Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Brian J. Berletic
Endisest USA merejalaväelasest geopoliitika spetsialist Brian Berletic selgitab, miks Washington ei ole vastupidiselt Trumpi administratsiooni väidetele Ukraina sõja lõpetamisest huvitatud ning kuidas Ühendriikide eesmärgiks on Venemaa ning Hiina lakkamatu surve all hoidmine, kasutades suurvõimude destabiliseerimiseks nendega piirnevaid rahvaid – vajaduse korral nende rahvaste hävingu hinnaga.
Berleticu hinnangul on Trumpi administratsioon andnud Euroopa riikidele käsu kanda edaspidi nii Ukraina sõja kulud kui tagajärjed, vabastades sedasi USA enda ressursid Hiina atakeerimiseks, mille nimel on Washington suutnud Hiina naabruses viia läbi juba mitu edukat riigipööret. Berleticu hinnangul on Ukraina sõda olnud Ühendriikidele erakordseks õnnestumiseks, kuna kõik Venemaale kahju tekitamise kulud on kandnud ukrainlased ja eurooplased, samas kui Ühendriikide pärusmaaks on olnud sõjakasu lõikamine nii majanduslikus kui strateegilises plaanis.
Kaitseminister Pete Hegseth joonistas oma veebruaris peetud kõnes tavatult avameelselt välja USA kavandatava tööjaotuse Ukraina sõja osas.
Brian J. Berletic
Järgnevalt räägime pisut lähemalt Ukrainas endiselt käimas olevast sõjalisest konfliktist. Olustiku lahti tõlgendamiseks vaatame esmalt üht president Trumpi sotsiaalmeediaplatvormil Truth Social avaldatud postitust, milles ta kordab taas kogu seda kulunud propagandat, mida oleme kuulnud juba alates 2014. aastast, – aastast, mil USA kukutas vägivaldse riigipöörde käigus Ukraina valitsuse, kehtestas Kiievis nn “klientriigi” režiimi ning muutis Ukraina Venemaa-vastaseks rammiks, mis ajendas Moskvat omapoolseid vastumeetmeid rakendama.
Nimelt väidab Trump taas kord, et Venemaa majandus on kohe-kohe kokku kukkumas, et Venemaa pole midagi enamat kui “pabertiiger” ning võitlust jätkates on Ukrainal ja Euroopal võimalik see sõda veel võita ning kogu Ukraina territoorium ehk isegi koos mõnede lisandustega tagasi vallutada. Teisisõnu toestavad Trumpi avaldused sõjaministri Pete Hegsethi varemalt välja käidud plaane, kes rõhutas, et Ühendriikidel on vaja suunata oma tähelepanu rohkem Hiinale ning Euroopa peab enda õlule võtma suurema rolli sõja kulude kandmisel ja jätkama Ukrainas oma kulu ja kirjadega Washingtoni proxy-sõda Venemaaga. Selleks peaksid Euroopa riigid tõstma oma kaitsekulud 2 protsendilt SKP-lt 5 protsendile, laiendama oma sõjatööstust, ostma relvi, saatma oma sõdurid Ukrainasse ja rajama riiki Süüria-stiilis “puhvertsooni”, mis külmutaks konflikti.
Teisisõnu toestavad Trumpi avaldused sõjaministri Pete Hegsethi varemalt välja käidud plaane, kes rõhutas, et Ühendriikidel on vaja suunata oma tähelepanu rohkem Hiinale ning Euroopa peab enda õlule võtma suurema rolli sõja kulude kandmisel ja jätkama Ukrainas oma kulu ja kirjadega Washingtoni proxy-sõda Venemaaga.
Brian J. Berletic
Hegseth tegi juba oma käesoleva aasta veebruaris peetud kõnes üheselt selgeks, et Ukrainasse ei lähe USA sõdurid, see ei saaks olema NATO operatsioon, sellele ei rakenduks NATO artiklis 5 kehtestatud kollektiivne kaitsekohustus ning juhul kui Ukraina projekt kokku peaks kukkuma, siis jäävad kõik sellega kaasnevad kulud täielikult Euroopa kanda. Seevastu juhul, kui asjad sujuvad ja konflikt suudetakse külmutada, lõikab USA olukorrast arvestatavat kasu, sest Washingtoni huvides on hoida Venemaa Ukrainas maksimaalselt hõivatuna samal ajal, kui USA ise üritab Hiinat ümber piirata ja Pekingi üle kontrolli saavutada. Seda kõike selleks, et hiljem aktviise osapoolena Ukrainas Venemaa vastasesse sõtta siseneda. Ühendriikide ametlikes planeerimisdokumentides on nimetatud eesmärk selgelt kirjas ning seda on korduvalt ka avalikult kuulutatud. Hegsethi kõne on Ühendriikide sõjaministeeriumi kodulehel vabalt lugemiseks üleval kõigile, kes sellega tutvuda soovivad.
Seega ei ole meil tegemist olukorraga, kus USA oleks Ukrainale selja pööranud ja sealt lahkunud. Pigem näeme, et Ühendriigid rakendavad seda sama tööjaotust, millest Hegseth veebruaris rääkis. Hetk on küps, kus USA saab pöörata oma põhitähelepanu Aasiale, eesmärgiga destabiliseerida Hiina perifeeriasse kuuluvaid piirkondi, ässitada Aasia rahvad omavahel sõtta, organiseerida värvilisi revolutsioone sealsete valitsuste kukutamiseks ning teha Aasias kõike seda, mida Euroopas ja Lähis-Idas juba korda on saadetud – kõike seda eesmärgiga säilitada USA primaarsus maailmaareenil.
Hegseth tegi juba oma käesoleva aasta veebruaris peetud kõnes üheselt selgeks, et Ukrainasse ei lähe USA sõdurid, see ei saaks olema NATO operatsioon, sellele ei rakenduks NATO artiklis 5 kehtestatud kollektiivne kaitsekohustus ning juhul kui Ukraina projekt kokku peaks kukkuma, siis jäävad kõik sellega kaasnevad kulud täielikult Euroopa kanda.
Brian J. Berletic
Tänase seisuga on Ühendriigid jõudnud korraldada rea värvilisi revolutsioone Indoneesias, kukutada edukalt Nepaali valitsus otse Hiina ukse ees, destabiliseerida Filipiine India nina all ning survestada isegi Indiat ennast loobuma Vene nafta ostmisest (mis annab üle kolmandiku India naftaimpordist).
Kuna USA relvajõududel ei ole lootust otseses mõõduvõtus Hiina ja Venemaa relvajõududega, on Washington otsustanud oma ülemvõimu säilitamiseks rakendada globaalse ulatusega kaose külvamise strateegiat, mille eesmärgiks on nõrgestada kõiki alternatiivseid jõukeskusi olukorras, kus Ühendriikide endi ülemaailmne võim on oma haripunktilt taandumas.
Kuna USA relvajõududel ei ole lootust otseses mõõduvõtus Hiina ja Venemaa relvajõududega, on Washington otsustanud oma ülemvõimu säilitamiseks rakendada globaalse ulatusega kaose külvamise strateegiat, mille eesmärgiks on nõrgestada kõiki alternatiivseid jõukeskusi olukorras, kus Ühendriikide endi ülemaailmne võim on oma haripunktilt taandumas.
Brian J. Berletic
Vaadakem reaalsusele näkku… Mitte keegi ei ole president Trumpi sotsiaalmeediakontot häkkinud ja tema nime all midagi ebatavalist avaldanud. Postituse lõpus kuulutab Trump, et USA jätkab NATO-le relvade tarnimist ning NATO omab voli nende relvadega teha, mida heaks arvab… Ent tegelikkuses on selline väide mõistagi täiesti sisutühi, kuna NATO ja Ameerika Ühendriikide vahele võib tõmmata võrdusmärgi. NATO teeb Ühendriikide poolt tarnitud relvadega ainult ja üksnes seda, mida USA käsib – ehk teisisõnu… kanaliseerib need kõik Washingtoni diktaadi järgi Ukraina sõjakatlasse. Lõpetuseks soovib Trump teatraalselt “kõigile edu!”, justkui pühiks USA oma käed Ukrainast puhtaks, kuid ometi me teame, et USA tarnib jätkuvalt Ukrainale relvi, USA kindralid tegutsevad jätkuvalt Saksamaal Ukraina sõjaväe käsuliini tipus ning USA Luure Keskagentuur (CIA) juhib jätkuvalt Ukrainas kogu riigi luuretegevust. Seega ei soovi Ameerika Ühendriigid Ukraina sõjast distantseeruda, vaid hoopiski lükata selle kulud tervenisti Euroopa kaela. Ning kui kogu Ukraina sõja avantüür kokku variseb, jääb selle rusude alla mitte USA, vaid üksnes Euroopa.
Me teame, et USA tarnib jätkuvalt Ukrainale relvi, USA kindralid tegutsevad jätkuvalt Saksamaal Ukraina sõjaväe käsuliini tipus ning USA Luure Keskagentuur (CIA) juhib jätkuvalt Ukrainas kogu riigi luuretegevust. Seega ei soovi Ameerika Ühendriigid Ukraina sõjast distantseeruda, vaid hoopiski lükata selle kulud tervenisti Euroopa kaela. Ning kui kogu Ukraina sõja avantüür kokku variseb, jääb selle rusude alla mitte USA, vaid üksnes Euroopa.
Brian J. Berletic
Samal ajal räägivad Euroopa valitsejad pidevalt sõdurite Ukrainasse saatmisest. Samuti näeme me ajalehtedes artikleid Vene droonidest ja sõjalennukitest, mis rikuvad Euroopa õhuruumi. Mida see kõik tähendab? Saan aru inimestest, kellele tundub, et selliste teemade tõstatamine aitab USA-d nende endi proxy-sõjas osalemas hoida, kuid USA lükkab vastutuse ja kulud igal juhul Euroopa kanda, hoolimata asjaolust, et tegelikult organiseerivad seda sõda jätkuvalt 100% Ühendriigid. USA ei ole Ukrainast lahkunud ning seega ei saa küsimus olla USA seotuse säilitamises.
Eeskätt püütakse hüsteeriliste artiklitega luua illusiooni eksistentsiaalsest ohust Euroopa avalikkuse jaoks, kes peab (ameeriklaste poolt kästud) Euroopa sõjaosaluse suurendamise nimel ohvreid tooma. Euroopa riikidelt nõutakse ränki ohvreid, mida eurooplastele ei oleks kuidagi võimalik seeditavaks teha, kui avalikult tunnistada, et nende ülesanne on maksta kinni USA proxy-sõda Venemaa vastu. Sama tehnikat kasutati ka Ukrainas elanikkonna radikaliseerimise ja mobiliseerimise nimel, et nad oleks valmis võitlema surmani sellest suitsidaalses sõjas Venemaa vastu. Muster on sama, ent erinevus seisneb selles, et erinevalt sõja algusest laiendatakse sama mehaanikat lihtsalt kogu ülejäänud Euroopale.
Eeskätt püütakse hüsteeriliste artiklitega luua illusiooni eksistentsiaalsest ohust Euroopa avalikkuse jaoks, kes peab (ameeriklaste poolt kästud) Euroopa sõjaosaluse suurendamise nimel ohvreid tooma.
Brian J. Berletic
Käesoleval lingil leiate Saksa meediast pärineva artikli sellest, kuidas Zelinski ähvardab rünnata Kremli. Oluline on märgata, et mitte Ukraina president Zelinski ei ähvarda ega teosta rünnakut Moskva vastu – temal puuduvad selleks vajalikud relvad ning luure-, jälgimis- ja tuvastusvõimekus, mis võimaldaks neid relvi sedavõrd kaugel Venemaa sisemaal kasutada. Üksnes Ameerika Ühendriigid omavad sellist suutlikkust ning Ühendriigid on täielikult oma proxy-sõja jätkamisele pühendunud.
Ainus asi, millest ameeriklased Ukraina sõja käigus on olnud sunnitud loobuma, on… igasugune vastutus ning negatiivsed tagajärjed, mis selle sõjaga kaasnevad – ning tegelikkuses on Washington väga hästi teadlik Ukraina relvajõudude paratamatust ammendumisest.
Ainus asi, millest ameeriklased Ukraina sõja käigus on olnud sunnitud loobuma, on… igasugune vastutus ning negatiivsed tagajärjed, mis selle sõjaga kaasnevad.
Brian J. Berletic
Lõppastmes ei taha USA midagi tegemist teha olukorraga, kus Euroopa on saatnud oma väed Ukrainasse “konflikti külmutama”, ning sealjuures midagi valesti läheb. Selle asemel tahavad ameeriklased, et eurooplased end nende proxy-sõjas Ukraina järel järgmisena liinile seaks. Lühidalt öeldes soovib USA noppida endale kõik Ukraina sõja poolt tekitatud strateegilised eelised ning delegeerida kogu hind sõja eest (kaotatud eludes, territooriumis ja rahas) teiste õlule, kusjuures Zelenski ähvardused Venemaa suunal on vaid käsutäitja jutt, kuna iga viimane kui Ukraina relvajõudude rünnak Venemaa pihta on teostatud Ühendriikide luure, juhtimise ja logistilise toe abil.
Inimestele, kes kujutavad ette, et Trumpi administratsioon püüab siiralt parandada diplomaatilisi suhteid Venemaa ja Hiinaga, tuletan meelde, et USA on sama käitumismustrit nii Venemaa kui Hiinaga juba korduvalt kasutanud, olemata sealjuures eales siiralt soovinud oma suhteid nende riikidega päriselt parandada. Washingtoni jaoks on rahvusvaheline diplomaatia alati olnud pelgalt vahendiks, mille abil võita aega, et korraldada vastavalt oma huvidele järjekordne riigipööre, sõda või õõnestusprogramm mõnes uues maailmanurgas.
Washingtoni jaoks on rahvusvaheline diplomaatia alati olnud pelgalt vahendiks, mille abil võita aega, et korraldada vastavalt oma huvidele järjekordne riigipööre, sõda või õõnestusprogramm mõnes uues maailmanurgas.
Brian J. Berletic
Kes veel mäletab, siis alles üsna hiljuti – 2009. aastal – kuulutas toonane välisminister Hillary Clinton Vene välisministri Sergei Lavroviga kohtudes, et USA ja Venemaa suhetes on alanud uus lepituse ja teineteisemõistmise epohh. Mõistagi oli see vaid pettemanöövriks, kuna Lavroviga kohtumise ajal oli USA-l juba valmis plaan Ukraina valitsuse kukutamiseks ning Ukraina kasutamiseks instrumendina sõjas Venemaa vastu – kaamerate ees laialt naeratav Clinton oli sellest juba toona väga hästi teadlik. Washingtonil oli toona üksnes vaja aega ja manööverdamisruumi Kiievis riigipöörde korraldamiseks ning samuti oli neil vaja jätta maailmale heauskse osapoole mulje, et seada üles sobilik kuvand Venemaast kui vaenlase kujust. Täpselt samasuguse programmi alusel kavatseb Washington käivitada peagi ka Hiina-vastase kampaania.
Kokkuvõttes näeme, et kaitseminister Pete Hegseth joonistas oma veebruaris peetud kõnes tavatult avameelselt välja USA kavandatava tööjaotuse Ukraina sõja osas ning president Trump on oma presidentuuri esimesel aastal toimetanud innukalt selle plaani mainekujundusliku poole kultiveerimisega maailma avalikkuse silmis. Ehk teisisõnu… Ameerika Ühendiigid ei ole tegelikkuses sugugi oma “käsi Ukrainast puhtaks pesnud” ega Ukrainast lahkunud, vaid lükanud kõik Venemaa-vastase sõjaga seonduvad riskid ja vastutuse Euroopa kaela, et saada vabamad käed destabiliseerimise operatsioonide vallandamiseks Aasia kontinendil.
Selline on maailma tegelik strateegiline reaalsus. Ainus võimalus olukorra muutmiseks oleks see, kui inimesed endale seda teadvustaksid. Siinkohal pean ma siiski peamiselt silmas maailma valitsejaid ja juhtpositsioonidel isikuid. Maailma riigijuhtidel on viimane aeg taibata, et maailma kõikide rahvaste turvalisuse peamiseks ohuks on Ühendriikide katkematu püüd “globaalse tervikspektri dominantsi” suunas, mis on eesmärk, mille nimel ükski ohver – senikaua, kui see on toodud teiste poolt – ei ole liiga suur ning mille poole liikumine jätkub pidurdamatult seniks, kuni maailma rahvad sellele vastupanu ei osuta.
Maailma riigijuhtidel on viimane aeg taibata, et maailma kõikide rahvaste turvalisuse peamiseks ohuks on Ühendriikide katkematu püüd “globaalse tervikspektri dominantsi” suunas, mis on eesmärk, mille nimel ükski ohver – senikaua, kui see on toodud teiste poolt – ei ole liiga suur ning mille poole liikumine jätkub pidurdamatult seniks, kuni maailma rahvad sellele vastupanu ei osuta.
Brian J. Berletic
Adrian Bachmanni kommentaar:
“Divide et impera“… Jaga ja valitse. Kuigi 21. sajandi teise veerandisse jõudes on Ühendriikide globaalne majanduslik ning militaarne jõud kahanenud madalamale tasemele, kui see oli oma haripunktides pärast Teise maailmasõja ning külma sõja lõppu, on Washingtoni võimekus panna teised rahvad sõdima sõdu, mis teenivad üksnes Ühendriikide huve, suurem kui see on ajalooliselt kunagi varem olnud.
Eriliselt muljetavaldav on Ühendriikide võime hoida praktiliselt terves Euroopas ning osades Aasia riikides võimul poliitilist eliiti, mis on valmis ohverdama oma enese rahva heaolu selleks, et rünnata majanduslikult, poliitiliselt ning militaarselt endast väga palju võimsamaid – ehk teisisõnu Ühendriikide globaalset võimu piiravaid – riike.
Kuigi 21. sajandi teise veerandisse jõudes on Ühendriikide globaalne majanduslik ning militaarne jõud kahanenud madalamale tasemele, kui see oli oma haripunktides pärast Teise maailmasõja ning külma sõja lõppu, on Washingtoni võimekus panna teised rahvad sõdima sõdu, mis teenivad üksnes Ühendriikide huve, suurem kui see on ajalooliselt kunagi varem olnud.
Adrian Bachmann
Antud trajektooril liikudes jäljendavad Ühendriigid 21. sajandil suuresti Ühendkuningriigi mudelit II maailmasõja järgsel epohhil. Teadupärast on saareriigi globaalne sõjalise võimu projitseerimise võime muutunud tänaseks väga piiratuks (Ühendkuningriigi relvajõud ei oleks üksinda võimelised otsustavalt võitma enamikku keskmise suurusega maailma riike, rääkimata sõjalistest suurvõimudest), ent Suurbritannia luure- ja õõnestusvõrgustikud omavad jätkuvalt maailmas ilmselt teist või kolmandat positsiooni, mis puudutab võimekust tekitada riigipöördeid, rahutusi, sõdu ning kodusõdasid läbi esmaklassilise info- ning mõjuagentide võrgustiku, mis hõlmavad endas personali nii riigiaparaatides, massimeedias, NGO-des kui erasektoris.
On ebatõenäoline, et Ühendriikidel õnnestub lõputult panna Euroopa riike viljelema suitsiidset majandus- ning julgeolekupoliitikat, ent küsimus sellest, kui kaua antud võime eksisteerib, võib osutuda eksistentsiaalseks mitmetele riikidele, kes on otsustanud seda järgida.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: