Ühendriikide olukord meenutab Bütsantsi impeeriumi hävinemist

Victor Davis Hanson 

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Ameerika ajaloolane Victor Davis Hanson leiab mitmeid paralleele Bütsantsi impeeriumi languse ning Ameerika dekadentsi vahel.

Kui Konstantinoopol 1453. aasta 29. mail viimaks osmanite kätte langes, oli Ida-Rooma  Bütsantsi impeerium ja selle pealinn suutnud jääda püsima veel 1000 aastat pärast Rooma langust.

Olles vaenlastest ümbritsetuna alati arvulises vähemuses, oli bütsantslaste ellujäämine sõltunud pikemat aega nende realistlikust diplomaatiast oma vaenlaste killustamisel, lootusetute sõjaliste avantüüride vältimisest ning piisava heidutusvõime olemasolust.

Põlvkondade kaupa eneseohverdust tagas piisavad investeeringud infrastruktuuri. Iga põlvkond päris ja täiustas Bütsantsi tsivilisatsiooni unikaalseid saavutusi: akvedukte ja tsisterne, kanalisatsioonisüsteeme ning maailma kõige keerulisemaid ja heidutavamaid linnkindlusi.

Hiilgav teaduse areng ja tehnika andsid impeeriumile eeliseid, nagu kiired kambüüsid ja leegiheitjad – mis olid kaasaegsetes sõdades kasutatud leegiheitja iidsed eelkäijad.  

Seadus valitses impeeriumi alamate üle ülimuslikult peaaegu aastatuhande jooksul pärast seda, kui keiser Justinianus kodifitseeris eelnevad 1000 aastat Rooma kohtupraktikat üheks tervikuks.

Kuid tuhandeaastasel iidse maailma kroonijuveeliks oleval hiidlinnal, mis oli kunagi koduks 800 000 kodanikule, oli langedes alles vaid 50 000 elanikku. 150 000-pealise türklaste armee vastu seisis Konstantinoopoli müüridel selle langedes vaevu 7000 kaitsjat.

Kusagil pole ette määratud, et ka Ameerikal on sünniõigus troonida maailma võimsaima riigina igavesti.  

Victor Davis Hanson 

Islami vallutajad võtsid üle imperaator Constantinuse nime kandva metropolise ja nimetasid selle ümber Istanbuliks. Tegemist oli epohhi lõpetava sündmusega. Konstantinoopol oli tuntud üle 900 aasta kui maailma suurima kiriku – Hagia Sophia – kodulinn. Niipea kui tsitadell langes, muutsid türklastest vallutajad maailma suurima kiriku maailma suurimaks mošeeks.

Konstantinoopoli eepiline langus viib meid küsimuseni: mis siis ikkagi juhtus ligi tuhat aastat alistamatuna püsinud kindluslinna ja selle impeeriumiga?

Konstantinoopoli langushetkeks oli ristiusk end sisuliselt kannibaliseerinud. Lääne katoliiklus ja Ida ortodoksia võitlesid lõputult. Lääne kristlased vihkasid sageli üksteist rohkem kui ühiseid vaenlasi vaenulikest tsivilisatsioonidest.  

On ülimalt kõnekas, et Konstantinoopoli viimastel päevadel ei saadetud Lääne-Euroopast sissepiiratud linnale peaaegu mingit abi.  

250 aastat enne Konstantinoopoli langust türklaste kätte oli linn vallutatud Lääne frankidest kristlaste poolt, kes võtsid kursi Püha Maa vabastamiselt oma idakiriku usuvendade pealinna vallutamisele. Bütsantsi impeerium langes ning sai frankide poolt rüüstatud poole sajandi vältel. See oli löök, millest Konstantinoopol ei taastunud tegelikult kunagi.

Olles vaenlastest ümbritsetuna alati arvulises vähemuses, oli bütsantslaste ellujäämine sõltunud pikemat aega nende realistlikust diplomaatiast oma vaenlaste killustamisel, lootusetute sõjaliste avantüüride vältimisest ning piisava heidutusvõime olemasolust.

Victor Davis Hanson

13. sajandi vallutusele järgnes 14. sajandi must katk, mis laastas hiidlinna populatsiooni ning sundis paljusid metropolist maale evakueeruma.

Kuid vananev ja surev impeerium võitles tegelikkuses rohkemaga kui sisemiste lõhede väljakutsed või ettenägematu, kuid surmav pandeemia ja impeeriumi katastroofilised reageeringud sellele.

Bütsantslaste viimased põlvkonnad olid pärinud oma esiisade tööga kätte võidetud erakordse elatustaseme, mille väärilised nad enam ei olnud, ent mille poolest nad oli saanud kuulsaks kogu maailmas. Manduva Bütsantsi impeeriumi elanikud jätsid unarusse oma endised aated ja pidasid lõputuid lahinguid ebamääraste religioossete tekstide, õpetuste ja sõnavara pärast.

Nad ei laiendanud oma aneemilist armeed ja mereväge. Nad ei taasühendanud oma hajutatud kreeka keelt kõnelevat impeeriumi. Linnale aastasadu kaitset pakkunud müüride korrashoid jäeti unarusse.

Selle asemel, et teenida raha oma harjumuspärase vilka kaubandustegevuse kaudu, devalveerisid bütsantslased oma valuutat ja olid lõpuks valmis kogu rahasüsteemi käigus hoidmiseks rahaks tegema linna iidsed kuld- ja hõbeesemed.

Bütsantslaste viimased põlvkonnad olid pärinud oma esiisade tööga kätte võidetud erakordse elatustaseme, mille väärilised nad enam ei olnud, ent mille poolest nad oli saanud kuulsaks kogu maailmas. Manduva Bütsantsi impeeriumi elanikud jätsid unarusse oma endised aated ja pidasid lõputuid lahinguid ebamääraste religioossete tekstide, õpetuste ja sõnavara pärast.

Victor Davis Hanson

Kunagi elutargad ja kavalad bütsantslased muutusid oma loojangufaasis ülbeks ja eluvõõraks. Lastetus kujunes rahvastiku seas tavaliseks. Enamik Bütsantsi impeeriumi alamaid eelistas üha rohkem elada väljaspool oma kunagise hiilguse minetanud, pooltühja ja räpast pealinna.

Oma ülbuse tõttu alahindasid hilis-bütsantsi elanikud osmanite kasvavat võimu, kes süstemaatiliselt nende impeeriumi hävitasid. 15. sajandi keskpaigaks olid islami armeed lõpuks valmis Bütsantsi kriitilisi nõrkusi otsustavalt ära kasutama.

Sultan Mehmed II teatas suurejooneliselt, et osmanid olid nüüdsest tõeline, ainus maailmavõim. Võidukad osmanite armeed liikusid pärast Konstantinoopoli vallutamist järgnevatel sajanditel edasi Viini väravate juurde, püüdes allutada kõiki Vana-Rooma impeeriumi maid.

Usun, et ameeriklased peaksid bütsantslaste viimastelt põlvkondadelt omajagu õppust võtma.

Kusagil pole ette määratud, et ka Ameerikal on sünniõigus troonida maailma võimsaima riigina igavesti.  

Tõusev Hiina tundub tänasel päeval kõhedakstegevalt sarnane osmanitele 15. sajandil. Paralleelid Bütsantsi ja osmanite ning USA ja Hiina vahel on ilmsed. Ka Peking on veendunud, et Ameerika Ühendriigid on dekadentlik, et ameeriklased ei vääri enam oma jõukust, et USA elab nüüdseks üle oma võimete mineviku saavutuste najal ning et Ühendriigid on piisavalt mandunud, et neile maailmaareenil tõeline väljakutse esitada.

Paralleelid Bütsantsi ja osmanite ning USA ja Hiina vahel on ilmsed. Ka Peking on veendunud, et Ameerika Ühendriigid on dekadentlik, et ameeriklased ei vääri enam oma jõukust, et USA elab nüüdseks üle oma võimete mineviku saavutuste najal ning et Ühendriigid on piisavalt mandunud, et neile maailmaareenil tõeline väljakutse esitada.

Victor Davis Hanson

Paistab, et Ameerika vasak- ja parempoolsed vihkavad tänaseks üksteist rohkem kui oma ühiseid vaenlasi.

Nagu bütsantslased, on ka ameeriklased loobunud oma piiride kaitsmisest ja kehitavad lihtsalt õlgu, kui miljonid neist üle jooksevad.

Ameerika kunagised ikoonilised metropolid, täpselt nagu lõpp-staadiumi Konstantinoopol enne langemist, on tänaseks räpased, pooleldi mahajäetud, ohtlikud ja düsfunktsionaalsed.

Tänase päeva Ameerika pigem trükib kui teenib raha, samas kui tema pangad tuiguvad sisuliselt pankroti äärel.

Tänase päeva Ameerika pigem trükib kui teenib raha.

Victor Davis Hanson

Samamoodi usuvad ka ameeriklased jätkuvalt, et nad on võitmatud, olemata võimelised reaalsusele silma vaatama. Ameerika sõjavägi paneb tänapäeval rohkem rõhku sellele, et olla poliitiliselt korrektne kui võitlusvõimeline.

Nagu bütsantslastest, on ka ameeriklastest saanud sarkastilised ikonoklastid, kes on innukad lammutama oma esiisade loodud kunsti ja skulptuure, mida neil endil pole enam annet luua.

Praegune “virgumise” dogma, ähmased poliitkorrektsed kaklused korrektsete sõnade üle ja psudoreligioosselt fanaatiline tühistamiskultuur on USA teise maailmasõja eelsetele põlvkondadele sama vastandlikud kui Konstantinoopoli viimane põlvkond oli vastandlik  keisrite Constantinuse, Justinianuse, Herakliuse ja Leo kaasaegsetele.

Ameerika sõjavägi paneb tänapäeval rohkem rõhku sellele, et olla poliitiliselt korrektne kui võitlusvõimeline.

victor davis hanson

Bütsantslased ei ärganud kunagi õigeaegselt, et mõista, mis neist saanud oli.

Siiani pole ärganud ka ameeriklased.

Victor Davis Hanson on klassitsist ja ajaloolane Stanfordi ülikooli Hooveri instituudis ning raamatu “The Second World Wars: How the First Global Conflict Was Fought and Won” autor.

Adrian Bachmanni kommentaar:

Victor Davis Hansoni poolt esile toodud paralleelid kaasaja Ühendriikide ja muistse Bütsantsi impeeriumi disintegratsiooni vahel on osaliselt väga tabavad, ent osaliselt mõneti otsitud. Võimsate riikide ja impeeriumite tõusu ja lagunemise mustrid on paratamatult läbi aegade kohati kattuvad, osaliselt unikaalsed.

Peamine sarnasus Ühendriikide ja hilise Bütsantsi vahel puudutab eeskätt tsivilisatsioonilise elujõu kadu ning anormaalse künismi levikut. Samuti on sarnane võime elada üle oma võimete tänu eelkäijate poolt rajatud institutsionaalsele võrgustikule, mis toob lisaväärtust andamisaajatele, kes ei ole seda ise välja võidelnud ei mõõga ega adraga. Finantssüsteemi läbini korrumpeerimine on omane vististi kõikidele tsivilisatsioonidele, mis soovivad elada kõrgel materiaalsel tasemel, ilma selle vilju enam tööga välja teenimata.

Mis teeb Ameerika Ühendriigid siiski täielikult eristuvaks mitte üksnes Bütsantsist, vaid ka kõikidest teistest impeeriumitest maailma ajaloos, on USA täielik isoleeritus kõikidest maailma riikidest, millel oleks militaarset jõudu USA emamaad militaarselt ohustada maismaapiiri olemasolu korral.

Mis teeb Ameerika Ühendriigid siiski täielikult eristuvaks mitte üksnes Bütsantsist, vaid ka kõikidest teistest impeeriumitest maailma ajaloos, on USA täielik isoleeritus kõikidest maailma riikidest, millel oleks militaarset jõudu USA emamaad militaarselt ohustada maismaapiiri olemasolu korral.

adrian bachmann

Ja kuigi Hiina tõus ohustab USA globaalset impeeriumi lihtsalt ülejäänud maailma riikidele ahvatlevama  “diili” pakkumise kaudu (kuna Hiina pakub tänapäeval maailma riikidele märksa ahvatlevamat tööstuskoostööd ilma välisriikidele oma poliitilis-kultuurilist agendat peale surumata), ei ohusta see ei praegu ega ka nähtavas tulevikus Ameerika emamaad, mis on jätkuvalt haavamatu kahe ookeani armust.

Ja kuigi Ühendriigid võivad tulevikus tõepoolest laguneda, oleks selline stsenaarium pigem USA rahvastiku ekstreemse poliitilis-kultuurilise polariseerumise kui välisvaenlase surve resultaat.

Allikas

Esifoto: Lestertair/Shutterstock.com