Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus.
Oleme tänaseks jõudnud maailma ajaloo viimaseid sajandeid iseloomustanud epohhi lõppvaatusesse. Tegemist on protsessiga, mille keskmes on Lääne ülemvõimu üha kiirenev hääbumine, mille käigus nn globaalse lõuna võimukeskused on saavutanud arengutaseme, mis võimaldab neil Lääneriikidega esmakordselt mitte üksnes konkureerida, vaid neid ka võimsuses ületada, nihutades maailma võimukeskme BRICS (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika) ühendusse kuuluvate riikide suunal. Järgnevas 3-osalises analüüsis antakse ülevaade maailma võimutasakaalu nihkumise peamistest põhjustest, protsessidest ning tagajärgedest. Käesolev on kolmest segmendist koosneva ülevaate teine osa.
Esimest osa saate lugeda siin.
BRICS
Ja siin tulebki mängu BRICS… Mida see endast kujutab?
16. juunil 2009 asutasid Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina omavahelise koostöö liidu BRIC. Peatselt võeti ühenduse liikmeks ka Lõuna-Aafrika Vabariik, misläbi lisandus akronüümile S. Ühendust ajendas asutajariike looma vajadus teha oma hääl enam kuuldavaks ning seista oma huvide eest maailmas, kus läänekeskne globaalne majandussüsteem ei kajastanud enam ammu ei maailma elanikkonna tegelikku jaotust ega huve.
Asutamise järel on BRICS igal aastal laienenud, edestades tänaseks enamike näitajate poolest Lääneriikide ja Jaapani assotsiatsiooni G7 koondvõimekust. Uute liikmetena on BRICS-iga liitunud Etioopia, Iraan, Araabia Ühendemiraadid, Egiptus ja Indoneesia. Ühenduse partnerriikide hulka kuuluvad veel Boliivia, Kuuba, Kasahstan, Valgevene, Malaisia, Nigeeria, Tai, Uganda, Usbekistan ja Vietnam.
Ainuüksi BRICS bloki asutajaliikmed on neljakesi ostujõu pariteedi poolest juba kaugelt ületanud G7 riikide majanduse, ja seda arvestamata liidu 15 lisaliiget.
Tänaseks esindab BRICS 56% maailma elanikkonnast, moodustades globaalsel areenil enamuse. Maailma kümnest suurima populatsiooniga riigist kuus kuuluvad BRICS-i ning neist kolm kuuluvad maailma nelja kõige rahvarohkema hulka. Ainuüksi BRICS bloki asutajaliikmed on neljakesi ostujõu pariteedi poolest juba kaugelt ületanud G7 riikide majanduse, ja seda arvestamata liidu 15 lisaliiget. Vahe suureneb veelgi, kuna peaaegu kõigis BRICS-riikides kasvab majandus hoogsalt ning samal ajal kui BRICS-riigid edasi tormavad, stagneerub G7 riikide majanduskasv aasta-aastalt üha madalamal tasemel.
G7 riikide stagnatsioon tuleneb suuresti asjaolust, et nende kasv toetub reaalmajanduse asemel pigem finantssfäärile ja spekulatiivsetele mullidele. Lääneriigid, kaasaarvatud Ameerika Ühendriigid, loobusid tööstuslikust tootmisest juba aastakümneid tagasi ja on muutunud majanduskasvu numbrite (bilansilisel) kergitamisel sõltuvaks üha enam nn FIRE ehk finants-, kindlustus- ja kinnisvarasektorist. Õigupoolest annab FIRE sektor täna ligikaudu 20–21% Ameerika Ühendriikide kogutoodangust, mis teeb sellest suurima panustaja kõigi Ameerika Ühendriikide tööstusharude seas. Paraku ei põhine Lääne SKT-d aastakümneid kergitanud sektorid reaalmajandusel, olles olemuslikult äärmiselt ebastabiilsed ning kukkudes süstemaatiliselt kokku umbes iga 10 aasta järel, nagu oleme näinud dot-com mulli, 2008. aasta finantskriisi ja 2020. aasta näitel.
G7 riikide stagnatsioon tuleneb suuresti asjaolust, et nende kasv toetub reaalmajanduse asemel pigem finantssfäärile ja spekulatiivsetele mullidele. Lääneriigid, kaasaarvatud Ameerika Ühendriigid, loobusid tööstuslikust tootmisest juba aastakümneid tagasi ja on muutunud majanduskasvu numbrite (bilansilisel) kergitamisel sõltuvaks üha enam nn FIRE ehk finants-, kindlustus- ja kinnisvarasektorist.
Samal ajal kuulub põhiosa tööstuslikest ja toorainevarudest BRICS-riikidele, mistõttu sõltub Lääs mitmes olulises valdkonnas täielikult uutest tööstusriikidest. Näiteks on 21. sajandil võimalik, et kõige olulisemaks ressursiks haruldased muldmetallid, mida kasutatakse nii taastuvenergia, elektrisõidukite kui peaaegu kõigi kaasaegsete rakettide ja relvade tootmisel. Ent see on ressurss, milles BRICS-riigid kontrollivad hinnanguliselt 72% maailma varudest.
Veelgi enam, Lääneriikidel puudub täna praktiliselt kõikide kõrgtehnoloogiliste sektorite ja sõjatööstuse jaoks hädavajalike haruldaste muldmetallide rafineerimiseks vajaminev kapatsiteet, samas kui Hiinale kuulub ainuisikuliselt 92% planeedi muldmetallide rafineerimise võimekusest, omades mitmete kriitiliste ainete puhul täielikku monopoli.
Lääneriikidel puudub täna praktiliselt kõikide kõrgtehnoloogiliste sektorite ja sõjatööstuse jaoks hädavajalike haruldaste muldmetallide rafineerimiseks vajaminev kapatsiteet, samas kui Hiinale kuulub ainuisikuliselt 92% planeedi muldmetallide rafineerimise võimekusest, omades mitmete kriitiliste ainete puhul täielikku monopoli.
Lääneriikidel kuluks aga samu materjale kaevandava ja töötleva tööstuse väljaarendamiseks aastakümneid. Seega ei saa Lääs lähitulevikus end moderniseerida ega pidada suuremahulisi sõdu, sõltumata neis Hiinast ja teistest BRICS-riikidest.
Lisaks moodustab Hiina üksi umbes kolmandiku kogu maailma tööstuslikust tootmisest ning eeldatakse, et see number tõuseb 2050. aastaks ligi pooleni maailma toodangust. Samal ajal jätkab tööstuse osakaal Lääneriikide majanduses langemist.
Kõik eelpool mainitu näitab, et me ei ela enam maailmas, mille üle valitseb vaid üks (s.o Lääne) osapool. Oleme viimaks sisenenud multipolaarse geopoliitika ajastusse, kus Ameerika Ühendriigid ei ole enam ainus, võimumonopoli omav üliriik, vaid pelgalt üks paljudest piirkondlikest suurriikidest, kusjuures iga aastaga ühtlustub maailma jõudude tasakaal üha enam tasapinnaliseks.
Hiina moodustab üksi umbes kolmandiku kogu maailma tööstuslikust tootmisest ning eeldatakse, et see number tõuseb 2050. aastaks ligi pooleni maailma toodangust.
Siinkohal on oluline märkida, et BRICS ei ole olemuslikult ei Lääne- ega Ameerika-vastane liit. 2009. aastal loodud organisatsiooni eesmärk on lõpetada Lääneriikide poolt ehitatud kallutatud süsteemide monopol ning luua õiglasem süsteem, kus igal riigil eksisteerib sõnaõigus. Selle asemel, et loobuda rahvusvahelistest organisatsioonidest nagu ÜRO, mida president Trump alles hiljuti kasutuks nimetas, on BRICS-riikide fookus suunatud multilateraalsete rahvusvaheliste organisatsioonide tugevdamisele – sealjuures ÜRO-s globaalse lõuna riikide hääleõiguse suurendamise kaudu.
Dedollariseerimine
Ent kuidas ikkagi BRICS-riigid täpsemalt maailma muuta plaanivad? Peamiselt lükates USA dollari domineerivalt positsioonilt ning luues alternatiivseid finantsinstitutsioone, mis konkureeriksid Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja Maailmapangaga. BRICS-riikide dedollariseerimise programm hõlmab riikidevahelise kaubanduse hõlbustamist kohalike valuutade kasutamisega USA dollari asemel. Kuigi välisriigi valuuta vahendajarolli vältimine võib kõlada loogiliselt, seisid kuni hiljutise ajani selle ratsionaalse sammu teel mõningad tehnoloogilised takistused.
Ent kuidas ikkagi BRICS-riigid täpsemalt maailma muuta plaanivad? Peamiselt lükates USA dollari domineerivalt positsioonilt ning luues alternatiivseid finantsinstitutsioone, mis konkureeriksid Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja Maailmapangaga.
Nimelt on ülemaailmne finantsvõrgustik juba pikemat aega tuginenud Lääneriikide poolt kontrollitud rahvusvahelisele arveldussüsteemile SWIFT, mis haldab piiriüleseid makseid ja arveldusi. SWIFT soosib aga Lääneriike, on vahendajate kasutamise tõttu kulukas ning töötleb makseid aeglaselt, võttes mõnikord transaktsioonide teostamiseks päevi. Samuti ei ole see süsteem läbipaistev, kuna sisaldab varjatud tasusid ning maksete jälgimine SWIFT-i siseselt on keeruline.
Mis aga peamine – SWIFT tugineb USA dollarile, mis annab Washingtonile võime endale ebameeldivaid riike globaalsest maksesüsteemist vastavalt oma suvale lihtsalt välja lülitada, kujutades nõnda endast kõikide süsteemist sõltuvate riikide jaoks kolossaalset julgeolekuriski. Teatavasti viskas USA hiljuti Venemaa SWIFT-süsteemist sootuks välja ja külmutas ühe nupuvajutusega 300 miljardi dollari väärtuses Venemaa varasid. Sõltumata sellest, mida te arvate Venemaast, vallandas Washingtoni samm paanika kõikides Läänemaailma-välistes riikides, viidates vajadusele mitmekesistada oma rahvusvahelisi maksevõimalusi ja eemalduda Washingtoni poolt relvana kasutatavast dollarist.
Ülemaailmne finantsvõrgustik on juba pikemat aega tuginenud Lääneriikide poolt kontrollitud rahvusvahelisele arveldussüsteemile SWIFT, mis haldab piiriüleseid makseid ja arveldusi. … SWIFT tugineb USA dollarile, mis annab Washingtonile võime endale ebameeldivaid riike globaalsest maksesüsteemist vastavalt oma suvale lihtsalt välja lülitada, kujutades nõnda endast kõikide süsteemist sõltuvate riikide jaoks kolossaalset julgeolekuriski.
Seetõttu töötavadki BRICS-riigid välja süsteeme, mille üheks näiteks on Hiina poolt välja töötatud CIPS ehk Cross-Border Interbank Payment System. CIPS võimaldab juba täna maailma riikidel kasutada omavahelises kaubavahetuses oma enda valuutasid ning jätta seeläbi USA dollar mängust välja.
Erinevalt SWIFT-ist teostab CIPS makseid otse ja koheselt, see on läbipaistev, selgete tasudega ja reaalajas jälgitav ning töötab ööpäevaringselt. Lisaks ei mõjuta Hiina maksesüsteemi geopoliitiline surve, muutes selle riikide jaoks palju neutraalsemaks valikuks, milles keskpangad suhtlevad omavahel otse. Selline lahendus tugevdab lisaks tõhususele ka riikide suveräänsust, kaotades vajaduse tugineda Lääne pankadele. Pole ilmselt kuigi üllatav, et just Lääne pankade kasumi (ja USA globaalse finantshegemoonia) ohustamise tõttu on CIPS-laadsete enesestmõistetavate süsteemide rahvusvaheline kasutuselevõtt kulgenud aeglaselt.
Seetõttu töötavadki BRICS-riigid välja süsteeme, mille üheks näiteks on Hiina poolt välja töötatud CIPS ehk Cross-Border Interbank Payment System. CIPS võimaldab juba täna maailma riikidel kasutada omavahelises kaubavahetuses oma enda valuutasid ning jätta seeläbi USA dollar mängust välja. … Pole ilmselt kuigi üllatav, et just Lääne pankade kasumi (ja USA globaalse finantshegemoonia) ohustamise tõttu on CIPS-laadsete enesestmõistetavate süsteemide rahvusvaheline kasutuselevõtt kulgenud aeglaselt.
BRICS-riikide poolt algatatud globaalse finantsarhitektuuri reformi on omalt poolt kiirendanud ka Ameerika Ühendriikide president Donald Trumpi ebastabiilne kaubanduspoliitika, sealhulgas kogu maailma vastu kaubandussõtta astumine, mis on õõnestanud tugevasti rahvusvahelist usaldust USA dollari suhtes.
Varem otsisid investorid majanduslanguse lähenedes turvalisust, suurendades USA riigivõlakirjade osakaalu oma portfellis, kuna dollarit peeti alati kindlaks ja turvaliseks investeeringuks. Kuid täna kogeme esimest korda midagi seninägematut – täpsemalt olukorda, kus isegi aktsiaturu langus ei ole suutnud kasvatada nõudlust USA võlakirjade järele. Selle asemel lubavad riigid oma võlakirjadel kõrgemate intressimääradega aeguda, mis näitab sügavat usalduse kaotust dollari stabiilsuse ja USA võla turvalisuse suhtes.
Täna kogeme esimest korda midagi seninägematut – täpsemalt olukorda, kus isegi aktsiaturu langus ei ole suutnud kasvatada nõudlust USA võlakirjade järele.
Dollar elas 2025. aastal üle oma halvima aastaalguse pärast 1973. aastat, kukkudes ligikaudu 10% võrra maailma valuutade vastu. Riigid üle kogu maailma püüavad üha enam vabaneda USA riigivõlakirjadest ning investeerivad alternatiivsetesse varadesse, sh kulda. Ka Hiina, ajalooliselt suuruselt teine USA riigivõlakirjade omanik Ameerika Ühendriikide endi järel, on oma varusid märkimisväärselt vähendanud. BRICS-riigid kasutavad omavahelises kaubavahetuses aasta-aastalt aga üha enam kohalikke valuutasid, kusjuures praeguste hinnangute kohaselt teostatakse 25% blokisisestest tehingutest kohalikes valuutades ning see osakaal tõuseb eeldatavasti igal aastal (Märkus: 2025. aasta lõpu seisuga teostati erinevatel andmetel 30-65% BRICS-sisestest tehingutest kohalikes valuutades).
Venemaa ja Hiina ning Venemaa ja India vahelisest kaubandusest toimub tänaseks 90% kohalikes valuutades ning ka teised riigid, sh Egiptus, Iraak, Türgi, Saudi Araabia, Vietnam ja Malaisia, allkirjastavad üksteise järel üha enam lepinguid kaubanduse teostamiseks oma vääringutes. Mõnel juhul tähendab antud samm USA dollari tehingutest täielikult välja jätmist, kusjuures iga sellise lepingu allkirjastamine lööb järjekordse prao USA dollari kui maailma reservvaluuta ülemvõimu alustaladesse.
BRICS-riigid kasutavad omavahelises kaubavahetuses aasta-aastalt aga üha enam kohalikke valuutasid, kusjuures praeguste hinnangute kohaselt teostatakse 25% blokisisestest tehingutest kohalikes valuutades ning see osakaal tõuseb eeldatavasti igal aastal (Märkus: 2025. aasta lõpu seisuga teostati erinevatel andmetel 30-65% BRICS-sisestest tehingutest kohalikes valuutades).
BRICS-i oma valuuta
Kohalikes valuutades kauplemine ei ole aga ainus viis dollari “ülemäärase privileegi” kärpimiseks. BRICS-i konverentsidel on arutatud ka uue valuuta loomist, mis tekitaks bloki riikide omavaheliste maksete arveldamisel standardiseeritud alternatiivi USA dollarile.
Kõnealune valuuta võiks olla kas ühine BRICS-i digivaluuta või blokki kuuluvate riikide valuutade kogum, mis võimaldaks BRICS liikmesriikidel vältida dollari kasutamist ja arveldada tehinguid otse oma valuutades. Kõne all on olnud ka ressurssidel põhinev mudel, mille järgi lisaks valuutale reaalset väärtust ja stabiilsust selle seotus toorainete, näiteks nafta, kulla või põllumajandustoodetega.
Selline samm oleks maailma jaoks murrangulise mõjuga ning tähendaks, et BRICS-riigis reisides saaksite kasutada täielikult digitaalset valuutat, mis arveldaks makseid reaalajas, luues koheselt sideme teie koduriigi ja külastatava riigi keskpanga vahel. Sellist tüüpi finantstaristu sarnaneks Hiina WeChat või Alipay süsteemidega, ent palju suuremas mastaabis, ning kaotaks vajaduse vahendavate pankade või valuutavahetuse järele, muutes tehingud kiiremaks ja odavamaks.
BRICS-i pank
Kas mäletate, millest me varemalt Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi teemal rääkisime? BRICS-riikidel on lahendus ka sellele probleemile. Nimelt on ühenduse riigid rajanud panga, mis pakub esmakordselt alternatiivi nii Maailmapangale kui Rahvusvahelisele Valuutafondile.
Kummalisel kombel on Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi 80-aastase tegevuse jooksul Rahvusvahelist Valuutafondi alati juhtinud mõni eurooplane ja Maailmapanka alati ameeriklane. Kas ei kõla veidi irooniliselt, et Maailmapangaks nimetatakse asutust, mida on juhtinud ainult ühe riigi esindajad, kusjuures selle riigi elanikud moodustavad ligikaudu 4% maailma elanikkonnast? Need on täiesti avalikult Lääne suunas kallutatud institutsioonid ja siinkohal tulebki mängu Uus Arengupank.
Kummalisel kombel on Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi 80-aastase tegevuse jooksul Rahvusvahelist Valuutafondi alati juhtinud mõni eurooplane ja Maailmapanka alati ameeriklane. Kas ei kõla veidi irooniliselt, et Maailmapangaks nimetatakse asutust, mida on juhtinud ainult ühe riigi esindajad, kusjuures selle riigi elanikud moodustavad ligikaudu 4% maailma elanikkonnast?
BRICS-i Uus Arengupank (NDB) loob alternatiivi nii IMF-ile kui Maailmapangale, omab tasakaalustatud juhtimisstruktuuri ning pakub õiglasi laene ja intressimäärasid ilma kohustuseta kehtestada Lääne poolt ja Lääne huvides dikteeritud seadusandlikke reforme ning elanikkonna vaesustamist.
Pank on mõeldud spetsiifiliselt arengumaade abistamiseks, rahastamaks projekte, mis keskenduvad kriitilise tähtsusega infrastruktuurile, sh teedevõrgule, energia- ja veesüsteemidele ning säästva arengu algatustele, sh taastuvenergia ja sotsiaalprogrammidele tervishoiu ja hariduse valdkonnas. Erinevalt Lääne institutsioonidest, mis seavad sageli esikohale jõukuse väljaveo riigist välismaiste ettevõtete poolt, keskendub Uus Arengupank lühiajalise kasumi asemel pigem vaesemate riikide pikaajalise arengu edendamisele.
Hiina “Vöö ja Tee” algatus
Üks võimsamaid hoovusi, mis ühendab täna enamikku globaalse lõuna riike, on Hiina poolt käivitatud Vöö ja Tee algatus. Ostujõu pariteedi alusel maailma kaugelt kõige suuremaks majanduseks tõusnud Hiina on otsustanud erinevalt USA-st oma kapitali suunata välisriikides sõdade korraldamise asemel välisriikide infrastruktuuri massiivsesse üles ehitamisse. Projekti ulatus on kolossaalne – nimelt on Hiina alates 2013. aastast kulutanud kokku 1300 miljardit dollarit teede, sadamate ning energiataristu moderniseerimiseks enam kui 150 riigis.
Ostujõu pariteedi alusel maailma kaugelt kõige suuremaks majanduseks tõusnud Hiina on otsustanud erinevalt USA-st oma kapitali suunata välisriikides sõdade korraldamise asemel välisriikide infrastruktuuri massiivsesse üles ehitamisse. Projekti ulatus on kolossaalne – nimelt on Hiina alates 2013. aastast kulutanud kokku 1300 miljardit dollarit teede, sadamate ning energiataristu moderniseerimiseks enam kui 150 riigis.
Sageli uueks Siiditeeks nimetatav Vöö ja Tee ulatub üle Euraasia ja globaalse lõuna, hõlmates sadamaid, maanteid, lennujaamu, raudteid, kiirraudteid, haiglaid, koole, mobiilside ja interneti infrastruktuuri, nutikaid linnu ja mahukaid taastuvenergia projekte. Olles ise paljude tehnoloogiate, sh näiteks 5G mobiilside, kasutuselevõtus esimeste seas, on Hiinal võimalik neid hõlpsasti ka arengumaadega jagada.
Mitmed Hiina arendajate poolt rajatud sadamad, sh näiteks Chancay Peruus, on täielikult automatiseeritud, mis tähendab, et sadama lasti laadivad robotid. Seejärel veetakse kaubad üle Vaikse ookeani või mööda Hiina poolt ehitatud tohutut raudteevõrku, mis hõlmab kogu kontinenti, ühendades sadamaid Perust Brasiiliani.
Kiirraudteesüsteemid on ehitatud ka arengumaadesse, näiteks Usbekistani ja Laosesse, mis on oluliselt vähendanud riikidesiseseid reisiaegu ja stimuleerinud nende majandust. Mainimist väärib ka asjaolu, et sellistes riikides nagu Laos ja Usbekistan on tänaseks tänu Hiinale rajatud rohkem kiirraudteid kui Ameerika Ühendriikides – väidetavalt maailma rikkaimas riigis. Tulevikus plaanib Hiina ehitada välja kogu Kagu-Aasiat ühendava kiirraudteevõrgu, millega kaasnevad tohutud eelised majandusele, turismile ning mis kõige tähtsam, rahumeelsete suhete säilimisele regiooni riikide vahel.
Mainimist väärib ka asjaolu, et sellistes riikides nagu Laos ja Usbekistan on tänaseks tänu Hiinale rajatud rohkem kiirraudteid kui Ameerika Ühendriikides – väidetavalt maailma rikkaimas riigis.
Vaadakem korraks 2025. aastal kõige kiiremini kasvanud majanduste graafikut. Kõlab uskumatult, et absoluutselt kõik kõige kiiremini kasvavad riigid asuvad tänaseks väljaspool Läänemaailma. BRICS-i koostöö raames täiendavad nende majandused üksteist loomulikult vastastikku ning jagatud infrastruktuur tugevdab diplomaatilisi ja majanduslikke sidemeid. Vaadates aga kaarti, millel on esindatud iga riigi suurim kaubanduspartner aastatel 2000 ja 2024, näeme, et veerand sajandit tagasi oli enamiku maailma riikide suurim kaubanduspartner USA, kuid aastaks 2024 oli selleks juba Hiina.
Lääneriikide narratiivis väidetakse, et Hiina käike motiveerib pahatahtlik soov saada midagi vastutasuks. Mõistagi tahavad hiinlased oma töö ja kapitali eest midagi vastu saada, sest milline riik maailma ajaloos on kunagi jaganud teistele riikidele heategevuslikult suuremahulisi investeeringuid? Maailma riikide ja Hiina vaheliste suhete erinevus võrreldes Läänega seisneb aga lähenemisviisis, mida nimetatakse hiinlaste “võidan-võidad” diplomaatiaks, mis erineb diametraalselt ameeriklaste “nullsumma” poliitikast, mille kohaselt peab USA olema igas tehingus alati ebaproportsionaalselt suure kasu saaja.
Absoluutselt kõik kõige kiiremini kasvavad riigid asuvad tänaseks väljaspool Läänemaailma. BRICS-i koostöö raames täiendavad nende majandused üksteist loomulikult vastastikku ning jagatud infrastruktuur tugevdab diplomaatilisi ja majanduslikke sidemeid.
Ühendriikide praeguse administratsiooni loogika dikteerib, et peaaegu kõigile maailma riikidele kehtestatakse tariifid. Kuid olukord ei olnud parem ka Joe Bideni ja Barack Obama valitsuste ajal, kes kiusasid samuti teisi riike, käsitledes neid mitte respekti väärivate partnerite, vaid lahendamist vajavate probleemidena, kellega on vaja “tegeleda”.
Kuidas on aga Ameerika reageerinud Vöö ja Tee algatusele? Omapoolse infrastruktuuri ja kapitaliinvesteeringute programmi pakkumise asemel kulutasid Ühendriigid 1,44 miljardit dollarit propagandale, et levitada süstemaatiliselt valeinformatsiooni ja diskrediteerida Vöö ja Tee algatust kogu maailmas. Samuti on Lääs survestanud maailma riike jõuliselt, ähvardades üht valitsust teise järel Hiina infrastruktuuri- ja kaubandusprogrammis mitte osalema.
Põhjusi selleks ei ole vaja kaugelt otsida… Tõde on paraku see, et ei Ameerika Ühendriikidel ega Läänel tervikuna ei eksisteeri Hiinaga ligilähedaseltki võrreldavat võimekust ei raudteetaristu, 5G võrkude ega energeetika infrastruktuuri rajamiseks isegi endi kodumaal, arengumaadest rääkimata.
Maailma riikide ja Hiina vaheliste suhete erinevus võrreldes Läänega seisneb aga lähenemisviisis, mida nimetatakse hiinlaste “võidan-võidad” diplomaatiaks, mis erineb diametraalselt ameeriklaste “nullsumma” poliitikast, mille kohaselt peab USA olema igas tehingus alati ebaproportsionaalselt suure kasu saaja.
LUGU JÄTKUB…
Adrian Bachmanni kommentaar:
Täiendavat lugemist ja kuulamist globaalse võimutasakaalu struktuurist ning selle kiirenevatest muutustest võib leida käesoleva loo lõpus viidatud lugudest.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD: