juba levinud on. Rooma inflatsioon õõnestas lojaalsust, Hispaania hõbedabuum tööstust ning Suurbritannia võlad jätsid riigi ilma selle suveräänsusest.

Nagu hoiatas majandusteadlane Ludwig von Mises oma traktaadis „Human Action“ (1949): „Raha usaldusväärsus on tsivilisatsiooni alus.“

Raha usaldusväärsus on tsivilisatsiooni alus.

Ludwig von Mises

Ajalugu räägib selget keelt. Impeeriumid võivad küll langeda paljudel põhjustel, kuid alguse saab nende pikaldane surm alati sel hetkel, mil usaldus nende raha vastu mõraneb. Täna seisavad Ameerika Ühendriigid silmitsi enneolematu võlakoormaga, riigi valuuta on tohutu surve all ja hoiatusmärgid läheneva usalduse kaotuse kohta on ühemõttelised.

Kõikuv vundament ohustab kõiki struktuure ning hävingust puutumata ei jää ükski element. Seega võib Ameerika impeeriumi eluiga jääda palju lühemaks kui selle kuulsatel eelkäijatel ning selle langus võib saabuda kiiremini, kui inimesed ette kujutavad.

Allikas

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!